Mina ei tohi väsinud olla, siis saan sõimata, et julgen puhata. Kodused emad peavad ju jõudma üksi kõik asjad ära teha. Laps ärkab kella 7 ajal vahest pool 8 hommikul. Lõuna ajal vahest saab tund kaks puhata, kui laps magab. Keegi peab ju last ka valvama. Mees tuleb töölt, on väsinud, siis ta praktiliselt läheb kohe magama.
Elu nagu tuhkatriinul kurja võõrasemaga. Kui mees sind tõesti käsutab ja sõimab kodutööde tegemata jätmise eest ja ei luba puhata ja mõni päev lõdvemalt võtta, siis see on koduvägivald – sa ei ole mehe ori.
Teiselt , ikka ei saa ma hästi aru, et mis tohutud kodutööd need on, mida ei jõua ega jõua ära teha ka üksinda. Jah, on igati võrdõiguslik ja aus jagada mehega kodutöid ja laste kantseldamist, aga no oleme ausad, tegelikult saab selle kõigega naine siiski ka täiesti üksi hakkama. Kui sellest jube laisast ja türannist mehest lahku lähed, siis ega need kodutööd ja lapsed su elust kusagile kao, ikka jäävad alles ja ikka pead need ära tegema. Nii et jättes mehe üldse mängust välja tuleks teema-algatajalt rahulikult läbi mõelda ka enda päevakavad ja nädalakavad. Jah väikese lapsega/ lastega peab see olema muidugi paindlik ja valmis tuleb olla üllatusteks, aga no laias laastus jõuab nö 8-tunnise tööpäevaga nii mõndagi korda saata ja jõuab ikka õhtul vedeleda ka.
Mul endal on kolm last. Jah, mul on tore ja abivalmis ja töökas mees, aga näiteks pärast teise lapse sündi ostsime vanema maja, mida hakkasime otsast remontima – kui mees palgatöölt koju jõudis, siis tegeles ta ikka vajaminevate remonditöödega, samuti enamus nädalavahetusi – muidugi tegelesin mina siis majapidamistöödega, tegin süüa ja hoolitsesin rohkem laste eest ja lõin ka remondis kaasa – no ja ei olnud mingit surmväsimust ja ei hakanud midagi tervisele. Tuleb lihtsalt oma aega planeerida, vaadata mis on hädavajalikud tööd ja toimetused, mida saab edasi lükata, mida äkki ei pea üldse tegema ja vahepeal tuleb ka puhata – koos perega logeleda, leida aega üksi logelemiseks. Väikeste lastega kodus olles olen näiteks alati püüdnud õhtusöögi teha valmis selleks ajaks kui mees töölt tuleb – pärast väike sööginõude puhastus ja sellega kodu koristustööd enamasti selleks päevaks lõppenud. Küll olen süüa teinud rahutu beebi linas kõhul jorisemas, püsti ajav laps jalge ümber tatsumas jne jne – ei ole ju midagi ületamatut – pärast nii mõnus mehe tulles ühiselt õhtust süüa ja edasi niisama olla. Koristasin tavaliselt hommikuti, enne lapsega õue minekut jne jne. Nädalavahetuseks mingeid suuri töid eriti ei jätnudki – tavapärased söögi tegemised, hädapärased purude tõmbamised põrandalt jne.. Väikese lapsega kodus olles oli mul alati rohkem aega, kui näiteks praegu, kui käin täiskohaga tööl (lapsed koolis ja lasteaias)- vot praegu on küll tunne, et ei saa kõik, mida tahaks teha, tehtud – õhtune aeg kaob kui muti auku.
Sõbrannaga ka ükskord arutasime väikelaste emade abikaasas pettumise teemat – ta ütles, et elu sai värvid tagasi, kui ta enam kramplikult ei lootnud mehele – et päev läbi oli suur helesinine unistuse mull, et mees tuleb õhtul töölt ja siis annad talle selle tite ja majapidamise ja ei tee midagi – ja sageli mehe koju jõudes see mull plaksuga jälle lõhkes – mehel oli ka plaanitud õhtul midagi muud teha – oli lubanud kusagile veel minna, plaanis maja minna remontima (nemad ka remontisid maja). Ta võttis vastu otsuse, et ta ei unista sellest, et kõik õhtud tegeleb mees lapsega – ja tema meeleolu paranes sellest otsusest – ta ei tundnud end reedetuna ja õnnetuna, kui mehel oli vaja muud toimetada ja oli siiralt rõõmus, kui mehel oli aega perega olla ja naist aidata.
Kasutaja on kirjutanud teemasse 2 korda. Täpsemalt 12.10 13:37; 19.10 22:06;
