Aasta tagasi kohtusin ideaalse mehega, kellega oli kohe klapp. Mees on haritud, väga hea töö peal ning meil on ühised huvid. Kohtleb ming väga hästi ning suhtleme palju üksteise sõprade ja peredega, koos olles ei tülitse pea kunagi. Võtab väga tõsiselt abielu, soovib lapsi jne AGA ei taha kokku kolida. Mõlemad elasime varem oma eksidega koos. Alguses ei torkinud üldse seda teemat, tundus õige enne üksteises veenduda jms, aga ühel õhtul rääkides ütles mees, et mida kauem kooselu n-ö edasi saab lükata ja mida kauem mõlemal aega eraldi oma hobidega tegeleda, seda parem. See lõi mul korralikult jalad alt, sest minu jaoks suhte võlu peitubki kooselus. Nüüd mõtlen igapäevaselt kas peaks suhtele lõpu tegema või ootama ja vaatama kuidas asjad kulgevad. Ise olen täielikult pereinimene ja selline pendeldamine on üsna kurnavaks muutunud olles täiskohaga nii ülikoolis kui tööl. Olen tõesti nõutu, sest mehele ei meeldi üksi olla ega magada, kuid kooselu ka alustada ei taha, tundub täiesti ebaloogiline. Tülid tekivadki üldjuhul ajal, mille veedame lahus. Kas tuleks siiski suhe lõpetada?
Teema: Lõpetada suhe või mitte
Tõenäoliselt on tal sellest eelmisest suhtest siis mingi negatiivne kogemus – umbes et hakkaski suhe kokkukolimisest peale untsu minema, enne oli kõik suurepärane. Võib ju juhtuda küll, sest mõni naine nt võtabki kokku kolimise hetkest meest kui omandit ja hakkab siis vastavalt ka käituma, enne hoiab oma tõelist loomust vaos. Suhet lõpetama ei tõttaks, küll aga tasuks ühel hetkel siiski need asjad selgeks rääkida. Näiteks öelda, et soovid samuti abielu ja lapsi, aga päris kindlasti ei taha hakata last/lapsi kasvatama eraldi elades. Et tahadki traditsioonilist pereelu – ja kui tema soovib võimalikult kaua elada eraldi, siis ehk ei maksa ühist tulevikku siiski planeerida, hoolimata sellest, et kõik näib suurepäraselt klappivat. Sest lastesaamiseaega näiteks ei anna lõputult edasi lükata. Siis on pall tema väravas ja eks siis paistab, mis mõtted pähe tulevad.
Ära enam niisama oota ja vaata, kui juba igapäevaselt muretsed. Tee endale plaan, et millal umbes näed oma elus lapsi, sellest lähtuvalt ka pulmi, ning kooselu.
Siis küsi endalt- kui selle parteriga läheb suhe paari aasta jooksul untsu, on sul veel aega, et oma plaan ellu viia? Kui jah, siis võid ju pärast temaga vestlemist veel oodata.
Kui aga niimoodi mõeldes leiad, et aega enam ei ole, tasub mehele teada anda, et x kuu jooksul tuleb suhtega edasi liikuda. Kui ta taas lükkab edasi – tead kuidas toimida – sea ikka enda hing ja väärtused elus esikohale (kuniks pole lapsi 🙂 )
See oli ka üks põhjustest, miks ma ise kokkukolimise teemat eriti ei puudutanud. Arvasin, et eelmisest kooselus negatiivne kogemus ja vaja aega vms. Tema jutu järgi see nii siiski polnud ja kooselu oli neil iseenesest sujunud. Praegu on asjad nii, et põhimõtteliselt elangi tema pool, lihtsalt asjad enda korteris ja maksan arveid eimillegieest. Kommentaare tuleb nii perelt kui sõpradelt, et miks kahte elamist üleval peame. Ühesõnaga olukord on keeruline ???? ja ei tunne ennast üldse mugavalt temaga sellest rääkides
No siis sa oled ta elu ise liiga mugavaks teinud. Ära käi seal. Las tuleb ise sinu juurde.
Ja kuidas ta seda lastesaamist endale ette kujutab, kui ei soovi kokku kolida?
