Koos oldud 7 aastat, mees viimased aasta käitub väga “mehelikult”, ignoreerib, ei suhtle, kui midagi küsid siis vaatab klaasistunult ekraani ja ei vasta mitte midagi. Küll on toit valesti tehtud, veepiisk kraanikausi äärel (see on siis räpakus) ühesõnaga kõik asjad on valesti tehtud. Midagi ilusat pole sealt juba ammu tulnud, olen taganenud, vaikus võib kesta kuni nädala ja ilmselt edasigi kui ma ei plahvataks. Et partnerina ei saa olla nii, et nädala lihtsalt vait, ei ütle sõnagi. Olen proovinud ka teistpidi (nännutates bla bla bla) ka see ei tööta. Kolmandat pidi, et ei tee välja, elan oma elu aktiivselt, ka see ei tööta. Öeldi siis lõpuks, et on minust tüdidenud, juba ammu… Olen ka kaks korda asju pakkinud, siis on paanika lahti, et me lapsega ei pea ära minema.
Sisimas teeb haiget, oi kuidas teeb… sest et minul ei ole temast kunagi kõrini olnud aga teadmine, et minust on… see teeb valu. Kuidas sellest üle olla? Kuidas mitte hoolida? Kuidas olla sama külm vastu (kuni lõpuks saame maha istuda ja öelda, et aitab sellisest suhtest, lähme oma teed edasi)
Teema: Mees minust tüdidnenud
Ütleks talle, et mina nii ei jätka, hakkan vaikselt ettevalmistusi tegema, et minema minna (või läheb mees kui pole tema korter/maja) ning annaks ka teada, et olen avatud ka uutele pakkumistele (teiste meeste poolt).
Hakka ettevalmistusi tegema ja harjutama end mõttega, et see jama ei jätku, isegi kui enda arvates suuresti armastad, siis avastad üks päev kui tore on, kui ei pea kellegi kobisemist kuulama, kui tore on olla enda peremees. Võta kontroll oma elu üle tagasi, keegi ei pea sellise jobuga elama, mehed pole maailmast otsa saanud ja närvid ning südamerahu maksab pikas perspektiivis rohkem, kui midagi muud. Hakka elama endale ja sa näed su elu muutub – teen ise praegu sama ja tulemused on paljulubavad. Pole ühtegi vabandust maailmas, mis sa peaksid laskma end nii kohelda, meil on üks elu ja mina näiteks eelistan täiega elada. See, milline on sinu elu ja tulevik on ainult sinu enda teha.
Mina ütlesin oma eksmehele mitu korda, et otsin korterit, sest ei suuda tema joomist taluda. No peale joomise oli ka ükskõikne, eiras minu tundeid, ei kuulanud mind, tõsiselt rääkida temaga polnud võimalik jne. Enne tal kohale ei jõudnud, kui ükskord otsingi korteri ja läksin minema. Siis oli küll vesi ahjus, aga minu jaoks oli hilja. Kuigi armastasin teda meeletult, siis selline aastaid halb käitumine tegi oma töö ja tekitas liiga palju okkaid hinge.
Miks te ei räägi teemast? Plahvatamine, ninnu-nännutamine, vaikimine ja asjade pakkimine on kõik kõrvalised tegevused. Miks te lihtsalt ei istu maha ja ei püüa rääkida, mis toimub, mida kumbki tunneb ja tahab ja mis värk on? Ja mitte ühe korra, vaid regulaarselt suhte osana.
Väga nutune lugemine. Kui sa käituks samamoodi mölakana mehe suhtes, vinguksid ta tolmuse auto kallal, õhtud veedaksid teleka ees, mitte köögis, siis pakun, et saaksid kohe temalt jalaga. Mida rohkem sa ta kintsu kraabid, seda vähem ta sind väärtustab. Ei saa su lömitamise vajadusest aru. Uus sadomaso? Vaata, naine, asjale objektiivselt, mitte läbi emotsioonide. Tegutse konkreetselt! Ära venita seda kummi.
Miks te ei räägi teemast? Plahvatamine, ninnu-nännutamine, vaikimine ja asjade pakkimine on kõik kõrvalised tegevused. Miks te lihtsalt ei istu maha ja ei püüa rääkida, mis toimub, mida kumbki tunneb ja tahab ja mis värk on? Ja mitte ühe korra, vaid regulaarselt suhte osana.
No aga mida sa räägid, kui teine sinuga vastu ei räägi. Olen ise kogenud- vaikitakse või öeldakse ahah, mhmh jne. Kui teine ei räägi sinuga südamest, siis mida sellises olukorras teha?
