Teema: Lastehoid Tallinnas 1-aastasele

Seal, kus minnakse mõned kuud peale lapse sündi tööle, tihti pannaksegi laps mõnekuuselt nn sõime. Või jääbki ema koduseks.

Riik on korraldanud meil nii, et laps on esimesed 1,5 aastat oma emaga. See ongi meie “riiklik asutus”. Kui ema tahab varem tööle minna, on tal ju see võimalus – leiab lapsehoidja ja läheb. Maksab vanemahüvituse lapsehoidjale ja ongi korras. Miks peaks riik veel pakkuma omalt poolt hoiuvõimaluse, kui ta juba maksab selle eest?

Lapsehoidja võtmine on täiesti normaalne asi. Jah, valik on keeruline, aga võimalik.

Aga miks isa ei võiks viimased pool aastat kodus olla?

Muideks, ka vanaema võib LHPle jääda (kui töötab) ja VH saada.

Käi ujumas, erinevatel mänguväljakutel jne. Leia endale tegevus – raamat, ristsõna, käsitöö vmt.

Mind aitas tohutult osalise koormusega kodukontor lapse uneajal või kui ta on nõus samal ajal mängima. Mu elu sai kohe teise hingamise.

#3911006:

Mind aitas tohutult osalise koormusega kodukontor lapse uneajal või kui ta on nõus samal ajal mängima. Mu elu sai kohe teise hingamise.

See oleks tõesti hea, aga minu laps ei ole nõus üldse üksi mängima, ta on jube jonnine päevad läbi ja kui ta magab olen ma omadega nii läbi et ei mäleta oma nime ka, rääkimata töö tegemisest.

Kas laps on jonnine ja pahur ka kodust väljas käies? Kui ainult kodus, siis tal on igavus ja tüdimus samamoodi nagu sul endal. Katsu leida igasse päeva mõni tegevus kodust väljas, mis sulle endale rõõmu pakub ja lapse meelt lahutab. Mul kolm last, nüüdseks juba suuremad ja kui nendega kodus olin, siis kaks korda nädalas käisin nendega beebikoolis, korra käisin ujumas. Sageli käisime mõne teise emaga koos oma lastega  mänguväljakul või kärutasime koos. Olen alati ka mõne sama vanade laste emade vestlusgrupis olnud ja sealgi korraldatakse lastega kokkutulekuid, olen ise oma kandi emadele-lastele väikseid kokkusaamisi korraldanud. See kõik annab võimaluse suhelda teiste täiskasvanud inimestega, kellel on sarnane elu hetkel, saate jagada ühiselt oma rõõme ja muresid, sa ei tunne enam, et oled elust kõrvale jäänud. Lapsel on samuti huvitav, uued kogemused vajavad ka kodus hiljem seedimist ja settimist ja minu lapsed mängisid pärast selliseid käike täitsa rahulikult ka üksinda.  Pealegi on selline sotsialiseerumine väga kasulik ka hiljem ükskõik millisesse kollektiivi harjutamisel – laps on harjunud, et on ka teised lapsed tema ümber mängimas, et nad teinekord võivad käituda teisiti kui täiskasvanud (võtavad asju ära, võivad tõugata) ja et nendega tuleb käituda teisiti kui täiskasvanutega (ei tohi asju ära krabada, ei tohi tõugata).  Oma aega olen korraldanud õhtusel ajal – olen valinud endale trenni, kus käin kaks korda nädalas, seni on laps isaga kodus. Ja lapse une ajal tööd olen ka teinud ja esimese lapse kõrvalt lõpetasin ülikooli.

Ja kui tahta vahepeal kodus lapsest rahu, et ta toimetaks omapead, siis tuleb talle pakkuda üllatuslikke tegevusi, mitte neid samu igavaid mänguasju, mida põrand pidevalt täis ja millega ta enam mängida ei viitsi. Tee näiteks üks mõnus kausitäis soolatainast ja las müttab sellega näiteks vannitoa põrandal – ma olen lasknud selliste kunstiprojektidega vannitoas mütata – sealt pärast kõige lihtsam puhastada.  Või pane ühte kaussi näiteks tangusid ja anna talle väike kulp või suur lusikas ja las tõstab teri ühest kausist teise.

Eestis tõesti on pikk kodus olek ette nähtud lausa, olen nõus, et see on emale kohati raske ja ei pruugi sobida sõltuvalt iseloomust. Samas sa vist ei tea, et mujal välismaal, kus justkui tundub, et emad lähevad palju varem tööle, see tegelikult enamasti nii ei ole – lastehoiud, -aiad on nii kallid, et emad jäävad sunniviisiliselt koju, ilma igasuguse rahalise toetuseta, töökoht ka ei pruugi säilida. Nii, et see ON siiski õnn, et meil on teisiti korraldatud. Sulle soovitan, korralda või nõua mehelt endale natuke eemaloleku aega. Käi ise üksi toidupoes söögivaru toomas või midagi sarnast vajalikku tegevust, kui mujale ei lasta. Lapse sünniga kujuneb sageli nii, et kõik kodust väljaspool tegevused teeb mees ja naine paratamatult hakkab ennast tundma vangis, tüdinenult ja põleb läbi. Proovi ja usu, kasvõi mõni kord nädalas üksi kodust  välja saades (ükskõik mida tegema) on tagasitulles rõõm näha enda pisikest ja jaksu veel pool aastat vastu pidada. Läheb lihtsamaks!

