Oleme jõudnud mehega seisu, kus on lapsed ja kodu ilusti korras, ei ole tülisid ega suuri eriarusaamu, ainuke suur probleem on läheduse kadumine. Mulle on alati meeldinud vara magama minna ja seda saan nüüd ka teha. Tung seksi osas puudub, samas kui mees hiilis ligi endiselt korra-paar nädalas ja siis lasin tal selle asja ära ajada. See on ikkagi minu keha ja minu valik kui palju ja mida ma sellega naudin ja mida mitte. Aga mehele sellest ei piisanud, kui ta nägi et ma ei saa saa enam orgasme ega ole selle suunas liikumisestki huvitatud siis hakkas hädaldama, mitte agressiivselt aga pigem kaudsete märkidega. Istub õhtuti poole ööni teleka taga, vahel on seal õllepudel ka ees. Töölt ei märka enne kaheksat tulla, ja suuremad lapsed näevad teda võibolla paar korda nädalas. Sporti ei viitsi ta enam üldse teha, ütleb et pole motivatsiooni.
Viimased mõned kuud on jätnud mu voodis ilusti rahule, mis mulle ongi igati tore, aga mine sa tea äkki hakkab veel küla peal nooremaid vaatama. Mis sellise mehega peale hakata?
Mind ikka hämmastab selline sõnakasutus, et “meil ei ole suuri eriarusaamu”, aga siis tuleb tekstist välja, et teil on tegelikult üks maailma kõige suurem eriarusaam üldse.
Ma saan väga hästi su mehest aru. Mul on olnud enda kaasaga vastupidiseid perioode, kus mees mulle lihtsalt ütles, et nüüd on nii, et temal üldse kohe isu ei ole ja pole õrna aimugi, kas see üle läheb ja tagasi tuleb. See on ikka päris masendav. Paneb küll kodu ja lähedust vältima – sa ei taha olla kuidagi pealetükkiv ja endal on ka raske teise lõhna sisse hingata, mis kirest hulluks ajab, kui tead, et sellele midagi ei järgne.
Ma arvan, et su mehel on masendus, enesehinnang on nullis, tunneb ennast kasutuna.
Mida teha? Nagu juba soovitatud – rääkida. Kui sa temast ikka südames hoolid/armastad, siis pead talle selgesõnaliselt selgeks tegema, et sinu füüsiline orgasmi ja seksi tõrjumine pole temaga seotud. Absoluudselt pole seotud,vaid see on sinu enda eripära. Ma arvan, et sellest kinnitusest ei piisa ühekordselt, vaid seda peab tihti ja palju rääkima. Räägi, kui oluline ta on sinu jaoks, laste jaoks, kõik muu, mis te koos teete, kodus teete – et tema osalus on oluline.
Ja siis pead muidugi olema ka valmis tema vajadusi kuulama ja lahendusi leidma, mis mõlemale sobivad.