Mees on sinust tüdinenud, aga lahku minna ei taha? Kas sa selle jutu peale siis küsisid ka, MIDA ta siis eeldab või kuidas tulevikku ette kujutab? Ilmselt ei kujutagi midagi, sedasi on väga mugav elu ju, vahin ekraani, naine sipleb ja võimleb.
Kas lapsest on ka tüdinenud või see ikka paneb veel kulmu liikuma?
Ma saan mõnes mõttes aru muidugi, kui naine ja laps lännu, siis peab pilgu ekraanilt tõstma, raha maksma, lapse nägemiseks veits planeerima ja pingutama jne. Toitu peab ka ise tegema ja koguni veepiisad köögist ise ära pühkima.
Saan su jutust aru, need proovitud meetodid ei tööta, sest sa ise ei pea vastu? Eks ta selle peale mängibki. Kui küsid, kuidas end aidata, siis esimese asjana tuleks tunnistada, et kulutad end tema peale ilmaasjata. Iga kord kui plahvatad, annad energiat ära ja tapad närvirakke. Tema nännutamisele kulunud aega ega energiat ka tagasi ei saa. Tal on kas suva või siis nagu energiavampiir ootabki seda pauku, et pärast jälle edasi tiksuda.
Mina ei ootaks mingit määramatut “kuni maha istume” aega. Seda vbl jäädki ootama. Mis sa kulutad ennast. Teeb haiget jah, aga kui sedasi passida, teeb veel pikalt ikka järjest rohkem haiget.
Tee parem otsus ära. Kas elamispind on mehe oma, et sina asju pakid? Kui jah, siis võta just see oma viimane variant, ela aktiivselt oma elu. Sul siiani ei tulnud see välja, sest ootus oli ju, ma teen talle sama vastu ja ta hakkab mind jälle märkama. No ei hakka. Nüüd ela oma elu hoopis pikemalt, nii kaua kuni avastad, et polegi oluline enam, kas märkab või ei. Pea plaani, arvesta finantse, otsi, kuhu saad elama kolida, mõtle, kuidas ise tööl, laps lasteaias-koolis käima hakkab jne.
Aga pea meeles, et seda kõike on väga raske ette võtta, kui samal ajal härrale lemmiktoite vaaritad ja kööki läikima nühid. Inimestel on töö ja pere kõrvalt piiratud hulk energiat. Sellega ta arvestabki. Niisiis, ära allu igasugu provokatsioonidele. Mina selliste asjade peale annaks lühikesi resoluutseid vastuseid.
Nt: söök ei maitse – ära siis söö
Kraanikauss on must – pese puhtaks siis.
Jne jne. Sa ei peagi olema külm, lihtsalt paku igale kaebusele mingi lahendus, mis eeldab temapoolset tegutsemist, MITTE SINU POOLSET.
Ja kui tema siis ikka ise muudkui on tüdinenud, aga ikka lahku minna ei taha, siis lähed ise, kui oled ettevalmistused teinud.
Klassika. Mees ootab, et sina minema koliksid, et siis saaks süü pere lõhkumise eest sinu kaela ajada. Võimalik, et tüübil on juba uus tsikk ootel kuskil või mõlgutab mõtteid uuest.
Kelle oma korter on? Kui tema oma, siis valmistu ette, otsim omale uus kodu, paki asjad ja lahku, ilma pikema molutamiseta.
Ise lahkusin samasugusest suhtest kolm aastat tagasi. Suhe kestis neli aastat, vindus nagu tatt ja lõpuks sai enesel villand. Ostsin korteri ja lahkusin. Mehe halamist enam ei kuulanud, tegin südame kõvaks ja meenutasin tema nõmetsemist. Valus oli aga see oli parim, mida ma ENDA heaks teha sain. Sinul on lapsed ka, tee siis seda vähemalt nendegi heaks.
https://www.youtube.com/watch?v=upS7_fpTZ0U
Kui paljud naised suudavad selle video läbivaatamisel endale peeglis ausalt otsa vaadata ja tunnistada, et nad on puusse pannud? 😛
Koos oldud 7 aastat, mees viimased aasta käitub väga “mehelikult”, ignoreerib, ei suhtle, kui midagi küsid siis vaatab klaasistunult ekraani ja ei vasta mitte midagi. Küll on toit valesti tehtud, veepiisk kraanikausi äärel (see on siis räpakus) ühesõnaga kõik asjad on valesti tehtud. Midagi ilusat pole sealt juba ammu tulnud, olen taganenud, vaikus võib kesta kuni nädala ja ilmselt edasigi kui ma ei plahvataks. Et partnerina ei saa olla nii, et nädala lihtsalt vait, ei ütle sõnagi. Olen proovinud ka teistpidi (nännutates bla bla bla) ka see ei tööta. Kolmandat pidi, et ei tee välja, elan oma elu aktiivselt, ka see ei tööta. Öeldi siis lõpuks, et on minust tüdidenud, juba ammu… Olen ka kaks korda asju pakkinud, siis on paanika lahti, et me lapsega ei pea ära minema.
