Osa vanemaid arvab et lapsi tuleb võrdselt kasvatada ja kohelda. Osa jällegi, et iga laps on erinev ja neid ei saa ega tohi võrdselt kasvatada.
Kumba te õigeks peate?
Mis teha aga siis, kui oled teise, individuaalsema, kasvatuse poolt, aga see hakkab teile vastu töötama, sest lapsed näevad selles ebavõrdsust?
Nt on iga laps valinud endale trenni. Ühe lapse trenn on kordi kallim, kui teiste. Ja ega kolme lapse selline trenn kõik perele ülejõu. Õnneks teised ei hooli sellest trennist ka. Aga nad loevad raha. Ja näevad selles ebavõrdset kohtlemist enda suhtes.
Või olukord kus üks laps on hoolimatu korra suhtes. Ja saab seetõttu ka palju õindamist kõigi poolt et kõuk jääb temast vedelema. Ta näeb seda aga rohkem oma isiku vastu suunatud õiendamust. Et temale pole kord nii oluline, aga sellega ei arvestata.
Teema: Laste võrdne kasvatus ja kohtlemine
Võrdselt ei tähenda ju ilmtingimata rahaliselt võrdselt. Kas tõesti mõnes peres uurivad lapsed täpselt välja, kui palju nende peale raha kulutatakse ja arvavad, et kõigi peale peab sama palju kulutama?
Seda peaksin küll ebavõrdsuseks, kui ühe lapse trenn oleks vanematele rahaliselt või ajaliselt nii koormav, et teised lapsed ei saaks seetõttu üldse trennis käia, kui nad tahaksid. See oleks siis muidugi arutelu koht perele, et miks üks laps peab saama sellises kallis trennis käia, kas ta on seal maailmatasemel vms?
Koristamise koha pealt, see kõlab muidugi puhta demagoogiana lapse poolt, et tema õigust mitte koristada peab austama. Kui majas elab 5 inimest, peavad kõik teistega arvestama ja tema ei arvesta ju praegu ülejäänud 4 inimesega. Ma ütleksin sellele lapsele nii, et selles kodus on sellised reeglid, kui kunagi eraldi kolib, siis saab teha oma kodus oma reeglid. Muidu mulle selline jutt üldiselt ei meeldi, et vanemad maksavad kõige eest ja järelikult ainult nende tahtmised loevad, aga kodus peavad ikkagi reeglid olema ja neid kehtestavad vanemad.
Kasvatan isiksusi, mitte massi. Sinu toodud näited seletan lahti. Trenni puhul saab ju iga laps trenni. Palju see maksab, on minu mure, sest minu käes on rahakott. Kui kallisse trenni saaks vaid üks laps ja teised ei saa kuskile, sest kogu raha läheb ühe peale, siis see on ebavõrdsus.
läheneda tuleb individuaalselt. see trennide näide ei ole hea, kuna lapsed võivad tugevad olla erinevates teemades. poiss mul mängib mõttemänge ja kulusid praktiliselt pole, tütar ratsutab ja kulud on taevani. oleks veider kui poeg hakkaks võrdsuse mõttes enda “saamata jäänud tulu” sisse kasseerima.
laste kasvatamisel lähenen erinevalt, sest lapsed ise on väga erinevad. tütar kasvab lihtsalt möödaminnes ja muu elu kõrval, kõik mida teeb, näeb või kuuleb, läheb ühest kõrvast sisse ja teisest välja, lisaks on ta emotsionaalne mälu väga lühike. tundliku natuuriga poja kasvatamine on aga kui rätsepatöö. õnneks olen seda suutnud selliselt teha, et kumbki ennast häirituna ei tunne.
Ja mis nad välja pakuvad? Mis see muu on?
Ühe lapse kallis trenn on teada et see on kallis. Kõik teavad. Mitte just trenn ise, aga võustlustel osalemine ja riided.