Mees on aus, et tahab kõike korraga: üksi elada ja pereelu elada. Eks tal tung olla igavesti vallatu ja noor, iseenda peremees. Samas saab mõistusega aru, et millalgi peab pereeluga siiski alustama. Kumb soov lõpuks peale jääb, ei tea ta isegi. Tõenäoliselt jäävadki need tungid vahelduma – kord Vestmann all ja Piibeleht peal ning vastupidi. Eks elu näitab. Nadi muidugi, kui juba mõni aasta peale pere loomist ja koos elamist jõuab ikkagi selgusele, et eraldi elada on parem. Samas, selles poleks midagi haruldast. Elatakse ka nii, et mees tegeleb hobidega ja sõidab näiteks kuude kaupa jalgrattaga riigist riiki ning naine kasvatab kodus lapsi. Täitsa tehtav. Iseasi, kas sulle sobib.
Mehe sõbrad ja mehe perega suhtlemine ei näita mitte midagi. Need kaovad su elust kohe kui see “mees” sind maha jätab. Ära ela oma elu ise keeruliseks ja lõpeta juba eos see suhe. See ei vii kusagile. Keegi ei abiellu ega saa lapsi naisega, kellega kooski elada ei taheta. Keegi ei abiellu ja ei saa lapsi nii, et ise elab kusagil mujal teadlikult. Ma ei tea, miks see “mees” seda utoopiat sulle ajab või miks sa seda usud. See on absurd, mõtle peaga ja otsi uus mees. Miks leppida pooliku asjaga kui sa võid saada kusagilt mujalt parema mehe, kel on ka normaalne töö ja pere ning sõbrad? See ongi nüüd sinu otsuse taga kinni, mida sina oma ellu soovid ja kus enda tulevikku näed. Selle mehega ma aega ei raiskaks.
Miks sa sellest kõigest mehega ei räägi?
Armunud ja päriselt kooselu sooviv mees selliselt ei käitu.
pealegi tõesti, las tema rabeleb sinu pärast. Teie suhtlusest jääks mul küll ärakasutatu tunne sisse. Ütled, et mees ei soovi üksi olla – aga las näitab seda siis välja. Ole sina oma kodus ja mees kogegu, kui tore on päevast päeva külas ööbida.
Praegu tal ju kõik ideaalne – suhe on, aga oma mugav pesa ja üksiolemise võimalus ka. Miks ta peaks sellest loobuma, kui sina võimled ja lepid ebamugavustega? Varsti oled lapsega üksi oma kodus, sest mees vajab ikka rohkem oma aega ja ruumi ..
Täpselt. Ma ei saa üldse aru, miks niisuguses olukorras peaks alati naine olema see, kes mehe juures elab, oma asju sinna tassib ja nö kohvrite otsas elab. Tehke ikka võrdselt – nt ühel nädalal sinu pool, teisel nädalal tema pool. Siis on näha, aks mees ka viitsib suhte nimel niiviisi võimelda või mitte.
kõik oleks nagu loogiline selle kohani: mees võtab abielu väga tõsiselt ja tahab lapsi, aga ei soovi kokku kolida.
valigu ära, kas mängib mustade või valgete nuppudega, mõlemiga mängida ja veel võita, ei saa.
Olen tõesti nõutu, sest mehele ei meeldi üksi olla ega magada, kuid kooselu ka alustada ei taha, tundub täiesti ebaloogiline.
Praegu on asjad nii, et põhimõtteliselt elangi tema pool, lihtsalt asjad enda korteris ja maksan arveid eimillegieest.
Eee, te ju elategi juba koos, aga mees ei taha seda lihtsalt kooseluks nimetada.
Ma suhet küll ei lõpetaks, aga koliks oma koju tagasi. Las siis mees tuleb ja elab minu juures, sest TEMALE ei meeldi üks olla ja üks magada. Miks sa üldse tema juures niipalju aega veedad, kui ta koos elada ei taha. Loogilisem oleks vastupidi.
Igas suhtes on olemas nö “võimumängud”, proovite omavahelisi jõujooni paika saada. Praegu tundub, et jäme ots on mehe käes. Soovitan, et ära sunni ennast tegema asju, mis sinu jaoks ei tundu õiged. See allasurutu tunne aja jooksul ainult süveneb. Kehtesta ennast. Kui mehele on just meeldinud, et sa nii allaheitlik oled, siis lähete selle kehtestamise peale kindlasti lahku. Aga võibolla saate oma suhte hoopis järgmisele ja paremale tasemele, sest mehel ka siis sinu vajadused selgemalt teada (praegu ju räägid ühte juttu, aga käitud teistmoodi).
