Tere kõigile. Mul on natuke kurb küsimus. Nimelt avastati lootel kv uuringus väga suur kv (5,5) ja ülikõrged riskid kromosoomihaigustele. Täna oli saatekiri koorionbiopsiale, kuid seal selgus, et laps ei pidanud vastu, et ta oli ikkagi väga haige ja süda oli seiskunud 11+nädalal. Täna sain ka esimese tableti esilekutsumiseks. Mida ma aga ei taibanud kohe seal küsida ja mis mind on hakanud häirima, on see, et allkirjastasin seal abordilehe. Minu käest ei küsitud isegi Tln-st kaasa antud paberit, et südametööd ei ole enam ja see on ka katkestamise/esilekutsumise põhjuseks. Mind häirib just see, et ma ei ole seda protseduuri teinud ju lihtsalt, et ma ei taha last, vaid sellel on ikka konkreetne meditsiiniline põhjus olnud. Või on ikkagi haigusloos näha konkreetne põhjus, k.a nüüd täna Tln-s saadud diagnoos (nagu ütlesin, paberkandjal seda näha ei tahetudki). Kuidas on teie kogemused, kes taolise asja on kahjuks pidanud üle elama. Kas allkirjastasite ka abordi lehe ja milline märge on haigusloos.
Teema: Loote südametöö seiskunud/abort
Tere kõigile. Mul on natuke kurb küsimus. Nimelt avastati lootel kv uuringus väga suur kv (5,5) ja ülikõrged riskid kromosoomihaigustele. Täna oli saatekiri koorionbiopsiale, kuid seal selgus, et laps ei pidanud vastu, et ta oli ikkagi väga haige ja süda oli seiskunud 11+nädalal. Täna sain ka esimese tableti esilekutsumiseks. Mida ma aga ei taibanud kohe seal küsida ja mis mind on hakanud häirima, on see, et allkirjastasin seal abordilehe. Minu käest ei küsitud isegi Tln-st kaasa antud paberit, et südametööd ei ole enam ja see on ka katkestamise/esilekutsumise põhjuseks. Mind häirib just see, et ma ei ole seda protseduuri teinud ju lihtsalt, et ma ei taha last, vaid sellel on ikka konkreetne meditsiiniline põhjus olnud. Või on ikkagi haigusloos näha konkreetne põhjus, k.a nüüd täna Tln-s saadud diagnoos (nagu ütlesin, paberkandjal seda näha ei tahetudki). Kuidas on teie kogemused, kes taolise asja on kahjuks pidanud üle elama. Kas allkirjastasite ka abordi lehe ja milline märge on haigusloos.
Jah, nii see on. Lausa allkirjastasin avalduse, kus avaldasin soovi aborti teha. Tehniliselt see ongi ju abort.
Loomulikult igasugu paberites (st tänapäeval ka IT süsteemides) on kirjas ka põhjus, mitte ainult sõna abort.
Palju jõudu sulle, see ei ole lihtne asi, mida sa praegu ja lähiaegadel läbi elama pead.
Elasin sama asja just hiljuti läbi. Kirja läks mu meelest loote varajane surm. Mulle ütles arst, et ärgu ma ehmugu sellest ankeedi sõnastusest, justkui tahaks aborti teha. Antud olukorras võib tunduda tõesti imelik, aga tegelikult ju tehaksegi sama protseduur. Ikka allkirjasta see ankeet. Soovin palju jõudu Sulle.
ma saan aru, et sa muidu käid arsti juures mujal ja siis uuringutel Tallinnas ITKs. Jah, sinu kohalik arst saab kõik sinu haigusjuhud koos selgituste, diagnoosidega.
Ilusat paranemist sulle. Loodus teeb omi valikuid ja ju oli nii parem.
Ka katkemisega, mis ise ära puhastub (ei vaja kirurgilist ega tabletiga puhastamist), märgitakse diagnoosiks abort. Mul digiloos vähemalt 5-6 aborti kirjas, kuigi pole ise teinud (rasedused on ise katkenud). Aga kuskile tehakse ikkagi märge, kas spontaanabort või tehislik abort. Hiljem kui ämmakas on rasedakaarte täitnud (seal on eraldi lehekülg eelnevate raseduste kohta), siis ta on need abordid kirja pannud (aga ikkagi ära märgitud, et iseeneslikud). Kurb küll kui nii juhtus, aga ära muretse: ei jää tahtliku abordi ‘plekki’ külge.
