Teema: Miks on nii…

#3560815:

Suhtle inimestega ja kutsu külla neid, kes sulle meeldivad. Mitte ära istu kodus ja oota, millal suhe nendega lähedaseks muutub. Niimoodi ei muutugi. Sa pead ise sellesse panustama, ise õiged inimesed välja valima ja siis teie omavahelist suhet toitma. Ükski aed ei teki üleöö – seda haritakse ja väetatakse, ja see on pidev protsess.

Aga see on siin ju täiesti tavaline: keegi ei tunne mu vastu huvi, keegi ei käi mul külas, keegi ei kutsu mind kuskile… Aga teemaalgataja ise?! Tunneb teiste inimeste ja nende elu vastu siirast huvi, kutsub neid üritustele kaasa või omale külla? Pigem istub pöidlaid keerutades kodus ja teeb totra pealkirjaga teemasid.

Miks on nii…

…. et mõned ei oska teemadele pealkirja panna? Meile saadad ka nii, et meili sisu esimesed sõnad toksid pealkirja ja jätkad kirjas lauset punktidega?

Foorum on hea koht harjutamiseks, sa pole üldse üritanudki.

Noorena olin hästi endassetõmbunud ja eraklik. Tööl käisin, aga vabal ajal istusin oma korteris, lugesin, käisin poes, jalutamas, üksi teatris ja kinos, see oli ka kõik. Suvel aegajalt kuskil üksikus kohas päevitamas.
Siis äkki tutvusin ühe noore näitlejannaga. Tema õpetas mind suhteid looma. Alguses ta hakkas lihtsalt teatama postkaardiga, et tulen sulle reede õhtul külla. Oi kuidas ma ei tahtnud. Ebamugav, toimeta, korista, paku voodipesu. Ta osutus kõige paremaks külaliseks, keda ma elus olin näinud. Vaesel ajal oli kotis alati piisavalt midagi lauale panna, aitas kõiges, ei olnud pretensioonikas magamisaseme suhtes, kandis kaasas oma linu, oli huvitav suhtluskaaslane, oskas panna mind rääkima. Teinekord vedas mu kuskile oma seltskonda kaasa. Elasime erinevates linnades, aga ka minu linnas oli teater ja talle tuttavad teatriinimesed.

Aga minusugusele OCD piiripealsele inimesele – kõige olulisem – kui ta lahkus, oli nii, nagu ta poleks käinudki. Oma magamistoa tuulutas, pani tekid kappidesse. Möödaminnes pani kassile vett. Suletud ruumidesse ei läinud ega piilunud, niisama midagi riiulitelt küsimata ei võtnud. Pesi enne kui jõudsin, omad nõud, pani need õiget pidi õigesse kohta ja enne lahkumist tõmbas isegi õige lapiga esiku põranda üle, enne kui ma suutsin midagi öelda. Hetkeks alati ajas vihaseks, aga 6 sekundit hiljem oli juba super hea tunne, kõik oli majas täiesti endine. Ta ei jätnud endast mingit tülikat taaka ega segadust maha. Ja veel väga oluline asi, ta algatas alati kohe alguses konkreetse kokkuleppe, kuidas mulle sobib, kui kauaks ta jääb. Kui me kokku leppisime, et ta lahkub kell 11 pühapäeval, siis kell 11.01 oli ta juba läinud. See võttis kohe maha selle pinge, et ei tea, äkki ei oska koju minna.

Ja seda iseenda külakutsumist minu jurde tegi ta järjepidevusega ikka aastaid. Iga kord ma ette mõtlesin, et oi kuidas ei viitsi seekord. Ja iga kord pool tundi pärast ta saabumist olin ma ülirõõmus.

Temalt ma õppisin, et kui ka ei salli külalisi, kutsu ikka. Alati oled pärast rõõmus, et kutssid või vastu võtsid. Ok, jah, mõnikord ei viitsi senini, aga need on ka need inimesed, kes pole osanud ära minna.

