Mul selline tüüpiline pere kus pealtnäha kõik väga ilus ja suhe ka täiesti toimib, aga aastate jooksul on mehel 2 kõrvalsuhet olnud, mitte midagi väga tõsist, töökaaslastega. Üle oleme neist saanud perenõustamise ja raske tööga, usaldada on olnud raske, ei usalda lõpuni siiani. Mees on kahetsenud, kahetseb siiani ja käib varvastel suht kogu aeg. Suhte algusest saadik väga tore mees olnud, lastele super isa jne.
Olen mõtlema hakanud et ütlen mehele, et tehku mis tahab oma vaba ajaga, et nii kaua kuni ta kõrvalsuhted meie elu ei sega, on tal vaba voli. Mida ma sellest loodan? Hingerahu! Hetkel mul seda pole! Kogu aeg kahtlustan, urgitsen, luuran mobiili ja meile. Kui ta kusagil ilma minuta käib, iga kord mõtlen kas petab ja mis teeb seal. Kas poleks lihtsam leppida temaga sellisena nagu ta on ja olla ise rahulik?
Ma saan aru et enamuse jaoks kõlab see totakalt, aga ma ei näe muud väljapääsu ka! Ta ise ütleb et ei taha enam petta, aga kes seda ei ütleks?
Oleme abielus ja meil on mitu last.
Suhtes oleme olnud 10 aastat, pettis esimest korda suhte teisel aastal!!! Et tegu polnud suhte ammendumises vms, pigem selles et tal sarved maha jooksmata, olin tal teine püsisuhe, üheöösuhteid ega muud sellist tal kunagi olnud ei ole.