Olen teemaalgataja. Oh jah, eks see praegu raske aeg ole ja ootan, et see läbi saaks. Aga teate, mingil määral, nii julmalt kui see ka ei kõlaks, tunnen kergendust. Probleemid algasid mul juba 6+ nädalal, kui hakkas pruunikalt määrima. Korra olin paar päeva ka haiglas, kuna tekkis veritsus. Ja nii määris kuni 10. nädalani. Siis jäi puhtaks. Kogu see aeg oli stress, et miskit ei ole õige. Mul tegelikult juba päris mitu last ja mitte kellegagi ei ole miskit seesugust olnud. Juna proge oli madalavõitu ja vanust juba 40, siis arvasin, et äkki on sellest see määrimine. Olin väga ettevaatlik, hoidsin ennast väga ja tegelikult oli kogu aeg sisetunne, et miskit ei ole õige, aga niiväga lootsin, et asi minus ja lapsega kõik ok. No ja siis tuli see kv diagnoos ning riskid kromosoomihaigustele 1:10, edwars oli isegi 1:4. Kuna nädal oli kooriobiopsiani aega, siis sain selle kõigega ennast põhjalikumalt kurssi viia. Ning siinkohal viiski mind kõige rohkem stressi see teadmine, et edasised uuringud võtavad aega. Tihtipeale nädalaid. Kui kromosoomiuuringud oleks korras olnud, siis suur kv viitab siiski arenguhäiretele v mingile probleemile. Ja mind hirmutaski just see mõte, et ma ei ole valmis kaotama oma last siis, kui ta on juba sündinud v nt 20.n on ta välimuselt ja suuruselt juba päris lapse moodi. Ning ei olnud ma valmis selleks, et peaksin ca 20.n paiku nt otsustama, kas katkestada rasedus v riskida tema kaotusega enne v peale sündi. See tundus nii võigas ja hirmus minu jaoks ja ma olin nii stressis mõttest, et peaksin ise teadlikult lõpetama oma lapse elu. Jaa, tean, et selliseid asju juhtub ja mõistusega sain aru, et teatud olukordades on see vajalik v mõistlik ja see tuleb lihtsalt üle elada, aga tohutu hirm oli selle ees ja ma ei olnud selleks üldse valmis ( keegi ju ei ole). Sellepärast võingi hetkel öelda, et arvestades minu lapse prognoose jm ja nagu ütles ka dr Zirko, oli ta väga haige ja ta ei pidanud vastu, nagu öeldakse, loodus tegi oma töö. See natuke lohutab, et see juhtus nii vara ja loomulikult ning tema hingeke sai rahu. Hiljem oleks see kindlasti kordades raskem olnud, kõik see otsustamine, tema kaotus ja eelkõige mõte, et ka teised lapsed oleksid sellesse kõigesse kaasatud olnud ning seda üleelamist ma neile ei oleks tahtnud. Oh, nüüd tuli pikk postitus, aga sain ennast välja elada. Ja kui seda postitust juhtusid lugema, sina Kägu, kellega meil oli sama sünnitustähtaeg, 28.juuni, kes sa kaotasid oma lapse vist emakavälise raseduse pärast ja jäid vist kohe uuesti lapseootele – lubasin sulle teada anda, kuidas mul läheb, läks siis nii. Küsisin ka dr Zirko käest ja oma arsti käest, et kas ehk asi minu vanuses vm, siis nad kõik ütlesid et ei-ei, seda peetakse lihtsalt juhuseks ja tegelikult juhtub nii iga 5.rasedusega, et eluvõimetud looted hukkuvad enne 12.n. Minu keha andis tegelikult juba algusest saati märku, et kõik ei ole korras, aga tita pidas ikkagi vastu, ehk natuke kauem kui teised ja seetõttu jõudsin ka uuringutega saada kinnitust, et kõik ei olnud ok. Roheline tuli anti uueks raseduseks kohe, aga annan endale aega ja eks näis, mis saab. Täna juba kergelt määrib peale eilset tabletti, homme siis haiglasse päevaravisse.
Mina see Kägu , kellega sama sünnitähtaeg 28 juuni.
