Teema: Loomad peres

Mu enda 16-aastane tütar teatas  hiljuti, et tema on teinud otsuse mitte kunagi lapsi hankida, vaid selle asemel võtab ta endale koera. Tõugki on juba välja valitud. Mu imestava küsimise peale selgitas, et tänapäeval on see lastekasvatus tehtud nii kole raskeks ja keeruliseks, lastele on antud nii palju õigusi ja vanematelt nõutakse nii palju, et tema minu nahas olla küll ei tahaks.

#4127984:

Mu enda 16-aastane tütar teatas hiljuti, et tema on teinud otsuse mitte kunagi lapsi hankida, vaid selle asemel võtab ta endale koera. Tõugki on juba välja valitud. Mu imestava küsimise peale selgitas, et tänapäeval on see lastekasvatus tehtud nii kole raskeks ja keeruliseks, lastele on antud nii palju õigusi ja vanematelt nõutakse nii palju, et tema minu nahas olla küll ei tahaks.

Ah, ära seleta, ei öelnud keegi midagi sellist!

#4128048:

vaadates tänast olukorda maailmas, siis ainult vastutustundetu inimene mõtleb laste saamise peale

Jah, eriti need, kellel juba peres mitu last olemas aga ikka vorbitakse juurde.

Ma ei saa aru sellest kodulooma ja laste võrdlemisest. Mul on mõlemaid ja üldse pole võrreldav. Loom on ikka seltsiks ja ei kasva suureks iseseisvaks tegelaseks. “Rahaline investeering” on ka hoopis teist maiku.

Nojah, tean küll ühte paari, kes meditsiinilistel põhjustel last ei saa (kuigi mingi periood ikka tahtsid) ja poputavad oma koera märksa rohkem kui mina igasugu kallite pesuvahendite ja maniküüride ja muuga. Kui nende puhul seda lapse-koer võrdlust teha, siis mul isegi hea meel, et neil lapsi pole, keda lämmataks selline pidev hool. Aga kindlasti oleksid nad vanematena teistsugused  kui koeraomanikena.

Suurte lastetoetuste teema on vist jätnud mulje, et inimesed teevad lapsi raha pärast. Tegelikult enamasti see siiski nii ei ole. Hea oleks, kui inimesed saaksid lapsi, siis, kui neil on selleks soov, mitte välisel survel.

Mul endal on 1 laps, loomi ei ole. Kuigi ma arvan, et loom oleks soodsam 😀

#4128203:

Suurte lastetoetuste teema on vist jätnud mulje, et inimesed teevad lapsi raha pärast. Tegelikult enamasti see siiski nii ei ole. Hea oleks, kui inimesed saaksid lapsi, siis, kui neil on selleks soov, mitte välisel survel.

Teema on ilmselt ajendatud intervjuust Erki Noolega, sattusin ka ise seda artiklit eile pealkirja tõttu lugema. Minul tekkis seda artiklit lugedes sama mõte. Meie poliitikud on vist valdavalt tõesti liiga vana aja inimesed ja ei tule selle mõttega kaasa, et maailm ongi väga palju muutunud ja noored generatsioonid on hoopis teistsugused ja omavad täiesti teistsuguseid vaateid ja eesmärke. Tänapäeva noored on lihtsalt oma vaadetelt nii palju muutunud, et lapsi ei saadagi konkreetselt põhjusel, et paljud EI TAHA lapsi. Asi ei ole mingites tervislikes põhjustes või rahaliste võimaluste puudumises, väga paljud lihtsalt ei taha, sest nad ei tunne seda tunnet, et nad tahaksid lapsevanemateks saada. Samamoodi nagu osad ei näe mitte mingit soovi/vajadust võtta endale lemmikloom või osta maja.

Riik on aga jah võtnud suuresti selle seisukoha, et kui rahaliselt toetatakse, siis kindlasti tõuseb iive hüppeliselt. Mind näiteks mingi suur peretoetus lapsi (juurde) saama ei paneks. Meeldis üks Sass Henno väljaütlemine mõni aeg tagasi “Reporteri” vms uudiste tänavaküsitluses, kus ta ütles, et kas me tahame tõesti raha pärast saadud lapsi – ei taha ju. Arvan samamoodi, et laste sünnitamine ei peaks olema eesmärgist saada kõrgemat peretoetust.

#4128048:

vaadates tänast olukorda maailmas, siis ainult vastutustundetu inimene mõtleb laste saamise peale

Kahjuks on maailmas üsna sageli mingi olukord, nende vahel ikka mõned rahulikud perioodid ka. Aga lapsi saadakse igal ajal.

Minu 15-aastane räägib samuti, et lapsi ei taha, sest maailm on niigi ülerahvastatud. Et võib-olla lapsendab, lemmikloomad võtab niikuinii.

Kas noored pered peaksid eelistama koduloomi lastele?

Mõnes mõttes küll. Laste kasvatamine on raske! Rääkimata sellest, et maailmas on juba küllalt inimesi.

Kas koer asendab lapsed

Ei, need on erinevad liigid.

kas koera pidamine on tõesti rahaliselt soodsam?

Kahju kuulda, et sa lapsi raha pärast pead. Ei oskaks nii võrreldagi.

Mul pole ei lapsi ega loomi. Maalapil liiguvad lendavad metsloomad-linnud.
Olen veidi üle 40 ja pole ka kunagi lapsi tahtnud. Olen kindlasti väga rohelise ja loodustsäästva mõtteviisiga. Muide ülerahvastatusest räägiti juba 90ndail kui olin teismeline.

