Teema: Mees purustas mu unistuse

Minu mees on ka paaril korral niimoodi mind maa peale tagasi toonud. Esialgu ajab vihale aga pärast saan aru, et palju parem on kui kõige lähedasem selle välja ütleb ja enne juba, muidu pärast on jama kui palju, kui õpid ja punnitad ja saad poole pealt aru et see pole see.

Ja teisalt – kui sa tõepoolest seda ise niiväga tahad, miks peaks sulle mehe arvamus korda minema?

Tähtis on, et sa ise usud endasse. Kui arvad, et see on sinu ala ja sul aega ja võimalust seda õppida, siis lase käia! Unistused ei pea jääma vaid unistusteks. Elame ju vaid korra.

Kui mina autokooli läksin, siis abikaasa rääkis, et mis ma ikka lähen, et vaata mis hull liiklus meil on. Korraks jäin mõtlema, aga ei see mind peatanud. Nüüd on hea, kui peres on kaks autojuhti 🙂

Te kumbki mehega vist tegelikult ei saa aru, mida psühholoog teeb. Psühholoog ei paku lahendusi, vaid aitab inimesel selgusele jõuda tolle enda tahtmistes. Seega … mis erapooletus? Kuidas see siia puutub? Sa saad olla halb psühholoog, kui ei oska klienti suunavate küsimustega aidata, kuid sa ei saa olla erapoolik.
Mine õppima muidugi. Õppimine on alati hea vaimsele tervisele, isegi kui sinust lõppkokkuvõttes psühholoogi ei saa. Aga ära lase mehel maksta. Maksa ise (ja lase mehel kodukulusid rohkem maksta). Siis pole sitamaitset suus.

Iseseisev naine ei teeks sellist teemat.

#3300215:

Olen viimased aastad unistanud, et kui eluolud soodsad, lähen õppima psühholoogiat.
Nüüd aga siis kuulsin mehelt, et tema arvates ma sellele alale ei sobiks, kuna ei ole nö erapooletu. Enda arvates olen sõpru küll piisavalt neutraalselt aidata(kes on abiga minu poole pöördunud).
Ta küll ütles, et on valmis maksma õppemaksu, et saaksin oma sobivust tõestada, aga no krt nüüd ma küll lihtsalt kiuste ei taha! Milleks? Ma ei pea ju ennast tema jaoks tõestama?

Tulevase psühholoogi kohta oled sa kuidagi kergelt manipuleeritav. Sul on aastaid unistus, mees ütleb ühe lause ja kõik on läbi. Ja mis tõestamisest sa räägid? Mõtle natuke aega, mida sa tahad, ära mõtle teiste peale kogu aeg. Mõtle, mida sul on võita ja mida kaotada. Ma näiteks ei näe üldse probleemi praegu. Sa tahad õppida psühholoogiat, mees on nõus õppemaksu maksma, kus on probleem?

Mida su mees üldse psühholoogiast teab? Mitte midagi, otsustades tema erapooliku arvamuse üle sinu erapoolikusse. Keegi ei keela ka psühholoogil sõpradele nõu anda täpselt nii erapoolikult kui tahab, konsultatsioon on teine asi.
Kõigepealt saa sinna sisse, siis vaatame edasi. Tegu on ju suurima konkurentsiga alaga (tegelt lihtsalt sellepärast, et kursus on väike).
TEMA maksab õppemaksu? Kes maksab, tellib ka muusika, st tema otsustab oma “investeeringu” mõttekuse üle. No siis ta lihtsalt ei taha, et tema raha raisku läheks, kui sa sel alal tööle kunagi ei hakka ja oma lõbuks õpid. Maksaks ehk ise, siis oleks ka parem tunne.

Ju siis üks tasuta kõrgharidus tal juba on. Või läheb kohe tasulisele kohale õppima. Kui sa isegi seda ei tea, et teine kõrgharidus on tasuline, pole sul tõesti mõtet kommenteerida.

Pean tunnistama, et eelmisel on oma iva jutus sees, selliseid olen näinud ka tasulises õppes päris palju, kes “oma unistust” realiseerivad, kuid kellest näed juba kaugelt, et mingit psühholoogi materjali tas pole. Kuid eks keegi pidas ülikoolis vast ka nt K.-E. Kalaust kunagi mõttetuks blondiiniks (Sensuse asutaja). Sisu selgub hiljem.