Ega teised tahagi seda ala teha. Aga leiavad et ühele lapsele kulub rohkem. Ja neil kel on trenniks teised alad, kus ei kulugi eriti muud kui ringiraha.et kuna neile trennile ei kulu, peaks nad saama rahaliselt midagi muud. Et oleks võrdne!
Nagu vist nii. Ühele pärandatakse maja. Sest ta armastab maja ja aeda. Teised saavad korteri. Sest nad ei armasta majaga seotud kohustusi. On korteriinimesed. On ebavõrdne?
Ütleksin, et see on väga väiklane ja et olen nõus ka nende (kallimaid) hobisid toetama, kui nad leiavad endale sama südamelähedase ala kui see üks laps ja seda sama innustatult ja järjepidevalt teevad. Kuni ei leia, seni lõpetagu teiste inimeste raha lugemine.
Võrdne kohtlemine tähendab, et võrdseid koheldakse võrdselt, ebavõrdseid ebavõrdselt.
näiteks sinu kirjelduses: kui üks laps saba hirmkallist trenni ja seetõttu teine laps PEAB valima odavama trenni, et vanem laps saaks oma hobi jätkata, siis see on ebavõrdne. Kui aga teisel lapsel endal ei ole huvi mingi kalli hobi vastu, siis on kõik võrdne – ei sa aju eeldada, et nüüd maksa siis kuidagi käe peale see raha. Ebavõrdne on ka see, kui ühel on ülikallis hobi ja teisel jääb sellel põhjusel midagi muud saamata, nt ei saa ta klassiekskursioonile minna seetõttu, et just maksid ühe lapse võitslusel osalemise eest mitutuhat eurot vmt.
Võrdus tähendab, et sa lood mõlemile võrdsed võimalused, mitte aga 100% ühesugust kohtlemist.
Võrdne on, et kui pere rahakott ei kannata lapse hobi ülalpidamist, siis teised pereliikmed ei tohiks sellepärast kannatada, et nui neljaks saaks kellegi soove töita – sisi tuleb see kallis hobi ära jätta ja selgitadagi sellel lapsele, et sorry, aga peres on veel liikmeid.
Kui lapsed leovad kõike ainult rahas, tuleb korraks tagasi vaadata, et mis on valesti läinud – kas ise olete koguaeg kõike nende rahalise väärtuse järgi hinnanud ja lapsed on seda teilt õppinud? Või on see mitmest lapsest ainult ühe kiiks
ja see pärandi näide – kui see maja on ikka olulisem kallim kui korterid, siis jah on ebavõrdne. Sa ei saa võrrelda kinnisvara pärandamist laste hobidega 😀 Sest suurusjärgud ja mõju inimese elule on hoopis teised. Ma oleks ka solvunud, kui vanemad pärandaks mu õele 800 000 eest maja ja mulle 80 000 eest korteri lihtsalt sellepärast, et nende arvates ma ei taha majaomanik olla.
Kõige õigem oleks, kui ikka on mitu last ja on ette teada, et ei suuda kõikidele lastele kallist hobi lubada, juba eos mitte kellelegi seda võimaldada. Sest nagu sa ise kirjutad -kui kellelgi peaks veel järsku tekkima mõte mõne kalli hobiga tegeleda, siis sa ei saaks seda endale lubada ja mis siis saab?
See teemaalgataja näide, kus ühel lapsel on hobi ja see sööb kogu pere eelarvesse nii suure augu sisse, et keegi teine midagi sarnast teha ei saakski – on tõesti ebaõiglane!
Tundub, et TA lapsed on juba piisavalt suured, et teavad, mis on raha väärtus. Sellises vanuses peaks tõesti olema laste kohtlemine rahaliselt enamvähem võrdne. Jah, muidugi on erandeid ja inimesi, kellel on õnn olulisem kui sentide lugemine, aga selles peres see ju selgelt nii ei ole. Tundub, et lapsed teavad hästi kui palju miski asi maksab (ehk veel ei tea, kust raha ja kui palju sisse tuleb… aga see pole ka nii oluline siin).
