Kas ja mis lahendused oleks olukorras, kus mees tahab iga vaba hetk kuskil ringi seigelda, st sõbrad ja peod ja appi jooksmine kohe kui keegi helistab, selle asemel et kahekesi koos midagi teha? Tal nö mugav esmaspäevast reedeni töö, tavaliselt juba nädala keskel käib sõpradega arutelu et mis nv kõike teha võiks. Kutsub küll kaasa mind alati aga olen tanklas tööl st 12-tunnised vahetused ja enamus nädalavahetused seega tööl, vabal ajal enamasti ainult magan sest lihtsalt nii väsinud. Muud tööd siin ka pole ja mees linna kolida ka ei taha, ehk siis surnud ring. Üksi elada ka ei kujuta ette, olen proovinud ja oli veel hullem, terve vaba aja lihtsalt istusin “kodus” teki all ja nutsin, ei osanud kuidagi olla. Tunnen end läbikukkununa, mingeid huvisid ega motti suurt pole, tahaks lihtsalt mehega aega veeta kahekesi, teater, kino, suvel mere ääres käia (sinna peab ka alati sõbrad kaasa tarima üldjuhul), mis iganes, aga teda nagu ei paista huvitavat selline rahulik elu. Läheb see üle tal või läheb ajaga hoopis hullemaks? Tean et see jutt kõlab ehk mõne jaoks haiglaselt, neile kes ise täiesti sõltumatud ja iseseisvad, mina seda vist pole ja mida aeg edasi, seda rohkem tunnen et ei suuda end muuta ka kuidagi. Vahel kahetsen et lolli peaga selline inimene üldse valitud sai, kes teab, võibolla oleksin normaalne noor inimene praegu.
Teema: Mehel liiga palju oma elu
Kahjuks hullemaks! Kui lapsed tulevad, siis veel eriti hulluks :S
Ma arvan ka, et praegu oleks õige aeg 3 last järjest teha.
Läheb see üle tal või läheb ajaga hoopis hullemaks?
Läheb üle küll, kui mees leiab sellise naise, kes talle sõpradest tähtsam tundub.
Läheb üle küll, kui mees leiab sellise naise, kes talle sõpradest tähtsam tundub.
Aga miks see tanklatibi sellest aru ei saa?
Kas ja mis lahendused oleks olukorras, kus mees tahab iga vaba hetk kuskil ringi seigelda, st sõbrad ja peod ja appi jooksmine kohe kui keegi helistab, selle asemel et kahekesi koos midagi teha? Tal nö mugav esmaspäevast reedeni töö, tavaliselt juba nädala keskel käib sõpradega arutelu et mis nv kõike teha võiks. Kutsub küll kaasa mind alati aga olen tanklas tööl st 12-tunnised vahetused ja enamus nädalavahetused seega tööl, vabal ajal enamasti ainult magan sest lihtsalt nii väsinud. Muud tööd siin ka pole ja mees linna kolida ka ei taha, ehk siis surnud ring. Üksi elada ka ei kujuta ette, olen proovinud ja oli veel hullem, terve vaba aja lihtsalt istusin “kodus” teki all ja nutsin, ei osanud kuidagi olla. Tunnen end läbikukkununa, mingeid huvisid ega motti suurt pole, tahaks lihtsalt mehega aega veeta kahekesi, teater, kino, suvel mere ääres käia (sinna peab ka alati sõbrad kaasa tarima üldjuhul), mis iganes, aga teda nagu ei paista huvitavat selline rahulik elu. Läheb see üle tal või läheb ajaga hoopis hullemaks? Tean et see jutt kõlab ehk mõne jaoks haiglaselt, neile kes ise täiesti sõltumatud ja iseseisvad, mina seda vist pole ja mida aeg edasi, seda rohkem tunnen et ei suuda end muuta ka kuidagi. Vahel kahetsen et lolli peaga selline inimene üldse valitud sai, kes teab, võibolla oleksin normaalne noor inimene praegu.
Pead enne mehe leidma, sest virtuaalse mehega raske kinno minna. aga küll perekool su tühja rahakotti täidab, pead vilkamalt teemasid looma.
Lohutuseks võin öelda, et ei leia see mees niisugust naist, kes sunniks teda sõpru unustama. Võib-olla mingi lühikese armumisperioodi vältel vaid. Uue naise ta leiaks kindlasti, kuid uus oleks ilmselt selline, kes on sinust kannatlikuma meelega. Kui soovid selle mehega koos edasi elada, siis pole parata, pead leppima sellega, et tema elus on sõpradel tähtis roll. Kuna sul on töö selline, et 12 tundi ja nädalavahetused tööl, siis ei saa sa talle ju tegelikult ka ette heita seda, et ta nädalavahetused sõpradega veedab.
Kui soovid mehega rohkem aega koos veeta, siis on ainsaks lahenduseks see, et sul tuleb endale leida selline töö, mis oleks mehe tööle sarnase tempoga, mees ju kutsub sind kaasa. Sa ütled, et sul on selle mehega praegu siiski parem koos olla kui üldse üksi, seega eks sul tuleb midagi välja mõelda, mida sina saaksid teha, et mehega rohkem koos olla.
Noo tuleb tunnistada, et ei ole sul meest. On korterinaaber, kellega küll magad, kui kellel on oma elu. Kui annad olukorrale õige nimetuse, saad edasi mõelda, et kas tekitad siis ka enda elu ja elate korterinaabritena, kes ka omavahel magavad, rahulikult edasi. Või otsustad, et üürid omaette elamise ja oled siis ametlikult üksi. Võta paber ja märgi plussid ja miinused paberile. Nagu teemast selgub oled sa seda ka juba teinud ja selgub, et sa ei taha üksi elada. Nii et võta siis sellest olukorrast see, mis võtta annab. Ja lõpeta enda tundmine halvasti. Miks sa peaks end halvasti tundma, kui oled nädalavahetustel tööl ja kaaslane ei taha samal ajal kodus olla ja liigub kusagil mujal?
