Teema: Luitunud voodipesu – kas kasutate?

Loomulikult kasutan. Aga juba voodipesu ostes või kangast ise õmblemiseks valides jälgin, et see kannataks luitumise ilusti välja, ehk et voodipesu oleks ka siis sündsa välimusega, kui see on juba vana. Enamasti on mu voodipesu seetõttu ühevärviline või õrnema pastelse mustriga, mille puhul pole vahet, kas on luitunud või mitte.

Olen ka keskkonnahoidlik inimene ja ei viska ära, kasutan edasi. Pooldan ka seda, mis eelkirjutajadki, et pigem valingi sellise mustriga/värviga voodipesu, mis natuke luitumist siiski kannataks, ei näeks kohe õudne välja. Aga jah, luitunud voodipesu on ka kasutuses, mõni neist lihtsalt B- või C-variandina, et kui lemmikud on pesus või on mitmeid külalisi järjest käinud vms.

Kui lina muutub topiliseks või kulub mingist kohast õhukeseks, siis ootan, kuni koolis tuleb loomade varjupaiga jaoks abi kogumine. Saadan linad sinna.

Tekikoti värv luitub nii märkamatult, et seda märkan siis, kui  sama komplekti padjapüür on kasutamata jäänud ja sellega võrrelda.

Ma olen just mõtisklenud sama asja üle vanade kruuside puhul. Mul on päris mitu kruusi, mis on täiesti terved, aga millelt on värv nõudepesumasinas täitsa maha kulunud (jah, ma tõesti ei viitsi käsitsi pesta, kui tegu pole mingi eriti kauni mälestusesemega). Et mis nendega teha. Ilusad ei ole, aga jooki ju peavad …

Mina siis see, kes ei käi kaltsukates ega kasuta luitunud esemeid (sh voodipesu).
Esimese puhul ei talu ma seda desovahendi haisu, mida mõnelt esemelt ei saagi kunagi välja (sõbranna hull teise ringi fänn, tema riiete puhul ma tunnen aegajalt seda spetsiifilist lõhna, kuigi ta on neid pesnud ja lõhnastanud) ja mis tervitab nina kohe poodi astudes.
Teisel puhul on põhjuseid rohkem, näiteks see, et nõukaaja lapsena olidki meil paljud asjad lipitud-lapitud/hiidvanad, sest kaubandusest ju midagi eriti saada polnud. Sellest tulenevalt olen võimaluste avanedes endale lubaduse andnud, et ei mingeid vanu-kulunud asju.
Ka on põhjus kindlasti selles, et sellised vanad puuvillalinad ei sobi lihtsalt minu kindlat stiili koju ja magamistuppa.
Samas ema juures magan meelsasti lapsepõlveaegsete linade vahel ja kuivatan nägu olümpia-Miškaga rätikusse.

Kuna tänapäeval polegi kaubandusvõrgus sellist voodipesu saadaval, millega mina harjunud olen, siis kasutan oma vanu, veel nõukogudeajal  ostetud voodipesu tänaseni.

Mulle nimelt meeldivad väga need nõukogudeaegsed linaseseguga puuvillased voodilinad, mis on natuke nagu karedad, aga samas väga sõbralikud naha vastus.

Ma võin ju kõlada vanamoodsalt, aga ka minu lapsed, kes on ikka täitsa tänapäevased, on nende veneaegsete voodilinadega harjunud ja ei taha üldse neid tänapäevased õhukesi ja libedaid linu omale külje alla.

Samuti meeldivad mulle täispuuvillased tekikotid ja padjapüürid. Jällegi sellised, mida sai nõukogude ajal osta ja mõnda aega ka vabariigi alguspäevil  näiteks Anttila kataloogist. Mäletate ju küll – sellisest pehmest ja hingavast 100% puuvillasest kangast voodipesu.