Oiiii mul on nii nii kahju. Usun, et tunne on sama mis minul. Minu ju pidin samuti nõus olema ehk allkirjaga kinnitama, et olen nõus opiga. Seda oli nii raske kirjutada. Miks ma kohe nõus polnud, ongi see põhjus , et ei suutnud lihtsalt…
Jh uued triibud testil vigureerisid küll kuni 11 dets ,aga arvan et see oli vana hcg veel või oli uus, aga keemiline. Aga mingist hetkest oli neg. Kes seda teab. Aga uus ov oli ilusti ja ma ja nüüd PP hiljaks jäänud 3 päeva. PP laadsed valud on olnud kõigil päevil aga tuleb ja läheb. Rohkem annab selg tunda. Täna hommikul kùll mõtlesin et kohe kohe pp kohal, sest nii selline valu oli. Aga tunnike kestis ja kadunud oligi. Ahaa selgub, et sina pole ka enam esimeses noorus 😉 vabandust kui nii oli ilus kirjutada. Mina olen ka kohe saamas 38 .
Võiks lausa sinuga privalt suhelda? Kui soovid?
Olen teemaalgataja. Oh jah, eks see praegu raske aeg ole ja ootan, et see läbi saaks. Aga teate, mingil määral, nii julmalt kui see ka ei kõlaks, tunnen kergendust. Probleemid algasid mul juba 6+ nädalal, kui hakkas pruunikalt määrima. Korra olin paar päeva ka haiglas, kuna tekkis veritsus. Ja nii määris kuni 10. nädalani. Siis jäi puhtaks. Kogu see aeg oli stress, et miskit ei ole õige. Mul tegelikult juba päris mitu last ja mitte kellegagi ei ole miskit seesugust olnud. Juna proge oli madalavõitu ja vanust juba 40, siis arvasin, et äkki on sellest see määrimine. Olin väga ettevaatlik, hoidsin ennast väga ja tegelikult oli kogu aeg sisetunne, et miskit ei ole õige, aga niiväga lootsin, et asi minus ja lapsega kõik ok. No ja siis tuli see kv diagnoos ning riskid kromosoomihaigustele 1:10, edwars oli isegi 1:4. Kuna nädal oli kooriobiopsiani aega, siis sain selle kõigega ennast põhjalikumalt kurssi viia. Ning siinkohal viiski mind kõige rohkem stressi see teadmine, et edasised uuringud võtavad aega. Tihtipeale nädalaid. Kui kromosoomiuuringud oleks korras olnud, siis suur kv viitab siiski arenguhäiretele v mingile probleemile. Ja mind hirmutaski just see mõte, et ma ei ole valmis kaotama oma last siis, kui ta on juba sündinud v nt 20.n on ta välimuselt ja suuruselt juba päris lapse moodi. Ning ei olnud ma valmis selleks, et peaksin ca 20.n paiku nt otsustama, kas katkestada rasedus v riskida tema kaotusega enne v peale sündi. See tundus nii võigas ja hirmus minu jaoks ja ma olin nii stressis mõttest, et peaksin ise teadlikult lõpetama oma lapse elu. Jaa, tean, et selliseid asju juhtub ja mõistusega sain aru, et teatud olukordades on see vajalik v mõistlik ja see tuleb lihtsalt üle elada, aga tohutu hirm oli selle ees ja ma ei olnud selleks üldse valmis ( keegi ju ei ole). Sellepärast võingi hetkel öelda, et arvestades minu lapse prognoose jm ja nagu ütles ka dr Zirko, oli ta väga haige ja ta ei pidanud vastu, nagu öeldakse, loodus tegi oma töö. See natuke lohutab, et see juhtus nii vara ja loomulikult ning tema hingeke sai rahu. Hiljem oleks see kindlasti kordades raskem olnud, kõik see otsustamine, tema kaotus ja eelkõige mõte, et ka teised lapsed oleksid sellesse kõigesse kaasatud olnud ning seda üleelamist ma neile ei oleks tahtnud. Oh, nüüd tuli pikk postitus, aga sain ennast välja elada. Ja kui seda postitust juhtusid lugema, sina Kägu, kellega meil oli sama sünnitustähtaeg, 28.juuni, kes sa kaotasid oma lapse vist emakavälise raseduse pärast ja jäid vist kohe uuesti lapseootele – lubasin sulle teada anda, kuidas mul läheb, läks siis nii. Küsisin ka dr Zirko käest ja oma arsti käest, et kas ehk asi minu vanuses vm, siis nad kõik ütlesid et ei-ei, seda peetakse lihtsalt juhuseks ja tegelikult juhtub nii iga 5.rasedusega, et eluvõimetud looted hukkuvad enne 12.n. Minu keha andis tegelikult juba algusest saati märku, et kõik ei ole korras, aga tita pidas ikkagi vastu, ehk natuke kauem kui teised ja seetõttu jõudsin ka uuringutega saada kinnitust, et kõik ei olnud ok. Roheline tuli anti uueks raseduseks kohe, aga annan endale aega ja eks näis, mis saab. Täna juba kergelt määrib peale eilset tabletti, homme siis haiglasse päevaravisse.
