Nii kurvaks ja samas ajab nii vihale, et mees on viimasel ajal nii ükskõikne tähtsate asjade suhtes ja nii ülbe.Olen talle öelnud,et nii jätkuda ei saa. Kui oleme koos siis võiks perest ka ikka välja teha ja ülbust tagasi tõmmata.Ta ei tee teist nägugi, kui talle seda öelda.Tema jaoks on kõik normaalne, kui lastest vålja ei tee ja ülbitseb iga asja pärast.
Kõrvalsuhe?
Minu sarnane suhe viis lahkuminekuni… Mees oli koos kohusetundest (hiljem tunnistas, et ei julgenud ise esimest sammu lahkuminekuks teha).
Teine suvaline võimalus, et on muud probleemid, näiteks tööga.
Olen ise pakkunud varjanti lahku minna, et mulle selline suhe ei sobi, kus me võime kasvõi nädala mitte rääkides mööda saata. Ta ei räägi ka, mis tal viga on. Mina ka enam ei viitsi suhtlemist anuda. Lahku ta ka nagu minna ei taha, muidu oleks ammu ära läinud. Mina ka enam ei tea mida teha, selline olematu suhe nii väsitab ja tekitab vaid pingeid.
Kui lahku lähed, siis oled ju täiesti üksi. Pole isegi teoreetilist suhtlemise võimalust. Sa pole üksi üldse elanud? Kus käid tööl, peale tööd koju, sest oled väsinud, siis veidi toimetad, siis magama ja siis hommiku tööle ja nii mitmeid nädalaid järjest? Vaikus ei tähenda, et tal midagi viga oleks. Vait olemine ei tähenda viha ega vihkamist ja ei tähenda ka, et kusagil on veel keegi. Vait olemine võib tähendada lihtsalt, et inimene tahab vaikselt olla. Lähed lahku võib see tähendada, et sa ei leiagi kuni elu lõpuni kedagi ja siis on seda vaitolemise kunsti väga vaja.
See ülbitsemine siin kõlab kahtlaselt (muud kannatakas ehk paremini)
Kuidas see välja näeb, sinu puhul, laste puhul?
Kui lahku lähed, siis oled ju täiesti üksi. Pole isegi teoreetilist suhtlemise võimalust. Sa pole üksi üldse elanud? Kus käid tööl, peale tööd koju, sest oled väsinud, siis veidi toimetad, siis magama ja siis hommiku tööle ja nii mitmeid nädalaid järjest? Vaikus ei tähenda, et tal midagi viga oleks. Vait olemine ei tähenda viha ega vihkamist ja ei tähenda ka, et kusagil on veel keegi. Vait olemine võib tähendada lihtsalt, et inimene tahab vaikselt olla. Lähed lahku võib see tähendada, et sa ei leiagi kuni elu lõpuni kedagi ja siis on seda vaitolemise kunsti väga vaja.
Mis üksi olemisel viga on? Mõni on ikka nii meeleheitel, et kannatab ükskõik millise mehe lõhnaga isendi kodus ära, peaasi, et üksi ei peaks olema…
Soovitan sul kõigepealt õppida ise (kasvõi üksi) õnnelik olema, alles siis saad suhtes olles ka teisele midagi pakkuda.
Kui sul on põhimõtteline üksiolek, aga seda koos vingus näoga enesekeskse kooseksisteerijaga, kellest ei tea kunagi, kas ja milline repliik tuleb, siis juba parem üksi.
Kahju jah, et mees teeb oma käitumisest mingi hiina mõistatuse ja naine muudkui murrab pead, mis mehel viga on. Mees on muutunud, aga ise ta seda ei tunnista. Isegi, kui paar selle peale lahku peaks minema, siis oma perekonnale oleks inimlik rääkida, mis lahti on. Niipalju austust võiks ikkagi mehes olla.
