see sport väga ei aita. ühe kohukese mahajooksmiseks peaks pea tund aega trenni tegema. süüakse kohutavalt valesti. laste inimõiguseks peetakse kohukesi, hommikuhelbeid, mahla, actimeli jm suhkrut täis toiteväärtuseta pahna. süüa teha ei viitsita. laps ei jõua elu sees nii palju trenni teha kui ainuüksi hommikusöögiga omale sisse ajab. kinos peab suu käima, pikemal ausosõidul pakitakse kott maiustusi täis ja võetakse hot dog hambu.
söövad haigeks end lihtsalt
see sport väga ei aita. ühe kohukese mahajooksmiseks peaks pea tund aega trenni tegema. süüakse kohutavalt valesti. laste inimõiguseks peetakse kohukesi, hommikuhelbeid, mahla, actimeli jm suhkrut täis toiteväärtuseta pahna. süüa teha ei viitsita. laps ei jõua elu sees nii palju trenni teha kui ainuüksi hommikusöögiga omale sisse ajab. kinos peab suu käima, pikemal ausosõidul pakitakse kott maiustusi täis ja võetakse hot dog hambu.
söövad haigeks end lihtsalt
Inimesed ei saa aru, aga see suhtumine ja eluviis näitab ära, et raha on kas liiga palju või ei osata majandada ega mõelda. Mitte kunagi enne/levinud ütlemine viimasel ajal meedias/ ei ole lastele sisse söödetud/eelkoolieealised väikelapsed ei saa ise ju seda kraami kätte/ nii palju jama. Ja kui seda ütled, vaidlevad veel vastu. Aga neil ei ole õigus ju, sendi eest ka mitte. Jäta jama ostmata, jääb raha ka alles.
Mul tuttava laps oli ka enne adhd diagnoosi, no kole öelda, aga paks. Tal ajukeemia oli nii paigast ära, et ta sõi küll tervislikku toitu aga suurtes kogustes. Sama pere poisslaps on aga täielik pilbas. Kui laps õiged rohus peale sai võttis ta alla 6kg. 7 aastase lapse kohta on seda väga palju.
Ikka liikumises on asi. Ei olnud tõesti vanasti see menüü nii väga tervislik. Talvel ju värsket praktiliselt ei olnud. Aga viibiti väga palju õues. Suvel hommiklust õhtuni. Nüüd on rahvastik kõvasti rohkem linnastunud, autoliiklust kordades rohkem ja ei ole võimalik, et saadad alaealise lapse üksi õue terveks päevaks. Aga vanasti nii oli, õued olid lapsi paksult täis ja toimetasid seal oma äranägemise järgi. Ka Tallinna vanalinnas oli tavaline vaatepilt, et lapsed mängivad palli ja turnivad müüril. Vanemad ülearu palju ei muretsenud, kui laps terve päeva vältel kordagi nina tuppa ei pistnud.
Talvel käisid kõik lapsed kelgutamas ja suusatamas. Nüüd jääb üha vähemaks noori, kes enne täiskasvanuks saamist kordagi suuski oleks alla pannud.
Lastega pered võiks küll eelistada elukohana väikelinnu, kus veel võib näha seda nn vanamoodsat vaatepilti – lapsed kilkavad ja mängivad õues täitsa omapäi. Aga sealgi üha rohkem tassitakse lapsi kooli autoga ja terviseradadel metsas näed suurema tõenäosusega kummitust kui inimest.
Mitte ainult liikumises ka. Nii mina, kui minu lapsed ei ole lihtsalt nii palju maiust kunagi elus saanud alaealisena, kui nüüd antakse, mitte kõik, aga need, kes ostavad. Selliseid asju saime ikka väga harva.
Oi minu lapsepõlves, nõukaajal, olid küll karamellkommid ja lutsukad lastele vabalt kättesaadavad ja vedelesid kuhjana krstiallkaussides. Pluss olid kõigil keldrid täis rohke suhkruga tehtud moose, kompotte, mahlu.