Me olime väga kaua aega koos, 17-18 aastat. Alguses (ca esimesed 15a) mehel ei olnud mingit vajadust ringi “tõmmelda”, tahtiski olla kodus ja perega. Ütles alati, et temal pole mingeid pidusid ja olenguid vaja, need ei paku talle midagi, kõik mis ta vajab, on kodu ja pere. Ja siis kolisime linna. Järgmise 2-3 aasta jooksul ilmusid vanad sõbrad ja vanade sõprade toodud uued sõbrad, kes said ühtäkki tohutult oluliseks ja sama lugu – kogu aeg erinevad üritused ja möllamised, kusjuures mu mehest sai nende ürituste peainitsiaator ajaga. Alguses käisini aeg-ajalt üritustel kaasas, aga kuna lugu sama nagu teemaalgatajal, et vaimselt rasked tööpäevad, siis koju tulles oleksin tahtnud olla kodus ja lihtsalt puhata koos perega, äärmisel juhul ainult oma perega kusagile minna mitte möllata pool-võõraste (lastetute) inimestega, kel elus hoopis teised huvid. St minu soov oli nautida meie perekonda. Viimaks oli juba nii, et mees käis praktiliselt igal õhtul sõpradega “lõõgastumas”. Mul ei olnud põhjust teda mitte usaldada otseselt, sest meil oli väga pikk ajalugu koos ja arvasin, et see on mingi “faas”, mida ta vajab et lõõgastuda (ka ööl üksjagu stressi). Mina loll arvasin, et küll ta varsti tüdineb ja tahab taas meiega aega veeta (uskusin ka juttu, et me oleme alati kõige tähtsamad tema jaoks) 😀 Ühesõnaga lõppes see asi nii, et meie muutusime järjest mõttetumaks ja igavamaks, vestlused mis olid teemal “koos perega aja veetmine” ajasid ta lõpuks äärmiselt vihaseks ja lõpuks, peale järjekordselt ürituselt koju laekumist, ütles, et lähebki ära. Ja läkski. Paar nädalat hiljem selgus, et ahjuks ilmus sellest seltskonnast “naisterapeut”, kes tegi mehele selgeks, et tema praegune pereelu ongi mõttetu, ei lase tal “elada” ja nagunii on ta naisega ammu lahku kasvanud, ikkagi nii kaua koos oldud…
Ja siis kolisime linna.
See tähendab Tallinna ikka? 🙂
Ma olin kunagi sarnases suhtes, kus mees tahtis väga seltsielu elada ja ringi toimetada ning mina oleksin eelistanud kahekesi vaikselt olla. Tol ajal olid mul samamoodi pikad ja rasked päevad tööl ning vabu päevi oleksin tahtnud veeta kodus või kahekesi kuskil vaikses kohas. Kokkuvõttes ei tulnud sellest miskit head. Lõpuks käis mees oma sõpradega ringi trallimas ning mina veetsin aega üksi kodus või oma koeraga looduses.
Lühidalt öeldes tundub mulle, et te olete olemuselt erinevad inimesed ning ega midagi head sellest tulla ei saa.
Tänaseks päevaks on mul uus elukaaslane, kes naudib minuga samu asju ning elu on oluliselt ilusam.
Pea püsti ja ära raiska oma elu inimesele, kellega sul tegelikult koos hea ei ole! 🙂
Oot aga kuidas sa mõtled seda siis lahendada: mees kutsub sind kaasa küll, aga sa nii väsinud tööpäevadest, et ei jaksa minna ja pigem magad kodus.
Milles see mees siis süüdi on? Peaks ka kodus magama? Elu läheb mööda sedasi.
Ma ei näegi nagu erilist vahet, kas elad üksi või mitte: üksi nutsid vaba aja kodus teki all, nüüd kooselus ei taha kaasa minna ja magad kodus teki all?
Seis ju üsna üks.
Ikka ise peaksid midagi ette võtma ja mingi koduvälise elu ka endale tekitama. Ainult tööl käia ja magada tundub päris nüri. Poole kohaga töötamist ei kannata kaaluda?
Poole kohaga töötamist ei kannata kaaluda?
Ma panustaks parema ja perspektiivikama töökoha leidmisele.
Siit jutust on puudu paar olulist asjaolu – teie vanused ja see, kas, mida ja millal te üldse mehega midagi koos teete. Kui olete noored ja lapsesaamine pole veel päevakorras, sina enamuse ajast tööl, suurt midagi koos ei tee, kas sinu graafiku või mehe muude huvide tõttu, siis lõpeta ära see suhe. Saada see vahetustega töö ka pikalt, mine ise linna ja leia endale valge inimese töö. Tuleb kasuks ka järgmises suhtes ja eriti lapsevanemana tulevikus. Paraku on ka väga tõenäoline, et mehel selle eraldi pidutsemise käigus uus silmarõõm tekib. Küll neid pakkujaid juba leiab ja kui oma naine “jälle tööl”, siis ühel hetkel muutuvad need pakkujad huvitavaks. Vabandust skeptitsismi pärast, aga elus kipuvad tavaliselt kindlad mustrid olema ja väga harva, kui inimesed üllatavad.
See teema on suletud ja siia ei saa postitada uusi vastuseid.