Mina jagaks küll lastele “kulutatava” raha pere eelarvest enamvähem võrdselt. Laps, kes tahab kallist hobi võiks selle summa kokku saamiseks ka ise kuidagi panustada – kas on juba piisavalt vana, et saab ise raha teenida või on tal kodus rohkem kodutööülesandeid. Mingi kompensatsiooni-süsteemi mõtleks välja küll. Teistele taskuraha küll kätte liialt ei annaks, aga ostaks koos lastega neile fonde ja aktsiaid – investeeriks tulevikku.
Üldiselt muidugi arvan, et laste võrdse kasvatamise alla mõeldakse pigem seda, et sa märkad oma lapsi võrdselt. Oskad aru saada, kellel on millised vajadused ja kellel on milles ja kui palju abi vaja jne.. See pole mingi tordi jagamine millimeetritäpsusega võrdseteks osadeks, aga õiglane käitumine on muidugi oluline. Kes oma peres ennast lapsena alaväärsena tunneb, on raske ka tulevikus oma väärtust kõrgelt hinnata.
Ühe lapse kallis trenn on teada et see on kallis. Kõik teavad. Mitte just trenn ise, aga võustlustel osalemine ja riided.
Ega teised tahagi seda ala teha. Aga leiavad et ühele lapsele kulub rohkem. Ja neil kel on trenniks teised alad, kus ei kulugi eriti muud kui ringiraha.et kuna neile trennile ei kulu, peaks nad saama rahaliselt midagi muud. Et oleks võrdne!
Nagu vist nii. Ühele pärandatakse maja. Sest ta armastab maja ja aeda. Teised saavad korteri. Sest nad ei armasta majaga seotud kohustusi, sellega on palju tööd. On korteriinimesed. On ebavõrdne?
Aga küsi teistelt lastelt, millistest muudest kuludest te peaks loobuma, et saaks nende peale samasuguseid väljaminekuid teha? Kolite väiksemale pinnale, kõik lapsed ühte tuppa elama? Kolite teise, odavamasse linna? Sööte vähem? Või nad oleks rahul sellega, et see üks laps ei saaks seal kallis trennis ka käia siis?Teismelised peaksid juba aru saama sellest, et raha hulk on piiratud ja kõiki asju ei saa. Te võite neile ka lahti seletada, palju teil kulub näiteks elukoha, söögi, auto jne peale, et nad saaksid aru, kuhu raha läheb.
Ühele lapsele maja ja teistele korterid ei ole muidugi võrdne, sa ei saa eeldada, et lapsed just nendes kohtades elama tahavad hakata, aga maja väärtus on üldjuhul oluliselt kõrgem.
TA sul on kahjuks väiklased lapsed!
Peres, kus inimesed üksteist armastavad ja üksteisest lugu peavad, ei ole sellist sendilugemist.
Loodame, et need lapsed veel kasvavad sellest välja ja neil saab olema häbi. Aga seniks peab TA tegema südame kõvaks ja lapsed lihtsalt kuu peale saatma.
Ilmselt tegeleb TA üks lastest peotantsu või iluuisutamisega?
Minul läheb noorema lapse peale rohkem raha, kui vanema – muusikakool, laulukoor, esinemisriided, esinemised, välisreisid. Vanem laps käib jõusaalis ja maksan vaid seda, hetkegi ei ole ta noorema peale kade, et see meil kulub temale rohkem raha.
Lastelt tuleb uurida, mida nad oma võrdsuseihaluses soovivad.
Kas seda, et nende õde/vend loobuks oma hobist?
Kes sellest õnnelikumaks muutuks teie peres? Kellele sellest kasu oleks? Kas nad tunnevad, et õe/venna hobi rahastatakse nende esmavajaduste arvelt? Kas nt neile jääb midagi olulist* ostmata, kuna raha on läinud 1 lapse trenni peale?