Pereemad olid usinad küpsetajad ja igatsugu saiatooteid pirukastest kookideni sai väga sageli. Väga palju tehti praetud toite, praeti makarone ja isegi pelmeene. Alati rohkem rasvas, mingist oliiviõlist võis vaid und näha. Ikka searasv või mingi õudne margariin.
Kastmete ja vorstide sees olid suured pekitükid ja lapsi utsitati neid ära sööma. Kellel olid vanavanemad või sugulased maal, sõid rohkelt liha. Liha tehti ka purkidesse, sularasva valati vahele.
Ja lapsed ei olnud selle menüü juures paksud, sest jooksid kogu aeg ringi.
Ikka liikumises on asi. Ei olnud tõesti vanasti see menüü nii väga tervislik. Talvel ju värsket praktiliselt ei olnud. Aga viibiti väga palju õues. Suvel hommiklust õhtuni. Nüüd on rahvastik kõvasti rohkem linnastunud, autoliiklust kordades rohkem ja ei ole võimalik, et saadad alaealise lapse üksi õue terveks päevaks. Aga vanasti nii oli, õued olid lapsi paksult täis ja toimetasid seal oma äranägemise järgi. Ka Tallinna vanalinnas oli tavaline vaatepilt, et lapsed mängivad palli ja turnivad müüril. Vanemad ülearu palju ei muretsenud, kui laps terve päeva vältel kordagi nina tuppa ei pistnud.
Talvel käisid kõik lapsed kelgutamas ja suusatamas. Nüüd jääb üha vähemaks noori, kes enne täiskasvanuks saamist kordagi suuski oleks alla pannud.
Lastega pered võiks küll eelistada elukohana väikelinnu, kus veel võib näha seda nn vanamoodsat vaatepilti – lapsed kilkavad ja mängivad õues täitsa omapäi. Aga sealgi üha rohkem tassitakse lapsi kooli autoga ja terviseradadel metsas näed suurema tõenäosusega kummitust kui inimest.
Mitte ainult liikumises ka. Nii mina, kui minu lapsed ei ole lihtsalt nii palju maiust kunagi elus saanud alaealisena, kui nüüd antakse, mitte kõik, aga need, kes ostavad. Selliseid asju saime ikka väga harva.
Oi minu lapsepõlves, nõukaajal, olid küll karamellkommid ja lutsukad lastele vabalt kättesaadavad ja vedelesid kuhjana krstiallkaussides. Pluss olid kõigil keldrid täis rohke suhkruga tehtud moose, kompotte, mahlu.
Pereemad olid usinad küpsetajad ja igatsugu saiatooteid pirukastest kookideni sai väga sageli. Väga palju tehti praetud toite, praeti makarone ja isegi pelmeene. Alati rohkem rasvas, mingist oliiviõlist võis vaid und näha. Ikka searasv või mingi õudne margariin.
Kastmete ja vorstide sees olid suured pekitükid ja lapsi utsitati neid ära sööma. Kellel olid vanavanemad või sugulased maal, sõid rohkelt liha. Liha tehti ka purkidesse, sularasva valati vahele.
Ja lapsed ei olnud selle menüü juures paksud, sest jooksid kogu aeg ringi.
No meil oli nii. Ühtegi kristallist eset meie kodus ei olnud. Karamellkommi oli ehk jaa kõige rohkem, kui osteti, aga mitte iga pöev ja ei ajanud seda keegi pakkide viisi päevas sisse. Ema küpsetas üle paari nädala midagi. Moosi oli, aga mitte lademes, kortermaja kelder oli soe ja meie peres ei olnud kaanetajat. Liha ja kala ka purki ei tehtud, selleks pidi autoklaav olema ja liha ja kala. Meil oli üks vanaema, kes oli vanem inimene juba minu sündides js suri, kui okin 10. Ühesõnaga selliseid väga rasvaseid sööke meie peres ei tehtud.
Kui mehele läksin, siis nägin ämma peres sedasorti söögitegemist, kus rasva ja võid ja koort kasutati ülearu. Meil vist ei ostetud vajukoortki kunagi.
