Teema: Miks petetud on alati kõiges süüdi?

Kägu kirjutas:

Kägu kirjutas:

Mulle alati tundub siis, et juu hullul ravimid peal ja pole teada, et kuna jälle see mees tagasi on, kelle arvates mina kõikides maailma hädades süüdi olen.

No vaata, tema on nüüdses etapis see suuremeelne isiksus, kes ei pea viha ja kes suudab unustada ja andestada kõik halva, mis talle tehtud on. Aga kuna sina seda ei suuda, siis oled see… mis see nüüd oligi kõva sõna siin paar päeva… kibestunud mutt! On nii?

Kui ta nii suuremeelne on ja viha ei pea enam, siis miks ta paari nädala pärast on jälle kiuslik ning ajab seda oma vana joru suust välja? 🙂

Kägu kirjutas:

Kägu kirjutas:

Aga mina ei arutle siin teemaalgatajana üldse selle üle, et kes tõesti oli süüdi, kes mitte jne. Ainuke asi, millest ma aru ei saa, on see, et kui minu mees mind pettis, leidis uue hingesugulase jne, miks siis mind kõikides kaasnevates probleemides süüdistada? Tema lahkus, jättis kõik kohustused, elab oma suurepärase armukesega jne, aga ikkagi on süüdi kõik teised. Miks, kui tema elu peaks nüüd ideaalne olema, sellest ta unistas ja seda soovis.

Miks sa mehe arvamust elust võtad enda süüdistamisena? Kas siin pole mitte see, et süüdistamist tunneb see, kelles on süütunne. Võta mehe ütlemisi kui tema arvamist elule. See on tema arvamus, ta pole enam sinu mees, sa ei pea end tema sõnade järgi enam sättima. Teised ei muutu iial. mida kiiremini see selgeks saba, seda lihtsam edasi elada. Ja nendele teistele, kes iial ei muutu pole vaja rohkem tähelepanu osutada kui hetkel vajalik. Kas tõesti sul pole ajaga midagi teha, et mõtled sellepeale, miks mees on selline nagu tema on. Muidugi on tunded ehk alles veel ja seepärast mõtled mehest koguaeg. Aga noo kui ta on läinud, siis mis teha. Ta pole sinu mõtteid väärt, mitte ainust ka. Ja ta ei muut, nii et mida kiiremini keskendud oma elu, kehitad mehe juttude peale ainult õlgu, seda lihtsam sul endal on.

Tundub väga terve lähenemine. Ei ole mõtet lasta ennast kellegi plõksimisest häirida, milleks? Mulle tundub kuidagi võõrastav see vasta-samaga-lähenemine, vms. Milleks see vajalik on? Kui koer teisel pool aeda klähvib, klähvite vastu? Ilmselt mitte 🙂 Las ta olla.
Ja ei maksa unustada, et agressiivselt meelestatud inimesele on ükskõiksus ja ignoreerimine üsna heidutav. Agressor ootab alati reaktsiooni 🙂

Õige viide on “Valikuvõimalus”. Aga muu on õige, hea raamat.
Üks arvustuse moodi asi: http://www.sirp.ee/s1-artiklid/c7-kirjandus/sarvedega-peremudeleid-ehk-vordoigusluse-onnetusi/

Kägu kirjutas:

Kui sa oled kellelegi teenimatult sita kaela tõmmanud, siis hakkad sa otsima vigu selle inimese juures. See on lihtne psühholoogiline enesekaitse. Sest vastasel juhul sa peaksid tunnistama, et oled ise lurjus.
Miks venelased näiteks norivad nii palju eestlaste kallal ja näitavad ennast kannatajatena? Sama fenomen.
Kass teab täpselt, kelle vorsti ta nahka pistis.

kognitiivne dissonants jap