Praegu selliseid enam ei müüda. Ikka on natuke viskoosi või mingisugust kunstkiudu sisse pandud, mis minu naha ajab näiteks higistama ja ei tundu üldse keha vastus meeldiv. Õnneks laidub mõnikord teise ringi poodides veel neid veneaegseid voodipesusid – sealt saab oma varusid täiendada.

Nii et kasutan oma vanu häid voodipesusid, kuni nad otseses mõttes katki kuluvad. Ja siis ka lõikan näiteks voodilinadel tervemad kohad köögirätikuteks või õmblen ümber padjapüürideks.

#3869462:

Kuna tänapäeval polegi kaubandusvõrgus sellist voodipesu saadaval, millega mina harjunud olen, siis kasutan oma vanu, veel nõukogudeajal ostetud voodipesu tänaseni.

Mulle nimelt meeldivad väga need nõukogudeaegsed linaseseguga puuvillased voodilinad, mis on natuke nagu karedad, aga samas väga sõbralikud naha vastus.

Ma võin ju kõlada vanamoodsalt, aga ka minu lapsed, kes on ikka täitsa tänapäevased, on nende veneaegsete voodilinadega harjunud ja ei taha üldse neid tänapäevased õhukesi ja libedaid linu omale külje alla.

Samuti meeldivad mulle täispuuvillased tekikotid ja padjapüürid. Jällegi sellised, mida sai nõukogude ajal osta ja mõnda aega ka vabariigi alguspäevil näiteks Anttila kataloogist. Mäletate ju küll – sellisest pehmest ja hingavast 100% puuvillasest kangast voodipesu.

Praegu selliseid enam ei müüda. Ikka on natuke viskoosi või mingisugust kunstkiudu sisse pandud, mis minu naha ajab näiteks higistama ja ei tundu üldse keha vastus meeldiv. Õnneks laidub mõnikord teise ringi poodides veel neid veneaegseid voodipesusid – sealt saab oma varusid täiendada.

Nii et kasutan oma vanu häid voodipesusid, kuni nad otseses mõttes katki kuluvad. Ja siis ka lõikan näiteks voodilinadel tervemad kohad köögirätikuteks või õmblen ümber padjapüürideks.

misasja? ma ei ole muud voodipesu kuskil kohanudki kui 100% puuvill.

#3869462:

Praegu selliseid enam ei müüda. Ikka on natuke viskoosi või mingisugust kunstkiudu sisse pandud, mis minu naha ajab näiteks higistama ja ei tundu üldse keha vastus meeldiv. Õnneks laidub mõnikord teise ringi poodides veel neid veneaegseid voodipesusid – sealt saab oma varusid täiendada.

Tegelikult müüakse küll uuest peast ka. Narvas on siiamaani Krenholmi-nimeline ettevõte, mis müüb üsna vanade sarnast kaupa. Odavama otsa omad on küll sellisest väga hõredast kangast. Aga 100% puuvillased ja ei ole libedad. Laatadel müüakse sageli sellist kraami, ma ei tea küll, kas selle Krenholmi omi alati.

Ei kasuta luitunud voodipesu, ostan uued. Magamis tuba ja voodi koos pesuga peab ikka kena ja mõnus ja hygge välja  nägema, . Samamoodi nagu öeldakse, et yksi syyes söö nagu kuningas, samamoodi, magades maga nagu printsess

#3868481:

Kuidas te toimite: kas kasutate voodipesu, kuni sellesse auke pole tekkinud või vahetati ka luitunud pesu uue vastu? Mul on kodus päris mitu komplekti, mis igati terved, aga nö kaubanduslik välimus on kadunud. Silmale need eriti kenad enam vaadata ei ole, samas säästlik pool minust ütleb, et nõme oleks need lihtsalt seepärast ära visata, et need enam nii head välja ei näe.

Olen ära visanud küll luitunud voodilina mis oli keskelt sõredaks-läbikumavaks kulunud.