Ikka liikumises on asi. Ei olnud tõesti vanasti see menüü nii väga tervislik. Talvel ju värsket praktiliselt ei olnud. Aga viibiti väga palju õues. Suvel hommiklust õhtuni. Nüüd on rahvastik kõvasti rohkem linnastunud, autoliiklust kordades rohkem ja ei ole võimalik, et saadad alaealise lapse üksi õue terveks päevaks. Aga vanasti nii oli, õued olid lapsi paksult täis ja toimetasid seal oma äranägemise järgi. Ka Tallinna vanalinnas oli tavaline vaatepilt, et lapsed mängivad palli ja turnivad müüril. Vanemad ülearu palju ei muretsenud, kui laps terve päeva vältel kordagi nina tuppa ei pistnud.
Talvel käisid kõik lapsed kelgutamas ja suusatamas. Nüüd jääb üha vähemaks noori, kes enne täiskasvanuks saamist kordagi suuski oleks alla pannud.
Lastega pered võiks küll eelistada elukohana väikelinnu, kus veel võib näha seda nn vanamoodsat vaatepilti – lapsed kilkavad ja mängivad õues täitsa omapäi. Aga sealgi üha rohkem tassitakse lapsi kooli autoga ja terviseradadel metsas näed suurema tõenäosusega kummitust kui inimest.
Mitte ainult liikumises ka. Nii mina, kui minu lapsed ei ole lihtsalt nii palju maiust kunagi elus saanud alaealisena, kui nüüd antakse, mitte kõik, aga need, kes ostavad. Selliseid asju saime ikka väga harva.
Oi minu lapsepõlves, nõukaajal, olid küll karamellkommid ja lutsukad lastele vabalt kättesaadavad ja vedelesid kuhjana krstiallkaussides. Pluss olid kõigil keldrid täis rohke suhkruga tehtud moose, kompotte, mahlu.
Pereemad olid usinad küpsetajad ja igatsugu saiatooteid pirukastest kookideni sai väga sageli. Väga palju tehti praetud toite, praeti makarone ja isegi pelmeene. Alati rohkem rasvas, mingist oliiviõlist võis vaid und näha. Ikka searasv või mingi õudne margariin.
Kastmete ja vorstide sees olid suured pekitükid ja lapsi utsitati neid ära sööma. Kellel olid vanavanemad või sugulased maal, sõid rohkelt liha. Liha tehti ka purkidesse, sularasva valati vahele.
Ja lapsed ei olnud selle menüü juures paksud, sest jooksid kogu aeg ringi.
Isegi kui see mõnes kodus nii oli, siis ei olnud sellist lakkamatu söömise ning näksimise kommet ning kogused olid väiksemad.
Ja see sinu muinasjutt ei arvesta ka füüsikareeglitega. “Ringijooksmisega” ei ole võimalik kulutada nii palju kaloreid! Ühe kohukesepaki sisseajamise järel peaksid triatlonile minema ning need kohukesed on ju vaid snäkk.
Ja see sinu muinasjutt ei arvesta ka füüsikareeglitega. “Ringijooksmisega” ei ole võimalik kulutada nii palju kaloreid! Ühe kohukesepaki sisseajamise järel peaksid triatlonile minema ning need kohukesed on ju vaid snäkk.
Vaatasin, et nt suvaline tere vanillikohuke sisaldab 134kcal paki kohta. Kui sa arvad, et see on varateismelisele piisav triatloni läbimiseks, siis tuleks sult tõesti lapsed ära võtta. Mõtle, mitu tundi triatlon kestab. Sa kulutad telekast triatlonit vaadates ka rohkem kaloreid, kui selles ühes kohukeses on.
Ja see sinu muinasjutt ei arvesta ka füüsikareeglitega. “Ringijooksmisega” ei ole võimalik kulutada nii palju kaloreid! Ühe kohukesepaki sisseajamise järel peaksid triatlonile minema ning need kohukesed on ju vaid snäkk.
Vaatasin, et nt suvaline tere vanillikohuke sisaldab 134kcal paki kohta. Kui sa arvad, et see on varateismelisele piisav triatloni läbimiseks, siis tuleks sult tõesti lapsed ära võtta. Mõtle, mitu tundi triatlon kestab. Sa kulutad telekast triatlonit vaadates ka rohkem kaloreid, kui selles ühes kohukeses on.
ma mõtlesin, seda, kus 7 tükki sees on.
aga tule võta muidugi :)!
