Otsin inspiratsiooni, sest endal on sõnad juba otsas. Mida öelda kui teine inimene on ennast *käima tõmmanud*. Ütle mida tahad, kõik nagu kurtidele kõrvadele või kuulatakse ainult ise-ennast.
Püüdes ise rahulikuks jääda, ütlen alguses: *hiljem, või .. mitte praegu! Mida ma ütlema pean?* See on painav olukord, sest ei pea ennast sõnaosavaks. Vastupidi, ju ma lapsena suu peale kukkusin. Ära minna ka ei taha. Miks mina peaks iga ilmaga õue minema või üldse ära sõitma?! Vahel on küll selline tunne, et teeks seda kõike.
Ei ole lahutusele kalduv olukord, lihtsalt.. esineb selliseid halbu päevi. Ei jõua mina Gibraltari suuruse egoga võistelda.
Kui on mingi mõttetu jauramine, siis ütleks, et kakle iseendaga ja annaks kehahoiakuga mõista, et mina selles vestluses ei osale. Ja ei teekski rohkem välja, laseks jutu ühest kõrvast sisse ja teisest välja, ei reageeriks.
Kui probleem on reaalne, aga inimene ei suuda normaalselt suhelda, siis täpselt seda ütlekski, et mina vestlen siis, kui ma saan sinuga rahulikult inimese moodi asju ajada. Ning eemalduks jälle oma olekuga, kuniks ta saab aru, et mul on tõsi taga.
Ükskõiksus on minu meelest sellepärast hea, et kaua sa ikka tõmbled, kui teine pool vedu ei võta ega anna vastureaktsiooni.
Gibraltar on siiski üks väike asula üsna kitsa samanimelise väina ääres. Jah, seal asub ka samanimeline kalju, ka mitte maailma suurim. Kust me vaesed lugejad peame aru saama, mida vaidlushimuline Kägu mõtles. Pole ime, et tema vaene mees samuti aru ei saa, millest jutt käib.
Minu elust selline näide tülitsemisest. Mina olen vihane asja pärast. Nt läksin tööle. Kõik oli korras. Tulen õhtul koju ja korrast pole midagi alles. Ma olen kuri. Õiendan, vihaselt. Aga mitte keegi ei võta vedu. Heal juhul ütlevad midagi, et ei jõudnud . Mees on vait. Lapsed kaovad oma tuppa. Mina koristan. Ehk on sulle sellest nende käitumisest abi 🙂
mis te nüüd jaurate selle Gibraltari ümber, mis vahet seal on?!
ma olen viimasel ajal aru saanud, et kõige parem ongi vait olla, sest ükskõik mida ütlen, teeb asja hullemaks. teen omi toimetusi ja olukord rahuneb ka maha
Ma olen ka hiljem räägime öelnud tüli käigus. See oli selleks, et see inimene tahtis pisiasjast suure asja teha. Ta ei läinud minu peale käima, vaid oli end juba enne käima tõmmanud. Tuligi veidi paha tujuga, hakkas norima veidi, imepisikese detaili kallal. Panin kohe tähele, mis tema eesmärk oli. Ütlesin, et hiljem räägime ja palusin end rahule jätta ja ära minna. Seda ka suure veenmise peale tegi. See tüli muidugi oli mulle märgiks, et halloo, see inimene ei sobi minuga. Tal oli minust täiesti ükskõik ja vaidles mulle vastu. Kui oleks hoolinud, poleks tulnud oma paha tujuga ja oleks kohe teinud nagu ma sel hetkel käskisin. Hiljem kumbki sellest ei rääkinud. Mõttetu on ju käima tõmmata suurt tüli, kui on võimalik seda ära hoida. Muidugi see oleks võinud paisuda suuremaks vaidluseks ja tüliks, aga ausalt öeldes koht oli selleks sobimatu ja nii see jäi. Soovitan igati öelda hiljem räägime ja mitte asuda tülitsema. See näitab suhte kvaliteeti, kas kuulab sind või vilistab su jutu peale. Isiklikult mina ei taha enda kõrvale jõmpsikat, kes ei saa isegi soovitusest ära minna aru.
Loomulikult me ei suhelnud enam varsti peale seda.
Mina ei viitsi vaielda ja mees teab seda, et minuga ei ole mõtet tüli kiskuda – ma lihtsalt ei lähe kaasa. Ema töötas kunagi asutuses, kui olid paar konfliktset inimest, kes oskasid tüli üles kiskuda, kõige naljakam oli see tema jaoks, et nad läksid õhtul koju, öösel mõtlesid, mida veel teemaks võtta ja hommikul läks tüli edasi.
Pubekatega käitusin samamoodi, ütlesin, mõtleme kõigepealt rahulikult selle üle ja räägime siis, kui oleme rahunenud.