Kui vähegi kannatab kasutada, siis kasutan. Selle õppetunni, et mõnusast materjalist ja ka hästi mõõtudelt sobiv voodipesu on saadud uuema vastu vahetatud, et välimus ka värskem oleks, ja siis kahetsetud, on mul olemas. Nii raske on leida tõesti õiges mõõdus ja heast materjalist voodipesu. Lolli peaga viisin ühe “sissetöötatud” komplekti juba riidekonteinerisse, hiljem sain aru, et ei järgmine ega ka ülejärgmine uus, mis ostetud, ei olnud üldse nii hea.

#3871395:

#3871354:

Ei kasuta luitunud voodipesu, ostan uued. Magamis tuba ja voodi koos pesuga peab ikka kena ja mõnus ja hygge välja nägema, . Samamoodi nagu öeldakse, et yksi syyes söö nagu kuningas, samamoodi, magades maga nagu printsess

Absoluutselt nõus!

Elan üksi, minu õhtusöögilaual on lina, küünlad, mängib vaikne muusika, aknakatteid ei ole, vaatan suurest aknast õue nagu “telekat”. Toit on portsuna ja iseendale garneeritult taldrikul. Söön kenalt serviisilt noa ja kahvliga mõõdukate ampsudega. Joogivesi on alati jalaga pokaalis. Ise olen viisakalt riides ja puhas.

Mulle meeldib nii, tunnen ennast oma kodus nagu restoranis.

Ma ei ole vist iial kõveras diivanil toidukausiga vedelenud või töölaua taga arvuti ees söönud. Lihtsalt see tundub kuidagi…väga vale ja ebamugav.

Nagu mul on alati korralik pesu üleriiete all ja jälgin, et rõivastel ka siseõmblused vm korrektsed oleksid (mida teised ju loomulikult ei näe), nii tahan ka, et mu magamistoas on kaunis ja kvaliteetne voodipesu. Mis sest, et seal kedagi muud peale minu ei käi ja isegi lähen sinna vaid magama.

Mis teha, igal ühel omad kiiksud ????

100 % nõus. Aga teemaalgataja ilmselt kannab ka valget aluspesu mis juba hallikaks muutunud aga veel päris katki ei ole või siis ikka suuremad augud saab ära lappida. Vääruste küsimus – mulle meeldib kui kõik majapidamises ja minu seljas olevad tekstiilid on puhtad, värvi kaotamata ja ilusad. Kui osta natuke kallimat ja kvaliteetset siis ei luitu see tekikott küll väga kiiresti, eriti kui viitsid voodipesu vahetada tihedamini kui kord kvartalis.

#3871395:

Absoluutselt nõus!
Elan üksi, minu õhtusöögilaual on lina, küünlad, mängib vaikne muusika, aknakatteid ei ole, vaatan suurest aknast õue nagu “telekat”. Toit on portsuna ja iseendale garneeritult taldrikul. Söön kenalt serviisilt noa ja kahvliga mõõdukate ampsudega. Joogivesi on alati jalaga pokaalis. Ise olen viisakalt riides ja puhas.
Mulle meeldib nii, tunnen ennast oma kodus nagu restoranis.
Ma ei ole vist iial kõveras diivanil toidukausiga vedelenud või töölaua taga arvuti ees söönud. Lihtsalt see tundub kuidagi…väga vale ja ebamugav.

Nagu mul on alati korralik pesu üleriiete all ja jälgin, et rõivastel ka siseõmblused vm korrektsed oleksid (mida teised ju loomulikult ei näe), nii tahan ka, et mu magamistoas on kaunis ja kvaliteetne voodipesu. Mis sest, et seal kedagi muud peale minu ei käi ja isegi lähen sinna vaid magama.
Mis teha, igal ühel omad kiiksud ????

Kui näen ja kuulen sind,
siis usun salamahti,
et noa ja kahvliga
end võtad riidest lahti…
(B. Alver)