Sisimas teeb haiget, oi kuidas teeb… sest et minul ei ole temast kunagi kõrini olnud aga teadmine, et minust on… see teeb valu. Kuidas sellest üle olla? Kuidas mitte hoolida? Kuidas olla sama külm vastu (kuni lõpuks saame maha istuda ja öelda, et aitab sellisest suhtest, lähme oma teed edasi)
Sa elad veel temaga koos?`Kui minule ütleks minu partner, et ta on minust tüdinud, oleks esmane reaktsioon, et ma hakkan asju pakkima. Ja ikka eesmärgiga lahku kolida, mitte et hirmutada. Ja siis tuleb juba tegudes tõestada, et ta enam ei ole tüdinenud, et ta mõtles järgi ja näitab tegudega, et on muutunud. Mis aitab su asjade pakkimine, kui kõik jätkub samamoodi. Peab olema kangelane, et olla suhtes edasi, kui teine on selgelt öelnud, pole huvitatud. Sina ei pea külm olema, aga niipalju enesekindlust võib ikka olla ,et endaga kui mööbliga käituda ei laseks. Lähed öeldes, jah kallis, väga armastan ja väga hoolin, aga minu jaoks on selles vähe. Mina tahan, et mind armastataks. Sa ei pea ootama kuni su tunded kustuvad, sa lähed koos tunnetega, teades, et kui teise poolt seda ei ole ega tule, mida vajad, et siis elad koos selle armastusega teises kohas.
Miks te ei räägi teemast? Plahvatamine, ninnu-nännutamine, vaikimine ja asjade pakkimine on kõik kõrvalised tegevused. Miks te lihtsalt ei istu maha ja ei püüa rääkida, mis toimub, mida kumbki tunneb ja tahab ja mis värk on? Ja mitte ühe korra, vaid regulaarselt suhte osana.
No aga mida sa räägid, kui teine sinuga vastu ei räägi. Olen ise kogenud- vaikitakse või öeldakse ahah, mhmh jne. Kui teine ei räägi sinuga südamest, siis mida sellises olukorras teha?
Mis mõttes ei räägi vastu? Mees ütles ju, et on tüdinenud. Mis sellest vestlusest edasi sai? Jäigi sinnapaika? Mida see tähendab, et on tüdinenud?
Samuti, mis juhtub nende plahvastuste tagajärjel? Tundub, et midagi juhtub, sest muidu pole mõtet regulaarselt plahvatada. Mis siis juhtub? Miks sellest ei võiks rääkida?
Mulle tundub ikkagi, et väga paljud inimesed ei oska lihtsalt rääkida (ega ma ise pole erand, ikka on vahel ka täpselt sama probleem) ja selle asemel süüdistatakse, näägutatakse, vaikitakse, lahkutakse, plahvatatakse jne.
Lahku kolimine ongi raske, isegi neil juhtumitel, kui suhe on sada korda hullem olnud kui teil. See on raske ka sellele nn mahajätja/tüdinud poolele. Lihtsalt tuleb end sellest hoolimata kokku võtta ja asi lõpuni viia. Siis kui tuleb raske tunne, meenutad, mis põhjustel sa seda teed ja jääd otsusele kindlaks. See on täiskasvanulik käitumine.
Kui lahku ei taha/suuda minna ja mehega kontakti jätkuvalt ei saa, siis ainus, mis aidata võib, on samaväärne käitumine. Tegele oma asjadega, käi palju väljas, näita välja, et sul on huvitav ka ilma temata. Esiteks aitab see sul tuju hoida ja teiseks – mehi mingi klammerdumise ja nännitamisega kinni ei hoia.
Miks peaks olema eesmärk elada koos inimesega, kelle jaoks ollakse tyhi koht?
mees viimased aasta käitub väga “mehelikult”, ….Olen ka kaks korda asju pakkinud, siis on paanika lahti, et me lapsega ei pea ära minema.