Ikka liikumises on asi. Ei olnud tõesti vanasti see menüü nii väga tervislik. Talvel ju värsket praktiliselt ei olnud. Aga viibiti väga palju õues. Suvel hommiklust õhtuni. Nüüd on rahvastik kõvasti rohkem linnastunud, autoliiklust kordades rohkem ja ei ole võimalik, et saadad alaealise lapse üksi õue terveks päevaks. Aga vanasti nii oli, õued olid lapsi paksult täis ja toimetasid seal oma äranägemise järgi. Ka Tallinna vanalinnas oli tavaline vaatepilt, et lapsed mängivad palli ja turnivad müüril. Vanemad ülearu palju ei muretsenud, kui laps terve päeva vältel kordagi nina tuppa ei pistnud.
Talvel käisid kõik lapsed kelgutamas ja suusatamas. Nüüd jääb üha vähemaks noori, kes enne täiskasvanuks saamist kordagi suuski oleks alla pannud.
Lastega pered võiks küll eelistada elukohana väikelinnu, kus veel võib näha seda nn vanamoodsat vaatepilti – lapsed kilkavad ja mängivad õues täitsa omapäi. Aga sealgi üha rohkem tassitakse lapsi kooli autoga ja terviseradadel metsas näed suurema tõenäosusega kummitust kui inimest.
Mitte ainult liikumises ka. Nii mina, kui minu lapsed ei ole lihtsalt nii palju maiust kunagi elus saanud alaealisena, kui nüüd antakse, mitte kõik, aga need, kes ostavad. Selliseid asju saime ikka väga harva.
Oi minu lapsepõlves, nõukaajal, olid küll karamellkommid ja lutsukad lastele vabalt kättesaadavad ja vedelesid kuhjana krstiallkaussides. Pluss olid kõigil keldrid täis rohke suhkruga tehtud moose, kompotte, mahlu.
Pereemad olid usinad küpsetajad ja igatsugu saiatooteid pirukastest kookideni sai väga sageli. Väga palju tehti praetud toite, praeti makarone ja isegi pelmeene. Alati rohkem rasvas, mingist oliiviõlist võis vaid und näha. Ikka searasv või mingi õudne margariin.
Kastmete ja vorstide sees olid suured pekitükid ja lapsi utsitati neid ära sööma. Kellel olid vanavanemad või sugulased maal, sõid rohkelt liha. Liha tehti ka purkidesse, sularasva valati vahele.
Ja lapsed ei olnud selle menüü juures paksud, sest jooksid kogu aeg ringi.
Isegi kui see mõnes kodus nii oli, siis ei olnud sellist lakkamatu söömise ning näksimise kommet ning kogused olid väiksemad.
Ja see sinu muinasjutt ei arvesta ka füüsikareeglitega. “Ringijooksmisega” ei ole võimalik kulutada nii palju kaloreid! Ühe kohukesepaki sisseajamise järel peaksid triatlonile minema ning need kohukesed on ju vaid snäkk.
Nõukaajal olid ka kohukesed. Ja suvel, mil lapsed olid vanavanemate juures maal, nuumati neid nagu väikseid põrsakesi kalorirohkete söökidega ja isegi enne magama minekut, sest oi-oi äkki öösel läheb kõht tühjaks. Kommid olid alati puhvetikapis võtmiseks valmis. Kuna vanasti oli kombeks sööki alati suuremas laaris valmis teha, siis näksimine oli imelihtne – mine sahvrisse või vaata kappi. Ja seda lapsed ka tegid, sest väljas joostes tekkis hundiisu. Vot ei läinud paksuks. Söödi kõvasti, aga paigal pikalt ei istutud.
Nõukaajal olid ka kohukesed. Ja suvel, mil lapsed olid vanavanemate juures maal, nuumati neid nagu väikseid põrsakesi kalorirohkete söökidega ja isegi enne magama minekut, sest oi-oi äkki öösel läheb kõht tühjaks. Kommid olid alati puhvetikapis võtmiseks valmis. Kuna vanasti oli kombeks sööki alati suuremas laaris valmis teha, siis näksimine oli imelihtne – mine sahvrisse või vaata kappi. Ja seda lapsed ka tegid, sest väljas joostes tekkis hundiisu. Vot ei läinud paksuks. Söödi kõvasti, aga paigal pikalt ei istutud.
