Minu mees jõuab linnast töölt koju u. kell 18. Siis sööb ning seejärel lükkab meie õuelt-väljasõiduteelt lund, toob puud tuppa ja sauna, kütab sauna, et torud ei külmuks, kütab tuba. Ja siis igasugused juhuslikud tööd: prügipäevade ajal viib konteineri suure maantee äärde, suvel niidab muru, trimmerdab (õue ümbrust, hoonete ümbrust, teede ümbrust), teeb kõrval metsas küttepuid, tassib puid käru või kelguga kuuri, lõhub-laob. Lükkab katustelt lund. Teritab nuge. Parandab katki läinud lumelabidat, aiakäru, kohendab laste suusaklambreid, parandab raadiot, parandab laste poolt katki murtud nagisid ja käepidemeid. Kruvib pesumasina lahti, et näha, kuhu vahele seekord üksik sokk on end keeranud. Tinutab katki tõmmatud kõrvaklappe ja mängu-mobiile, mis ei taha enam piiksuda. Saeb tormimurdu, paigaldab lumeväravaid, ajab oma jahisaaki hakklihamasinast läbi, pumpab keldrist ja kaevust pinnasevett välja, valmistab ette oma hobi alast ettekannet, teeb õunapuust katki läinud pudrunuiale uue käepidame, restaureerib vana mööblit, ehitab uut mööblit ja mugavuslahendusi meie majale. Vahel mürab lastega, vahel peseb lapsed puhtaks, loeb unejuttu ja paneb lapsed magama. Harva võtab nõudepesumasinast nõud välja ja paneb uued sisse. Veel harvem tõmbab tolmuimejaga põrandad üle ja peseb põrandad. Korra nädalas käib trennis, korra nädalas istub lastega toas, et mind laulma lubada (pilkases pimeduses õues jalutama mind nii väga ei kutsu, käin lastega päeval õues). Vahel istub minu kutsutud külalistega koos laua taga ja ajab juttu. Vahel uurib, kust kaudu hiired minu autosse pääsevad. jne. jne jne. Ja nii need päevad kuluvad…
kell 21.30 tavaliselt istume teleka ette ja puhkame päevast, või loeme raamatut kui telekast midagi vaadata pole.