kes käinud lastekaitse spetsialisti juures laste isaga või emaga kohtumise üle arutlemas ja \”muid maid\” jagamas, jagage kogemusi palun.
mida tuleks arvestada, milleks valmistuda? Meil probleem selles, et laste isa ei ole üldse tahtnud lastega kohtumiseks aega leida. kohtub lastega loetud korrad aastas, parematel aegadel 2 korda kuus paariks tunniks, halvematel aegadel ei kohtu nendega mitme kuu jooksul. olen kogu aeg üritanud talle meenutada, et lapsed väga tahavad temaga aega veeta, lastel on nädalavahetused, õhtud, koolivaheajad jms vaja sisustada jne. Aga isapoolne huvi on väga väike, heal juhul paar päeva suudab ette planeerida, et nädalavahetusel siis paar tundi ette planeerida. ka elatise osas käitub täpselt nii, nagu heaks arvab. Samas pidevalt leiab, et tal on õigus määrata, kus ja millal ja kuidas lapsed käivad, kas nad tohivad huviringis käia või mitte (tema meelest on huviala liigne kulutus, kuigi mõlemad vanemad teenivad väga hästi). samuti üritab piirata seda, kus me elame, kuna \”tema on ju isa, temal on õigus lapsi võimalikult tihti näha ja kui me kaugel elame, siis ei ole tal võimalik kohtuda\”, ehkki aastate jooksul, mil lähestikku oleme elanud, ei ole ta soovinud lapsi näha..
ühesõnaga – ma ei taha temaga kembelda, vaid loodan, et spetsialisti juures aidatakse need asjad paika panna (näiteks kindlad mõlemale osapoolele sobivad ajad kohtumiseks). või on see rumal lootus – kas on mõtet sellises olukorras minna lastekaitsespetsialisti juurde?
Teema: lastekaitse spetsialisti juurde
[small]Kägu kirjutas:[/small]
[tsitaat]kes käinud lastekaitse spetsialisti juures laste isaga või emaga kohtumise üle arutlemas ja \”muid maid\” jagamas, jagage kogemusi palun.
mida tuleks arvestada, milleks valmistuda? Meil probleem selles, et laste isa ei ole üldse tahtnud lastega kohtumiseks aega leida. kohtub lastega loetud korrad aastas, parematel aegadel 2 korda kuus paariks tunniks, halvematel aegadel ei kohtu nendega mitme kuu jooksul. olen kogu aeg üritanud talle meenutada, et lapsed väga tahavad temaga aega veeta, lastel on nädalavahetused, õhtud, koolivaheajad jms vaja sisustada jne. Aga isapoolne huvi on väga väike, heal juhul paar päeva suudab ette planeerida, et nädalavahetusel siis paar tundi ette planeerida. ka elatise osas käitub täpselt nii, nagu heaks arvab. Samas pidevalt leiab, et tal on õigus määrata, kus ja millal ja kuidas lapsed käivad, kas nad tohivad huviringis käia või mitte (tema meelest on huviala liigne kulutus, kuigi mõlemad vanemad teenivad väga hästi). samuti üritab piirata seda, kus me elame, kuna \”tema on ju isa, temal on õigus lapsi võimalikult tihti näha ja kui me kaugel elame, siis ei ole tal võimalik kohtuda\”, ehkki aastate jooksul, mil lähestikku oleme elanud, ei ole ta soovinud lapsi näha..
ühesõnaga – ma ei taha temaga kembelda, vaid loodan, et spetsialisti juures aidatakse need asjad paika panna (näiteks kindlad mõlemale osapoolele sobivad ajad kohtumiseks). või on see rumal lootus – kas on mõtet sellises olukorras minna lastekaitsespetsialisti juurde? [/tsitaat]Kumb teist lahutuses süüdi oli?
[small]Kägu kirjutas:[/small]
[tsitaat] [small]Kägu kirjutas:[/small]
Kumb teist lahutuses süüdi oli?[/tsitaat]
Mis see siia puutub?????
Ega lapsed ei pea siis selle järgi kannatama kumb vanem süüdi oli. Puhta soe peast.
Teemaalgataja, mine ja räägigi sama juttu ning arutage seda asja. Lastekaitse spetsialist võtab mehega ühendust ja räägib talle natuke \”isarolli\” põhimõtetest.
[small]Kägu kirjutas:[/small]
[tsitaat] [small]Kägu kirjutas:[/small]
Mis see siia puutub?????
Ega lapsed ei pea siis selle järgi kannatama kumb vanem süüdi oli. Puhta soe peast.
Teemaalgataja, mine ja räägigi sama juttu ning arutage seda asja. Lastekaitse spetsialist võtab mehega ühendust ja räägib talle natuke \”isarolli\” põhimõtetest.[/tsitaat]Siis ei maksa lahutada. Laped kannatavad lahutuse puhul alati.