Mina olen arvamusel, et ühegi mehe ja inimese taga ei maksa oodata. Tee alati seda mida Su süda ihkab. Kui ta ei soovi kokku kolida, aga Sina tahad luua perekonda, siis jumal temaga. Sina järgi oma teekonda
See ei pruugi mehel teadlik võimumäng olla vaid tal on lihtsalt niiviisi mugav ja sinna lased sellel sündida. Aga tee nüüd nii, et sul endal oleks ka mugav ja tõesti las mees jookseb vahepeal ise ka. Kui sa ta kohe alguses liigse mugavusega sinu arvelt ära harjutad, siis ta ei õpigi sinuga arvestama. Siis on pärast häda, et mees ei tee kodus midagi.
Ma elasin kümne aastat visiitelu mehega teises linnas. Enamasti sõitsin mina tema juurde, mingil hetkel ajasin sõrad vastu ja teatasin, et see on ebaõiglane, tema peab ikka mulle ka külla tulema, muidu on mul kõik nädalavahetused üks igavene sõitmine. Kui ta oleks siis pirtsutama hakanud ja mitte viitsinud mind külastada, siis oleks see suhte lõpu niikuinii kaasa toonud. Aga ta sai aru ja edaspidi sõitiski igal neljandal korral ise minu kodulinna. Sagedamini sõitsin siiski mina tema juurde, sest tal on suur elamine ja ruumi rohkem, mul oli väike üürikorter.
Teiseks, pane nüüd hästi tähele – kuniks me koos ei elanud, olime teineteise kodudes külalised. See tähendas, et mina tema juures oma aega koristamisele ja korraldamisele ei kulutanud, perenaist ei mänginud. Kui meile tulid mehe juurde külalised, olid need tema külalised ja tema organiseeris kõike ja koristas ja toimetas. Nt jäid külalised ööseks (mehel suur maja), ta ütles, et ma otsiksin neile linad, mina vastasin, et see pole ju minu kodu ja kust mina pean teadma, kus need linad siin on. Jne. Meelega. St muidugi ma aitasin teda – aga ainult aitasin. Sest minu kodu oli ju mujal. Ja sama seis on ju sul ka. Kas sul ei teki kunagi tunnet, et tahaks kodus olla? Oma kodus? Ja kuna selle mehe juures sul kodu pole, sest te ju ei ela koos, siis peaksid sa “kodus olemise” tarbeks minema sellesse kohta, mille arveid sa “tühja” maksad. On ju nii?
PS: Nüüd elame me sama mehega nii umbes pool aastat koos ja kõik on hästi, mees ei olegi veel majapidamistööde tegemist ära unustanud ega arva, et kõik koduga seonduv on ainult minu asi. Minul on hea ja temal on hea. Perenaiserolli täidan ma nüüd rohkem, aga mingiks ainuvastutajaks ma ei kavatsegi hakata.
Kaua ta siis eksist lahus on? Alla aasta ilmselt, kui te aasta tuttavad ja siis oli veel teisega koos.
Mees tahab lihtsalt kooselust puhata. Mina nt täiega paanitsesin, kui mees tegi ettepaneku kokku kolida ja mõtlesin ka pikalt – mul oli väga raske omaetteolemisest loobuda. Nüüd küll elame juba 8 a koos ja 6 a abielus, aga tead – ma vahel tõesti naudin neid nädalavahetusi, kui mees läheb maale vanematele appi mingit suurt tööd ära tegema ja mina jään väikelastega koju – kui lapsed õhtul magavad, siis on täitsa minu aeg 🙂
Kui sul just mingi bioloogiline kelle ei plärise, et nüüd ja kohe vaja abielluda ja lapsi saada, siis las olla asjad mõnda aega nii nagu on ja ära käi pinda. Kui tõesti vaja nüüd ja kohe abiellud aja lapsi saada, siis otsi keegi teine, aga ikka läheb sellega ka aega ju 🙂 Kui aasta pärast asi paremuse poole ei liigu, siis ehk tasub mõelda.
See ongi jama, kui joosta ühest suhtest teise – pausi on vaja inimestel.
See käib ikka ja jälle sinna alla, et “inimene on täpselt nii mugav, kui tal lastakse olla”. Ma ka ei usu, et teagu on teadliku võimunäitamisega, lihtsalt naistele ikka nii meeldib “suhte heaks töötada” ja muidu teenindada ja joosta kahe kodu vahet ja maksta oma tühjana seisva korteri eest jne. Mees küll seda ei vaevuks. Kuna naine vaevub, no järelikult ise tahab.