* oluline asi = mõttekas, väärtust loov asi, mitte luksuskaup, nagu nt äge(dam) telefon või überkallid riided.
Näiteks trenn, mis on kasulik treeniva inimese vaimsele ja füüsilisele tervisele, on oluline asi, ja kui 1 lapse hobi tõttu ei saa teised üldse kuskil trennis käia, siis on tõesti vaja mõelda, kuidas olukorda lahendada. Aga kui ühe lapse jaoks väga oluline trenn jääb teistele ette üksnes seetõttu, et selle taha poetakse, kui ülejäänud nõuavad iga aasta uut telefoni või 100+ euriseid tosse, siis ajavad nad olulised asjad (trenn) segi luksusasjadega ja saab öelda, et me ei osta ju ka sellele ühele neid luksusvidinaid, nii et võtku teised hoogu maha oma põhjusetu vingumisega.
Aga võib ka olla, et teisi lapsi ei häiri mitte see, et ühe trenn kulutab palju raha, vaid see, et nad ei taju vanemate seesmist valmisolekut ka neid võrdselt toetada. Mitte see pole oluline, kas sul tegelikult on või pole raha 3 lapse sama kalli trenni jaoks, vaid see, et sa südames oleksid nõus sellise raha välja käima, kui vaja, sest su lapsed ja nende vajadused on sinu jaoks päriselt ka võrdselt olulised. Kui nt mõni su lastest leiaks hobi, mis on talle tõeliselt oluline ja arendav, kas sa siis oleksid valmis mingeid muutusi tegema (töiseid, eelarevelisi vm), et lapsele ikkagi võimaldada selle alaga tegelemist?
PS. Kas sa oled siia varem ka taolisi teemasid teinud, nt seoses koristamisega ja kunagi jõulukuuse tuppa toomisest aastaid tagasi?
Mina ütleks lastele, et kui üks laps peab loobuma oma kallist hobist, siis ei saa mitte nemad teised seda raha endale, vaid hoopis sina lased endale ilulõikuse teha. Või midagi muud tobedat.
Tundud olevat selline pehme ema. Sa vist oled poolenisti venelanna? Kirjaviis ei ole päris eestlaslik. Aga mul on oma kogemuste põhjal jäänud mulje, et vene peredes, või osalt vene peredes, on lapsed rohkem “pühad lehmad”, kelle soovide järgi vanemad tantsu löövad. 100% eesti peredes on hierarhia rohkem paigas. Minu lastel ei tuleks pähegi mingit sellist jura ajada. Neile saaks koht kohe karmilt kätte näidatud.
Minul läheb noorema lapse peale rohkem raha, kui vanema – muusikakool, laulukoor, esinemisriided, esinemised, välisreisid. Vanem laps käib jõusaalis ja maksan vaid seda, hetkegi ei ole ta noorema peale kade, et see meil kulub temale rohkem raha.
Sa ei tea seda, et vanem laps noorema peale kade ei ole. Alles kui ta suureks saab ja võrdlema hakkab, võib avastada, et titte poputati rohkem kui teda. Kuskilt ju tulevad need inimesed, kes siia karjas kirjutavad, kuidas vanemad neil lapsena vahet tegid.
Nt on iga laps valinud endale trenni. Ühe lapse trenn on kordi kallim, kui teiste. Ja ega kolme lapse selline trenn kõik perele ülejõu. Õnneks teised ei hooli sellest trennist ka. Aga nad loevad raha.