[small]Kägu kirjutas:[/small]
[tsitaat]kes käinud lastekaitse spetsialisti juures laste isaga või emaga kohtumise üle arutlemas ja \”muid maid\” jagamas, jagage kogemusi palun.
mida tuleks arvestada, milleks valmistuda? Meil probleem selles, et laste isa ei ole üldse tahtnud lastega kohtumiseks aega leida. kohtub lastega loetud korrad aastas, parematel aegadel 2 korda kuus paariks tunniks, halvematel aegadel ei kohtu nendega mitme kuu jooksul. olen kogu aeg üritanud talle meenutada, et lapsed väga tahavad temaga aega veeta, lastel on nädalavahetused, õhtud, koolivaheajad jms vaja sisustada jne. Aga isapoolne huvi on väga väike, heal juhul paar päeva suudab ette planeerida, et nädalavahetusel siis paar tundi ette planeerida. ka elatise osas käitub täpselt nii, nagu heaks arvab. Samas pidevalt leiab, et tal on õigus määrata, kus ja millal ja kuidas lapsed käivad, kas nad tohivad huviringis käia või mitte (tema meelest on huviala liigne kulutus, kuigi mõlemad vanemad teenivad väga hästi). samuti üritab piirata seda, kus me elame, kuna \”tema on ju isa, temal on õigus lapsi võimalikult tihti näha ja kui me kaugel elame, siis ei ole tal võimalik kohtuda\”, ehkki aastate jooksul, mil lähestikku oleme elanud, ei ole ta soovinud lapsi näha..
ühesõnaga – ma ei taha temaga kembelda, vaid loodan, et spetsialisti juures aidatakse need asjad paika panna (näiteks kindlad mõlemale osapoolele sobivad ajad kohtumiseks). või on see rumal lootus – kas on mõtet sellises olukorras minna lastekaitsespetsialisti juurde? [/tsitaat]
Kuna minul lapse isaga sama seis hetkel, siis kirjutan sulle oma kogemusest lastekaitsega.
Lühidalt- minu lapse isa läks sõna lausumata, kadus 1,5 aastaks, üritasin teda kätte saada kuid asjatult. Kuna me omavahel ei saanud enam lapse küsimusi arutatud, andsin elatishagi. Pärast seda hakkas last võtma ainult talle sobivatel aegadel, umbes 1 päev kahe kuu kohta. Lapsel oli hea meel, et isa ilmus välja ning sellest tekkis ka temal soov mõnel päeval isa juurde minna. Kuna laps on 5 aastane, siis pidin need ettepanekud tegema isale. Enamasti saime vastuseks, et tal on kiire, puhkab, tööd palju, et me ei teata piisavalt ette jne.
Vahel on ka meil lapsega olnud muud plaanid, kui isa soovib kohtuda. Kuna isa 1,5 aastat ei olnud, ei saanud me ka temaga arvestada. Nüüd aga kui meil on juhtumisi muud plaanid kui tema last näha soovib, saan mõnituste ja manipuleerimises süüdistuste osaliseks.
Selle peale pöördusin lastekaitsesse. Tegelikult laiutavad nad käsi. Nad ei saa midagi teha muud kui isa spetsialisti jutule kutsuda, õigemini palusid seda minul talle teada anda. Seepeale vastas lapse isa mulle, et võin igasuguseid asutusi külastada oma vabast ajast niipalju kui kulub ning möelda välja mida veel oskan. Tema ei kavatse minuga kusagile tulla ning jääb edaspidi nii, et võtab lapse siis kui soovib ja talle sobib. Teavitasin lastekaitset, et isa ei tule. Nad ei saa midagi teha, sest keegi vägisi teda sinna ei too. Pakuti välja, et nad saaksid minu avalduse alusel meid perelepitaja juurde suunata kuid mainisid kohe, et ilmselt on ka see lootusetu juhtum, kuna ta mulle selliselt vastas. Seega soovitati ainult kohtu poole pöörduda suhtlemiskorra kindlaksmääramiseks, sest ülejäänu paistab sellise mehe puhul ajaraiskamine ja kummi venitamine. Võtsin advokaadi konsultatsiooni, kes saatis mulle suhtlemiskorra kokkulepe põhja, et see lapse isale saata ning jääda endale kindlaks. Kui isa ei soovi suhtlemiskorras kokku leppida, ei pea ka lapse ema andma last isale ainult isa tujude järgi. Saatsin kokkuleppe, pakkusin konkreetseid kahte nädalavahetust kuus. Sellele ta ei vastanud vaid jätkab kohtumisesoovi avaldamist täpselt muudel aegadel, nii nagu talle sobib. Minule ütles advokaat, et kui isale ei sobi need ajad, siis on see tema rida kohtusse pöörduda kaebusega, et talle ei anta last ja suhtlemiskorra kindlaksmääramiseks. Emal ei ole seda teha mõtet, sest ükski seadus ei kohusta isadel seda korda järgima vaid nad saavad jätkata oma manipulatsioone. Seega, kui soovid võin sulle saata selle kokkuleppe põhja sulle meilile. Vaata, mis vastab. Kui on nõus on tore kui ei ole nõus, paku et lähete koos lastekaitsesse. Lastekaitsel ei ole aga ikkagi juridiilist pädevust vanematega neid kokkuleppeid sõlmida. Kõik toimib vaid siis kui mõlemad vanemad on nõus. Kui üks ei nõustu, siis jääb üle ainult kohtusse pöörduda.
