Teema: Mehel laps ja mehe lapse kasvatus minule vastuvõetamatu

See asi ei muutu ennem kui see laps seda tahtma hakkab, sest tundub, et seal peres isa sõna ei maksa midagi. Olen olnud sellises olukorras 3aastat ja see asi ei läinud paremaks vaid hullemaks. Lõpuks kui isa aru sai, et poeg temaga manipuleerib ja üritas piire paika sättida, siis hakkas teistpidi manipulatsioon pihta. Siis oli pojal õigus valida, kelle juures tema tahab öösel magada (valikus oli 4 kohta lausa) üks vanaema, teine vanaema, ema õde ja isa õde + siis veel oma kodu ka. Ja nii see käiski, poiss õhtul teatas, et tema täna kodus ei taha magada, siis sõidutati ta sinna kus hing magada ihkas. Lapse isa oli lõpuks ise ka juba väsinud sellest. Ma panin lastepsühhiaatri juurde aja kirja, käisime seal. Ja kui isa kuulis ka sealt poolt, et laspele on liiga palju vabadust antud ja pole üldse piire seatud(mida on väikeste laste puhul vaja teha, et neil turvatunne tekiks), siis ta küll üritas seda muuta, aga need meetodid olid mu jaoks täielikult vastuvõetamatud. Hakkas üks äraostmine käima ja lõpuks mindi ikka kergemat vastupanuteed… laps oli vaja ikka ema juurde tagasi sokutada (isa juures oli laps sellepärast, et isa oli suure egoga ja temale ei kõlvanud, kui tema laps koos ema ja tolle uue mehega peab elama). Selline teema siis.
Kui minu juures olime, siis minu tütar magas enda voodis, kuigi kui tütrega kahekesti olime, siis magas tema ikkagi minu kõrval. Mina sain talle ilusti selgeks teha, et täiskasvanud magavad oma voodis ja lapsed magavad oma voodis. Kui tema suureks kasvab, siis tema kodus hakkab ka nii olema! Ja sai ilusti aru sellest.

Jeever.
Ma olen enam kui 40 aastat vana, ja ma ei söö siiani kõike asju. No lihtsalt ei söö. Punast peeti näiteks, või keedetud porgandit. Miks ma peaks sööma asju, mis mulle ei meeldi. Näiteks koeraliha? – kuigi mõned kultuurid ja inimesed seda heaks toiduks peavad. Olen arvamusele, et inimenen ei pea sööma asj, mis talle ei maitse. Iseasi on see, et siis ei peaks ka vinguma ja nõudma.

Päris tihti tuleb mul hilja õhtul isu millegi järele, siis kas teen endale seda miskit (laps enamasti ei oska teha), või võtan (vein, juust ¨okolaad näiteks), või lippan poodi. Vahel on abikaasa nii kena, et lippab ise. No pole probleemi – kui su mees viitsib poodi minna ja tema jaoks pole see probleem, siis ära lase end sellest häirida. Võib-olla ta just tunneb, et tahaks korraks värsket õhku hingata ja toast välja saada.

Ühes magamine? Veidi kummaline ehk tõesti. Aga kui oled lapsega kogu aeg koos olnud, siis nagu ei märkagai seda, et nad on liiga suured…

Tänu avaldamist oodata on liig mis liig. Lapsed ei pea kogu aeg vanematele tänu avaldama. Söögi eest, jäätise eest, voodi tegemise eest, pesu pesemise eest, jne, jne…. Eriti 8-aastase käest on seda palju oodata. Ma vaataks pigem kahtlevalt perekonda, kus laps muudkui oma vanemaid tänab ja tänab ja tänab…\”Oi, emake, te olete nii lahke, et suppi keetsite (poes käisite, sokid andsite).

Lapsevanema roll on siuke imelik roll, et kui laps sulle juba vasikasilmadega otsa vaatab, siis oled valmis paljud asjad andeks andma ja tegema asju, mis lapsele meeldivad.
Ja suurim tänu on lapse kallistus. Teadmine, et laps sind usaldab, sind hindab ja armastab.

Selline imelik lugu nende isiklike lastega siis.

NB! Tean jah, et lastel ei tohi lasta endale pähe istuda. Aga kaks last juba inimeseks saanud sellise re¸iimitu elu ja toiduvalimise kõrvalt, ehk saab siis viimasestki tubli inimene.