Ehk siis kutsu ise ja kui keegi pakub, et saaks kokku, saa kokku. Ja kui keegi pakub, et tuleb külla, võta vastu – pärast rõõmustad.

#3560869:

Kuidas muuta end suhtlejaks, kui oled loomu poolest vähene suhtleja. See on nagu üle oma varju hüppamine, hakata nüüd teistsuguseks inimeseks. Eesmärgiga leida sõpru ja nendega suhelda e toita suhteid.

Aga ongi ju need 2 valikut: kas hüpata üle oma varju või leppida üksindusega/ nende väheste sõpradega, keda vaatamata sellisele hoiakule suudad leida ja hoida. Alati säilib lootus leida teine samasugune, kellega koos olla, kui sulle ikka omasugused meeldivad. Aga mõni sõna tuleks selle isikuga ilmselt mingil hetkel ikkagi vahetada, et see toimuda saaks.

Mul ka ei ole väga häid sõpru, ega ma ei pinguta ka eriti nende leidmisega. Enamus ongi tuttavad, kellega räägin kui kohtun. Agressiivsed suhtlejad pigem hirmutavad mind ja minuga peab kuidagi oskama rääkida, muidu ma mõtlen mida see inimene nüüd sellega mõtles, miks midagi tegi ja nii edasi. Kõige paremini klapin endasuguse vähejutuka inimesega. Mulle meeldib pigem midagi koos teha, mitte small talki ajada, seetõttu leian, et kergem on suhelda pigem meestega. Sünnipäeva pean alati ära ja ei põe, mida keegi minust mõtleb või räägib.

Hakka vaatama, millise iseloomuga ja hobide ning taustaga inimestega sa kõige paremini läbi saad ja sellest lähtuvalt leiad ka kaaslasi ja sõpru. Pole mõtet otsida kedagi endast kardinaalselt erinevat ja siis olla nagu siga ja kägu ja imestada, miks tülid on ja suhted ei toimi. Kui oled vallaline, pole sul mõtet otsida tutvusi pereinimeste seast jne. Draama-maamadest hoia kohe alguses kaugele.

#3560883:

Noorena olin hästi endassetõmbunud ja eraklik. Tööl käisin, aga vabal ajal istusin oma korteris, lugesin, käisin poes, jalutamas, üksi teatris ja kinos, see oli ka kõik. Suvel aegajalt kuskil üksikus kohas päevitamas. Siis äkki tutvusin ühe noore näitlejannaga. Tema õpetas mind suhteid looma. Alguses ta hakkas lihtsalt teatama postkaardiga, et tulen sulle reede õhtul külla. Oi kuidas ma ei tahtnud. Ebamugav, toimeta, korista, paku voodipesu. Ta osutus kõige paremaks külaliseks, keda ma elus olin näinud. Vaesel ajal oli kotis alati piisavalt midagi lauale panna, aitas kõiges, ei olnud pretensioonikas magamisaseme suhtes, kandis kaasas oma linu, oli huvitav suhtluskaaslane, oskas panna mind rääkima.

Hästi tuttav tuleb ette, mis see kägu kirjutas. Ka mina olin noore ja ilma isikliku suhteta elamise aastatel vabal ajal enamasti oma kodus või tegin väljaspool kodu midagi üksi.

Va. see ei kattu,  et mul ei ole “ennast ise kutsunud” külalise suhtes tõrget. Mulle sobib see, et teine inimene on algataja pool ja planeerib oma külaskäigu ise – tuleb, millal ise heaks arvab, käsib mul endale anda seda ja toda jne. Aga kui pean ise kutsuma ja planeerima – oi, mul ei ole mingit enesekindlust siis, tundub, et ei oska midagi pakkuda, ei oska luua meeleolu jne. Igavene häda sellega. Olen ka enamus oma sünnipäevi ainult päritolupere või nüüd oma perega pidanud.