Sai vist pisut segane aga kogu see lugu ongi segane, tundub ei kaitse riik ega kohus.
[small]Kägu kirjutas:[/small]
[tsitaat] [small]Kägu kirjutas:[/small]
Siis ei maksa lahutada. Laped kannatavad lahutuse puhul alati. [/tsitaat]
Mida kõike siin maa peal ei maksa aga tehakse ikkagi.
Lahkumienk aga on toimunud ja nüüd ei tasu heietada minevikuteemadel, vaid vaadata tulevikku ja tegutseda.
[small]Kägu kirjutas:[/small]
[tsitaat] [small]Kägu kirjutas:[/small]
Kuna minul lapse isaga sama seis hetkel, siis kirjutan sulle oma kogemusest lastekaitsega.
Lühidalt- minu lapse isa läks sõna lausumata, kadus 1,5 aastaks, üritasin teda kätte saada kuid asjatult. Kuna me omavahel ei saanud enam lapse küsimusi arutatud, andsin elatishagi. Pärast seda hakkas last võtma ainult talle sobivatel aegadel, umbes 1 päev kahe kuu kohta. Lapsel oli hea meel, et isa ilmus välja ning sellest tekkis ka temal soov mõnel päeval isa juurde minna. Kuna laps on 5 aastane, siis pidin need ettepanekud tegema isale. Enamasti saime vastuseks, et tal on kiire, puhkab, tööd palju, et me ei teata piisavalt ette jne.
Vahel on ka meil lapsega olnud muud plaanid, kui isa soovib kohtuda. Kuna isa 1,5 aastat ei olnud, ei saanud me ka temaga arvestada. Nüüd aga kui meil on juhtumisi muud plaanid kui tema last näha soovib, saan mõnituste ja manipuleerimises süüdistuste osaliseks.
Selle peale pöördusin lastekaitsesse. Tegelikult laiutavad nad käsi. Nad ei saa midagi teha muud kui isa spetsialisti jutule kutsuda, õigemini palusid seda minul talle teada anda. Seepeale vastas lapse isa mulle, et võin igasuguseid asutusi külastada oma vabast ajast niipalju kui kulub ning möelda välja mida veel oskan. Tema ei kavatse minuga kusagile tulla ning jääb edaspidi nii, et võtab lapse siis kui soovib ja talle sobib. Teavitasin lastekaitset, et isa ei tule. Nad ei saa midagi teha, sest keegi vägisi teda sinna ei too. Pakuti välja, et nad saaksid minu avalduse alusel meid perelepitaja juurde suunata kuid mainisid kohe, et ilmselt on ka see lootusetu juhtum, kuna ta mulle selliselt vastas. Seega soovitati ainult kohtu poole pöörduda suhtlemiskorra kindlaksmääramiseks, sest ülejäänu paistab sellise mehe puhul ajaraiskamine ja kummi venitamine. Võtsin advokaadi konsultatsiooni, kes saatis mulle suhtlemiskorra kokkulepe põhja, et see lapse isale saata ning jääda endale kindlaks. Kui isa ei soovi suhtlemiskorras kokku leppida, ei pea ka lapse ema andma last isale ainult isa tujude järgi. Saatsin kokkuleppe, pakkusin konkreetseid kahte nädalavahetust kuus. Sellele ta ei vastanud vaid jätkab kohtumisesoovi avaldamist täpselt muudel aegadel, nii nagu talle sobib. Minule ütles advokaat, et kui isale ei sobi need ajad, siis on see tema rida kohtusse pöörduda kaebusega, et talle ei anta last ja suhtlemiskorra kindlaksmääramiseks. Emal ei ole seda teha mõtet, sest ükski seadus ei kohusta isadel seda korda järgima vaid nad saavad jätkata oma manipulatsioone. Seega, kui soovid võin sulle saata selle kokkuleppe põhja sulle meilile. Vaata, mis vastab. Kui on nõus on tore kui ei ole nõus, paku et lähete koos lastekaitsesse. Lastekaitsel ei ole aga ikkagi juridiilist pädevust vanematega neid kokkuleppeid sõlmida. Kõik toimib vaid siis kui mõlemad vanemad on nõus. Kui üks ei nõustu, siis jääb üle ainult kohtusse pöörduda.
Sai vist pisut segane aga kogu see lugu ongi segane, tundub ei kaitse riik ega kohus.[/tsitaat]Kas sa ise lepiksid sellega, et näed oma last 2 korda kuus paar tundi?
[small]Kägu kirjutas:[/small]
[tsitaat] [small]Kägu kirjutas:[/small]
Kas sa ise lepiksid sellega, et näed oma last 2 korda kuus paar tundi?[/tsitaat]
Minu abikaasale just selline kohtuotsus tehtigi ja ta ei käi enam last vaatamas. Ema ikka aegajalt helistab ja sõimab näo täis et isa ei armasta oma last, aga sõita paariks tunniks last vaatama minnes 300 km maha ja kõik, siis pole sel mõtet.