Siin ei ole ju lihtsalt tegemist teemaga, et laps teatud asju ei söö. Lapse elus puudub igasugune raamistik ja rutiin, sedasi kasvab temast elus mitte hakkama saav inimene, kes arvab, et kogu maailm on tema teenija. Sellest peaksidki mehega rääkima. Sinu tählepanekud on õiged. Selline päevakava ja söögikorrad hakkavad ka lapse tervisele. Normaalse 8-aastasega ei ole siin kindlasti tegemist nagu keegi eespool püüdis väita. Aga ilmselt olen ma oma suhtumisega väheste dinosauruste hulgas. 🙂

[small]Kägu kirjutas:[/small]
[tsitaat] [small]Kägu kirjutas:[/small]
[/tsitaat]
Tänamine lauast tõustes on elementaarne, samuti nagu sõna palun kasutamine. Siin on tegemist printsessiga, kes arvab, et isa ülesanne on talle kell 22 õhtul pitsat voodisse tuua! Asi on põhimõttes, laps peab õppima lugupidamist ja enesekontrolli ja see ei tähenda, et kasvatus on vaid üks Viiburi sõjakool.

Selline vastus oli mul mõeldud 🙂

Viiburi sõjakool ja viisakus on ikka kaks eri asja. Minu meelest on sel inimesel, kes elementaarseid viisakussõnu ei oska kasutada, ikka elus üsna raske. Nende kasutamist eeldavad siin maailmas ka mõned teised inimesed peale kurja võõrasema. St ega ma ise ju ka ei ütle lapsele, et too mulle köögist käärid, kiiresti! Ikka palun, kas oleksid nii kena, ole nii hea… Normaalne ju. Miks siis laps ei võiks öelda: Palun, isa, too mulle pizzat, mul on hirmus pizzaisu. Ja kui isa toobki, siis mis on selles halba, kui ta tänab?

Tegelikult on see probleem laiem. Olin kevadel ühel gümnaasiumi lõpuaktusel ja seal ütles üks õpetaja oma kõnes, et ta pole veel näinud põlvkonda, kes oleks nii enesekeskne ja oma väärtuses veendunud. Noored on kindlad, et on õigustatud saama parimat ja maailm/ühiskond peab seda neile pakkuma. Samas on töötus Eestis/kogu Euroopas suurim just noorte hulgas. Eks see on ju ka näitaja, mis viitab, et noortel on ebaproportsionaalne arusaam oma oskustest ja väärtustest.

Emana ma arvan, et üldiselt on kõik su arusaamad mõistlikud, teemaalgataja. St ega keegi ju ei eelda, et laps peaks iga pestud sokipaari/võileiva/trennisõidu eest ülevoolavalt tänama. Aga sellised extrasoovid nagu õhtune/öine pizza ei peaks küll nõudmisena tulema. Samas, ega sul mingeid häid valikuid ei ole: sellest, et neil on kord tiba käest ära peaks ikka mees ise aru saama ja ka muutusi algatama peaks tema.

Kui meest maha ei täi jätta, siis vähemalt ära käi tal külas sel ajal kui laps seal on. Las olla rahus kahekesi ja sina oled rahus omas kodus. Ja kui sind ka kutsutakse, siis ütle, et sa ei taha diivanil magada ning tuled siis kui saad voodis magada. Või ole külas kui tahad, aga magama mine oma koju oma voodisse. Küllap see meest mõtlema paneb.

Mina arvan, et teie suhtest ei tule asja.

Pole mõtet arutada, et mis ja kuidas on lapsele hea ja mis halb – neid seisukohti ongi erinevaid. Probleem on selles, et teie, kaks täiskasvanut, pooldate täiesti erinevaid kasvatusmeetodeid.

Ainus, mis mina sinuna teeksin – räägiks mehega ja uuriks, et kas selline olukord tema ja lapse suhtes on ajutine, nö tekkinud lahutuse tagajärjel või ta leiabki, et nii nagu asjad hetkel on, need peavadki olema. Kui selgub, et ta ise pole ka olukorraga rahul, siis on õhkõrn võimalus, et muutused tulevad, aga kui tema probleemi ei näe, siis pole mõtet küll ennast piinata lootusega, et hakkad kogu kampa ümber kasvatama. 🙂

Ma olen siis selle postituse autor.
Ja ma ütlen selle peale, et …. misasja?
Mu lapsed on väljaspool kodu äärmiselt viisakad ja tublid, ma olen isegi üllatunud, et nad teavad väga hästi, et külas näiteks kehtivad küla reeglid, et õpetajaga ei vaielda, et ropendamine on ebaviisakas, ja et kui tõesti on tunne, et sinuga on ebaõiglaselt käitutud, siis tuleb rääkida rahulikult ja viisakalt. Mu laste käitumine pole koolis kunagi olnud vähem kui \”eeskujulik\”. Me oleme aastaid ja aastaid saanud tänukirja tubli ja viisaka lapse kasvatamise eest.
Lapse põhikooli lõpetamisel tulid mitme aine õpetajad tänama kodu toetava suhtumise eest ning kooliga koostöö tegemise eest.