Et öelda – mul on teist kõrini
– mul on keegi teine tädike
– mul on stress
– mul on tervis kehv
– ma ei tea. mis mul on
– tööl jamad
– muu asi
Minu oma muutus ülbeks ja ükskõikses peale seda kui kõrvalsuhe tekks. Täiesti äravahetatud oli. Igast pisiasjast võttis kinni et tüli üles keerata. No kõige idiootsem põhjus. Tulin töölt. Panin käekoti toolile. Ja juba ta kisas et kurat sa loobid siin asju ah. Hakkasin enesekaitseks midagi ütlema kui käratas, et ole vait, ole lhtsalt vait
Polnud sellisega muud kui asjad kokku ja ukse taha. Õnneks korter minu ja selles suhtes lihtsam. Aga tal oli koht olemas kuhu minna 😀
See on ju suhteliselt klassika, et oma naist hakatakse mustama ja kõiges halvas süüdistama siis, kui endal on kõrvalsuhe või vähemalt on see mõttes, keegi konkreetne on ilmselt silmapiiril. Tuntakse, et käitutakse halvasti, aga enda vigu ju tunnistada ei saa, seega aetakse kogu “süü” oma partnerile. Tema on nõme, kole, vastik, käitub halvasti jne, jne. Vahel tõmbavad seda oma partnerit veel armukesegagi koos taga, et ennast õigustada. Sellise nõiaga polegi ju muud teha, kui petta ja maha jätta. Mida suurem süütunne, seda suurem vana partneri süüdistamine ja halvustamine käib. Miks siingi alati on nii, et armukesed räägivad alati mehe oma naisest halvasti. See on eranditult alati mõttetu tädi, kellega ollakse koos vaid kohusetundest ja laste pärast. See on nii klassika kui veel olla saab. Kodus muutub mees ükskõikseks ja ülbeks, aga kuni uuega pole veel asjad kindlad või pole kindel, et uus naiseks sobib, ei liigu nad kuskile.
Aga milleks siis on inimestele aastaid ja aastaid serveeritud sellist ajupesu, et see keegi teine kõrvalt, et see muudab abielu paremaks, tugevamaks ja hoiab koos? See on ju täielik jura ja ajupesu. See on ilmselt välja mõeldud nende poolt või neile, kes on eelnevalt siin teemas kirjeldatud käitumisega juba teadlikult hulluks aetud, sisendades naisele päevast päeva – et sul on luulud, ära mõtle asju välja, kõik on korras..
Loomulikult ei muuda kõrvalsuhe mitte midagi kunagi paremaks. Võib-olla mõni erand on, kui kõrvalt võtavad mõlemad ja siis avastavad, et enda oma on ikka nii palju parem. Aga seda juhtub väga harva. Tavaliselt teeb kõrvalsuhe ikka kõik palju hullemaks. Ja kui arvatakse, et see ei tule ju välja, pole see samuti tõsi. Partner tajub alati valetamist, kaugenemist, usaldamatust, mis lõhuvad suhet.
Kui lahku lähed, siis oled ju täiesti üksi. Pole isegi teoreetilist suhtlemise võimalust. Sa pole üksi üldse elanud? Kus käid tööl, peale tööd koju, sest oled väsinud, siis veidi toimetad, siis magama ja siis hommiku tööle ja nii mitmeid nädalaid järjest? Vaikus ei tähenda, et tal midagi viga oleks. Vait olemine ei tähenda viha ega vihkamist ja ei tähenda ka, et kusagil on veel keegi. Vait olemine võib tähendada lihtsalt, et inimene tahab vaikselt olla. Lähed lahku võib see tähendada, et sa ei leiagi kuni elu lõpuni kedagi ja siis on seda vaitolemise kunsti väga vaja.
Jeesus! Jälle üks, kes iseseisvalt sammugi astutud ei saa. Kujuta ette, inimesed elavad aastakümneid üksi ja naudivad seda.
Huvitav, huvitav, kes peaks sinu mehe korrale kutsuma ja paika panema?
Olen ise pakkunud varjanti lahku minna, et mulle selline suhe ei sobi, kus me võime kasvõi nädala mitte rääkides mööda saata. Ta ei räägi ka, mis tal viga on. Mina ka enam ei viitsi suhtlemist anuda. Lahku ta ka nagu minna ei taha, muidu oleks ammu ära läinud.
Mehed ei lähe kunagi niimoodi lahku, et naine ütleb tüli käigus bravuurikalt “lähme siis lahku, seda tahad jah?? no lähme siis!!” Kui naine ise mingit reaalset varianti välja ei käi, et kuidas see lahkuminek siis välja näeb. Mehed ei viitsi ju hakata ise kolima. Ootavad, kannatavad ja ajavad naise selle piirini, kus naine ise pakib-kolib-otsib-sebib kõik lahkuminekuks vajaliku emmale-kummale, kes siis lahkuma peab.
See on sama ulme nõudmine nagu teine levinud variant: “ütle siis kui sul on keegi teine!!” Mitte ükski mees mitte iial pole seda ise ette ära öelnud, sest nad teavad hästi, et sellest ei tule rahulikku arutelu “aitäh, et teatasid”, vaid tuleb suur hüsteeria, nutt ja karjumine ainult. Ka siis kui naine häääästi rahulikult küsib, et ütle ikka ära. 🙂
Meestele loeb mugavus. Nad ei taha kolida, ei taha hüsteeriliselt nutva naisega rääkida. Siis ongi nende jaoks ainult loomulik käitumine, et suu pannakse hästi lukku ja survestatakse naist ise ära kolima oma halva käitumisega.
See teema on suletud ja siia ei saa postitada uusi vastuseid.