Elatist maksab korralikult ja aegajalt ostame talle hunniku riideid. Ka nendega ei tea mis tehakse, sest kui näeme last, siis käib kulunud riietes ringi.
Kallid emad, äkki mõtlete ümber selles osas, et hakkate lapsi usaldama isade juurde. Kui usaldasite lapse saada selle mehega, siis oma verest ja lihast last isa juurde ei usalda?
Ise teete sellega suure vea, et piirate kohtumisaegu. Pärast võite küll vaid süüdistada endid, kui laps ja isa võõranduvad.
muidugi olen ma ise pealtvaatajana aru saanud, et mõndasid ei õpeta kuidagi. Lootuses, et aastatega asi paraneb, võib maha matta.
Mõni eks on nii jonnakas ja lapsik et mõtleb vaid sellele, kuidas lahku mindi. Laps … tema heaolu ei loe
[small]Kägu kirjutas:[/small]
[tsitaat] [small]Kägu kirjutas:[/small]
Kas sa ise lepiksid sellega, et näed oma last 2 korda kuus paar tundi?[/tsitaat]
2 korda kuus paar tundi on lapse isa soov. Mina pakkusin talle 2 nädalavahetust reedest-pühapäevani+ isadepäev, lapse sünnipäev,isa sünnipäev, jõulud, jaanipäev, lasteaia üritused. Isale ei sobi nii palju tema tahab tulla siis kui vaid temal vaja on. Loomulikult on tal õigus lapsega kohtuda aga ta ei saa seda teha ainult oma suva järgi. Kui isale ei sobi ema pakutud ajad ja emale-lapsele isa pakutud ajad, siis arukad inimesed lepivad kokku suhtlemiskorras, sest nii on kõigile rahulikum. Minu juhul ei soovi isa milleski kokku leppida. Selle peale kui pakkusin talle need ajad, vastas ainult et ma peaksin lapsele söögi ka kaasa panema. Mul ei ole raske ka seda teha aga ausalt ütlen, et selline kius on lihtsalt labane. Nii pere- kui lastepsühholoogid selgitavad seda nii. Kuna isal ei ole pärast lahku kolimist muid kontrollivahendid ema üle, siis laps on ainus, millega ta seda kontrolli veel omada saab ja teeb seda mõnuga, et lapse ema elu pea peale pöörata.
[small]Kägu kirjutas:[/small]
[tsitaat] [small]Kägu kirjutas:[/small]
2 korda kuus paar tundi on lapse isa soov. Mina pakkusin talle 2 nädalavahetust reedest-pühapäevani+ isadepäev, lapse sünnipäev,isa sünnipäev, jõulud, jaanipäev, lasteaia üritused. Isale ei sobi nii palju tema tahab tulla siis kui vaid temal vaja on. Loomulikult on tal õigus lapsega kohtuda aga ta ei saa seda teha ainult oma suva järgi. Kui isale ei sobi ema pakutud ajad ja emale-lapsele isa pakutud ajad, siis arukad inimesed lepivad kokku suhtlemiskorras, sest nii on kõigile rahulikum. Minu juhul ei soovi isa milleski kokku leppida. Selle peale kui pakkusin talle need ajad, vastas ainult et ma peaksin lapsele söögi ka kaasa panema. Mul ei ole raske ka seda teha aga ausalt ütlen, et selline kius on lihtsalt labane. Nii pere- kui lastepsühholoogid selgitavad seda nii. Kuna isal ei ole pärast lahku kolimist muid kontrollivahendid ema üle, siis laps on ainus, millega ta seda kontrolli veel omada saab ja teeb seda mõnuga, et lapse ema elu pea peale pöörata.[/tsitaat]
No pane konkreetsed päevad siis ise paika.
Jak ui need talle ei sobi, siis kõik noh. Paku talle vastavalt oma arvamusele, millal tal peaks aega olema lapse jaoks alguses. Kui talle ei meeldi, siis las paneb ise konkreetse aja paika ja punkt.
Ning lapseb sul lapse toidu kaasa panna? Mis krdi isa see veel selline on? Ei jõua last viia lõunatki sööma? Täitsa lõpp ikka.
Ausalt öeldes arvan, et sul endal tuleb lihtsalt piir mingi aja pärast peale ja sa lõpetad püüdlemise last ja isa kokku viia.
Kui laps suurem on, siis las otsustavb ise kas tahab isaga kohtuda. Sina omalt poolt oled ju teinud hetkel kõik, et lapse ja isa suhe töötaks
[small]Kägu kirjutas:[/small]
[tsitaat] [small]Kägu kirjutas:[/small]
Minu abikaasale just selline kohtuotsus tehtigi ja ta ei käi enam last vaatamas. Ema ikka aegajalt helistab ja sõimab näo täis et isa ei armasta oma last, aga sõita paariks tunniks last vaatama minnes 300 km maha ja kõik, siis pole sel mõtet.
Elatist maksab korralikult ja aegajalt ostame talle hunniku riideid. Ka nendega ei tea mis tehakse, sest kui näeme last, siis käib kulunud riietes ringi.