Kus sa seda meest näed?
Kas see paanitseja on sinu arust mees või mida? Või hoopiski see veepiisa vinguja?
MIKS sa sellele eidele lappi kätte ei anna. Ja kui kõik on puhas, siis ka panni…
Las olla ükskord ka kasulik. Kui ei soovi, hakaku astuma.
Mis siin enam arutada?
Kui lahku ei taha/suuda minna ja mehega kontakti jätkuvalt ei saa, siis ainus, mis aidata võib, on samaväärne käitumine. Tegele oma asjadega, käi palju väljas, näita välja, et sul on huvitav ka ilma temata. Esiteks aitab see sul tuju hoida ja teiseks – mehi mingi klammerdumise ja nännitamisega kinni ei hoia.
Jah, tihti soovitatakse petetud naistele “tagasitegemist”, aga see pole alati nii lihtne – kui su süda ikka murtud ja must masendus peal, siis igaüks ei suuda ükskõiksust ja nn “uut ilusat elu” näidelda. Mina ei suutnud. Kolisin küll välja, aga olin omadega ikka väga läbi, ei tundnud küll mingit kergendust või tungi kättemaksuks. Ja kui teil on ühine laps, siis veel raskem. Ema ei saa endale lubada lillelt lillele lendamist, alati peab lapsega arvestama. Ja siis need lapse siirad küsimused, mis südame pooleks rebivad – “Miks issi enam meie juures ei ela?” “Kas sa oled issi peale pahane, emme?”, “Aga leppige ära, emme!” Väga raske aeg oli, tuleb meelde küll…
Olen ka kaks korda asju pakkinud, siis on paanika lahti, et me lapsega ei pea ära minema.
Sisimas teeb haiget, oi kuidas teeb… sest et minul ei ole temast kunagi kõrini olnud aga teadmine, et minust on… see teeb valu. Kuidas sellest üle olla? Kuidas mitte hoolida? Kuidas olla sama külm vastu (kuni lõpuks saame maha istuda ja öelda, et aitab sellisest suhtest, lähme oma teed edasi)
Tunnen sulle väga kaasa, sellisest olukorrast ühtegi lihtsat väljapääsu polegi. Aga ma olen teistega nõus – sa pead mehe juurest ära minema. Viska tema välja või koli ise ajutiselt vanematekoju tagasi või siis mõne hea sõbra juurde. Ära lase end alandada, vaid näita, et tead oma väärtust ning ei lepi nn raasukestega. Pealegi on sul laps, kes ei tohi selle “külma sõja” keskele jääda, parem loo talle siis juba mujal pingevabam keskkond. Raske on, aga küll sa hakkama saad. Leia keegi, kellele saad pihtida ja oma valu välja elada; pea päevikut, käi jalutamas jne. Ja kallista oma last. Aeg näitab, mis edasi saab.
Mina läksin sellisel puhul lahku mehest, kellega olin kolm ja pool aastat koos olnud. Ja ma ei ähvardanud teda. Kui ta oli vahepeal paar päeva kodunt ära, pakkisingi lihtsalt asjad, jätsin kirja laua peale (väga dramaatilise, tagantjärele ajab naerma, aga ju mul oli seda siis kirjutada vaja) ja läksin, esialgu ühiselamusse, sealt vaatasin edasi. Lapsi meil, tõsi küll, ei olnud ja laste olemasolul ei saa seda asja vist siiski päris nii ajada. Sest ka isal on õigus teada, kus tema lapsed on ja mida teevad.
Aga alusta teisest otsast, kogu natuke raha, otsi endale kõigepealt uus elamispind, siis ütled mehele, et ma nüüd kolin ära, kas sulle sobib selline lapsega kohtumise graafik? (paned selle enne paberile, leia mõistlik rütm). Kui ta pole mingi hull vägivallatseja, siis ei pea salaja ära hiilima, aga iseseisvust peab küll ilmutama.
Eespool soovitatud, et kui mees millegi üle viriseb, siis ütle täiesti rahulikult, et tehku ise korda, see on ka hea meetod ja aitab sul energiat kokku hoida ärakolimiseks.
.
Uks on ainus lahendus, vahet pole, kumb kummal pool ust on. Selline peedistamine mehe poolt pole kellelegi teie peres hea.
Nõme, et mees nii munadeta, et ise midagi korrektselt ette võtta ei julge ja sõna otseses mõttes naist tanki sunnib. Pärast hea ju öelda, et statistiliselt alustavad lahutusi rohkem naised. Nagu naisel oleks valikut…