Lastele tegime meie varakult selgeks, et rahas inimesed headust ei mõõda. Kallima kingituse tegija ei armasta sind rohkem. Lapsi on meil mitu. Näiteks. Meil polnud vähimatki, kohe vähimatki probleemi, kui üks postest, kaksikutest, soovis 14. sünnipäevaks kassipoega koos kassimaja jt kassiasjadega ja teine soovis 100 korda kallimat kingitust – aknaga kasutamata sahvrist temale omaette toa ehitamist. Mõlemad said, mida südamest soovisid ja tõepoolest, olid õnnelikud. Jah, ma olen selles 100% kindel. Nüüd on sellest möödas pea 15 aastat ja seda sünnipäeva on mõlemad meenutanud suure soojusega. Esimene kaksik elas rahumeeles edasi noorema vennaga samas toas, aga sai oma kiisu. Teine sai oma pisikese toa, mis polnud 6 ruutmeetritki.
Meie pooldasime nn erinevat kasvatust. Aga VÕRDSUS oli majas. Kui sinu näide võtta, siis igaüks sai trenni, mida ta soovis. See ongi võrdsus. Kui laps hakkab virisema, et miks venna ratsatrenn on 3x kallim kui tema enda valitud võrkpall, siis on lapse suhtumises rahasse ja vanemate panusesse midagi untsus.
Võibolla te räägite kodus liiga palju rahast.
Tõesti, kuskilt ju tulevad need, kes räägivad kuidas vanemad neil vahet tegid.
Räägivad takkajärgi. Kas lapsena ei julgenud? Vanem sai mõelda et küll mul on toredad, sõbralikud lapsed. Ja paljud ei saa rääkida isegi mitte suurena, sest ema saadab kuupeale selle jutu peale.
Vahe tegemine oleks see, kui üks saab sünnipäevaks jalgratta, teine pisikese mänguasja. Üks saab taskurahaks 200 eur, teine 50 eur (sarnases vanuses lapsed). Ühe lapse võistluseid/esinemisi käiakse vaatamas, teise omasid ei käida. Ühele ostetakse mitu korda aastas uusi riideid ja jalanõusid, teine saab ainult esimese vanu kanda. Ühe lapse sünnipäeva peetakse suurelt, teise oma unustatakse ära. Jne jne.
Kõik su lapsed saavad käia trennis, mille nad on ise valinud. See ongi võrdsus. See, kas kellegi trenn maksab rohkem või vähem, ei ole oluline, sest ükski laps ei saa sellest mingit rahalist hüve, lihtsalt oma meelisalaga tegeleda ja kui palju midagi maksab, paneb paika turuolukord.
Selle loogika järgi peaks teistele lastele kompenseerima, kui ühel lapsel on prillid või breketid ja teistel pole ja selle peale kulub raha. Asi on ikka selles, et su lapsed on natuke egoistlikud ja arvavad, et raha kasvab puu otsas.
On ju võrdsed võimalused- igaüks saab käia ringis ja teha seda hobi, mis meeldib! Kui laps armastab seda kallist hobi, on kohusetundlik ja/või lausa andekas selles, on tal nt võistlustel edu või lausa medalilootusi jne, siis see on ok. Ülejäänu on lapsik ahnus, lihtsalt teismelised ei saa asjast aru. Ema-isa rahakotis raha lugeda ei ole viisakas ja neile midagi selle eest peo peale maksma ei pea. Vanemad ei ole seda neile “võlgu”.
Aga kui pere lihtsalt seda endale lubada ei saa ja selle pärast jäävad teiste pereliikmete ausad vajadused saamata, siis see on natuke teine asi ja siis on ebaõiglus küll, siis lihtsalt käib see trenn teile üle jõu majanduslikult ja et probleeme ära hoida, peakski valima midagi odavamat kõigile.
KUI asi on ainult rahas, siis on selline probleemiasetus vähe väiklane. Aga ehk tunnevad lapsed hoopis, et sellele ühele läheb koos rahaga liiga palju tähelepanu, liiga paju vanemate aega, võhma, ressursse (no et mida nagu antud raha eest vastu saadakse, võistlused, tähelepanu, kaasaelamine, aeg, mis kulub ühe lapse võistlustel jne) ja neile jääb selles mõttes kõike vähem, sest võimetel on piirid, mitte ainult rahal. Ehk nad ei oska seda lihtsalt nii väljendada ja vinguvad, miks ühele läheb liiga palju raha.