Kallid emad, äkki mõtlete ümber selles osas, et hakkate lapsi usaldama isade juurde. Kui usaldasite lapse saada selle mehega, siis oma verest ja lihast last isa juurde ei usalda?
Ise teete sellega suure vea, et piirate kohtumisaegu. Pärast võite küll vaid süüdistada endid, kui laps ja isa võõranduvad.
muidugi olen ma ise pealtvaatajana aru saanud, et mõndasid ei õpeta kuidagi. Lootuses, et aastatega asi paraneb, võib maha matta.
Mõni eks on nii jonnakas ja lapsik et mõtleb vaid sellele, kuidas lahku mindi. Laps … tema heaolu ei loe[/tsitaat]
Kallis naine, ükski ema ei hakka keelama lapse ja isa kohtumisi kui lapse isa on lapsest kogu aeg hoolinud ja ka lapse soovidega arvestanud. Hoolimine ei tähenda ainult elatise maksmist. See et isa kaob aastaks või aastateks ei anna talle õigust enam tulla vastu rindu taguma ja ema süüdistama kui ema julgeb isale meelde tuletada, et isal on laps, kellel on vajadused. Üldine praktika on see, et isadel kes kadusid korra lapse elust, säilub huvi vaid niikaua kui kohtuvaidlus on läbi. Tavaliselt kaovad nad laste elust uuesti. Sellega tekitavad nad lapsele, kes juba jõudis vahepeal isaga lähedaseks saada, uue trauma. Seesuguste käitumisjoontega meeste puhul on spetsialistide ainus soovitus panna paika konkreetsed reeglid, mis on üheselt mõistetavad. See on parem eelkõige lastele, kes peavad olema pidevalt vanematevaheliste tülide pealtnägijaks, mis pärsib neil ülesaamist vanemate lahutusest. Soovitan sul konsulteerida spetsialistidega, kes neid mehi näevad päevast-päeva.
[small]Kägu kirjutas:[/small]
[tsitaat] [small]Kägu kirjutas:[/small]
No pane konkreetsed päevad siis ise paika.
Jak ui need talle ei sobi, siis kõik noh. Paku talle vastavalt oma arvamusele, millal tal peaks aega olema lapse jaoks alguses. Kui talle ei meeldi, siis las paneb ise konkreetse aja paika ja punkt.
Ning lapseb sul lapse toidu kaasa panna? Mis krdi isa see veel selline on? Ei jõua last viia lõunatki sööma? Täitsa lõpp ikka.
Ausalt öeldes arvan, et sul endal tuleb lihtsalt piir mingi aja pärast peale ja sa lõpetad püüdlemise last ja isa kokku viia.
Kui laps suurem on, siis las otsustavb ise kas tahab isaga kohtuda. Sina omalt poolt oled ju teinud hetkel kõik, et lapse ja isa suhe töötaks[/tsitaat]
Palun loe mu kiri 11.25 uuesti läbi. Kirjutasin seal, et saatsin suhtlemiskorra kokkuleppe ja millised vastused sain.
[small]Kägu kirjutas:[/small]
[tsitaat] [small]Kägu kirjutas:[/small]
Kallis naine, ükski ema ei hakka keelama lapse ja isa kohtumisi kui lapse isa on lapsest kogu aeg hoolinud ja ka lapse soovidega arvestanud. Hoolimine ei tähenda ainult elatise maksmist. See et isa kaob aastaks või aastateks ei anna talle õigust enam tulla vastu rindu taguma ja ema süüdistama kui ema julgeb isale meelde tuletada, et isal on laps, kellel on vajadused. Üldine praktika on see, et isadel kes kadusid korra lapse elust, säilub huvi vaid niikaua kui kohtuvaidlus on läbi. Tavaliselt kaovad nad laste elust uuesti. Sellega tekitavad nad lapsele, kes juba jõudis vahepeal isaga lähedaseks saada, uue trauma. Seesuguste käitumisjoontega meeste puhul on spetsialistide ainus soovitus panna paika konkreetsed reeglid, mis on üheselt mõistetavad. See on parem eelkõige lastele, kes peavad olema pidevalt vanematevaheliste tülide pealtnägijaks, mis pärsib neil ülesaamist vanemate lahutusest. Soovitan sul konsulteerida spetsialistidega, kes neid mehi näevad päevast-päeva. [/tsitaat]
Vabanda, aga alati pole süüdi mehed.
Meil ei kaotud kuskile peale lahkumeinut. Meil nimelt isegi pakuti üürikorter välja samas linnas, et laps ikka isale lähemal oleks. Meil pakuti välja ka see variant, et laps saab alati ja igal nädalavahetusel meil veeta aega, ning isa muretseb selle eest, et toob ja viib lapse.
Meil makstakse ka elatist pluss ostetakse riideid. Kokkuvõttes on püütud teha kõik selleks, et last saaks näha ja suhe ei kaoks ksukile.
Kahjuks aga on olemas vahel halbade isade keskel ka süüdimatud ja vaid endast hoolivad emad, kes teevad kõik selleks et nii ei oleks. Ning süüdistatakse vaid meest ja kõik mis on valesti tema elus on ka mehe süü.
