Teemaalgataja olen.
Kusjuures külas neil tihti ei käi, korra kuus kõige rohkem, aga alati jääme vähemalt üheks ööks sest sõit sinna on üsna pikk.
Külla lähme alati ämmale aga kuna mehe õde ja vanaema elavad seal läheduses siis on nemad ka alati kohal.
Olen proovinud ka näidata artikleid ja öelda et perearst ütles vms aga siis on hoopis artikli kirjutajad või perearst lollid. Nende põhiline argument on, et kui vanasti toimis siis milleks teisiti teha.
Kuidas nad teavad nii täpselt mis ja kuidas meil on siis ega nad tegelikult ei teagi. Aga kuna me seal oleme tavaliselt veidi pikemalt kui mõned tunnid siis selle järgi kujundavadki oma arvamuse. Näiteks beebina magas laps külas olles halvasti. Ja siis ämma juures olles võttis muidugi ämm sellest kohe kinni ja terve ülejäänud nädalavahetuse kuulasin mida kõike ma valesti teen ja miks laps ei maga olgugi et iga natukese aja tagant tuletasin talle meelde et kodus magab ta hästi.
Keegi siin soovitas ka et annagi ämmale hoida las tegeleb. Kui ma ise juures olen siis ma istungi üldiselt eemal ja lasen tal tegeleda. Aga üksinda ämma juurde last ikkagi jätta ei taha. Mehe õe lapsed on tihti ämma hoida kui me seal oleme olnud ja mulle ei sobi see kuidas lastesse suhtutakse alavääristavalt, hirmutatakse pidevalt politsei, nurka panemise ja muude variantidega.
Ûhesõnaga head varianti polegi. Tuleb lihtsalt hakata veel vähem seal käima ja hoida laste teemad miinimumini. Seletamisest tõesti kasu pole ja no tegelikult polegi ju eesmärk nende kasvatusviise ümber muuta, tahaksin lihtsalt et nad mõistaksid et mina lihtsalt teen teisiti ja selles pole midagi halba.
Teema: Mehe pere pidev targutamine
Siis kordad neile iga kord, kui nad jälle õpetama tulevad:
“Mina teen nii, nagu mina õigeks pean.”
“Ma jään oma arvamuse juurde”
“Mina teen teisiti.”
Ei selgita, ei põhjenda, ütled iga kord nii. Lõpuks peaks nad ikka loobuma.
Inglise keeles on üks ütlus, et You cannot reason people out of positions they didn’t reason themselves into. Sellistele inimestele ei mõju seletused, teaduslike artiklite ja uurimistööde näitamine, see kõik on kui hane selga vesi. Tuleb lihtsalt jututeemasid mujal hoida.
“Su laps on niiiii paksult riides!”
“On või? Aa, kuule, kas sa lugesid seda uudist, kuidas Brasiilias leiutati täiesti uus…” jne.
Tuletab meelde, kui mu õde sai lapse, kuna oli meie vanematele esimene lapselaps, siis ema õpetas ka igal sammul, kõiges tahtis osaline olla. Mina sain aastaid hiljem lapsed, siis oli juba palju rahulikum, lasi meil ise toimetada, mitte ei sekkunud, pigem tuli küsima, et kuidas tänapäeval seda või teist asja soovitatakse teha beebiga.
Ma üritaks ämmal ja mehel lasta vahepeal lapsega täiesti rahulikult tegeleda. Saada või jalutama nad lapsega, või ämm üksi. Ja las tegutseb, riietab, jalutab jne. Võib-olla on osa sellest õpetamistest-tänitamisest ka sellest tingitud, et neil pole võimalust olnud ise lapsega tegeleda? Peavad pealt vaatama, mis sina teed. Kui te kõik karjas ühe lapse ümber sebite, siis muidugi on raske. Jagage see maal koos olemine ära, kes askeldab õues, kes valvab last.
Ja ei ole ju nii tähtis, et laps just selle mütsi pähe saaks, mis sina tahad, lase ämmal vanaema olla. Kui ta nii hirmsasti tahab lapsele korra püreed anda, las läheb poodi ja valib ja toidab. Ega see näputoidul last ära ei mürgita, mul oli noorem laps paralleelselt näputoidul ja püreedel. Ei ole vaja enda elu ju liiga keeruliseks ajada ja enda põhimõtteid raudkindlalt järgida alati. Las nad seletavad oma tarkusi, ei pea ju neid järgima. Ämm on ka kunagi noor ema olnud, lapselapse sünniga see ju ka natuke taaselustub, ta tahab oma kogemustest rääkida. Isegi kui need on teistsugused ja ei sobi sulle, siis ei ole ise ka vaja see kõva kivi olla, kes kõike tõrjub.
Kui laps on väike, siis tundub emadele millegipärast kõik, mis lapse kasvatamise teemal öeldakse, väga isiklik. Ise olin ka selline esimese lapsega (raske beebi, pikalt gaasivalud, magas väga halvasti jne), nii et tean kogu seda õpetamist, kuidas ikka laps õigesti magama panna ja miks ta mul siis ikka ei maga jne. Tegelikult pole neil juttudel eriti mingit tähtsust, hiljem mõtled ja imestad, et miks see siis nii puudutas. Teise lapsega õnneks olin ise targem ja tõesti läksid need kõik seletamised ja õpetamised mööda külge maha ega solvanud ka kuidagi. Olid juba välja kujunenud lühikesed stampvastused, mida magamise jmt teemadel targutajatele ütlesin ja väga lihtne oli kõik.
Naerata ja ütle, et kõik on kontrolli all. Ärgu muretsegu.
Ja ära muuda midagi.
Maal käi vähem.
Kui naine on lapse suureks kasvatanud, kas see teeb ta lapse kasvatamise osas targaks?
Teine suur küsimus ja oskus on, et kuidas öelda oma arvamust ja kuidas kaitsta oma arvamust heatujuliselt või nii et see ei rikuks suhteid ära. sellest võiks teha kohe eraldi teema, sest see on selline oskus ja suhtumine, mis muudab su elu. (nagu siingi-ära suhtle. lapsed jäävad ilma vanaemast)
alustades sellest kas su/tema arvamus oled sina ise või on see ainult sinu/tema arvamus. või kuidas su/tema arvamus pole sinaise, su iseloom ja suhtumine asjadesse.
See teema on suletud ja siia ei saa postitada uusi vastuseid.