Riik on andnud suurepärase võimaluse lapsega tasustatult kodus olla. Selle üle peaks tegelikult õnnelik olema, mitte virisema. Paljudes välismaa riikides ei ole kaugeltki nii head süsteemi. Sul on võimalus kasvõi terve emapalga eest hoidja palgata ja täiskohaga tööl käia, nii et pere sissetulek ei vähene (oleneb küll, kui palju palka saad, aga max määr päris kõrge). Keegi ei käsi sul kodus olla.

TA, ära tee välja neist kägudest, kes ütlevad et neile küll meeldis lapsega kaua kodus olla ja järelikult kõik peavad tundma samamoodi. Sinu tunded ja soovid on samuti täiesti normaalsed. Soovitan samuti helistada erahoiud läbi. Haiguste mõttes on hoidja kindla peale minek. On tavaks maksta hoidjale mustalt, reaalsuses ei võta maksuamet inimesi selle pärast pihtide vahele. Hoiuga võib juhtuda, et laps jääb haigeks, kohatasu maksad ikka ning istud veel haige lapsega kodus, mis on veel nürim kui terve lapsega.  Aga katseta ja loodan et leiad variandi mis Sinu perele sobib!

Enamustes riikides on lastehoid kallim kui Eestis, võrreldes elukallidusega, ka neid kus vanemahüvitis puudub. Kui sul pole raha hoiuks, peaksid samal ajal tööl olema, kui keegi su lapse järele vaatab.

Meie võtsime hoidja, kui laps oli 11-kuune (nüüd on 1 aasta ja 3 kuud) ja see muutis meie maailma! Natukenegi vabadust tuli tagasi. Olen küll lapsehoolduspuhkusel, aga õpin ka ülikoolis ning nii väikse lapse kõrvalt mina ei suuda kooliasju teha, ainus variant oli õhtu, aga siis ma ei jaksa enam süveneda. Meil käib lapsehoidja tavaliselt kolm korda nädalas kokku 12 tundi, kulu on ligi 100 eurot. Saan koolitööd tehtud ning ka muud asjad aetud, isegi kohvikus käia.

Saan väga hästi aru, kui keeruline on päevast päeva olla lapsega kodus. Enne hoidjat tegin mina nii, et otsisin meile pea igaks päevaks tegevust, et saaks kodust välja – käisime mängunurgaga kohvikutes, rongiga sõitmas, ujulas, beebitrennis, näitustel, muusikatunnis jne. Et päev jõuaks kiiremini õhtusse, kui mees koju jõuab ja lapse värgi enda peale võtab. Mind väsitas tohutult kodune keskkond, kuigi mul on väga armas kodu, aga lihtsalt kogu aeg see üks ja sama. Mind ajas mõnikord täiesti hulluks see rutiin ja tohutu vaimne pinge kogu aeg last jälgida (see vanus, kus palju kukkumist, suhu toppimist, kõiksugu õnnetused hüüavad igal sammul).

Meie kaalusime isegi vahepeal seda, et vahetada ära lapsehoolduspuhkus, kuid kuna mehel oli “emapalga” järgi arvestatav palk tunduvalt väiksem kui praegu, siis kaotaksime päris palju rahas.

Ma olen ise palju parem ja puhanum ema ja naine, kui ma saan enda asjad tehtud ning olla vahepeal ilma lapseta, mis siis, et tuleb ajusid pingutada ja õppida. Mul on väga tubli ja hea mees, suurepärane isa lapsele, ta jaksab peale oma tööpäevi võtta lapsega tegelemise ja näiteks magama panemise enda peale, aga see ei tähenda, et ma saan pikali visata, siis on muud tegevused (ahju kütmine, söök, koristamine jms). Sellises vanuses lapsega lihtsalt on nii, et üks on kogu aeg temaga rakkes.

#3911739:

Nendel nautijatel ja pikalt kodus olijatel on üldiselt tugev võrgustik ja võimalus oma laps kas või aegajalt kuhugi hoida anda, kas või tunniks. Siis on lihtne teistele kriitikat teha.

Mina naudin lapsega kodus olemist (saab peagi 2,5 aastaseks) ja igasugune tugivõrgustik sisuliselt puudub. Heal juhul saab mees temaga õhtul pool tunnikest tegeleda, siis kui töölt tuleb. Tegelen nö oma asjadega lapse uneajal, päeval käime pikalt õues ja lapsega toimetamise kõrvale kuulan näiteks podcaste jms. Nagu keegi veel eelpool ütles, meeldib ka mulle selline vaba kulgemine.

Ja mis puutub sellesse nö jonni, siis soovitan teemaalgatajal lugeda raamatut “Väikesed kuradikesed“, kus on lahti räägitud, millega tegelikult tegemist on. Ma ütleks, et tõeliselt jonnivad ainult täiskasvanud 😛

Aga kui tõesti ei istu see kodus olemine, siis nagu eelpool soovitati, on kõige parem valik lapsehoidja, kellega laps saab luua usaldusliku suhte. Enne kolmeaastaseks saamist ei ole kollektiiv lapsele just parim valik. Soovitan lugeda raamatut “Väikelapse sotsiaalsus“, kus on selgitatud, miks see nii on.