Rasedus umbes poole peal ja tuli niisama jutuks, et kas mees ikka tuleb ‘kätt hoidma’. Vastus oli ootamatu, et tundub küll huvitav, aga ei tea.. Saan aru, et selliseks asjaks ei saa ühtegi isa sundida, aga tundub väga hirmutav üksi sünnitama minna. Pole ka rohkem ühtegi teist nii lähedast inimest, keda kaasa võtta. Mõlemad oleme kolmekümnendates ja esimene laps tulemas.
Miks hirmutav?
Tegelt oled ülipettunud, sest arvasid, et mees on rasedusest ja sünnitusest supervaimustuses, sga nüüd ei olegi.
Mees ei pea lapse sündimise momendil tõesti juures olema, aga enne ja pärast sünnitust oleks sünnitajale suureks toeks küll.
Oeh mina ei suudaks päris kindlasti üksinda sünnitada. Eraämmakat mul pole ja ega need teised siis ka 24/7 minu voodi kõrval istu. Kogu see protsess tekitab mus jubedat hirmu ja paanikat ja kui mees veel ütleks, et ei tema suuda/taha seda vaadata, siis oleksin vist hinge põhjani solvunud ???? Meil õnneks selline diil, et vähemalt proovime koos selle sünnituse üle elada, aga ei välista ka seda, et ma ise ta toast välja viskan või, et tal pilt nii mustaks kisub, et lihtsalt peab välja astuma hetkeks.
Ja meil on just vastupidi – tegi suured silmad, kui ütlesin, et ta peab valmis olema ka selleks, et ma ta mingil hetkel lihtsalt minema saadan. Tegelikult ma ju ei tea, mis meeleolus või olekus sünnitusel olen, esimene selline kogemus ees ootamas. Ja ausalt öeldes mu mees ei ole kunagi eriti mõistnud, mida tähendab toetus minu jaoks. Tema jaoks on see millegi tegemine, kui mina vajan lähedust, hoidmist ja häid sõnu (ja see ei ole kunagi tema kui emotsionaalselt kinnise inimese tugevuseks olnud).
Ma olen nagunii harjunud kõiges olema väga iseseisev ja armastangi asju üksi ajada, kuid sünnitus on erakordne sündmus, mille puhul ei tea ka ennast ette.
Arvan, et oma mehe puhul võta ka rahulikult. Kui olukord on päriselt käes ja saab talle öelda, et nüüd laps tulebki, siis võib ka tema hoopis mõelda, et seda ta tahab näha ja kogeda oma silmaga. Muidugi võib ta olla mõjutatud ka nendest juttudest, et mees saab sünnitusel juures olles trauma ja pärast seda enam oma naist endise pilguga vaadata ei suudagi. Minu sõber pidi oma naise väljaheiteid kulbiga veest välja noppima ja eks see ilmselt polegi midagi nii lilleline sündmus. Kui inimene tõesti tunneb, et ta ei tea kas suudab, siis sundimine või pettunud olemine ei aita. Ja ise võta ka asja rahulikult. Sünnini on veel aega ning ei tea te tegelikult kumbki ette, mis täpselt juhtuma hakkab.
Ilusat raseduse kulgu!
Kui ikka ei taha, ega sundida ei ole mõtet. Mul on 2 korda juures olnud, vast tahab nüüd kolmandaga ka olla. Aga, kui ei tahaks, saaks ka hakkama. Eelmisega sain muidugi haiglas ainult tunni olla, kui laps juba sündis, ega mehel polnud seal enam muud teha, kui mu presside ajal krampi minevat sääremarja mudida.
Mul vastupidi. Mees tahab tulla. Ma veidi kõhkleval seisukohal. Ta õnneks verd ei karda,aga see on minu arvates väga intiimne sündmus. Aga ega ma teda minema ka ei aja.
Ega seal sünnitusel nüpd otseselt verd ei lenda ja mees ju nagunii sind igalt poolt näinud, ta ei imesta millegi üle. Mul mees ptles küll, et laste sünd võttis ikka pisara silmanurka ja on väga rahul, et kaasas oli. Ise sa sünnituse ajal ei muretse tühiste orobleemide üle, et mida see mees nüüd näha võib.
Kui rasedus umbes poole peal, siis on teil veel aega. Minge kindlasti koos mõnda loengusse või kursusele. Osad loengud vist ongi tugiisikutele suunatud? Meestele on enamasti oluline rohkem infot omada ja ka teada kuidas nad konkreetselt abiks saaksid olla. Mõte niisama kasutult sünnitustoas passimisest võib muidugi hirmutav olla. Samuti võite oma eraämmakalt küsida (kui te enne sünnitust kohtute), kuidas mees abiks saaks olla.
Minul esimese kahe lapsega oli laste isa sünnitusel juures. Ega see sünnitus miskit toredat pole ja ilusat vaadet sealt ei avane. Esimesega ei osanud oodata , mis sünnitusel toimuma hakkab ja sellepärast ka eriti ei pelganud meest kaasa võtta. Teine sünnitus läks nii kiitelt et ei jõudnuki mõelda,et meest välja saata. Nüüd kolmandaga on mul teine mees, teda kindlasti kaasa ei võta. Kui tuge vajan, siis kutsun kas ema,ämma,parima sõbranna või õe kaasa tugiisikuks( kes parajasti saadaval on).Kui mees tahab, võib koridoris oodata sünnitamise ajal. Tean,et ta ise ei tahaks seda vaatepilti näha ja ma olen sellega täitsa ok
huvitav lugu https://bit.ly/2Ji0hMN
See “tundub huvitav” paneks mind hoopis kulmu kergitama. Kas su mees ikka saab aru, et tegemist ei ole mingi tasuta tsirkuseshow´ga, vaid teda oleks eelkõige selleks sinna vaja, et sulle toeks ja abiks olla?