Mul selline kogemus puudub ja oma sõbrannade kohta ka ei tea sellist asja. Lapsena sai küll väljas palju oldud, ja raha meil ei olnud, et omale minna poodi asju ostma(alevikus), kuid toast l’bi sai lipatud ja tükk leiba ja värske kurk või tomat kaasa haaratud, kui leiavale veel võid ja soola ka peale oli aega panna, oli veelgi etem.
Minu vanaema meid ei nuumanud õhtul hilja. Kui seal olime õega(paar kord suve jooksul ja paar päeva korraga), siis läksime varakult hoopis magama, sest vanaema oli loomade pärast vara üleval ja 70+ vanuses. Vanaemal oli kapis piparmündidrezeed pakike, kust meiele peo peale pani ja riidekapis kuivatatud õunu.
Korra sattusin teismelisena oma sõbranna vanaema juurde suvel, olime öösel seal. Mäletan, et õhtuks oli keedukartul ja külma kohupiimakaste suures savikausis vakstuga kaetud laual, kus sees hapukoor ja till ja roheline sibul. Köök oli nii lage ja puhas nagu näitusesaal minu jaoks, sest meil oli kodus suur pere ja ei seisnud selline kunagi. Sellepärast jäigi meelde. Magasime sauna eesruumis sõbrannaga ja kui hommikul ärkasime, olid kõik kuskile läinud ja läksime koos süüa vaatama. Sõime ühte suurt sepikut, mis tollajal oli, jube maitsev ja külma piima ja suurest purgist mett. Siis koristasime kõik ära ja kõndisime 3 km bussi peatusesse läbi metsa ja alevikku tagasi.
Ei maksa üldistada, et kõik oli kõigil ühtemoodi. Igas vana aega meenutavas teemas tuleb see paar korda “ära”, et kõik oli tasuta või kõigil oli raha palju, aga osta ei olnud midagi. Kuid väljas olime küll väga palju. Ka pakasega ja vihmaga. Alevikus elamise aegadest vanuses 10-15 on meeles see, et suvel oli pidev vee otsimine, sest jooksime nii palju, et pidevalt oli janu ja siis vaatasime, kus vett saaks juua, et koju ei peaks sellepärast minema. Õnneks kaevusid tollal jagus.
Vot meil sellist asja polnud, et kommid vaagnal seisid ja võis võtta palju tahad. Ei olnud kodus ega vanaema juures. Ikka väga harva osteti magusat. Põhi maiustus oli suhkrusai või pannkoogid. Pirukaid küpsetati ka väga harva. Mul oli kogu aeg õudne magusanälg. Pidevalt suruti kartuleid sisse ja jahukastet. Ema armastas mul väga soolapekiga kartuleid praadida. Ja hirmsasti maitses mulle soolane praeleib. Peenikesed olime nagu kriipsud õega.
Meie väike külapood on nii täis kuhjatud, et jube. Ja kui organiseeritumalt vaadata, siis näiteks müslide, hommikuhelveste, kuivikute, küpsiste jm sarnase kraami riiulid on meetrite pikkused. Lisaks ahvatlevad poes värskelt küpsetatud saiakesed. Aga värskeid aedvilju on täpselt sellises sortimendis: kartul, porgand, sibul, kapsas, välismaine tomat ja kurk ning küüslauk. Kui hästi läheb, on ka lillkapsast, jääsalatit ja hooajal suvikõrvitsat, aga nende peale üldiselt ei panustaks. Värske liha kõik pakendatud kujul, mis tähendab, et “…lisatud veega ja muude vahvate ainetega”. Vorste, pihve, grilltooteid – palun väga! Värsket kala, loomaliha või isegi broileri hakkliha pole.