Mees on ju või sees, naine tuleb ise koju kätte, saab seksi ja koristab ka veel. Miks ta peaks tahtma seda muuta. Iseasi on veel see, et jutu sees mainitakse, et kuigi sa seal oma meelest nagu peaaegu eladki sees, siis mees ei taha sind alatiseks sinna, said ju vihjest aru, eksole: “mida kauem kooselu n-ö edasi saab lükata ja mida kauem mõlemal aega eraldi oma hobidega tegeleda, seda parem”. Ta ei taha sind sinna päriseks elama, aga käia ja seksida võib ikka.
Oled sa seda tema käest ka küsinud, et mismoodi see abielu ja tõsiseltvõetavad lapsed olukord välja näeb, kui ta isegi kokku kolida ei taha? Jutuks hea küll. TEGUDE järgi hinnatakse inimest, mitte suure jutu järgi. Mehed teavad hästi, mis jutt naistele peale läheb “sa oled mul ainuke, sinuga tahaks kunagi abielluda ja lapsi saada” jnejne.
Eks täpsemalt näed, kas mees üldse sind hindab, kui sa käest minema hakkad. Kui siis ka ei liiguta, siis las ollagi, sest siis oled ainult sina see, kes suhte nimel pingutaks, nii jääb ja nii ei peaks see mitte olema. Ja alati on hea mõte MITTE hüpata ühest suhtest teise.
Mille pärast te tülitsete juba?
Hetkeseis on lihtne: sina tahad kokku kolida, tema ei taha teie suhet mingile uuele tasandile viia, rääkimata suure suuga seletatud abielust ja lastest, võtame asjad ikka loogilises järjekorras. Mis on, on hetkel just see mis tema tahab, teil on põhimõtteliselt sekspüsisuhe. Nagu kõikides suhetes, peavad seda tahtma MÕLEMAD. Kui üks ei taha, siis see asi ei toimi. Ei ole mõtet esitada ultimaatumeid, ei ole mõtet meest ähvardustega “muidu ma lähen minema!” koosellu sundida, sellest tuleb ainult jama, aastaid hiljem tullakse sulle ütlema, et ta tegelikult pole kunagi sinuga elada ega lapsi tahtnudki.
Ma ei tea, kui inimesed tahtlikult suhtes võimu näitavad ja selliselt teadlikult teise inimese elu kehvemaks teevad, siis pole see mingi suhe vaid puhtalt manipulatsioon. Võimuvõitlused käivad ikka ka tahtest hoolimata… või siis tahtest mitte oma mina lasta partneri poolt ära õgida. Meelega õelutsemisega ei ole see kuidagi seotud.
See aga ei tee võimuvõitlust vähem võimuvõitluseks.
Nõme seis. Kui nii suured jutud abiellumisest ja lastest, siis mingi hobide mull sinna juurde on küll imelik. Muidugi võib olla, et tema elu TOP3 ongi selline, et esimesel kohal hobid, siis töö ja kolmandal pere. Kui sul sama ei ole, ongi keeruline.
Aga pigem tundub nii, et varsti ta ütleb, et sorry, me muusikamaitse (vms) on liiga erinev ja suhtest ei tule ikka midagi välja.
Üks normaalne mees ei anna enda vabadust käest ära ega ei lase naisel ennast kohitseda. Paraku ühiskondliku surve või müütide tõttu seda tehakse ja rikutakse enda elu laste saamise ja vinguva naisega.
Vallaline õnnelik mees ca 10 aastat.
Meil on tuttavad, mees ja naine. Olid koos ja nö käisid veidi üle 2 aasta. Kummalgi oma kodu, mees ei soovinud mingil juhul koos elada. Siis jäi naine lapseootele ja nende suhe lõppes.
Nüüdseks tegelevad mõlemad lapsega, mees ka. Aga kodud mõistagi eraldi ja ilmselt neil mingeid intiimsuhteid pole. Noh kui ka on, siis on see lihtsalt friends w benefits + ka lapsevanemad.
Põhiline erinevus sinuga on see, et sellel paaril oli kohe näha, et mees ei olnud hingega asja juures ega armastanud naist. Lapse hankimine sellise mehega oli tõeline üllatus, aga eks ta ise teab ja vanus oli ka viimane-aeg.
Loodetavasti pole sinu kaaslane jutumees, kes tegelikult on sama mõttemaailmaga kui mu tuttav,aga lihtsalt varjab seda hästi.
