Esileht › Pereelu ja suhted › Loomi puude ja pinkide külge naelutanud noormees astus kaamera ette
Nõuka koolides oli tundides kord, õpetaja sõna kuulati. Kes ei kuulanud, suunati erikooli.
Ja mis erikoolile järgnes?
Raske töö kuskil vabrikus. Erikooliski õpetati kaakidele amet selgeks ja mittetöötamine oli seadusega keelatud. Praegu lõpetab gümnaasiumi sadades abituriente, kes veerivad lugeda.
Selline oli kogu kriminaalkoodeks https://www.raamatukoi.ee/eesti-nsv-kriminaalkoodeks_1963
kaak sai kohe selgelt lugeda mitmeks aastaks Patareisse läheb.
Vangla ei olnud puhkekodu nagu nüüd https://www.patareiprison.org/
Tüüp ilmselgelt naudib oma kuulsuseminuteid ja saab sellest raudselt innustust. Mille krdi pärast peab sellisele sadistile teles sõna andma? Ja veel nii, et ta saab nägu maskiga varjata?
Jah, teda võib rahvale näidata – et kõik teaks, mille tõbras ta on. Aga mitte talle sõna anda! Sõna peab selles kontekstis andma loomakaitsjatele ja psühhiaatritele, et oleks üheselt selge – see inimene on hälvik.
Vastik klikimeedia, ainus eesmärk on reiting, eetika on täiesti mõttetu teema. Tegelikult saab reitingunäljane sellist lugu tehes ju lausa loota, et rabab ühe looga kaks kärbest – algne lugu pälvib tähelepanu ja kuulsusemaigu suhu saanud sadist teeb peagi uue võika teo, mida kajastada ja, nipsti, jälle vaatajanumbrid vinged! Jälk.
Tüüp ilmselgelt naudib oma kuulsuseminuteid ja saab sellest raudselt innustust. Mille krdi pärast peab sellisele sadistile teles sõna andma? Ja veel nii, et ta saab nägu maskiga varjata?
Jah, teda võib rahvale näidata – et kõik teaks, mille tõbras ta on. Aga mitte talle sõna anda! Sõna peab selles kontekstis andma loomakaitsjatele ja psühhiaatritele, et oleks üheselt selge – see inimene on hälvik.
Vastik klikimeedia, ainus eesmärk on reiting, eetika on täiesti mõttetu teema. Tegelikult saab reitingunäljane sellist lugu tehes ju lausa loota, et rabab ühe looga kaks kärbest – algne lugu pälvib tähelepanu ja kuulsusemaigu suhu saanud sadist teeb peagi uue võika teo, mida kajastada ja, nipsti, jälle vaatajanumbrid vinged! Jälk.
Kui ajakirjandus vaataks olukorda pisut pikemas perspektiivis ja mõtleks ka riskidele sihukest tegelast innustada ja oma lollusi kordama utsitada, siis valiks ta pigem tolle kuti naeruvääristamise. Meedias kajastada vast ikka tuleks, et normaalsed inimesed teaksid oma lemmikloomad kinni hoida. Aga see kajastus ei peaks olema häiretega tüüpi heroiseeriv. Selle asemel et kirjutada ühe mehe võimalikult suurt “hõõva” tekitavatest tegudest nunnude loomakeste kallal (mida psühhopaat tajub kiidulauluna), on arukam (ja ka õigem) väljenduda umbes nii, et üks hulluke siin ei oska oma eluga muud peale hakata kui musutab metsas jäneselaipu, kahju teisest, egas õige naise juurde tal ju asja pole. Umbes selles laadis.
Ehk siis veelkord, te tahate rangemaid karistusi ja ma ei ütle, kas see on õige või vale. Küsin ainult, et kas rangemad karistused teie arvates muudaksid kurjategijad korralikeks inimesteks?
Harvadel juhtudel. Samamoodi nagu ülileebed karistused muudavad kurjategijad korralikeks iniemsteks ainult harvadel juhtudel.
Minu teadmised Eesti õigussüsteemist on suhteliselt napid, aga mu kindel veendumus on, et kõik, mis on seotud piinamisega, peab olema eriti tõsiselt karistatud. Piinamine, loomapiinamine, vägistamine jne. Vabandage mind, aga ka näiteks tapmine piinaval viisil, kus inimene piinles tõsiselt ja kauem, peaks olema karistatud rängemini kui lihtsalt juhul, kui tapeti nii, et ohvrile kuul ajju -> surnud.