Mehe ettekujutus sünnitusest võib olla ainult väljutusfaasist. Tegelikkuses on enamike sünnituste puhul tundide kaupa niisama passimist, valude vahel jutuajamist, natuke käe hoidmist või masseerimist, lihtsalt lähedal olemist, emotsionaalset tuge. Seda, et oleks keegi, kes läheb ämmakat kutsuma kui midagi on. Enamik neid isasid, kes selle osa kaasa teevad, ei taha enam lõpus välja minna, tahavad naisele toeks anda.
Isiklikult arvan, et mehel on nagunii kergem roll – lapse kandmises ja sünnitamises on tegelik töö 100% naisel, imetamisel samuti. Unetud ööd ning rasedusjärgne keha on jällegi naise rida. Ma ei saa aru neist meestest, kes leiavad, et pole nende asi sünnitusele kaasa minna, vaataks parem kodus telkut, kuniks kaasa lapse ilmale toob.
Mina jällegi teise lapse juurde meest kaasa ei võtaks(kuigi ma tean, et ta tahaks).
Minu jaoks oli mees segavaks faktoriks, sest vaeseke oli ju ise ka nii “peata kana”, et ei teadnud kuidas abiks olla. Ega seal väga peale käe hoidmise saagi olla.
Esimesel sünnitusel mees oli koguaeg olemas. Sünnitus oli pikk. Haiglas olin üle 18 tunni+kodus 18 tundi.
Teise sünnituse ajal pigem eelistaks, et valutamise aja oleksin üksi ja mees lapse pressimise ajal oleks toeks.
Aga eks see on igaühe omavaheline koķkulepe.
Sul on seal abilisi ümber küll ja veel. Ära hakka meest sundima, sünnituse nägemises pole midagi ilusat, see on paras jälkus. Kui asi möödas, näeb mees teid ja kõik hästi.
Mul oli ka just vastupidine olukord, kus mees väga tahtis sünnitusel kaasas olla, aga ma olin kuni sünnituseni täiesti kindel, et ma ei taha teda sinna kaasa. Haiglas olles aga läks vastupidi. Mul oli väga hea meel, et ta mulle seltsiks oli ja juttu rääkis, vahepeal poest jogurtit ja juua tõi. Lõpus aitas jalga ka hoida. Ta ise oli ette kujutanud, et ma karjun nagu pöörane ja verd lendab nagu Tarantino filmis. Ma olen aga väga vaikne sünnitaja ja valude ajal ei teinud piuksugi, presside ajal natuke nutsin ainult ja mingit verd kuskilt ei pritsinud. Pärast oli tal endal ka väga hea meel, et kaasas oli.
Mina tahaks kindlasti, et mees tuleb kaasa ka järgmisele sünnitusele. Jalgevahele ma teda passima ei lubanud väljutushetkel, ega ta ise ei soovinud ka. Aga valutamise ajal oli temast palju seltsi ja tema kohalolek andis mulle mingi kindlustunde.
Mina oleks ikka ka väga nördinud, kui mu mees nii nõrgaks osutub, et isegi sünnitusele ei taha kaasa tulla. Kurat, mis mees see selline on. Mees peaks mehine ja julge olema. Sünnitamine loomulikult on intiimne hetk, aga kellega sa seda ikka jagad, kui oma kõige lähedasema ja kallima inimesega. Kui intiimselt laps sai tehtud, saab ta ka vastu võetud.
Õnneks minu mees oli kõik kolm sünnitust kohal. Pärast teist sünnitust oli ta juba nii suur spetsialist omast arust, et oleks vajadusel suutnud kolmanda lapse ka ise vastu võtta. Üksi oleks ikka väga nadi olnud lapsi sünnitada. Esimesel sünnitusel ta kutsus ämmaka, kui mul pressid hakkasid. Sünnitasin külili ja mees aitas ühte jalga hoida õiges asendis. Kolmandal sünnitusel mees kuivatas põrandaid, sest kõik ujus minu looteveedest. Sünnitusel ämmakas saatis mehe kiiresti abi järele, sest ma sünnitasin vannis ja laps jäi kinni mingil hetkel. Õnneks kõik lahenes ja abi polnud vaja. Vannis ka mees aitas mu jala mingi asja vastu, et saaks tuge pressimisel. Põhimõtteliselt mees ise ka alati jälgis, kuidas laps välja tuli.
Samas valude ajal ma meest ligi ei lasknud, silitamist ei tahtnud. Mees lihtsalt istus ja jälgis, mis toimub. Mina süvenesin valudesse ja üritasin neid kuidagi leevendada.
Mees ei pea lapse sündimise momendil tõesti juures olema, aga enne ja pärast sünnitust oleks sünnitajale suureks toeks küll.
Mehed ei pea midagi. Isegi käehoidmine on liigne nõudmine. Naine peab kohal olema, veel hullem- selle kõik läbi elama.
Olen ka esmasünnitaja. Võtan eraämmaka aga meest kaasa ei võta. Saan ise hakkama, ta mul selline hellik. Kardab verd jne. Ütlesin, et olgu ukse taga. Tuleb kui valmis. Aga ma ei pea seda kuidagi imelikuks. Otsustasime nii ja saan hakkama!
See teema on suletud ja siia ei saa postitada uusi vastuseid.