Isegi, kui mu lapsed ei pea kõike sööma, kella järgi magama ja võivad vahel õhtuti ka poest head-paremat saada, nad ei ole kohe kindlasti tüüpilised ropendavad noored. Nende viisakus- ja taktitunne on igati paigas, nad on kaaslaste seas hinnatud oma sõbralikkuse ja abivalmidusega.

Millest üldse selline mõttevälgatus, et õpetajaid saadavad p..sse lapsed, kes ei pea kodus kõike sööma? Huvitav seisukoht igatahes.

Et kui ma punast peeti kell 16.00 ei söö, siis olen kindlasti üks ropendav jobu või?

Mu lapsed on meie pereelust vist õppinud, et… ela ise ja lase teistel elada. Et kodus on asju, mille tegemine ei meeldi kellegi, kuid tuleb siiski teha. Ole viisakas ja siis ollakse sinuga viisakas. Arvesta teistega ja sinuga arvestatakse.

Minul on lihtsalt vaga kahju koikidest nendest paljudest lastest, kes kasuvanema saabudes peavad hakkama teisejarguliseks, alluma kasuvanema diktatuurile, loobuma varem lubatust jne. Selline olukord viib peagi selleni, et laps hakkab ennast kehtestama veelgi rohkem ning siis on uha enam pohjust viriseda, milline halb ja kasvatamatu pongerjas. Nii vaike laps ei suuda veel analuusida miks reeglid muutusid. Paremal juhul saab temast vaikne torjutu, halvemal juhul agressiivne nooruk. Kohandama peaks ennast ikka viimasena saabunu ja kui see tema pohimotete vastu on, siis tuleks leida uus kaaslane.
Ei ole vahet, kas laps on kasvataud liiga leebelt voi liiga rangelt. Molemal juhul peaks olukorra eest vastutuse votma taiskasvanu, mitte laps. Millegiparast aga loodetakse, et kull ma muudan, painutan, vaanan ning oma tahtmise saan.

Kirjelduse järgi on selge, et selles peres on olnud lapsele liiga vähe piire ja reegleid , et seda saaks kuidagi tervislikuks pidada, ammu enne kasuvanema silmapiirile ilmumist. Lapse tervis kui ka närvikava on juba kõvasti tuksi poole keeratud.

Samas on isa uus naine tõesti ses mõttes kahtlasel positsioonil, et kui isa ise ei saa aru, kuidas ta oma lapsele niimoodi halba teeb, siis nn võõrasema üritused asja normaliseerida ei saagi mingit vilja kanda.

Oh, jäta …
Peenraid rohima ja mune praadima õpib inimene siis, kui tal seda elus vaja läheb – kas ta siis läheb kursustele või pusib ise, pole oluline. Oskused on kõik elus omandatavad mistahes eluperioodil või vanuses. Ei seda pea lapsepõlves tegema.
Lapsepõlvest võetakse kaasa hoopis teised väärtused – inimesearmastuse, tolerantsi, tahtejõu jms… Paraku on need asjad, mida õpetamisega ei õpeta – need imeb laps kodu õhustikust, vanemate käitumisest ja suhtumisest maailma ja teistesse inimestesse.

[small]Kägu kirjutas:[/small]
[tsitaat]mina olen üksikema 9-aastase tütrega ja ma üldse ei üritagi mingit suhet kellegagi looma hakata, sest:
mu laps magab minu kõrval, on ka oma tuba, aga ta ei ole ärkvelgi olles seal vaid ikka minu juures.
sööb mida ja millal tahab
on netis ja vaatab telekat palju tema tahab. ainuke tingimus, et peab õpitud olema. seni, kuni hinded korras, lasku käia.

ja ausalt öeldes ma ei kujuta küll ette, et keegi tuleb ja hakkab minu lapselt nõudma kõikvõimalikke asju. ma saadaks ise pikalt sellise inimese.
mul on ka kaks täiskasvanud last, keda kasvatasin samuti ja kes on täiesti toredad noored inimesed ja saavad ise endaga suurepäraselt hakkama.
osakavad käituda, on viisakad ja ei oota, et keegi neid teenindaks.