Parema inimese kasvatamine läbi karistuste on üldse selline eufemism, millest kiputakse rääkima, kui soovitakse kergemat karistust. Palju meil on sellist kohtupraktikat, et näiteks mees peksis oma ema, sai 3 kuud aastase katseajaga ja edaspidi oli paipoisss?
Minu isikliku veendumuse kohaselt eriti julmad ja piinavad kuritööd (ka loomade vastu) ei vaja kättemaksu. Kuigi osa inimesi armastab nii öelda, siis minu silmis pikk vangistus ei ole kättemaks. Ei ole ka heaks-poisiks-õppimise-vahend ilmselt. Küll on see aga vahend selle inimese isoleerimiseks ühiskonnast, et ta sel perioodil poleks enam ohtlik. Lõpuks, kui lubate otse öelda, siis iga päev, mis ränk piinaja vangis istub, on kahekordne kasu – ta ei jõhkrutse tänaval esiteks. Päev tema surma poole teiseks. See pläma, et “meie, maksumaksjad, peame selle vangistuse rahas kinni maksma”, on kribu selle kõrval, mis ta võiks reaalselt korda saata vabaduses olles. Ma parem maksan, ausalt. Pole ka vähimat põhjust arvata, vaadates tegude korduvust, et see oli vaid üks eksitus ja ta ei kordaks seda. Kas teie usute, et ta ei korda(ks)? Aga vahet pole, see pole ju uskumise küsimus niikuinii.
Karistused peavad olema kooskõlas teo korduvuse, julmuse ja tahtlusega.
Kui inimene on vaimuhage, siis tuleb ta paigutada ravile.
Rahaküsimus stiilis, et riigi raha neile raisata, on tuhande seitsmesaja neljakümne üheksanda tähtsusjärjekorra küsimus pärast seda küsimust, et kuidas paremad pelmeenid Selveris parandaksid lammaste arusaamist galaktikast.
Vastik klikimeedia, ainus eesmärk on reiting, eetika on täiesti mõttetu teema. Tegelikult saab reitingunäljane sellist lugu tehes ju lausa loota, et rabab ühe looga kaks kärbest – algne lugu pälvib tähelepanu ja kuulsusemaigu suhu saanud sadist teeb peagi uue võika teo, mida kajastada ja, nipsti, jälle vaatajanumbrid vinged! Jälk.
Kas teile jäi mulje, et ta oskab eesti keelt ja loeb eesti meediat?
Kes siin nüüd nõukaaega hea sõnaga meenutab, et küll siis oli kord majas, siis lubage meenutada, et agressiivsus, vägivald, loomade julm kohtlemine on siiski järjepidevalt vähenenud. Nõukaajal löödi kirvega koeri maha, mürgitati kasse, peksti loomi pidevalt ja mingit uudiskünnist see ei ületanud. Minu naaber käis hommikuti metsas oravaid laskmas, see oli lihtsalt üks tore meelelahutus. Maal oli naabril kassikoloonia, siis otsustas naaber, et liiga palju sai, mürgitas ära kõik rotimürgiga. Ja seda tegid tavalised inimesed, mitte mingid hälvikud. Sealt kolooniast ja raskestikasvatatavate laste koolist tulid välja ainult pätid ja retsidivistid. Seksuaalvägivalda ja perevägivalda oli palju rohkem kui praegu. See on lihtsalt naljakas, kui valikuline on inimeste mälu.
Nõukogude ajal oli loomade vastu vägivaldsust palju enam. Vist ei mäletatagi, kui palju oli hulkuvaid koeri, keda silmnähtavalt oli pekstud või piinatud. Kassipoegade uputamine oli tavaline. Meetrise keti ostas koerad olid tavalised. Koerad-kassid, keda enam vaja ei läinud – kuuri taha ja kuul pähe. Tuvisid tapeti meil 4 korteriga majas pööningul lausa tööstuslikult, selles mõttes, et tulid mingid mehed ja hävitasid tuvikolooniat. Meie mängisime õues, kui surnud tuvisid pööninguaknast alla loobiti. Loomulikult polnud need lihtsalt mingid mehed, vaid mingi riiklik san-epid-teenistus või midagi sarnast.
Seega tõesti – praegu naelutab oravaid ja jäneseid ja musitab (enda väitel) laipu, mitte miski ei garanteeri, et varsti teeb ta seda lemmikloomade ja ehk ka lastega. Ja teha polegi mitte midagi, abi ei ole.
Mis abi sul vaja on?
Nõukaajal poleks paar jänest ja siili mitte kedagi huvitanud. Lapsed tapsid neid ajaviiteks.