Või tsiteerid neile klassikat nõuka ajast: «Igaühelt tema võimete kohaselt ja igaühele tema vajaduste järgi».
Lisaks selle kohta, et üks laps on lohakas- näägutamine ja halvustamine EI AITA. See ei innusta kuidagimoodi, see loob inimesele endast negatiivse minapildi alatiseks ja ta ei tahagi paremini püüda. No sest ta ongi lohakas, on alati olnud ja mis te tahate siis nüüd!
Minu jaoks on küll kummaline, et viieliikmelise pere ühel liikmel on sellina hobi, mis terve pere eelarvele augu sisse sööb. Mul on endal kolm õde-venda ja ma lapsena arvaks, et see oleks kindlasti ebaõiglane. Tegelikult arvaks emana/isana ka… kui see hobi just teistele pereliikmetele ka rõõmu ei valmista – saate ägedatel võistlustel käia, koos ringi reisida Eestis või isegi välismaal jne.
Aga mõtle, kui sa ise hoopis tahaksid mingi sarnase kalli hobiga tegelema hakata. Mitte üks lastest vaid sina või isa.. täiega ebaõiglane ju ka teie suhtes.
Ja see, et lapsed arvavad, et see ebaõiglane on on kindlasti seotud ka sellega, et ema arvab nii ning pole tugevate ja selgete seisukohtadega põhjendanud, et miks ei ole… individuaalsed vajadused jne blablabla.
Sellest,et üks laps oma lohakuse pärast muutkui võtta saab.. No ma sain ka väiksena. Oli kuldne lause meil kodus, et “tema on meil ju laisk”. Ma ütleks, et see mind tublimaks ja korrahoidjamaks küll ei teinud. Siia maani meeldib segadus ja prioriteedid on mujal kui koristamisel. Võtsin oma identiteedi osaks selle nöökimise.
Selles teemas kõlas murekohana see, kus teemaalgataja kirjutas, et kui teised lapsed tahaksid homme sama hobiga tegelema hakata, siis selleks ei jätkuks enam raha.
Selle põhjal tundub, et ressursid on nii piiratud, et keegi peres ei peaks kalli hobiga tegelema. Ehk sealt see rahalugemine lastel tulebki. Mõtlevad võibolla, et kui õde-venda seda hobi ei harrastaks, saaksite perega reisile minna.
See võrdsuseihalus oli, on ja jääb teemaks kui peres on mitu last. Mis pärandusse puutub, siis seda ei saa kuidagi hobiga võrrelda ja seal pooldan täielikku võrdsust. Küllalt nähtud neid lemmikuid lapselapsi, kes vanavanema maja omale saavad, kuna vanaema meelest nemad seda kohta kõige rohkem armastavad. Läheb pisut aega ja see tähtis maja, mis kindlasti perre jääma pidi, müüakse maha ja raha pannakse oma taskusse.
Õde või vend seal kõrval aga imeb pöialt.
Minul läheb noorema lapse peale rohkem raha, kui vanema – muusikakool, laulukoor, esinemisriided, esinemised, välisreisid. Vanem laps käib jõusaalis ja maksan vaid seda, hetkegi ei ole ta noorema peale kade, et see meil kulub temale rohkem raha.
Sa ei tea seda, et vanem laps noorema peale kade ei ole. Alles kui ta suureks saab ja võrdlema hakkab, võib avastada, et titte poputati rohkem kui teda. Kuskilt ju tulevad need inimesed, kes siia karjas kirjutavad, kuidas vanemad neil lapsena vahet tegid.
Jutt on rahast, mitte poputamisest – armastust ja hoolt saavad mõlemad lapsed. Aga kuna noorem on muusikas andekas, siis kulutamegi tema peale raha rohkem, et ta saaks sellega teleleda. Vanemal ei ole ka millestki puudus, ainult ta hobi võtab vähem raha, kui noorema.
