Nägin üle pika aja juhuslikult tänaval oma kunagist silmarõõmu. Tundsin ta ära ainult tänu ühele ühisele tuttavale ja kuna nad juba olid mitmekesi, püüdsin mitte välja teha. Eriti kuna olen proovinud temast üle saada, ära unustada ja suht ei taha teda näha. Või kui pean nägema, lihtsalt ei tee väljagi nagu teda poleks. Kahjuks see silmarõõm märkas mind ikkagi ja hakkas midagi temaga koos olnud tuttavale rääkima, ise minu poole vaadates. Nad ei käi, kui seda mõtlete. Seepeale hakkasid mõlemad naerma. Nagu???? Peale seda läksid nad koos edasi, rääkima minuga ei tulnud ja ma nendega ka mitte, kuid siis jäi silmarõõm seisma u 10 meetrit eemal ja naeratas mulle ja hüüdis mulle tsau. Ma muidugi ei vastanud midagi ja üldse mind ärritas tema nägemine päris palju nagu ikka ebameeldivate inimeste puhul.
Muidu me ei suhtle üldse, seega minu poole pöördumiseks põhjust tal pole.
Et…mida peaksin mõtlema? On minust huvitatud või püüab lihtsalt mineviku pärast sõbralik olla? Kuid miks? Mida see silmarõõm minust tahab veel?
Ma ei taha temaga suhelda nagu tuttav või sõber, seega ei suhtlegi. Kas inimesel on raske seda aktsepteerida?
Nägin üle pika aja juhuslikult tänaval oma kunagist silmarõõmu. Tundsin ta ära ainult tänu ühele ühisele tuttavale ja kuna nad juba olid mitmekesi, püüdsin mitte välja teha. Eriti kuna olen proovinud temast üle saada, ära unustada ja suht ei taha teda näha. Või kui pean nägema, lihtsalt ei tee väljagi nagu teda poleks. Kahjuks see silmarõõm märkas mind ikkagi ja hakkas midagi temaga koos olnud tuttavale rääkima, ise minu poole vaadates. Nad ei käi, kui seda mõtlete. Seepeale hakkasid mõlemad naerma. Nagu???? Peale seda läksid nad koos edasi, rääkima minuga ei tulnud ja ma nendega ka mitte, kuid siis jäi silmarõõm seisma u 10 meetrit eemal ja naeratas mulle ja hüüdis mulle tsau. Ma muidugi ei vastanud midagi ja üldse mind ärritas tema nägemine päris palju nagu ikka ebameeldivate inimeste puhul.
Muidu me ei suhtle üldse, seega minu poole pöördumiseks põhjust tal pole.
Et…mida peaksin mõtlema? On minust huvitatud või püüab lihtsalt mineviku pärast sõbralik olla? Kuid miks? Mida see silmarõõm minust tahab veel?
Ma ei taha temaga suhelda nagu tuttav või sõber, seega ei suhtlegi. Kas inimesel on raske seda aktsepteerida?
Tead kui paljud ütlevad tere üksteisele, omamama muud seos kui mingil ajal on põgusalt suheldud. Isegi võõrale öeldakse trepikojas tere. Mida sa peaksid mõtlema kui sulle võõras tere ütleb. Loomulikult ju seda, et ta tahab SIND ja ainult SIND ( on ju nii :):)) Tere ütlemine on viisakuse väljendumine. MIs suhtlemisest sa räägid? Kas sinu jaoks võõra inimese tere on suhe või? Oijummelküll.
Nägin üle pika aja juhuslikult tänaval oma kunagist silmarõõmu. Tundsin ta ära ainult tänu ühele ühisele tuttavale ja kuna nad juba olid mitmekesi, püüdsin mitte välja teha. Eriti kuna olen proovinud temast üle saada, ära unustada ja suht ei taha teda näha. Või kui pean nägema, lihtsalt ei tee väljagi nagu teda poleks. Kahjuks see silmarõõm märkas mind ikkagi ja hakkas midagi temaga koos olnud tuttavale rääkima, ise minu poole vaadates. Nad ei käi, kui seda mõtlete. Seepeale hakkasid mõlemad naerma. Nagu???? Peale seda läksid nad koos edasi, rääkima minuga ei tulnud ja ma nendega ka mitte, kuid siis jäi silmarõõm seisma u 10 meetrit eemal ja naeratas mulle ja hüüdis mulle tsau. Ma muidugi ei vastanud midagi ja üldse mind ärritas tema nägemine päris palju nagu ikka ebameeldivate inimeste puhul.
Muidu me ei suhtle üldse, seega minu poole pöördumiseks põhjust tal pole.
Et…mida peaksin mõtlema? On minust huvitatud või püüab lihtsalt mineviku pärast sõbralik olla? Kuid miks? Mida see silmarõõm minust tahab veel?
Ma ei taha temaga suhelda nagu tuttav või sõber, seega ei suhtlegi. Kas inimesel on raske seda aktsepteerida?