Nii et anna mulle andeks, kallis naine, aga muuda oma vaatevälja ja püüa asju näha ka sedapidi, et süüdlane pole alati issi.
[small]Kägu kirjutas:[/small]
[tsitaat] [small]Kägu kirjutas:[/small]
Palun loe mu kiri 11.25 uuesti läbi. Kirjutasin seal, et saatsin suhtlemiskorra kokkuleppe ja millised vastused sain.[/tsitaat]
Lugesin küll, aga kui ta neist kinni ei pea, siis jäädki teda tagant utsitama?
Saa ise ka aru, et kui inimene miagi ei taha, siis ta ei tee seda. Ja ütlesin, et kui laps suurem, siis las ise otsustab selle üle kui sinu võim sellest üle ei käi.
[small]Kägu kirjutas:[/small]
[tsitaat] [small]Kägu kirjutas:[/small]
Vabanda, aga alati pole süüdi mehed.
Meil ei kaotud kuskile peale lahkumeinut. Meil nimelt isegi pakuti üürikorter välja samas linnas, et laps ikka isale lähemal oleks. Meil pakuti välja ka see variant, et laps saab alati ja igal nädalavahetusel meil veeta aega, ning isa muretseb selle eest, et toob ja viib lapse.
Meil makstakse ka elatist pluss ostetakse riideid. Kokkuvõttes on püütud teha kõik selleks, et last saaks näha ja suhe ei kaoks ksukile.
Kahjuks aga on olemas vahel halbade isade keskel ka süüdimatud ja vaid endast hoolivad emad, kes teevad kõik selleks et nii ei oleks. Ning süüdistatakse vaid meest ja kõik mis on valesti tema elus on ka mehe süü.
Nii et anna mulle andeks, kallis naine, aga muuda oma vaatevälja ja püüa asju näha ka sedapidi, et süüdlane pole alati issi.[/tsitaat]
Eks olukorrad ongi erinevad. Minu lapse isa ähvardas minult kirjas kohtule hooldusõiguse ära võtta, kuna mul puuduvat huvi, soov ja tahtmine lapsega tegelemiseks, et last kodust ära saata soovin ning 1,5 aastat nahast välja pugesin,et isa ikka last ka vaatama tuleks.
Teemaalgataja lapse isa paistab samade iseloomujoontega olevat ning kuna ta nõu ja abi palus, siis talle oma kogemusi jagasin. Kuna sinul oma lapse isaga selliseid muresid ei ole, jäta see teema parem lapsevanematele, kellel on. Ei pea tühja oma närve ja aega võõraste muredega kulutama.
[small]Kägu kirjutas:[/small]
[tsitaat] [small]Kägu kirjutas:[/small]
Lugesin küll, aga kui ta neist kinni ei pea, siis jäädki teda tagant utsitama?
Saa ise ka aru, et kui inimene miagi ei taha, siis ta ei tee seda. Ja ütlesin, et kui laps suurem, siis las ise otsustab selle üle kui sinu võim sellest üle ei käi.
[/tsitaat]
Jah, täpselt sellise otsuse vastu võtsin. Kirjutasin siin ainult selleks, et teemaalgataja küsis kogemust inimestelt, kes lastekaitsega kokku on puutunud. Tänan, et mu otsust toetad sellegipoolest.
[small]Kägu kirjutas:[/small]
[tsitaat] [small]Kägu kirjutas:[/small]
Eks olukorrad ongi erinevad. Minu lapse isa ähvardas minult kirjas kohtule hooldusõiguse ära võtta, kuna mul puuduvat huvi, soov ja tahtmine lapsega tegelemiseks, et last kodust ära saata soovin ning 1,5 aastat nahast välja pugesin,et isa ikka last ka vaatama tuleks.
Teemaalgataja lapse isa paistab samade iseloomujoontega olevat ning kuna ta nõu ja abi palus, siis talle oma kogemusi jagasin. Kuna sinul oma lapse isaga selliseid muresid ei ole, jäta see teema parem lapsevanematele, kellel on. Ei pea tühja oma närve ja aega võõraste muredega kulutama.[/tsitaat]
Omast arust andsin ma nii mõnegi nõu.
Sina aga tulid teemasse selleks, et rääkida, kui halvad võivad isad olla.
kes siis nüüd tegelikult vales teemas sõna võtab?
[small]Kägu kirjutas:[/small]
[tsitaat] [small]Kägu kirjutas:[/small]
Omast arust andsin ma nii mõnegi nõu.
Sina aga tulid teemasse selleks, et rääkida, kui halvad võivad isad olla.
kes siis nüüd tegelikult vales teemas sõna võtab?[/tsitaat]
Kahjuks oled valesti mõistnud mu postitusi. Ma ei ole teinud nendes ühtegi üldistust meeste kohta. Üldistasin vaid teatud iseloomuomadustega mehi ning loo kirjutasin oma lapse isa näite varal, mitte naised saunas või sõbrannad või minu mees räägib, et on nii. Kui sa arvad, et see on minu kibestumus, siis loe läbi palun raamat \”Vägivallatseja lapsevanemana\” Lundy Bancroft. Autor, kes on töötanud pea 20 aastat selliste meestega. Soovitan ka teemaalgatajale.Seal kirjutab pikalt teatud iseloomuomadustega meeste käitumisest pärast lahutust.