“Ise kutsumisega” käivad meil aga näit. mehe sugulased. Ja meie oleme samamoodi “ise kutsudes” nende juures käinud. Ja see on hea – sest muidu võibolla ei olekski mingeid kokkupuuteid.

#3560934:

Aga ongi ju need 2 valikut: kas hüpata üle oma varju või leppida üksindusega/ nende väheste sõpradega, keda vaatamata sellisele hoiakule suudad leida ja hoida. Alati säilib lootus leida teine samasugune, kellega koos olla, kui sulle ikka omasugused meeldivad. Aga mõni sõna tuleks selle isikuga ilmselt mingil hetkel ikkagi vahetada, et see toimuda saaks.

Ma soovitaks ka, et võiks püüda “üle oma varju hüpata”, et leida näiteks 1 inimene – vastavalt oma eelistusele siis kas sõber või isiklik partner (kumb olulisem tundub), kellega hästi kokku sobid.

#3560967:

#3560883:

Noorena olin hästi endassetõmbunud ja eraklik. Tööl käisin, aga vabal ajal istusin oma korteris, lugesin, käisin poes, jalutamas, üksi teatris ja kinos, see oli ka kõik. Suvel aegajalt kuskil üksikus kohas päevitamas. Siis äkki tutvusin ühe noore näitlejannaga. Tema õpetas mind suhteid looma. Alguses ta hakkas lihtsalt teatama postkaardiga, et tulen sulle reede õhtul külla. Oi kuidas ma ei tahtnud. Ebamugav, toimeta, korista, paku voodipesu. Ta osutus kõige paremaks külaliseks, keda ma elus olin näinud. Vaesel ajal oli kotis alati piisavalt midagi lauale panna, aitas kõiges, ei olnud pretensioonikas magamisaseme suhtes, kandis kaasas oma linu, oli huvitav suhtluskaaslane, oskas panna mind rääkima.

Hästi tuttav tuleb ette, mis see kägu kirjutas. Ka mina olin noore ja ilma isikliku suhteta elamise aastatel vabal ajal enamasti oma kodus või tegin väljaspool kodu midagi üksi.

Va. see ei kattu, et mul ei ole “ennast ise kutsunud” külalise suhtes tõrget. Mulle sobib see, et teine inimene on algataja pool ja planeerib oma külaskäigu ise – tuleb, millal ise heaks arvab, käsib mul endale anda seda ja toda jne. Aga kui pean ise kutsuma ja planeerima – oi, mul ei ole mingit enesekindlust siis, tundub, et ei oska midagi pakkuda, ei oska luua meeleolu jne. Igavene häda sellega. Olen ka enamus oma sünnipäevi ainult päritolupere või nüüd oma perega pidanud.

“Ise kutsumisega” käivad meil aga näit. mehe sugulased. Ja meie oleme samamoodi “ise kutsudes” nende juures käinud. Ja see on hea – sest muidu võibolla ei olekski mingeid kokkupuuteid.

Teemaalgatajale soovitaks, et võiks püüda “üle oma varju hüpata” näit. selles osas, et siiski püüda mingit paarisuhet otsida . Kui oled järjekindel (ei heitu, kui kõigepealt satub ette hulk neid, kellega ei tule midagi välja) võid leida vähemalt ühe isiku, kellega hästi kokku sobid.

Ma ei saagi teemast aru. Otsib see teemaalgataja sõpru, keda külla kutsuda/külas käia või romantilisi suhteid? Need on ju kaks täiesti erinevat suhtetasandit. Kui asi on selles, et keegi on silma jäänud ja sooviks romantiliselt tutvuda, siis pead ise lähenema. Hangid numbri või mingi kontakti ja võtad ühendust. Kutsud kokku saama ja sealt vaatad edasi. Hästi keeruline? Ise seda küllalt teinud ja pole kunagi saanud vastust “ei, ma ei tule sinuga kokku saama ega kusagile”. Julge hundi rind on rasvane. Kui tutvuda ei julge helistades ega kirjutades siis igas kohas on mingi baar või kõrts, kuhu minnes leiab alati uusi tuttavaid. Põhiline tutvumine käib suitsunurgas, seega isegi kui ei suitseta, seal kindlasti saad kellegagi tuttavaks. Kui need inimesed ei meeldi, võib nende tuttavate või sõprade seas olla keegi, kes meeldima hakkab.