Minu naaber käis hommikuti metsas oravaid laskmas, see oli lihtsalt üks tore meelelahutus. Maal oli naabril kassikoloonia, siis otsustas naaber, et liiga palju sai, mürgitas ära kõik rotimürgiga. Ja seda tegid tavalised inimesed, mitte mingid hälvikud.
Meil klassivennad hooplesid sellega, et olid piinanud hulkuvaid kasse (kõrvetanud tulega või midagi sellist), püüdnud rotte ja tapnud neid telliskividega… Seetõttu olidki paljud hulkuvad loomad vigastusega, et sellised tegutsesid. Tavalised, lihtsalt halvema õppeedukusega (kes õppida ei viitsinud) poisid olid. Samad poisid kiusasid ka koolis teisi lapsi. Praegu ütleks, et tavalised inimesed – neil on pered, lemmikloomad. Ilmselt mingil hetkel nö. mõistus tuli pähe.
Mis neid niimoodi tegema pani – ilmselt mingi poisilik agressiivus, millele nad ei leidnud muud väljundit. Tüdrukute jaoks olid loomad keegi, kelle eest tuleb hoolitseda.
Nõukaajal poleks paar jänest ja siili mitte kedagi huvitanud. Lapsed tapsid neid ajaviiteks.
Kas sinu isa tappis loomi? Või siis ema teel lasteada?
Nõukaajal poleks paar jänest ja siili mitte kedagi huvitanud. Lapsed tapsid neid ajaviiteks.
Huvitav, millised lapsed?
Mina ei tapnud ja keegi minu tuttavatest ka mitte.
Seda ka ei usu, et kunagised loomapiinajad praegu hirmus korralikud on. Ilmselt need, kelle koerad ketis ilma veeta piinlevad. Loomapiinajatest saavad tihti kurjategijad.
Kas sinu isa tappis loomi? Või siis ema teel lasteada?
Mis mina siia puutun? Minu arust olid juba siis kõik need asjad õõvastavad. Aga väita, et siis ei olnud midagi ja nüüd on kõik nii hullusti, on ju täielik vale. Loomadesse on ikka palju paremini hakatud suhtuma ja ka ühiskonna hukkamõist on suurem.
Loomadesse on ikka palju paremini hakatud suhtuma ja ka ühiskonna hukkamõist on suurem.
Kindlasti.
Mina ei mäleta muigugi ka mingit laste poolt ajaviiteks loomade tapmist. Olen kindel, et seda polnud minu ringkonnas küll. Aga üldiselt oli loomadesse suhtumine palju-palju kehvem.
Seega tõesti – praegu naelutab oravaid ja jäneseid ja musitab (enda väitel) laipu, mitte miski ei garanteeri, et varsti teeb ta seda lemmikloomade ja ehk ka lastega. Ja teha polegi mitte midagi, abi ei ole.
Mis abi sul vaja on?
Sa võid oma paksu p***ega osooniaugu kinni toppida, kui kasulik tahad olla
Mina ei mäleta muigugi ka mingit laste poolt ajaviiteks loomade tapmist.
Mina kuulsin küll selliseid lugusid, suurem osa lapsi muidugi seda ei teinud, aga oli neid, kes tegid. Ja mingi üleriigiline uudis see ei olnud, nagu nüüd oleks.
Mina ei mäleta muigugi ka mingit laste poolt ajaviiteks loomade tapmist.
Mina kuulsin küll selliseid lugusid, suurem osa lapsi muidugi seda ei teinud, aga oli neid, kes tegid. Ja mingi üleriigiline uudis see ei olnud, nagu nüüd oleks.
Selge. Seega siis oli loomapiinamine tavalisem kui nüüd ja pälvis vähem tähelepanu. Massiline see siiski polnud. Jätame nüüd ehk nõukogud aja kõrvale, see ei puutu kuidagi asjasse.
Jätame nüüd ehk nõukogud aja kõrvale, see ei puutu kuidagi asjasse.
See oli vastuseks siinsele nõukaaja ülistamisele, et kui hästi siis kõik oli, seega puutub asjasse, mitte ei ole mingi teemaväline heietus.
Jätame nüüd ehk nõukogud aja kõrvale, see ei puutu kuidagi asjasse.
See oli vastuseks siinsele nõukaaja ülistamisele, et kui hästi siis kõik oli, seega puutub asjasse, mitte ei ole mingi teemaväline heietus.
Tore. Vastasid. Aitab.
Meenus veel “Tõde ja õigus”. Seal on võrreldud Indrekut ja tema vendi lapsena ja muuhulgas kirjeldatud, kuidas Indreku vennad heinamaal mängides konni piinasid, kuid Indrek ei tahtnud seda taha. Millega kirjanik annab mõista, et Indrek oli juba lapsena teistsugune (tundlikuma hingega) poiss.