Mina see Kägu , kellega sama sünnitähtaeg 28 juuni.
Oiiii mul on nii nii kahju. Usun, et tunne on sama mis minul. Minu ju pidin samuti nõus olema ehk allkirjaga kinnitama, et olen nõus opiga. Seda oli nii raske kirjutada. Miks ma kohe nõus polnud, ongi see põhjus , et ei suutnud lihtsalt…
Jh uued triibud testil vigureerisid küll kuni 11 dets ,aga arvan et see oli vana hcg veel või oli uus, aga keemiline. Aga mingist hetkest oli neg. Kes seda teab. Aga uus ov oli ilusti ja ma ja nüüd PP hiljaks jäänud 3 päeva. PP laadsed valud on olnud kõigil päevil aga tuleb ja läheb. Rohkem annab selg tunda. Täna hommikul kùll mõtlesin et kohe kohe pp kohal, sest nii selline valu oli. Aga tunnike kestis ja kadunud oligi. Ahaa selgub, et sina pole ka enam esimeses noorus ???? vabandust kui nii oli ilus kirjutada. Mina olen ka kohe saamas 38 .
Võiks lausa sinuga privalt suhelda? Kui soovid?
Jaa, miks mitte, muidugi võiks privalt suhelda, aga ma ei tea, kuidas seda korraldada, kuna oma pärisnime siin foorumis ei tahaks väga avaldada. Ja kahju muidugi, et sul seekord ikkagi titaootele ei õnnestunud jääda, aga ega see tulemata jää.
Aga hetkel uued imeõrnad triibud, loodan et nüüd õnnestus uuesti.
Olen teemaalgataja. Oh jah, eks see praegu raske aeg ole ja ootan, et see läbi saaks. Aga teate, mingil määral, nii julmalt kui see ka ei kõlaks, tunnen kergendust. Probleemid algasid mul juba 6+ nädalal, kui hakkas pruunikalt määrima. Korra olin paar päeva ka haiglas, kuna tekkis veritsus. Ja nii määris kuni 10. nädalani. Siis jäi puhtaks. Kogu see aeg oli stress, et miskit ei ole õige. Mul tegelikult juba päris mitu last ja mitte kellegagi ei ole miskit seesugust olnud. Juna proge oli madalavõitu ja vanust juba 40, siis arvasin, et äkki on sellest see määrimine. Olin väga ettevaatlik, hoidsin ennast väga ja tegelikult oli kogu aeg sisetunne, et miskit ei ole õige, aga niiväga lootsin, et asi minus ja lapsega kõik ok. No ja siis tuli see kv diagnoos ning riskid kromosoomihaigustele 1:10, edwars oli isegi 1:4. Kuna nädal oli kooriobiopsiani aega, siis sain selle kõigega ennast põhjalikumalt kurssi viia. Ning siinkohal viiski mind kõige rohkem stressi see teadmine, et edasised uuringud võtavad aega. Tihtipeale nädalaid. Kui kromosoomiuuringud oleks korras olnud, siis suur kv viitab siiski arenguhäiretele v mingile probleemile. Ja mind hirmutaski just see mõte, et ma ei ole valmis kaotama oma last siis, kui ta on juba sündinud v nt 20.n on ta välimuselt ja suuruselt juba päris lapse moodi. Ning ei olnud ma valmis selleks, et peaksin ca 20.n paiku nt otsustama, kas katkestada rasedus v riskida tema kaotusega enne v peale sündi. See tundus nii võigas ja hirmus minu jaoks ja ma olin nii stressis mõttest, et peaksin ise teadlikult lõpetama oma lapse elu. Jaa, tean, et selliseid asju juhtub ja mõistusega sain aru, et teatud olukordades on see vajalik v mõistlik ja see tuleb lihtsalt üle elada, aga tohutu hirm oli selle ees ja ma ei olnud selleks üldse valmis ( keegi ju ei ole). Sellepärast võingi hetkel öelda, et arvestades minu lapse prognoose jm ja nagu ütles ka dr Zirko, oli ta väga haige ja ta ei pidanud vastu, nagu öeldakse, loodus tegi oma töö. See natuke lohutab, et see juhtus nii vara ja loomulikult ning