Minu jaoks on küll kummaline, et viieliikmelise pere ühel liikmel on sellina hobi, mis terve pere eelarvele augu sisse sööb. Mul on endal kolm õde-venda ja ma lapsena arvaks, et see oleks kindlasti ebaõiglane. Tegelikult arvaks emana/isana ka… kui see hobi just teistele pereliikmetele ka rõõmu ei valmista – saate ägedatel võistlustel käia, koos ringi reisida Eestis või isegi välismaal jne.
Aga mõtle, kui sa ise hoopis tahaksid mingi sarnase kalli hobiga tegelema hakata.
SEE on loomulikult ebaõiglane, kui teine laps ei saa lubada endale südamelähedast hobi, sest esimese lapse oma on perele piiripealselt kallis.
Õiglane on kallis ja odav hobi lastel ikka ainult siis, kui nad ise need valisid ja perekonna rahakott seda välja kannatab.
Lapsed ei pea saama kõike võrdselt, aga laste vajadused on võrdselt olulised. Kui vähegi võimalik, siis igaüks saab mõistuse piires seda, mida temal parasjagu vaja on. Vahel mõni tuttav on imestanud, et ma võin lasteriiete poest osta ühele lapsele kuhja vajaminevaid asju, teisele ühe vajamineva asja ja kolmandale mitte midagi, sest temal parasjagu on kõik olemas. Ning lapsed on sellega harjunud, riidu ja solvumist ei järgne.
Eriti ilmne on see meditsiiniliste vajaduste puhul, nt kui üks saab prillid ja ortodondil käia. Kas peaks siis need kulud ka teistele hüvitama, et oleks võrdne? Absurd!
Huviringid tavaliselt pole esimesest päevast kallid. Enne kui iluvõimlemises hakkab raha kuluma reisimise ja kostüümide peale, on vaja käia paar aastat iga päev raskes trennis. Enne kui pere ratsutamisele panustab, las laps näitab, et viitsib mitu korda nädalas sõita linnast välja talli appi.
Raamatus “Õed ja vennad rahujalal” oli soovitus, et alati kui laps hakkab õele-vennale näpuga näitama, et miks tema saab ja miks tema tohib, tasub vestlus pöörata kõnelejale endale: kas mida sina ise tahad ja kas sina said piisavalt?
Ma olen nõus selle Käoga, kes arvas, et tõenäoliselt teised lapsed tajuvad seda, et vanemad poleks valmis finantseerima nende kalleid hobisid, kui nad peaks need juhuslikult valima, sest kõik finantsid lähevad juba ühe lapse kalli hobi finantseerimiseks.
Probleemi tõenäoliselt lahendaks see, kui TA oma peas suudaks oma arusaamu muuta ja avaks end võimalusele, et kui mõni teine laps tahaks ka kallist hobi harrastada, siis talle mitte ei öelda ei, vaid talle leitakse see võimalus, kusjuures tõenäoliselt selle arvelt, et too praegune kalli hobi harrastaja peab omadega natuke koomale tõmbama. Võimalik, et seda stsenaariumi reaalselt siis kunagi ei tulegi, sest kui lapsed tajuvad, et vajadusel nende soovide ja vajadustega arvestatakse, siis kaob ka ära vajadus kullipilguga olukorda jälgida ning ennetavalt igaks juhuks midagi nõuda. Seni, aga kui lapsed saavad aru, et ainult ühele lapsele on kallis hobi võimalik, siis tõesti võib neil tekkida tahtmine oma saamata jäänud osa rahas sisse kasseerida.
Vastaksin, et elu ongi ebaõiglane. Ei ole lapse asi vanemate rahakotis raha lugeda. Nii laps ei tohi käituda lihtsalt. Lihtne, loogiline ja edasikaebamisele ei kuulu.
