kelleks te mehi peate? Kui mees tunneb, et on õige hetk karistamiseks, siis ei pääse sellest ei laps ega seesamune mitteaustav tibuemme. Ärge kujutage ette, et mees on amööb, teile endale hiljem vähem valus
Kavatsen kóik arukad vastused omale ära salvestada ja neid ikka ja jälle lugeda.. nüüd on juba enda pãrast rohkem häbi kui mehe pãrast ????tuleks see kòik mulle siis ka meelde kui jälle ägestun…
Mõttetera on siin jutus sees.
Kas kellelgi teisel ka peres peale sinu teie suhtlemise dünaamikaga probleeme on? Ma saaks aru, kui oled rahulolematu sellega, kuidas mees või tütar käituvad sinuga. Nende omavaheline suhe – juhul, kui see ei tekita suhtlemise osalistele endile probleeme – ei tohiks sinusse puutuda.
Mis sind täpsemalt häirib – proovi väljenduda enda seisukohalt, mitte “Mees käitub lapsega nii ja naa”. Mis SIND häirib, kuidas nende suhtlusviis SIND puudutab, mõjutab? Mille peale sa nii hirmsasti siis ägestud?
Kui mees ja tütar omavahel maid jagavad, siis ei ole sinu asi vahele hüpata, “õigesti” keelama ja isa ähvardusi täide viima hakata ja ka mitte kõrval olles mõttes silmi pööritada (kas sa arvad, et sellest keegi aru ei saa?), et JÄLLE ta teeb kõike valesti. Lase isal lapsevanem olla, nii hästi-halvasti kui ta sellega hakkama saab. Kui sina sellist stseeni pealt vaatad, siis kumb mõte sul on: “ma annan talle võimaluse last kasvatada” või “JÄLLE ta teeb valesti!!”. Ehk kas sa annad talle võimaluse õnnestuda või läbi kukkuda?
Ja kõik siin maailmas ei pea käima sinu taktikepi järgi.
Muidugi on lapsele kasulikum lahutus kui isa, kes temaga tegeleb, kasvatab ja isegi keelab, mis siis et pehmeke on. Mis lambajutt see on? (Seda teab laps nagunii juba täpselt, seda saab isegi kolmeaastane aru, et ema viib oma keeluähvardused täide ja isa mitte, see ei tekita talle mingit traumat, inimesed on erinevad ja kui ta ka allub isale seetõttu vähem, on see suht väike viga tegelikult. Pealegi pole selline ähvardamine nagunii kõige tõhusam keelamine. Palju parem on põhjuste seletamine- kui sa nii teed, siis ma olen kurb jne, mitte paukumine “nüüd õue ei saa ja nii on!!” Miks? Kuidas teha paremini?).
Naised (ja ma räägin “naised”, sest mina kipun seda ka tegema) võtavad igatepidi oma mehel munad maha, halvustavad ja alandavad kui mitte sünadega siis mõttes, küll ei oska ta seda ega teist, kõike teeb valesti ja millekski ei kõlba ja siis nutavad, kuidas nad ei suuda oma meest austada. Tõsi jah?
A mis sina tegid, kui laps lollitas? Ütlesid ka midagi?
minu arust on jälle normaalne, et kui üks juba lapsega riidleb,s isi teine on vait. Mitte nii, et kõik ruumisviibivad täiskasvanud kukuvad lapse kallal tänitama – mis sageli juthub. eriti hull veel, kui vanavanemad ja tädid ka juhtuvad kõrval olema ja siis kõik tänitavad oma elutarkusi ja samal ajal õpetavad laspevanemaid, milline karistus tuleb määrata, milline õppetund anda või kas üldse tohib last kunagi karistada….
Kui üks juba teeb lapsele märkuse, miks peaks teine seda kordama?
