Meie võtsime hoidja, kui laps oli 11-kuune (nüüd on 1 aasta ja 3 kuud) ja see muutis meie maailma! Natukenegi vabadust tuli tagasi. Olen küll lapsehoolduspuhkusel, aga õpin ka ülikoolis ning nii väikse lapse kõrvalt mina ei suuda kooliasju teha, ainus variant oli õhtu, aga siis ma ei jaksa enam süveneda. Meil käib lapsehoidja tavaliselt kolm korda nädalas kokku 12 tundi, kulu on ligi 100 eurot. Saan koolitööd tehtud ning ka muud asjad aetud, isegi kohvikus käia.
Saan väga hästi aru, kui keeruline on päevast päeva olla lapsega kodus. Enne hoidjat tegin mina nii, et otsisin meile pea igaks päevaks tegevust, et saaks kodust välja – käisime mängunurgaga kohvikutes, rongiga sõitmas, ujulas, beebitrennis, näitustel, muusikatunnis jne. Et päev jõuaks kiiremini õhtusse, kui mees koju jõuab ja lapse värgi enda peale võtab. Mind väsitas tohutult kodune keskkond, kuigi mul on väga armas kodu, aga lihtsalt kogu aeg see üks ja sama. Mind ajas mõnikord täiesti hulluks see rutiin ja tohutu vaimne pinge kogu aeg last jälgida (see vanus, kus palju kukkumist, suhu toppimist, kõiksugu õnnetused hüüavad igal sammul).
Meie kaalusime isegi vahepeal seda, et vahetada ära lapsehoolduspuhkus, kuid kuna mehel oli “emapalga” järgi arvestatav palk tunduvalt väiksem kui praegu, siis kaotaksime päris palju rahas.
Ma olen ise palju parem ja puhanum ema ja naine, kui ma saan enda asjad tehtud ning olla vahepeal ilma lapseta, mis siis, et tuleb ajusid pingutada ja õppida. Mul on väga tubli ja hea mees, suurepärane isa lapsele, ta jaksab peale oma tööpäevi võtta lapsega tegelemise ja näiteks magama panemise enda peale, aga see ei tähenda, et ma saan pikali visata, siis on muud tegevused (ahju kütmine, söök, koristamine jms). Sellises vanuses lapsega lihtsalt on nii, et üks on kogu aeg temaga rakkes.