Ma arvan, et 15-16 aastaste teema laste saamise üle otsustamine ei olegi – selles vanuses ei oska inimene veel hinnata, mida tahab. Vaatan oma nooremaid töökaaslasi ja seal kuskil ennem 30-ndat eluaastat hakkab lapse saamisega kiire – mis ongi väga OK, minu meelest ongi normaalne vanus.

igal juhul valin koera

Aga kui te ei taha lapsi ja eelistate kodulooma, milleks siis teile mees?

#4128285:

30ndate ligi tahaks ikkagi lapsi ka, kui nad soovivad tulla. Koer ei ole nende asendusaine. Paraku kui tahta korralikku haridust ja ennast üles töötada, mida ma ka hetkel teen, siis laps selle kõrvale ei mahu. Tegelen oma õppimise ja tööga küll kodus, aga selle kõrvalt ei ole aega kellelgi pidevalt silma peal hoida ja kantseldada nii, nagu laps seda vajab.

#4128243:

Meeldis üks Sass Henno väljaütlemine mõni aeg tagasi “Reporteri” vms uudiste tänavaküsitluses, kus ta ütles, et kas me tahame tõesti raha pärast saadud lapsi – ei taha ju. Arvan samamoodi, et laste sünnitamine ei peaks olema eesmärgist saada kõrgemat peretoetust.

Mulle meenub jällegi (ma ei mäleta, kes kus seda ütles), et tänapäeva kapitalistlik heaoluühiskond on selline, mis pakub ühelt poolt küll võimalust saavutada enneolematult hea elatustase. Aga samas paneb inimese osavasti rattasse, kus ta on sunnitud kulutama enamus energiat väljaspoole kodu ja perekonda: alguses õppimise, üles töötamise, pärast aga suure selle suure ülestöötamise hinnaga saavutatud tasemest (ehk oma karjäärist) kinnihoidmiseks, et keegi teine sinust paremaks/sinu asemele ei saaks. Nii võib kergesti juhtuda, et inimene uhab kogu oma fertiilse ea õppida, ennast üles töötada, endast 101% anda, et see kõige tublim ja hinnatum, ennast täiendada (elukestev õpe) jne. ja… laps sinna kõrvale ei mahu (nagu ütles tsiteeritud kägu).

Mina võtan kõrgeid peretoetusi kui abinõu, mis võimaldab lapsesaamisooviga inimese jaoks kapitalistlikku oravrattasüsteemi veidi pehmendada. Et sa võid astuda rattast maha (jääda mitu korda lapsehoolduspuhkusele). Ja pärast kolmanda lapse sündi (kus, oletame, su soovitud laste arv sai täis) sa ei pea valima endale sellist töökohta, kus palk on hea, aga lapse/enda haigestumine toob kaasa topeltstressi (esiteks haigus ja teiseks, et ma töölt kõrvale jäin), töömõtted tulevad koju õhtusse/ööse kaasa jne. Vaid võid leppida ka tagasihoidlikuma kohaga, kus palk keskpärane, aga see-eest saad töötada rahulikult kellast kellani, töö lõppedes ukse kinni panna, oma kolme lapse riburadapidi haigeks jäädes (või kui ise ka lapsi põetades sagedamini haigeks jääd) alati haigus/hoolduslehe võtta, ilma et sellega kaasneks topeltstressi, puhkuse ajal alati puhata. Ja kui juhtubki üks pere täiskasvanu töö kaotama, ei ole perel materiaalselt kohe kõri kinni poodud, sest ühe pereliikme palk+peretoetus koosneva sissetulekuga elab tagasihoidlikumal tasemel ära (ja senikaua jõuab juba töö kaotanu uue töökoha leida) jne.

Lapsi raha pärast saada – “oi, ma üldse ei tahaks seda last – aga no pean ju, et saada toetust” oleks tobe tõesti. Pärast 18a (või kaua see laps sul kodus elab) vahid oma Sanderile või Meribelile otsa ja mõtled: “Krt, ma ei tahtnud ju sind, no üldse ei tahtnud, aga suure toetuse pärast sain…” Minu jaoks ikka nii sürr olukord oleks see, et ma ei kujuta ette.

Samas, olla tööalases võidujooksus vähem “oivik” ja saada laps /veel üks laps, sest toetused pehmendavad seda, et jääb väljaspoole kodu panustada vähem energiat kui mul oleks lastetuna/vähemate lastega – see on minu meelest täiesti normaalne.

#4129165:

Ma arvan, et 15-16 aastaste teema laste saamise üle otsustamine ei olegi – selles vanuses ei oska inimene veel hinnata, mida tahab. Vaatan oma nooremaid töökaaslasi ja seal kuskil ennem 30-ndat eluaastat hakkab lapse saamisega kiire – mis ongi väga OK, minu meelest ongi normaalne vanus.

Mina arvan ka, et 16a selliseid küsimusi küsida on vara… Esiteks on inimene ise selles vanuses veel täiesti väljakujunemata.

Lisaks, miks mina 16a ja tegelikult veel kuni 30+ vanuseni, kui ma esimese lapse sain, laste teemat vältisin, oli ka see, et mulle tundus, et kui ma välja hõikasin: “Oo jaa, ma tahaksin küll kahte, no võibolla ka kolme last” – siis ma oleks nagu lubaduse välja käinud. Või noh, mõni võtaks seda äkki lubadusena. Ja kui elu ei lähe nii, hakka siis pärast seletama, miks ma neid lapsi ikka ei saanud. No näiteks, et ei leidnud meest. Siis hakatakse haletsema, näe, ta ju tahtis, aga ei leidnud meest… Ahh! Kergem tundus jääda mingiks ebamääraseks, et ma ei tea. Ja vaadata, et kuidas üldse elu minema hakkab.