Meil on ka mehega analoogne mure, et kipub andma alusetid ähvardusi Aga mitte autoriteedis ei ole küsimus, vaid vahel ta ähvardab asjadega, m ida teab,e t elu sees täide ei vii (a la vitsa andmine, ükskord tahtis isegi vitsa tuua juba kapi peale, et laps näeb siis seda, aga ma ei lubanud – sest kui seda ei kasuta, siis ei ole ka mingit ähvardamist).
Mina soovitan sul mehega tõsiselt rääkida, et üleüldse igasugsutest ähavrdustest loobuda j akohe tegudele asuda. Nätieks võtame sellesama lollitamise – järgmisel korral võiks mees üritada last otsekohe oma tuppa saata, kuna lolliltab lauas, ilma eelneva ähvarduseta. kui iga õhtu on laua taga juttu söögilauas lollitamisest, kaua sa ikka ette hoiatad.
a la vitsa andmine, ükskord tahtis isegi vitsa tuua juba kapi peale, et laps näeb siis seda, aga ma ei lubanud – sest kui seda ei kasuta, siis ei ole ka mingit ähvardamist
Omast kogemusest päris nii ei ütleks. Ma ei mäleta lapsepõlvest, et oleks kunagi vitsa saanud, küll aga vägagi täpselt, kuidas vits meil varna otsas oli ja kui väga ära kuivas, toodi uus “värske”. Ikka päris korralikult hirmutas ja manitses see vits seal üleval.
Tundub, et oled füürer. Sina otsustad anda võimaluse, sina enda arust vastutad, sina otsustad, et mees on idioot ja negatiivne eeskuju. Sina otsustad, mida tütar arvab.
A mees ei arva, et sa oled idioot ja negatiivne eeskuju?
Naine ei ole mehe kasvataja selleks oli/on ikkagi tema ema.
Aga asja iva võib siin ju tegelikult üldse selles olla, et mees “ähvardab” vaid sinu, kui ema, meeleheaks. Teda vb ei häirinudki see lollitamine aga kuna ta teab, et ema häirib, siis üritas ka natuke kaasa aidata.
Üldiselt on nii, et kui ähvardused jäävad täide viimata, siis selle taga on tegelikult vastu tahtmist korrale kutsumine. Inimene tegelikult ise ei taha seda teha(keelata). Seepärast ei järgne pärast ka mingit tegevust.
Ma ausalt öldes ei saa murest aru. Minu arvates on head suhted lapsega rangest distsipliinist olulisemad. Kui isa lapsega hästi läbi saab, teeb koos asju (seesama koos jalutamine näiteks), siis on ju hästi. Võid mõnikord ise see kuri politseinik olla, kui olukord nõuab.
Olukorra lahendamiseks on üks väga lihtne nipp olemas. Hakka ise suhtuma oma mehesse austusega ja lugupidamisega. Kui sinu jaoks pole mees autoriteet, kritiseerid teda pidevalt ja pead saamatuks, siis loomulikult võtab laps selle käitumismustri sinult üle.
A mis sina tegid, kui laps lollitas? Ütlesid ka midagi?
minu arust on jälle normaalne, et kui üks juba lapsega riidleb,s isi teine on vait. Mitte nii, et kõik ruumisviibivad täiskasvanud kukuvad lapse kallal tänitama – mis sageli juthub. eriti hull veel, kui vanavanemad ja tädid ka juhtuvad kõrval olema ja siis kõik tänitavad oma elutarkusi ja samal ajal õpetavad laspevanemaid, milline karistus tuleb määrata, milline õppetund anda või kas üldse tohib last kunagi karistada….
Kui üks juba teeb lapsele märkuse, miks peaks teine seda kordama?
Meil on ka mehega analoogne mure, et kipub andma alusetid ähvardusi Aga mitte autoriteedis ei ole küsimus, vaid vahel ta ähvardab asjadega, m ida teab,e t elu sees täide ei vii (a la vitsa andmine, ükskord tahtis isegi vitsa tuua juba kapi peale, et laps näeb siis seda, aga ma ei lubanud – sest kui seda ei kasuta, siis ei ole ka mingit ähvardamist).