Kuigi mulle meeldib vahel Perekooli lugeda, teen oma otsused siiski peamiselt spetsialistide hinnangute, mitte Perekooli kommenteerijate tõe põhjal.
[small]Kägu kirjutas:[/small]
[tsitaat] [small]Kägu kirjutas:[/small]
Hea kägu 🙂 Kui võimalik, siis palun jah saata see kokkuleppe põhi mulle meilile – ropu@hot.ee
Olen väga tänulik!
[/tsitaat]
Saatsin kirja Sulle, sain sellise vastuse. Äkki on postkast täis? On sul mõni teine meiliaadress?
This is the mail system at host vm-hot-relay6.estpak.ee.
I’m sorry to have to inform you that your message could not
be delivered to one or more recipients. It’s attached below.
For further assistance, please send mail to postmaster.
If you do so, please include this problem report. You can
delete your own text from the attached returned message.
The mail system
(expanded from ): host
10.3.0.122[10.3.0.122] said: 552 5.2.2 Over quota
SESSIONID= (in reply to RCPT TO command)
[small]Kägu kirjutas:[/small]
[tsitaat] [small]Kägu kirjutas:[/small]
Ausalt – ega mina ka ei taha isale lastega kohtumist peale sundida, aga kui laste elu juba kannatab selle all (isa seab asjatuid ja ebamõistlikke piiranguid laste liikumisele), siis tuleb emal olla konkreetne.
[/tsitaat]
Kuidas see laste isa piiranguid seab? Tema ütleb, et teete nii ja teie kohe teete? Kui ta nii harva lapsi näeb, kuidas ta siis oma seatud piiranguid kontrollib?
Või kardad elatisest ilma jääda kui eksi käskudele ei allu?
Mina elaks lihtsalt oma elu edasi. Sellest va mehikesest oleks suva, teeks ja elaks oma äranägemise järgi.
[small]Kägu kirjutas:[/small]
[tsitaat] [small]Kägu kirjutas:[/small]
Kuidas see laste isa piiranguid seab? Tema ütleb, et teete nii ja teie kohe teete? Kui ta nii harva lapsi näeb, kuidas ta siis oma seatud piiranguid kontrollib?
Või kardad elatisest ilma jääda kui eksi käskudele ei allu?
Mina elaks lihtsalt oma elu edasi. Sellest va mehikesest oleks suva, teeks ja elaks oma äranägemise järgi.
[/tsitaat]
Muuseas, mina ei ole küll see kägu, keda tsiteerid aga täpselt nii minu lapse isa kohtus käitus. Ütles, et ma ei anna talle last kuigi palusin teda varasemalt põlvili, et ta seda teeks. Täiesti süüdimatult hakkas valetama, et tema oleks, teeks ja kataks ise vabaaja kulud aga tal ei võimaldata.
Kahjuks peale kohtuotsust unustas ta oma lubadused.
minu elukaaslane on käinud lastekaitsespetsialisti juures ja on abi saanud.tal oli probleem, et vaatamata kohtus kindlaks määratud korrale, ei antud ikka last.leiutati igasugu põhjuseid.
seega võid minna kasvõi konsultatsioonile aga kui teiselt poolt puudub huvi lastega kokku saada, siis ega vägisi ka ei saa.pigem tuleb oma eluga edasi minna ja rõõmustada kui lapse isa harva aega leiab.mingi aja pärast nagunii lapsel on ükskõik.
minu laste isa elab ka meilt 10 min tee kaugusel. aga aega laste jaoks leiab 2 x aastas.:Jõulude ajal ulatab kingid üle ukse, sünnipäevadel tuleb pooleks tunniks külla.see, et lastel on koolivaheaeg, pole tema mure.
tulemuseks, et lapsed ei ootagi teda enam ja ei soovigi temaga aega veeta.lahutusest möödas 10 aastat.
elatise suhtes pöördu kohtusse.
[small]Kägu kirjutas:[/small]
[tsitaat] [small]Kägu kirjutas:[/small]
Vabanda, aga alati pole süüdi mehed.
Meil ei kaotud kuskile peale lahkumeinut. Meil nimelt isegi pakuti üürikorter välja samas linnas, et laps ikka isale lähemal oleks. Meil pakuti välja ka see variant, et laps saab alati ja igal nädalavahetusel meil veeta aega, ning isa muretseb selle eest, et toob ja viib lapse.
Meil makstakse ka elatist pluss ostetakse riideid. Kokkuvõttes on püütud teha kõik selleks, et last saaks näha ja suhe ei kaoks ksukile.
Kahjuks aga on olemas vahel halbade isade keskel ka süüdimatud ja vaid endast hoolivad emad, kes teevad kõik selleks et nii ei oleks. Ning süüdistatakse vaid meest ja kõik mis on valesti tema elus on ka mehe süü.