Mina elan Tallinnas ja siin on täpselt sama häda. Väga raske on poest leida kõige tavalisemat lihatükki, mis ei oleks juba soolvett ja keemiat täis topitud. Aga ma ei taha viimaseid! Tahan osta kõige tavalisema lihakäntsaka perele toiduks ja seda enne ahjupanekut täitsa ise maitsestada – miks see võimalik pole? Otsin Tallinnas maitsestamata liha tikutulega taga ja kui leian, siis võtan kohe mitu tükki – haruldane asi tuleb panna tagavaraks sügavkülma.
T1 keskuses ju on lihapood.
Minu kodust jääb too T1 keskus 22 kilomeetri kaugusele. Ka töökoht jääb eemale. Lisaks on sealgi suur hulk juba äramaitsestatud liha.
Nö. vanasti, kui polnud internetti, nutiseadmeid või kodudes arvuteid, suunasidki lapsed enda energia õues sõpradega mängimisele. Põnevus tuli endal välja mõelda, nüüd pakutakse põnevust netis tiktok’i ja mängude näol rohkem kui tarbida jaksab. Inimene on loomult mugav. Ja miks peaks ise pingutama, kui põnevust saab lihtsalt nutiseadmes istudes.
Mul poeg alustas nüüd esimeses klassis ja kui vaadata tema ning paralleelklassi lapsi, siis võib-olla kaks last on veidi ülekaalus, aga ülejäänud on kas normaalkaalus või pigem kõhnad. Kuna ta käib rahvusvahelises koolis, siis on lapsed pärit paljudest eri riikidest üle maailma ning ilmselt mõjutab siis ka geneetika.
Ise olen enamasti normaalkaalus, aga pean jälgima, mida söön. Kui mõnel suuremal stressiperioodil olen rohkem ebatervislikumalt söönud (a la liiter jäätist iga päev) siis poeg on vahel küsinud, et millal ma dieeti alustan ????
Samas mul tuttaval on neli last ja kõik on ülekaalulised, silmnähtavalt. Loomulikult ei hakka ma põhjuseid küsima, see on ikka iga pere enda asi mismoodi liigutakse või süüakse. Põhjuseid võib ju olla ka mitmeid, nt. kasvõi aeglane ainevahetus.
meil on alati palju magusat söödud – lapsepõlves 70-ndatel küpsetas ema nädala sees ja vanaema nädala lõpus, sõime suhkrusaia ja koogelmoogelit iga päev. Moosid, kompotid, vahukoor. Supid ja praed meil rasvased ei olnud, tavalised nagu praegu.
Olime nagu piibuorgid, ja klassis 30 lapsest 1-2 kergemas ülekaalus.
Ja see sinu muinasjutt ei arvesta ka füüsikareeglitega. “Ringijooksmisega” ei ole võimalik kulutada nii palju kaloreid! Ühe kohukesepaki sisseajamise järel peaksid triatlonile minema ning need kohukesed on ju vaid snäkk.
Vaatasin, et nt suvaline tere vanillikohuke sisaldab 134kcal paki kohta. Kui sa arvad, et see on varateismelisele piisav triatloni läbimiseks, siis tuleks sult tõesti lapsed ära võtta. Mõtle, mitu tundi triatlon kestab. Sa kulutad telekast triatlonit vaadates ka rohkem kaloreid, kui selles ühes kohukeses on.
Millised varateismelised triatloni läbivad? Mõned, kes ehk läbivadki neile kohandatud distantse, toituvad loodetavasti oma treenerite juhendusel tippsportlasele kohaselt.
Magusat võib süüa. Kõike, mis pole otseselt tervisele kahjulik (nagu näiteks mõned suhkruasendajad) võib süüa, aga oluline on kogus ja sagedus. Kui ma kaalu langetasin, siis sõin samuti kommi, šokolaadi, jäätist, kooke, saiakesi. Aga jälgisin, et kulutan päevas umbes 300-500 kcal rohkem kui söön. Kaal langes keskmiselt kilo kuus ja tulemus jäi püsima, järgmise raseduseni. Kaalu hakkasin langetama, kui avastasin, et riidenumber on selgelt ühe võrra suurenenud. Ülekaalu oli vaid mõni kilo.