Kui kõneks on elukaaslase otsingud hoopis, siis soovitaksin eneseanalüüsi. Välimus, taibukus, šarmikus. Ka sminuga on millestki rääkida, kas olen huvitav, kas oskan käituda. Olen ma piisavalt intelligentne, et mind võiks tutvustada ükskõik millisele emale? Kas jään seltskonnas silma positiivselt? Kas olen väliselt iseseisev, aga samas haavatav, et sünniks võluv “tahan seda naist kaitsta” kombinatsioon mehe peas? Kas ma olen vahva kaaslane? Jne.

Kui see kõik on võimalikult objektiivselt läbi mõeldud ja leitud, et tõenäoliselt pole just meeste esimene valik, siis tuleb teha otsus. Seda on võibolla raske endale tunnistada, aga peaks püüdma. Kas jääda ootama seda 1-2 meest, kes võiksid sind elus armastama hakata aga kellega ei pruugi isegi kohtuda. Või võtta ennast kokku ja võrgutada sihiteadlikult ära mõni eriti hea klassiga (vähemalt sinu jaoks) mees. Seda ei saa jääda oma korterisse ootama. Valid välja mehe, keda sa tahad ja sihiteadlikult teed selle teoks. Alati ei õnnestu, aga sageli õnnestub. Kui ei õnnestu, mõtled läbi ja valid järgmise. Võrgutamiskunsti saab õpida. Mehed on lihtsad. Ka mõningases ala- või ülekaalus ja keskmises halvema näolapiga on see tehtav.

Mõelge kasvõi nende matkade või laagrite või väljasõitude peale, kus seltskonnas kõige vaimukamad, ägedamad ja edukamad mehed kipuvad õhtul lõkke ääres juttu puhuma just selle kõige hakkajama, vahvama, lõbusama ja omamoodi seksika keskmse välimusega tüdrukuga. Mitte selle kõige kaunimaga, kes kurvastab nurgas, et lõi varba ära või pudru sees on pekikuubik ja tal on JÄLLE külm.

Kolmas variant on see, et 34 aastasena saad apse mingi täieliku tolgusega, sest kell tiksub ja last ja peret ju tahaks.

#3561046:

Kui kõneks on elukaaslase otsingud hoopis, siis soovitaksin eneseanalüüsi. Välimus, taibukus, šarmikus. Ka sminuga on millestki rääkida, kas olen huvitav, kas oskan käituda. Olen ma piisavalt intelligentne, et mind võiks tutvustada ükskõik millisele emale? Kas jään seltskonnas silma positiivselt? Kas olen väliselt iseseisev, aga samas haavatav, et sünniks võluv “tahan seda naist kaitsta” kombinatsioon mehe peas? Kas ma olen vahva kaaslane? Jne. Kui see kõik on võimalikult objektiivselt läbi mõeldud ja leitud, et tõenäoliselt pole just meeste esimene valik, siis tuleb teha otsus. Seda on võibolla raske endale tunnistada, aga peaks püüdma. Kas jääda ootama seda 1-2 meest, kes võiksid sind elus armastama hakata aga kellega ei pruugi isegi kohtuda. Või võtta ennast kokku ja võrgutada sihiteadlikult ära mõni eriti hea klassiga (vähemalt sinu jaoks) mees. Seda ei saa jääda oma korterisse ootama. Valid välja mehe, keda sa tahad ja sihiteadlikult teed selle teoks. Alati ei õnnestu, aga sageli õnnestub. Kui ei õnnestu, mõtled läbi ja valid järgmise. Võrgutamiskunsti saab õpida. Mehed on lihtsad. Ka mõningases ala- või ülekaalus ja keskmises halvema näolapiga on see tehtav.

