Minu abikaasa oli valmis tulema igale visiidile kaasa, aga rasedus oli sellisel ajal, et ei saanud ühelegi visiidile kaasa. Piirdus võimalusel mu visiidile ja tagasi sõidutamisega. Isegi oli hästi, et sünnituse juures sai olla (kuigi mitte minuga haiglasse jääda).
Osa ämmaemanda visiite olid küll sellised, et endalegi tundus pisut mõttetu. Aga hea meelega oleks küll esimesele või teisele visiidel (mul tegi neil ämmaemand ultraheli) mehe kaasa võtnud, et ta ka näeks täppi ekraanil ja südamelööke kuuleks. See on osalt väike asi, aga ka armas ning aitab uut elu reaalsemaks muuta.
Aga… Nagu siin eelnevalt ka mainiti, siis see tasub kaaslasega omavahel läbi rääkida, inimeste “valutaluvus” on väga erinev. Minu hea sõber rääkis pärast isaks saamist, et naise sünnituse juures olemine ja selle pealt nägemine oli talle emotsionaalselt kurnav (tundis, et ei saa armastatud inimest piisavalt aidata/toetada) ja ta vajas pärast taastumisaega. Samas minu abikaasa vaatas otseselt pealt, kui mulle lahklihalõiget tehti ja see oli tema jaoks isegi pigem huvitav. Pärast oli lihtsalt füüsiliselt kurnatud (päev otsa püstijalu, söömata-joomata, isegi vetsus ei käinud). Aga ta on ka tudengipõlves lahkamist vaatamas käinud ja selliste mitte nii ilusate asjadega rohkem sina peal…