kui sinule ei sobi see, kuidas see mees oma lapsega käitub siis on see sinu probleem. sul on kaks võimalust, kas lepid või ei lepi.
ära hakka nende elu enda nägemuse järgi ümber korraldama, sellest ei tule midagi head!
[/tsitaat]
Jah, ja sina oledki oma lapsega \”abielus\” loodus näeb siiski ette, et mees ja naine elavad koos – sellest kooselust sünnivad lapsed. Kuid kui sul on laps olemas, siis pead sina temale selle ise selgeks tegema, et naisele on vaja meest kõrvale ja mehele on vaja naist kõrvale. See on terve terve mõtlemine. Ja enne kui sa enda peas asju ei muuda, ei leiagi sa endale kedagi kõrvale! Mitte kedagi sellist, kes sellise alandava suhtumisega suudaks leppida.
Minul on ka tütar juba suur, alla 10a. Ja tema isaga ma koos ei ela, tütar magas ka niikaua minu kõrval, kuni praeguse mehega tuttavaks sain ja kokku kolisime. Ja meie peres on ikkagi selline poliitika, et lapse ees me ei vaidle. Kasvatusmeetodid on meil ühesed. Kui üks keelab, siis teine ei luba. Kui üks riidleb, siis teine ei lähe vahele torkima, vaid kui on midagi öelda, siis tehakse seda vaikselt oma ette ILMA SÜÜDISTUSTETA! Ja mu enda õde ei saa sellest aru, ütleb, et mismõttes sa lased sellel mehel lapsele reegleid teha. Ma seletan, et mis mõttes SELLEL MEHEL? SEE MEES on minu elukaaslane, lapsele kasuisa (rohkem isa, kui lapse enda isa) see mees on meie pere pea. Ja ma olen 100% kindel, et see mees ei tunne ennast meie peres viienda rattana vankri all, kuna kõik otsused on meil ühised ja läbiarutatud! Ja mina üksinda ei jaksaks kõike seda tööd ära teha. Kui mina olen tüdrukuga õppimisest väsinud, siis võtab mees üle. Kui mees on väsinud, lähen vahetan mina ta välja jne… See on pere! Aga mitte see, et vot ma ei kujuta ette, et mingi mees tuleb minu last käskima…mismõttes?? Kui su laps teeb tänaval pahandust ja keegi võõras läheb teda keelama, siis ma kujutan ette juba millise tapja pilguga sa kohale lendaksid, et jumala eest oma last kaitsta. Aga mis sa arvad, mida sa sellega oma lapsele selgeks teed?
Mõtle selle peale natuke!

[small]mullamaia kirjutas:[/small]
[tsitaat]Oh, jäta …
Peenraid rohima ja mune praadima õpib inimene siis, kui tal seda elus vaja läheb – kas ta siis läheb kursustele või pusib ise, pole oluline. Oskused on kõik elus omandatavad mistahes eluperioodil või vanuses. Ei seda pea lapsepõlves tegema.
Lapsepõlvest võetakse kaasa hoopis teised väärtused – inimesearmastuse, tolerantsi, tahtejõu jms… Paraku on need asjad, mida õpetamisega ei õpeta – need imeb laps kodu õhustikust, vanemate käitumisest ja suhtumisest maailma ja teistesse inimestesse.
[/tsitaat]

Mäletan lapsepõlves neid heinaaegu ja kartulivõttusid. Küll need tundusid see aeg vastikud, aga kujutad ette, nende aegade peale praegu on nii tore tagasi mõelda. See oli tegelikult üks tore aeg, terve suguvõsa kappas maale kokku, hommikul läksid vanemad vikatitega heinamaale niitma, poole päeva pealt kamandati lapsed rehadega järgi – heina kaarutama, küll oli nõme. Aga tegelikult sai ikka jubedalt palju nalja 🙂 Ja selliseid mälestusi soovin ma oma lastele ka! Sai käia ratsutamas väikeses tallis, kus tasuks ratsutamise eest tegime ka seal heina, puhastasime hobuste bokse, söötsime ja jootsime neid. N-ö. olime odav tööjõud 🙂 siis olid ikka päeva lõpuks täiesti läbi omadega, vahest ei jaksanud isegi ratsutama minna, aga praegu annaks kõik et seda aega tagasi saada. Need olid super ajad, tehti koos tööd ja nalja oli vahest rohkemgi kui tööd 😛 Ja kahjuks praegu sellist asja on vähe. Tööd tehakse enamus masinatega ja noori pigem ei lasta selliste tööde juurde, sest nad ju segavad jne…

[small]Kägu kirjutas:[/small]
[tsitaat] [small]Kägu kirjutas:[/small]

Miks sul nendest lastest kahju pole siis kellel mõlemad bioloogilised vanemad kodus otsuseid vastuvõtavad ja dikteerivad. Üldiselt see nii ikkagi käibki. Et vanemad arutavad omavahel, küsivad laste arvamust, arutavad veel ja siis võtetakse vastu otsused, mis alati ei pruugi lastele meeldida, ja samas ka täiskasvanutele endale. Aga alati ei saagi kõik asjad kõikidele meeldida! Lastel ongi vaja, et nende elu oleks raamides, muidu ei ole neil mingit turvatunnet, kui nad võivad ise otsustada koguaeg mida ja kuidas jne. Siis nad lõpuks ei teagi enam, mis on vale, mis on õige. See on vanema poolt täiesti vastutustundetu käitumine![/tsitaat]
Sest need lapsed on sünnist saadik nendes reeglites ja raamides. Seega nende elukorralduses ei toimu selliseid pöördelisi muutusi kasvatuses, mis lapses segadust tekitada võiksid.