See mingi “klassiga” mehe võrgutamine võib õnnestuda küll. Tõesti, osa mehi (mitte kõik mehed) on küll lihtsad selles mõttes, et nad ei vaata inimestevahelist sobivust üldse – kui naine käitub seksikalt  ja on veel eesmärgikindel ka, kes nagu kael mehe pead pisitasa pulmade poole keerab – küll need siis lõpuks tulevad kah.  Ainult et pärast tuleb hakata koos argiasju ajama – ja see ei pruugi olla üldse mugav ega magus. Naine väsib ja tüdib ega viitsi/ei jaksa varsti oma õpitud võrgutamist ka enam jätkata –  muu aga suurt ei seo.

Aga jah, kui ei rahulduta ainult lihtsakoelise mänguga, vaid tähtsustatakse inimesetevahelist sobivust, siis kokkusaamine võib olla küll pagana raske ja võtta ega. See on küll õige. Esiteks peab sattuma selline vastassooline, kes ka väärtustab inimestevahelist sobivust ja teiseks, see sobivus ka olema. Seda tõenäosust saab suurendada paljusid läbi kammides. See palju korrutatud “kui naine ise otsib, siis mehed põgenevadki” on põhjendamatu ebausk. Ei, see mees, kes otsib inimest sobivuse põhjal, ei  põgene,  kui ta seda sobivat naist kohtabki. Misiganes viisil need teed siis ristusid (kas “nii, nagu peab” või siis “nii, nagu paljude arvates ei küll ei tohiks”), on tähtsusetu – tähtis on, et kohtuti ja mis edasi sai.

#3561046:

Mõelge kasvõi nende matkade või laagrite või väljasõitude peale, kus seltskonnas kõige vaimukamad, ägedamad ja edukamad mehed kipuvad õhtul lõkke ääres juttu puhuma just selle kõige hakkajama, vahvama, lõbusama ja omamoodi seksika keskmse välimusega tüdrukuga. Mitte selle kõige kaunimaga, kes kurvastab nurgas, et lõi varba ära või pudru sees on pekikuubik ja tal on JÄLLE külm.

Nojaa, kuid need seltskonnas kõige efektsemad ei pruugi olla eraelus mingi lotovõit tingimata… Lotovõit võib olla hoopis keegi, kes astub vaikselt lähemale ja ütleb, et päris ilus ilm oli täna.

Nii palju olen aga nõus, et tagasihoidlikum naine, kui ta sinna seltskonda juba läks, võiks ka püüda aeg-ajalt oma olemasolust mõne märgi anda –  mõnele jutule või naljale midagi omalt poolt lisada vms. Või kasvõi leebelt vastu vaielda, kui mõne laheda väljaütlemine talle päriselt ei sobi. Sest seltskonnas võib olla keegi, kes ka mõtleb mõne laheda inimese väljaütlemise peale “ma ei ole tegelikult temaga väga nõus, aga kõigile teisele siin seltskonnas näib see sobivat” ning  on meeldivalt üllatunud, et ohoo, kellegi teise mõtted käivad temaga ühte rada.Mitte-jalustrabavalt-efektsete inimeste (no sellist, kelle puhul öeldakse “kui ma tänaval näeks, siis ma ei arvaks vist eriti midagi -nii tavaline”) suhted sõlmuvadki sageli kuidagi näiteks nii,et juhuslikult kuulsin teda seda või toda ütlemas, mõtelesin, et ohoo – olen ise ka nii mõelnud, hakkasin huvi tundma ja leidsimegi ühise keele. Kui inimene on lisaks tavaline-olemisele (mida on paljud) ka äärmuslikult kinnine, kes oma mõtteid palju ei avalda – siis on veel raskem.