Toitumisharjumused on väga olulised. Meil tehakse kodus igapäevaselt süüa ja kuigi teeme pitsat ja pelmeene ka, siis olulisel kohal on naturaalsetest toiduainetest (aedviljad, juurviljad, toores töötlemata liha, kala, puuviljad jne) tehtud toidud. Mu lapsed on koolis ühed vähestest, kes söövad hea meelega suppe. Täna näiteks oli meil kodus kanasupp, mille kausitäis andis alla 150 kcal (280 grammi). Selle kõrvale võib rahumeeli paar tükki šokolaadi süüa ja ühe kohukese ka veel otsa. Kõht on täis ja 3x päevas nii süües võtan mina isegi kaalust alla.
Ja see sinu muinasjutt ei arvesta ka füüsikareeglitega. “Ringijooksmisega” ei ole võimalik kulutada nii palju kaloreid! Ühe kohukesepaki sisseajamise järel peaksid triatlonile minema ning need kohukesed on ju vaid snäkk.
Vaatasin, et nt suvaline tere vanillikohuke sisaldab 134kcal paki kohta. Kui sa arvad, et see on varateismelisele piisav triatloni läbimiseks, siis tuleks sult tõesti lapsed ära võtta. Mõtle, mitu tundi triatlon kestab. Sa kulutad telekast triatlonit vaadates ka rohkem kaloreid, kui selles ühes kohukeses on.
Millised varateismelised triatloni läbivad? Mõned, kes ehk läbivadki neile kohandatud distantse, toituvad loodetavasti oma treenerite juhendusel tippsportlasele kohaselt.
No just, ja ei läbi nad midagi triatlonit ühe kohukese (ega isegi mitte ühe seitsmese kohukesepaki) peal. See ei ole kuidagi füüsika ega bioloogiaga kooskõlas. Selles mu mõte oligi.
Muuseas vaatasin, et mu 11-aastase poisi päevane kalorovajadus on väga vähese liikumise korral ca 2500 kcal, rohke liikumisega lausa üle 3500 kcal. Pole ime, kui snäkiks mitu kohukest läheb (kuigi minu poiss kohukesi eriti söö, aga ei tundu need nii jubedad asjad midagi -vähemalt on valku ja rasva ka lisaks suhkrule).
Inimesed ikka armastavad rääkida, et geneetika ja geneetika. See, et paksudel vanematel on paks laps, ei ole geneetika, vaid fakt, et need vanemad, kes ise toituda ei oska ja liikumisest suuremat ei pea, ei toida ka oma last tervsilikult. 30 aastat tagasi ei olnud kusagil maailmas “geneetikaga” probleeme, välja arvatud Ameerikas, kus juba toona rämpstoit ja liigne suhkur laialt levinud olid.
Minu ema oli tugevalt ülekaalus, sel ajal ei teinud enamik naisi trenni, tõesti rattaga maal sõitis ja armastas meres ujuda, talvel käisime perega mõned korras suusatamas. Aias tehti ka üksjagu töö, aga muidu oli istuv eluviis, sõitis autoga jne. Sööki ikkagi nii, et õhtul oli korralik soe toit, pere istus ümber laua. Magusat oli piisavalt – osteti kommi, küpsetati nädalavahetusel. Aga lapsed olid norm kaalus, mängisime väga palju õues igasuguseid pallimänge, rahvastepalli, ratastega sai ringi kimatud.
Minu lapsed on väga toiduteadlikud, joovad palju vett, käivad jõusaalis mitu korda nädalas, rattaga koolis, ringis jne. Ei saaks öelda, et oleks vanemate suur eeskuju, minu arust rohkem sõprade oma.
Minu üks laps kaldub alakaalu ja teine kaldub ülekaalu pole. Näen jubedat vaeva, et normaalkaalus mõlemaid hoida. Sh ülekaalu poole kalduv laps teeb korralikult trenni ja liigub rohkem. Lapsevanemana on see ikka päris kohutav olukord. Ise olen pigem keskmisest kergem, toidulaud igati tervislik. Ei ole magusaid piimatooteid ega krõpse/komme kodus ülemäära tihti nagu võiks arvata. Toit ka isetehtud ja värske.