Tead kui paljud ütlevad tere üksteisele, omamama muud seos kui mingil ajal on põgusalt suheldud. Isegi võõrale öeldakse trepikojas tere. Mida sa peaksid mõtlema kui sulle võõras tere ütleb. Loomulikult ju seda, et ta tahab SIND ja ainult SIND ( on ju nii :):)) Tere ütlemine on viisakuse väljendumine. MIs suhtlemisest sa räägid? Kas sinu jaoks võõra inimese tere on suhe või? Oijummelküll.
Nõus.
Viisakas inimene ütles tänaval lihtsalt kunagisele tuttavale tere. Sellest midagi enamat välja lugeda on ikka tase.
Tegelikult oleks olnud ka sinust viisakas vastu teretada 🙂
Kuna tundsid ta ära vaid läbi teise sõbra, tähendab see ikka, et ta on koledaks muutunud ja sul on piinlik teda tunda. Otsi ilus silmarõõm ja oled häppi. Mine jalutama ja naerata vastu,suudle kuumalt seda uut ja lehvita kätt kihlasõrmusega. Pane näoraamatusse uudis, et oled kihlunud ja tee nii, et sõbralist näeb.
Samasugune lasteaed nagu teemaalgataja. Ma ütlen ka kõikidele oma tuttavatele (ka silmarõõmudele) tere. Vaataks küll, et täielik sooda, kui see mulle vastu ei peaks ütlema.
Ma arvan, et ta tahtis, et sa talle tšau vastu ütleks. Samas, ega ta kõige viisakamalt just ei käitunud, see naermise asi võis veel nii ja naa olla, aga oleks saanud ju lähemalt tervitada, kui juba tervitada tahtis, mitte niimoodi kaugelt hüüda. Aga pole hullu, elu läheb edasi, vahel ikka näed tuttavaid, kuni silmad ikka korralikult töötavad, ja vahel tekib nendega kokku puutudes hetki, mis ei ole kenasti sujuvad nagu filmikangelastel, vaid väheke kohmakad ja vahel ka, vabandage väljendust, veidi piinlikud. Mis seal ikka.
+4
0
Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 2 korda. Täpsemalt 04.07 16:51; 05.07 14:38;
Ouch, sellist tiineka hala oli ikka valus lugeda. Kuigi olen ju ise ka tiinekas olnud ja täpselt samamoodi igast pilgust romaane ja stsenaariume välja lugenud.
Mida peaksid mõtlema? Mu poolest mõtle, mida tahad. Ega teised saa sulle ette kirjutada, mida sa mõelda tohid. Aga kui iga suvalise pooltuttava tervitus tähendab kohe huvitatud olemist, siis on mul linna peal neid austajaid ikka õite palju!
On minust huvitatud või püüab lihtsalt mineviku pärast sõbralik olla? Kuid miks? Mida see silmarõõm minust tahab veel?
Inimene oli sinuga lihtsalt viisakas ja tervitas sind rõõmsalt nagu tuttavat kohates ikka tehakse. Ja enne tervitamist ütles oma kaaslasele a`la “see ongi see veits imelik, kellega ma kunagi mõne korra magasin”.
Sa ei peagi midagi mõtlema, teretamisest oleks piisanud. Muidu oleksid olnud lihtsalt lapsik, nüüd oled nii lapsik kui ebaviisakas.
Nägin üle pika aja juhuslikult tänaval oma kunagist silmarõõmu. Tundsin ta ära ainult tänu ühele ühisele tuttavale ja kuna nad juba olid mitmekesi, püüdsin mitte välja teha. Eriti kuna olen proovinud temast üle saada, ära unustada ja suht ei taha teda näha. Või kui pean nägema, lihtsalt ei tee väljagi nagu teda poleks. Kahjuks see silmarõõm märkas mind ikkagi ja hakkas midagi temaga koos olnud tuttavale rääkima, ise minu poole vaadates. Nad ei käi, kui seda mõtlete. Seepeale hakkasid mõlemad naerma. Nagu???? Peale seda läksid nad koos edasi, rääkima minuga ei tulnud ja ma nendega ka mitte, kuid siis jäi silmarõõm seisma u 10 meetrit eemal ja naeratas mulle ja hüüdis mulle tsau. Ma muidugi ei vastanud midagi ja üldse mind ärritas tema nägemine päris palju nagu ikka ebameeldivate inimeste puhul.
Muidu me ei suhtle üldse, seega minu poole pöördumiseks põhjust tal pole.
Et…mida peaksin mõtlema? On minust huvitatud või püüab lihtsalt mineviku pärast sõbralik olla? Kuid miks? Mida see silmarõõm minust tahab veel?
Ma ei taha temaga suhelda nagu tuttav või sõber, seega ei suhtlegi. Kas inimesel on raske seda aktsepteerida?
Jeesus!
Sa kas oled 16-aastane või täiega neurootiline:)
Mis sina, sina, sina?
Inimestel on oma elu, omad naljad, omad käigud, “tsau” hyytakse ikka kui pilgud kohtuvad.
Keegi ei taha sinust ju midagi.
Hangi endale elu.
Sellist haiglast ülemõtlemist pole veel näinud:)