Mina soovitan sul mehega tõsiselt rääkida, et üleüldse igasugsutest ähavrdustest loobuda j akohe tegudele asuda. Nätieks võtame sellesama lollitamise – järgmisel korral võiks mees üritada last otsekohe oma tuppa saata, kuna lolliltab lauas, ilma eelneva ähvarduseta. kui iga õhtu on laua taga juttu söögilauas lollitamisest, kaua sa ikka ette hoiatad.
Keegi ei ole väitnud, et ema ja terve sugulaskong peab ka kõrval tänitama hakkama. Küsimus tekkis sellest, et miks hakkas ema mingit karistust ellu viima – last oma tuppa suunama – kui temal polnud tegelikult karistamisega mingit asja. Kui ta oleks seal laua juures olnud ja mitte diivanil kössitanud, siis oleks ehk tõesti isale kaasa noogutanud ja nõustunud, et nii on ning siis ka ühise otsuse najal last oma tuppa suunanud. Nüüd oli see pigem, et aga isa ju ütles, et sa pead minema, émal pole õrna aimugi miks just selline Otsus ja tegelikutl isal ka mitte… Aga muidu isa autoriteet kannatab – kuigi ema susserdamine siin muidugi enam ammugi mingit autoriteeti tõsta ei aita.
Mis puutub karistamisse, siis olen mina kindlal seisukohal, et lapsele see mingit austust küll ei tekita. Mina isiklikult olin küll selline laps, kellel karistamine ainult trotsi tõstis. Autoriteet on omavaheline usaldus, mitte hirm.
Selle jutu põhjal alguses mõtlesin, et lapsele ei meeldi isa ja kakleb temaga vms. Tuleb aga välja, et isa ei kehtesta lihtsalt nii rangeid reegleid. Äkki pole talle sellised reeglid lihtsalt olulised, ongi selline rahulikum ja minnalaskja-tüüpi inimene, keda teiste käitumine ei sega. Tean ka vanemaid, kus üks on jube sebija või kontrollifriik, teine liigutab ennast alles siis, kui maja põleb. Nad ei suudagi teineteist mõista, sest ühte lihtsalt ei sega miski, teine leiab igas väikeses asjas vea. Enamik inimesi on seal kuskil vahepeal, aga ikkagi võib iseloomude erinevus tekitada olukordi, kus ühte segavad asjad, mida teine ei märkakski. Kui see lapse lollitamine pole isa jaoks midagi erilist, miks peaks ta siis kohe karistama? Või mis üldse on lollitamine? Mõne jaoks võib see olla täis suuga rääkimine, nihelemine või naljade tegemine.
Minu arvates pingutab ema üle. Kui kaua peab siis 7a oma toas karistuseks istuma? Oligi loogiline, et isa lõpuks tuppa läks ja tütre õue kutsus. Hoopis ei saa ma aru ema jäigast suhtumisest nii mehesse kui 7a tütresse. 7a on nii pisike alles.
Ma ütleks, et oleneb lapsest. Meil vanem laps on rahulik ja teistega arvestav ning isaga läbisaamine väga hea. Isa on lastega nagu sulavõi- ujub, sõidab rattaga, veab neid sõpradega kinno jne. Noorem laps on intrigant ja manipulaator- tal ei ole tähelepanust kohe millalgi küll. Sõnast Ei aru ei saa. Mangub ja mangub ja mangub ja tujutseb. Alguses olin ka kurb, kuidas mees muudkui talle järgi andis, vahel isegi vanema lapse arvelt. Siis võtsin nö üle ja rääkisin mehele ka, et sa ei ole järjekindel ning minuarust saab laps vale signaali.
Hakkasin ise keelama- käskima ja veidi aega oli rahulikum elu.