Mees vaatab jah kainemalt ja ratsionaalsemalt seda asja. Tema jutus on ehk iva ka. See liiga “erapoolik” võibki tähendada, et oled liialt hinnanguline ja (eel)arvamuslik. Vähemalt mina seda nii ette kujutan, kui erapoolikuses süüdistatakse. Et ehk omistadki liiga kergelt hinnanguid/silte inimestele ja arvad igaühest midagi. Sealt ka mehe arvamus, et ei sobi.
Minu meelest ka hea psühholoog peaks olema selline hästi mõistev ja mittehinnanguline/arvustaja inimene, kes võtab inimesi lihtsalt sellisena nagu on, mitte ei jaga (kas või oma peas) hinnanguid.

Olen ka käinud erinevate terapeutide juures ja paraku kõik selleks ikka ei sobi.
Olen paraku kokku puutunud sellise kurja hinnangulise tädiga, kellega õnnestus isegi sõnavahetuseks minna?! See juba on miskit, kui lähed oma arust paariteraapiasse ja seal on terapeut, kes jagab hinnanguid ning teeb põhjapanevaid järeldusi, pelgalt paari lause järel. Ja siis hakkab veel isiklikult ründama.
Ei taha ausalt öeldes meenutadagi seda.

Nii et jah, terapeut peaks selline hästi kannatlik ja mõistev inimesearmastaja olema. Kui juba mõttes hakkavad patsientide kohta negatiivsed hinnagud tulema, siis ka hoiak muutub vaenulikuks ja ründavaks. Mis kasu sellisest psühholoogist?

Su käitumine selles olukorras on passiiv-agressiivne. Kui oleksid iseenda klient, siis mis nõu sa endale annaksid?
Väike kondiproov sulle 🙂

Mees ei saa sinu unistust purustada, kui sa oled oma soovides ja otsustes piisavalt kindel, et mitte lasta tema arvamusel enda omadest üle sõita.

Teiseks, Eestis on tasuta kõrgharidus ja peale kahekordse nominaalaja möödumist on võimalik uuesti tasuta õppida. Aga enne peab sisse saama.

Lisaks on inimestel tihti üsna eksklikud ettekujutused psühholoogia õppimisest – nagu õpitaks seda, kuidas inimesi aidata. Tegelikult on psühholoogia baka programm üsna teoreetiline ja tehniline, palju on akadeemilist lugemist ja kirjutamist, andmeanalüüsi, bioloogiat, füsioloogiat, erinevate psühholoogiavaldkondade teooriat.

See, milline sa iseloomult oled, ei pea sinu karjääri kuidagi mõjutama. Töö- ja eraelu lahushoidmine on täiesti võimalik. Oma sobivusest saad teada alles siis, kui järgi proovid.

#3300233:

hea psühholoog ongi just see, kes on oma kliendi n-ö poolt. Igasugust soppa, vaenulikkust ja ükskõiksust saan igapäevaelus nagunii rohkemgi, kui kanda jõuan – mis häda mul peaks siis veel olema minna sellise terapeudi juurde, kes minu suhtes ükskõikne on!?

Psühholoogi ülesanne on leida üles sinu elu probleemkohad. Näiteks aidata sul näha, kuidas see, et su ema terve elu on isa kallal näägutanud, põhjustab seda, et sa ise kipud mehe kallal näägutama, sest see on sinu jaoks õpitud peremudel. Ja sealt edasi hakatakse olukorda lahendama ja koos õppima võimalusi, mida negatiivse käitumise asemel võiks ja saaks teha.

Sõbranna ülesanne on kaasa noogutada, et on jah m.nn mees. Psühholoog ei ole aga sõbranna.

minu mees ütles, et ma ei sobiks vist autot juhtima, et tema ei kujuta ette ja tema kogu aeg muretseks kui ma roolis olen. Kooli ja koolieksami tegin tema kiuste läbi, et tõestada et vabalt suudan…aga sõita ei taha kuidagi ega ei sõida ka, tema sõnad jäid kuidagi kummitama