Su kirjeldusest teie suhte kohta jäi mulje, et sina ei jõua ära oodata, millal saaks selle esindusliku mehega hakata kodu mängima ja talle lapsi sünnitama, tema aga näeb kooselus eelkõige kohustusi ja vastutust, milleks ta valmis pole, sest elus on ju nii palju muid toredaid asju – sport või hobid. Ja kui on juba sõbranna, kes voodi soojas hoiab ja kelle kaisus ärgata, siis milleks need kohustused? Loomulikult tahaks ta need võimalikult kaugesse tulevikku oma mõtteist ära lükata. Kui sa hakkad teda nüüd survestama ja ta võibolla et annabki alla, siis pikka ja õnnelikku pereelu siit ei tule. Kui jäätegi kokku, siis tema hakkab suurema osa oma vabast ajast hobikaaslaste seltsis veetma ja sina lööd kodus pliidikubu läikima või mässad lastega. Teoreetiliselt võib ju temagi tulevikupilt sisaldada lapsi, aga ilmselt ei ole ta nende saamiseks valmis varem kui 45-selt ja selleks ajaks on sinu rong läinud, kui olete eakaaslased. Tema aga kasutab oma sportlikku ja esinduslikku välimust selleks, et kodustada sel hetkel ära üks kena kolmekümneaastane, kelle bioloogiline kell märku on hakanud andma ja sünnibki uus pere, ilma sinuta. Võibolla peaksid selle mehe unustama ja tegema järgmine kord ise panuse kellelegi 10 aastat vanemale? Olete selle mehega praegu erinevates eluetappides.
Lahus olemine tekitas lisapingeid ja tülisid, mida koos olles kunagi pole.
Nojah, loogiline, sest lahus olemisega ei tee ju sina tema tahet. Kui koos olete, siis on kõik just nii nagu temal mõnus on ja tema tahab, seega pole tülisid. Päris hästi treenib sind, ma vaatan, annab maiustusi kui sa käsu peale sitsid ja käppa annad.
Võtab väga tõsiselt abielu, soovib lapsi jne AGA ei taha kokku kolida.
Suuga teeb suure linna, käega ei kärbsepesagi.
Samas – esimest korda kohtusite alles aasta tagasi ja mõlemad olite siis veel muus suhtes. Küllap võttis aega, et suhted lõpetada ja endistest elukaaslastest lahku kolida, omavahelist suhet on seega julgelt alla aasta. Ma arvan, et natuke vara on pingestama hakata, et tingimata peaks kokku kolima, kindlasti on väga vara laste peale mõelda.
Aasta tagasi kohtusin ideaalse mehega, kellega oli kohe klapp. Mees on haritud, väga hea töö peal ning meil on ühised huvid. Kohtleb ming väga hästi ning suhtleme palju üksteise sõprade ja peredega, koos olles ei tülitse pea kunagi. Võtab väga tõsiselt abielu, soovib lapsi jne AGA ei taha kokku kolida. Mõlemad elasime varem oma eksidega koos. Alguses ei torkinud üldse seda teemat, tundus õige enne üksteises veenduda jms, aga ühel õhtul rääkides ütles mees, et mida kauem kooselu n-ö edasi saab lükata ja mida kauem mõlemal aega eraldi oma hobidega tegeleda, seda parem. See lõi mul korralikult jalad alt, sest minu jaoks suhte võlu peitubki kooselus. Nüüd mõtlen igapäevaselt kas peaks suhtele lõpu tegema või ootama ja vaatama kuidas asjad kulgevad. Ise olen täielikult pereinimene ja selline pendeldamine on üsna kurnavaks muutunud olles täiskohaga nii ülikoolis kui tööl. Olen tõesti nõutu, sest mehele ei meeldi üksi olla ega magada, kuid kooselu ka alustada ei taha, tundub täiesti ebaloogiline. Tülid tekivadki üldjuhul ajal, mille veedame lahus. Kas tuleks siiski suhe lõpetada?
Sinu kirjelduse järgi ei kohtle see mees sind hästi. Tegelikult tuleks see suhe lõpetada, sest õnnelikus suhtes ei ole algusperioodil tülisid ega arusaamatusi. Imelik on veel see, et tasud mehe korteri arveid, kui ma õigesti aru sain.
Jah, proovisin ka seda, et ühe nädala lihtsalt ei läinudki tema poole, kui kutsus, mis mingit tulemust ei toonud. Lahus olemine tekitas lisapingeid ja tülisid, mida koos olles kunagi pole.
Aga tema üle sinu läve oma jalga tõsta ei tihka?