#3561116:

Nojah, aga mida peavad tegema need naised, kes on keskmise välimusega kuid pole hakkajad, jutukad, aktiivsed seltskonnalõvid? Kes ongi tagasihoidlikud ja keda need mehed tähelegi ei pane?

Muuseas, ära keskendugi eduka ja veetleva mehe leidmisele. Mees võib saada edukaks ka hiljem suhte jooksul, välimus nagunii muutub. Võib ka olla tavaline palgatöötaja ja ikka eluga hästi hakkama saada ja hästi elada.

No täpselt selliseid naisi ma ju kirjeldasingi. Keskmise välimusega, aga hakkajad, huvitavad, targad, lõbusad, seltskondlikud naised leiavad superhea klapiga mehe ise ja niikuini.
Kui aga põhjalik objektiivne ja aus eneseanalüüs näitab, et sellise seina sisse sulava ja silmapaistmatuna on šanss sõlmida suhet väga hea mehega null või minimaalne, siis tulebki sellest otsast hakata asja harutama, et kuidas tagasihoidlik keskpärase välimusega naine saaks köita meeldiva mehe tähelepanu. Sest alternatiivid on õhkõrn võimalus, et see elu armastus tuleb koju töömehena radiaatoreid ahetama või et jäädki üksi või et lõpuks niikuinii viimases vanusepiiris võtad suht suvalt mingi jorsi. See enesemuutmise ja tegutsemise protsess läbi mõelda, lugeda, veelkord mõelda ja hakata tegutsema. Samm sammu haaval. Muidugi peab keegi tõesti huvipakkuv ka orbiidil olema 🙂 või vähemalt olema valmidus selline inimene leida ja teda esmalt eemalt natuke tudeerida – et asi poleks ainult välimusebaasiline.

Edukuse all ma pidasin seltskondi kirjeldades silmas hoopis midagi muud mitte rahalist edukust. Oleksin võinud seda selgitada, aga arvasin et matkaolukorda kirjeldades on see juba selge.
Alla 30-aastastel seda püsivat materiaalset või ametialast edu selles karjääri või jõukuse mõttes ju enamasti märkimisväärselt polegi. Kes on aga see, kelle nõu küsitakse ja kelle vastuseid usutakse. Pidasin silmas edukust heade inimsuhete hoidmisel, edukust õpingutes, edukust sõprade leidmisel, edukust ka selles mõttes, et kelle endaga soovitakse rohkem suhelda, kes jätab meeldiva tunde, keda kutsutakse, kellelt nõu küsitakse – seda pidasin mina silmas. Ühesõnaga – kellel on sõprade ja tuttavate seas edu.

#3561132:

Ma arvan, et tuleb kõigepealt end tundma õppida, enda head ja vead välja selgitada. Kes mina olen ja mida ma endast kujutan. Seejärel tuleb hakata tutvuma ja leidma endale sarnaseid inimesi.

Ma ei soovitaks piirduda endale sarnaste inimestega. Miks ei võiks jõukast metsatalust pärit ärahellitatud 1.58 pikka naisinseneri armastada 1.92 cm vaesest perest südamlik ja töökas meeshumanitaar pealinnast? Ja naine teda? Ja neil olla omavahel pikk ja õnnelik abielu.

Soovitaksin siiski kuulata südame kutset. Ükskõik kui võimatu see alguses näib.

#3560958:

Pigem olen suhtleja, see pole probleem. Probleem on selles, et selliseid sõpru kes helistaks, kutsuks või kuhu minna jaanidel, jne pole.

Kärss kärnas ja maa külmetanud. Ju sa siis pole nii äge suhtleja, et sind kampa kutsutaks või ehk ikka ei kutsu ise…

Mõni inimene ongi üksik hunt. Ei pea alati olema elu selline nagu sulle tundub, et teised elavad. Kui sul häid sõpru ei ole, siis sa ei teagi ja ei saagi teada, kuidas teised inimesed TEGELIKULT elavad, sa ainult kujutad seda endale mingite siin ja seal lehvivate vihjete abil ette.