tema hingeke sai rahu. Hiljem oleks see kindlasti kordades raskem olnud, kõik see otsustamine, tema kaotus ja eelkõige mõte, et ka teised lapsed oleksid sellesse kõigesse kaasatud olnud ning seda üleelamist ma neile ei oleks tahtnud. Oh, nüüd tuli pikk postitus, aga sain ennast välja elada. Ja kui seda postitust juhtusid lugema, sina Kägu, kellega meil oli sama sünnitustähtaeg, 28.juuni, kes sa kaotasid oma lapse vist emakavälise raseduse pärast ja jäid vist kohe uuesti lapseootele – lubasin sulle teada anda, kuidas mul läheb, läks siis nii. Küsisin ka dr Zirko käest ja oma arsti käest, et kas ehk asi minu vanuses vm, siis nad kõik ütlesid et ei-ei, seda peetakse lihtsalt juhuseks ja tegelikult juhtub nii iga 5.rasedusega, et eluvõimetud looted hukkuvad enne 12.n. Minu keha andis tegelikult juba algusest saati märku, et kõik ei ole korras, aga tita pidas ikkagi vastu, ehk natuke kauem kui teised ja seetõttu jõudsin ka uuringutega saada kinnitust, et kõik ei olnud ok. Roheline tuli anti uueks raseduseks kohe, aga annan endale aega ja eks näis, mis saab. Täna juba kergelt määrib peale eilset tabletti, homme siis haiglasse päevaravisse.
Mina see Kägu , kellega sama sünnitähtaeg 28 juuni.
Oiiii mul on nii nii kahju. Usun, et tunne on sama mis minul. Minu ju pidin samuti nõus olema ehk allkirjaga kinnitama, et olen nõus opiga. Seda oli nii raske kirjutada. Miks ma kohe nõus polnud, ongi see põhjus , et ei suutnud lihtsalt…
Jh uued triibud testil vigureerisid küll kuni 11 dets ,aga arvan et see oli vana hcg veel või oli uus, aga keemiline. Aga mingist hetkest oli neg. Kes seda teab. Aga uus ov oli ilusti ja ma ja nüüd PP hiljaks jäänud 3 päeva. PP laadsed valud on olnud kõigil päevil aga tuleb ja läheb. Rohkem annab selg tunda. Täna hommikul kùll mõtlesin et kohe kohe pp kohal, sest nii selline valu oli. Aga tunnike kestis ja kadunud oligi. Ahaa selgub, et sina pole ka enam esimeses noorus ???? vabandust kui nii oli ilus kirjutada. Mina olen ka kohe saamas 38 .
Võiks lausa sinuga privalt suhelda? Kui soovid?
Jaa, miks mitte, muidugi võiks privalt suhelda, aga ma ei tea, kuidas seda korraldada, kuna oma pärisnime siin foorumis ei tahaks väga avaldada. Ja kahju muidugi, et sul seekord ikkagi titaootele ei õnnestunud jääda, aga ega see tulemata jää.
Aga hetkel uued imeõrnad triibud, loodan et nüüd õnnestus uuesti.
Kirjuta mulle meili peale , sealt saab edasi anda sotsiaalmeedia andmed kus suhelda 🙂
Minu meil on lilyroosi@hot.ee
Kurb, et sul nii läks.
Ja mõistan su tõrget selle “abordi” osas ka.
Mul on iga õnnestunud raseduse kohta 3-4 mitteõnnestunut. Nii ongi mul juba diagnoos “habituaalne abortija”. Arstid muidugi saavad aru, millega tegu, aga kui lihtinimene sihukest sõnapaari loeb, seostub sellega just esimesena inglisekeelne sõna “habit” ehk siis “harjumus”. Ühesõnaga mulle endale tundub, et mulle on silt külge pandud, nagu ma aborditaks lihtsalt harjumusest.
Aga tulebki endale selgeks teha, et epikriise jmt. loevad ikkagi ainult spetsialistid ja sina oled ainuke valge leht lugejate hulgas.
Minu beebil seiskus süda 8+5 nädalal ja esile kutsuti samuti tablettidega. Saatekirjale ja digiloosse läks kirja diagnoos: missed abortion ehk peetnunud rasedus. Pidin samuti lehed allkirjastama.