Jah, proovisin ka seda, et ühe nädala lihtsalt ei läinudki tema poole, kui kutsus, mis mingit tulemust ei toonud. Lahus olemine tekitas lisapingeid ja tülisid, mida koos olles kunagi pole.
Siis järelikult andis vägagi tulemust. Mees tundis, et asi pole tema kontrolli all ja hakkas närvitsema. Oleksid võinud mitte järele anda.
Mees olen
aga ühel õhtul rääkides ütles mees, et mida kauem kooselu n-ö edasi saab lükata ja mida kauem mõlemal aega eraldi oma hobidega tegeleda, seda parem. See lõi mul korralikult jalad alt, sest minu jaoks suhte võlu peitubki kooselus.
Whaat? Teed teema ja kurdad, et tunned ennast ebakindlalt, sest sul lõi jalad alt mehe ütlemine, et ongi hea et kokku kolimine aega võtab.
Samas siin teemas ütled aga hiljem, et :
Kui ta rääkis, et ei soovi kokku kolida, ütlesin kohe oma arvamuse, et me ei sobi kokku ja saab raske olema.
Ise ka aru saad oma vastuolulisusest? Ilmselgelt oled sa ise ebakindel ja asi polegi niivõrd ehk mehes. Sellepärast ka korteri eest veel maksad tühja, hoiad oma backup-i.
Pigem jaga neid põhjuseid, miks sa arvad, et teie kooselu peaks raske olema?
Aga pigem tundub nii, et varsti ta ütleb, et sorry, me muusikamaitse (vms) on liiga erinev ja suhtest ei tule ikka midagi välja.
Kusjuures mulle on täpselt sellist asja öeldud 😀 Erinev muusika jms asjade maitse toodi põhjuseks. Ja kusjuures samuti mehe poolt, kes ei soovinud koos elada. See tähendab, ta ei soovinud ühises elamises koos elada. Ta tahtis, et oleks kummalgi oma elamine ja siis me ööbisime kogu aeg emma-kumma pool. Nii kestis see aastaid…Ühist üürikorterit ega ka ühist eluasemelaenu ei soovinud.
Kui olime teadnud teineteist ligi aasta, siis selle asemel, et võtta ühine üürikas, otsustas ta osta endale üksi korteri. Mis pidi siis saama meie ühiseks koduks (ei tea kuidas), tegelikkuses ta pärast korteriostu seda enam jutuks ei võtnud ega mind sinna elama ei kutsunud..
Muide, meil oli ka algusest peale selgeks räägitud, et tahame justkui samu asju, muidu ma poleks temaga suhtesse ju astunud. Abielu ja lapsi kindlasti. Aga reaalsuses see rohkem edaspidi jutuks ei tulnud. Oli ainult see kena teooria, et tahaks abielu ja lapsi. Kunagi, teoreetiliselt, peaks ju olema. Ühiskondlik surve jne. Aga ei ühtki reaalset sammu selles suunas. Sellised mehed saavadki need lapsed ja abielu vist alles siis, kui nende meelest see viimane taks ja hirm/meeleheide peale tulevad. Seni ei soovi vastutust võtta ega oma elus nii suurt pööret läbi teha. Kahjuks meestel on see iga palju hiljem tavaliselt kui 30ndate algus. Paanika hakkab tulema alles 30ndate lõpus, 40ndates alguses.
Nagu näha, siis mõne mehe jaoks on kooselu ka tohutult kardinaalne muutus nende tavapärases turvalises rutiinis.
Eks need oli mul ühed hästi kulutatud aastad…Meie mõlema pere jaoks tundus meie suhe imelik ja arusaamatu. Miks aastate möödudes ikka ühist kodu pole, vaid kummalgi oma elamine. Miks ikka abiellunud pole ega lapsi pole. Ämm ükskord võttis mind isegi liistule, et seda uurida.
Pühendumuse puudumine on selle nimi.
Ja mina ei lugenud TA jutust välja, et nad mehega tutvudes veel suhetes olid. Lugesin välja, et enne praegust suhet oli mehel oma eelneva kaaslasega ikkagi kooselu olnud, nagu ka TAl.
Ehk siis mõlemad olid eelmises suhtes ikkagi kooselus, mitte visiitsuhtes. Aga uues suhtes millegipärast mees enam kooselu ei taha. Ju siis oli kooselu tema jaoks igav ja rutiiinne. Mugavam, kui naine nö külalisena kodus elab, seni kaua ja nii palju kui mehele sobib.