Nii et anna mulle andeks, kallis naine, aga muuda oma vaatevälja ja püüa asju näha ka sedapidi, et süüdlane pole alati issi.[/tsitaat]
miks mulle küll tundub, et see lugu teil pole päris puhas, kas Sa ise mitte ei olnud nende pere lahutuse üks suur põhjus? Miks peaks ema muidu last keelama? Kui Sa ise olid lahkuminekus ja pere lõhkumises süüdi, siis süüdlane lapse-isa suhtes pole mitte emme, vaid just Sina koos issiga.
Vabandan muidugi kui eksisin 🙂
[small]Kägu kirjutas:[/small]
[tsitaat] [small]Kägu kirjutas:[/small]
miks mulle küll tundub, et see lugu teil pole päris puhas, kas Sa ise mitte ei olnud nende pere lahutuse üks suur põhjus? Miks peaks ema muidu last keelama? Kui Sa ise olid lahkuminekus ja pere lõhkumises süüdi, siis süüdlane lapse-isa suhtes pole mitte emme, vaid just Sina koos issiga.
Vabandan muidugi kui eksisin :)[/tsitaat]Et kui lahutuses on syydi ema, siis see ei ole tähtis (vt. esimene kommentaar), aga kui on syydi isa, siis see on vägagi tähtis??? Kuidas nii?
[small]Kägu kirjutas:[/small]
[tsitaat] [small]Kägu kirjutas:[/small]
Kas sa ise lepiksid sellega, et näed oma last 2 korda kuus paar tundi?[/tsitaat]
siin on praegu jutt isadest kes ei taha niigi palju oma lastega kohtuda, küll aga eeldavad, et kui neil kord aastas tuju tuleb, siis peavad nad KOHE saama lapsega kohtuda, olgugi emal juba teised plaanid tehtud.
Keegi ei keela neil isadel SAGEDAMINI oma lapsega kohtuda, oluline on aga, et need kohtumised peavad olema piisavalt pika etteteatamise ajaga kokku lepitud, nii, et sobiks mõlema pere plaanidega, ja toimuma kindla graafiku järgi.
Mitte ükski seadus ei ütle, et ema peab olema kogu aeg valves ja ootama, kuniks isale tuleb tuju lapsega kohtuda ja ei tohi teha omi plaane, nt suveks maale sõita, vms. See oleks ka erakordselt nõme ju, kui isal oleks õigus emale sellist piirangut seada ja siis ise kohtub lapsega heal juhul 1-2 korda kogu suve jooksul.
Lastekaitseametniku poole tasub pöörduda küll, kasvõi lihtsalt nõu saamiseks.
Isale võib öelda vähemalt seda: kohtumised peavad olema vähemalt nädal aega ette kokku lepitud, ootamatuid kaelasadamisi ei aktsepteerita.
[small]Kägu kirjutas:[/small]
[tsitaat] [small]Kägu kirjutas:[/small]
Siis ei maksa lahutada. Laped kannatavad lahutuse puhul alati. [/tsitaat]
Mõni aeg tagasi oli ETV kanalil saade, kus räägiti, et pidevad lahkhelid ema ja isa vahel mõjuvad palju rängemalt lastele, kui lahutus.
[small]Kägu kirjutas:[/small]
[tsitaat] [small]Kägu kirjutas:[/small]
miks mulle küll tundub, et see lugu teil pole päris puhas, kas Sa ise mitte ei olnud nende pere lahutuse üks suur põhjus? Miks peaks ema muidu last keelama? Kui Sa ise olid lahkuminekus ja pere lõhkumises süüdi, siis süüdlane lapse-isa suhtes pole mitte emme, vaid just Sina koos issiga.
Vabandan muidugi kui eksisin :)[/tsitaat]
ma elan ka koos mehega kes oli enne minuga kokku saamist lahku kolinud. me ei tundnudki teineteist kuna oleme pärit erinevatest Eesti otsadest.
aga ikkagi ei lubatud isal lapsega kohtuda, kuigi lahkumineku algatajaks oli naine.
[small]Kägu kirjutas:[/small]
[tsitaat] [small]Kägu kirjutas:[/small]
ma elan ka koos mehega kes oli enne minuga kokku saamist lahku kolinud. me ei tundnudki teineteist kuna oleme pärit erinevatest Eesti otsadest.
aga ikkagi ei lubatud isal lapsega kohtuda, kuigi lahkumineku algatajaks oli naine.[/tsitaat]
Sellel, et üks naine nii käitub peab olema mingi põhjus. Ilmselt su mees ei avalda sulle seda tõde kunagi. Ei ole kohanud veel ühtegi meest ega ka naist, kes tunnistaks uuele elukaaslasele oma vigu eelmises suhtes. Nad kas ei näe neid ka ise või ei taha lihtsalt oma eksimusi tunnistada, sest see ei tule uuele suhtele kasuks. See on puhtalt loogiline käitumine.
See teema on suletud ja siia ei saa postitada uusi vastuseid.