Mul ka sama asi, loote süda seiskunud 7+4 nädalal, aga ilmselt see abordileht ongi kõigil sama, abordi põhjus kirjutatakse ikkagi haigusloosse. Mina sain ka esimese tableti kohe arsti visiidil sisse, aga mul ei teinud see mitte midagi, ei veritsust, ega mingit tunnet. Alles haiglas kui 4 tbl tuppe pandi, algas veritsus ja valud. Samuti on mõtteid, et äkki tegin ise midagi valesti või oleks pidanud kuidagi end hoidma rohkem vmt, aga ma mõtlen ka, et ju siis oli kromosoomiviga, parem juba praegu kui, et näiteks sünnib vigane laps, keda peab pikalt põetama hakkama.
Aga see on üllatav, et lubati kohe uuesti proovida, mulle öeldi, et 3 kuud peaks rasedusest hoiduma ja mõnest kohast loeb välja lausa 6 kuud. Samuti soovitatakse mõne info põhjal lausa need 6 kuud pille tarvitada, et munasarjad puhkaks ja keha taastuks sellest rasedushormoonide möllust.
Mulle ütles arst, et varasemalt soovitati tõesti natukene aega oodata, aga uuem lähenemine on see, et võid juba kohe uuesti proovima hakata (st pärast seda, kui esimene menstruatsioon on ära käinud).
Räägi niipalju kui tahad ja vajad! Paljud naised on katkemise, peetumise, puhastuse jne üle elanud.
Jah, kõige üldisrmaöt on aska nimi abort, sinna alka käib ka kirurgiline või tablettidega puhastus. Katkemist nimetatakse ka iseeneslikuks abordiks, raseduse peetumine on missed abortion jne. Mitmed aastad tagasi läksid ka kõik med näidustustel puhastused abordi statistikasse, nüüd vast enam mitte. Põhimõtteliselt protseduur on üks ja sama puhastusel ja abordil, ka blanketil. Aga detaile näeb haigusloost arst nagunii. Olen kunagi samamodi saatekirjaga peetunud rasedusega tavaliste st omal soovil aborditajatega ühes reas oodanud, oi kuidas mina poleks tahtnud seal olla! esimene kord isegi sõin, et narkoodi ei saaks teha ja ikka kord veel uuritaks, et äkki… no ei olnud midagi loota siis enam, pidin järgmine hommik tagasi minema, öösel hakkas juba ise krambitama ja katkemiseks valmistuma. aga osakond on sama ja proteduur on sama.
Järgmisel aastal õnnestub!
Jh uued triibud testil vigureerisid küll kuni 11 dets ,aga arvan et see oli vana hcg veel või oli uus, aga keemiline. Aga mingist hetkest oli neg. Kes seda teab.
Ma YT vaatasin ühe naise videosi ja tal peetus rasedus. Ta pidi aga rasedusteste peale katkemist edasi tegema, just selle pärast, et jälgida, mil rasedushormoon kehast ära kaob. Tal võttis ikka tükk aega enne kuibsee ära kadus. Ja samuti oli tal rasedus sümptomid edasi kuni rasedushormoon veel kehas oli.
Olen teemaalgataja. Protseduur tehtud. Mulle jah on nüüd mitu arsti öelnud, et võin kohe uuesti üritada, kui kõik on järelkontrollis puhas ja lisapuhastust ei vaja, ühed päevad on ära ja siis ok, takistusi ei ole. Teine asi on muidugi emotsionaalne pool, selles osas peab valmisolek samuti olemas olema. Minul seiskus lapse süda 1.trimestri lõpus ja nagu öeldi, kuna nii vara, siis kuulub see sinna looduslik valik kategooriasse. Iga 5.rasedus pidi nii katkema ning enamasti, kui loote südametöö nii vara lakkab, on tegu mõne raskema geneetilise rikke v arengurikkega. Tavaliselt juhtub see varem kui 12.nädalal ja laps pole diagnoosi saanud. Minul siis sai vähemalt kv mõõdu järgi ja muude hinnangute alusel eeldada, miks tema süda seiskus. Ütlen ausalt, et minu suurim hirm oli, lõpliku diagnoosi ees, nagu ka juba kirjutasin, kuna probleeme oli mul juba nädalaid, siis ka kv uuringu tulemus ja kõik see muretsemine kokku, siis sisimas tundsin, et loodan imele ja et uuringutel eksiti, aga kui tõesti peaks laps olema väga haige, siis Jumal annaks sellele väikesele hingele rahu ning see juhtuks loomulikult juba varakult. Ise otsustamist lapse elu üle kartsin kõige enam. Teate, andke andeks, et siin selle teema ümber nii pikalt keerutan, aga hea on see endast välja rääkida…
No kokkuvõttes on ju siis nüüd kõik korras.
See teema on suletud ja siia ei saa postitada uusi vastuseid.