Tore. Vastasid. Aitab.
Vabanda kui sulle meelde tuletan, et sina ei kamanda siin, kes mida vastata võib. Saan aru, et see tekitab sinusuguses suurt frustratsiooni, et on asju, mis sinu kontrollile ei allu, aga katsu kuidagi hakkama saada. See sinu käskimine mõjub väga kohatult.
Vaatasin seda videot. See kutt vajab ju kiiret arstiabi või vähemalt süvenenud psühhiaatri otsust. Mis siin üldse arutleda on? Kui mul laps hakkaks rääkima, et talle meeldib surnud loomi musitada, ma oleksin ise esimene, kes ta psühhiaatri juurde viiks. (Isiklikult kahtlen ka selles, kas ta need tõesti surnult leidis, aga see selleks. Mul on lihtsalt mingisugunegi arusaam, kui lihtsalt saab ehitada selliseid lõkse väikeloomadele, mis silmaga vaadates lõksuna ei tundugi. Neid kirjeldatakse erinevates ellujäämisõpikutes, näiteks).
Milleks sellisele hälvikule anda ekraaniaega ja kuulsust!?
Milleks sellisele hälvikule anda ekraaniaega ja kuulsust!?
Mina seal küll kuulsuse andmist ei näinud. Kas sinu arvates kõik, keda näidatakse näiteks roolijoodikuna krimisaates, saavad kuulsaks?
Kas sinu arvates inimene “astub kaamera ette” selleks, et tundmatu olla?
Kas sinu arvates inimene “astub kaamera ette” selleks, et tundmatu olla?
Kas sinu jaoks on kõik inimesed KUULSAD, kes on kord kaamerate ees olnud? Eriti veel kuritegevuses kahtlustatuna?
Olen olnud kahel korral kaamerate ees, kolmel-neljal korral lehes, üks kord raadios, paar korda ajakirjas, kümneid kordi saalide ees kõnelemas. Usu mind, mu nimi ei ütle peaaegu kellelgi väljaspool minu eriala ja kliente mitte midagi.
Kas sinu isa tappis loomi? Või siis ema teel lasteada?
Mis mina siia puutun? Minu arust olid juba siis kõik need asjad õõvastavad. Aga väita, et siis ei olnud midagi ja nüüd on kõik nii hullusti, on ju täielik vale. Loomadesse on ikka palju paremini hakatud suhtuma ja ka ühiskonna hukkamõist on suurem.
Kes seda väitis, et siis polnud midagi ja nüüd on kõik nii hullusti?
Vanasti oli looma elu hulga väärtusetum kui praegu. Loomi peeti tarbe pärast, koerad pidid maja valvama ja kassid hiiri püüdma. Lemmikuteks ja seltsilisteks olid need rohkem lastele ja vanuritele.
Samas oli täiskasvanute poolt loomade väärkohtlemisel vähemalt nende endi silmis mingisugune mõte sees. Nt üks jubedaid kombeid, millest ma aru ei saanud, oli koerte kurjaks ajamine. Kurjaks ajamist pidasid mõned vältimatuks korraliku valvekoera kasvatamisel. See seisnes kutsika tihedas peksmises eesmärgiga muuta ta tigedaks ja umbusklikuks. No et siis nagu valvab paremini. Ma ei tea, kui levinud selline asi oli, aga mäletan, et sellest räägiti. Nt naabrimehed jõid pinu taga õlut, kellegi kutsikas sealsamas luusimas, ja siis üks küsis teiselt, et noh, kas oled juba tema kurjaksajamisega algust teinud? Pead tegema, muidu korralikku valvurit ei saa!
Kohati jälle tundub, et viimasel ajal on loomade ülimuslikuks seadmisega mindud isegi juba natuke üle võlli; näiteks sain kord külalise käest riielda, et miks ma oma kodus oma lapsele enne süüa annan kui koerale.
Kurjaks ajamist pidasid mõned vältimatuks korraliku valvekoera kasvatamisel. See seisnes kutsika tihedas peksmises eesmärgiga muuta ta tigedaks ja umbusklikuks. No et siis nagu valvab paremini. Ma ei tea, kui levinud selline asi oli, aga mäletan, et sellest räägiti.
Kurjaks aeti neid küll, aga peksmine sel eesmärgil on linnalegend. See ei tööta nii.
Esileht › Pereelu ja suhted › Loomi puude ja pinkide külge naelutanud noormees astus kaamera ette