Siis sai laps vanemaks ning pani tähele, et mingi ajama, joruajamine ei toimi nii hästi kui tahaks. Laps hakkas isa kallal kangutama ja kui mina sekkusin ja aitasin nö normaalset otsust langetada ( nt et kell 21 ei minda enam kaugele kaubanduskeskusesse mingit hobiasja ostma), siis laps ütles mulle mitu korda: miks sa issil ei lase teha nagu ta tahab? Ühesõnaga, miks ta ei saa isalt välja pressida. Hakkasin vastama, et aga see, kuidas sa isa käest nõuad ja vahel kuri oled, ei ole sobilik käitumine ja mulle ei meeldi see ning sellepärast sekkungi. Sa kiusad issit.
Pole kindlasti mingite suhtekorraldajate arust hea variant, aga meil toimib. Teen nii ka edaspidi. Muide, ma väga armastan oma lapsi 🙂
Siis võtsin nö üle ja rääkisin mehele ka, et sa ei ole järjekindel ning minuarust saab laps vale signaali.
Aga kas mõtlesid pisutki samamoodi nagu teemaalgataja, et (tsiteerin) “ma olen idioodiga abiellunud… ja ainukene vôimalus on lahku minna…” ?
Ei mõelnud?
Kas mõni naine, kelle mees ei ole pedagoogiline geenius, on üldse kunagi nii mõelnud, et läheks selle teema pärast lahku? Et las pigem laps olla isata, kui hea ja mitteräuskava isaga…?
Mida tähendab “laua ääres lollitama”? Kas määris midagi ära, raiskas toitu, pööritas silmi või rääkis kohatut juttu? Lugesin teema läbi ja sain aru, et ma pole mingi õige lapsevanem. Mul on 3 last (üks juba täisealine), aga ma pole kunagi kedagi karistuseks teise tuppa saatnud. Kui mulle midagi ei meeldi, siis palun lõpetada. Kui ei lõpeta, siis käratan. No umbes nii nagu täiskasvanutega. Meest ju ka ei saada oma tuppa järele mõtlema kui ta midagi veidrat teeb või ütleb.
Ma julgen öelda, et meil on ägedad ja hästi kasvatatud lapsed, kes kuulavad mõlema lapsevanema sõna võrdselt. Aga see on olnud eesmärk algusest peale. Lapsed ei kujuta ettegi, kas ja kui tihti me abikaasaga kahekesi olles erinevaid olukordi nende kasvatamisel lahkame ja analüüsime. Me ei tee seda mitte kunagi nende silme all. Tõsi, mina olen laste kasvatamisel juhtrollis, st minu poolt on nõuanded ja meetodid, mida abikaasa kasutab. Lapsed seda muidugi ei tea. Me tunneme mõlemad, et minu pedagoogiline haridus tuleb siin iga päev kasuks ja abikaasa kuulab-rakendab hea meelega. Muidugi on olukordi kus me üksteisega ei nõustu. Ka see tähendab omavahel asjade selgeks rääkimist. Ja kindlasti ka abikaasaga arvestamist. Kas te suhtlete? Sõlmite kokkuleppeid? Aitate teineteist? Töötate nagu meeskond?
Sekkumise õigustatus sõltub sellest, mida mees valesti teeb. Kui midagi kriminaalset ei toimu (füüsiline/vaimne vägivald, mõnitamine jne), siis peaks mehega erimeelsusi ikkagi omavahel kinniste uste taga arutama, et lapsel säiluks austus isa vastu.
Samas, selle osaga teemaalgataja jutust olen nõus, et kui laps saab karistuse millegi eest õiglaselt, peab karistus ka ära kantama, muidu jäääb õppetund õppimata, käitumine jätkub ja lisaks sellele veel nähakse, et isa oma sõna ei pea. Mis thendab et laps käitub kuidas tahab, sest teab et karistada ei saa.
See teema on suletud ja siia ei saa postitada uusi vastuseid.
