[small]Kägu kirjutas:[/small]
[tsitaat] [small]Kägu kirjutas:[/small]
Elu ilusaim ja põnevam aeg, laste titeiga, on nautimiseks, miks peab selle \”üle elama\”?[/tsitaat]
Mul on kolm last. Vanema ja keskmise vahe 15, keskmise ja noorema vahe 1,5 aastat. Minu jaoks oli titeiga nii ühe kui kahe lapsega \”üleeelamine\”, mitte nauding, kuigi lapsed polnud ükski mingi kisakõri.
[small]Kägu kirjutas:[/small]
[tsitaat]Kägu 14.54 – kas on keeruline aru saada, et paljudel ei ole VÕIMALIK kolm aastat kodune olla?[/tsitaat]
Sa ei pea mulle siin näitama, et pole võimalik. Mul endal kolm last, kaks juba täiskasvanud, kolmas veel algklassis. Ei sobi mul siia tuua seda, et minu lapsed saanud peale selle lastetoetuse mingit raha, aga see selleks. Ma näen igapäevaselt oma tööl, et need ülipisikesed vajavad lastesõimes olekuks ikka megaenergiat. Küsige lasteaednikelt, kuna nad ise oma lapsed lasteaeda panna sooviksid? Ja mina olen nõus ohverdama oma töö, kui lapselapsed tulevad ja emme tööle minema peab, jään ise koju (kuigi ma oma tööd armastan), aga sõime panna ei lase (juba suurem ja aiaealine on iseasi). Nii, et pole siin midagi \”näpuga näidata\”. Ja teemaalgataja küsibki neilt, kes on titaga kodus ja siis oma veel ikka teist titte sõime veavad (mitte puudega emmedelt või tööl käivatelt emmedelt). Sellest, et pisikesed ja nendega oldud aeg on väärtus, saabki aru, kui lapsed on juba suured. Kahjuks!
Ma tõesti ei viitsinud lugeda kõiki vastuseid, aga siin on minu olukord:
Minu 2.5 aastane läks 2 kuud tagasi lasteaeda (proovisime ka varem, aga ei olnud valmis ja võtsime ta ära), käib pool päeva korraga ja tegemist on 10 lapsega ja kahe kasvataga hoiduga. Lapsele nii väga meeldib seal käia, hommikuti läheb jooksuga ning tagasi ei taha tulla. Alati näitab uhkelt oma töid, mida nad on teinud, räägib, mis nad õppisid ja laulsid. Mul on kohutavalt hea meel tema üle. See jutt, et alla 3 aastasele on vaja vaid ema ja kodust keskkonda, ilmselgelt tema puhul ei kehti.
Noorem laps on aastane ja sel ajal, kui vanem on lasteaias, saame meie koos kvaliteetaega veeta. Kui keegi laste arengust midagi taipab, siis saab ta ak aru, et 1:1 aeg on iga lapse arengus määrava tähtsusega. Kahjuks vanema lapse kodus olles, käib pill ikka tema järgi.
Miks oli vaja lapsed nii üksteise järgi saada? Ma ei tahtnud, et lastel oleks suur vanusevahe ja nad omavahel ei mängiks ning kokku ei kasvaks. Lisaks oleme mehega mõlemad ka veidi vanemad ja kuna lapsed vaja ka ülikoolitada, siis ei saa seda pensionipõlves teha. Samuti fakt, et ei ela Eestis ja meil mingeid boonuseid pole laste saamise suhtes, pigem vastupidi. Lihtsam on korraga lapsed saada ja siis pärast paari aastat tagasi tööle minna.
Igaühe olukord on erinev ja see, et mingi kägu lahmima hakkab, et väikse lapse lasteaeda panek on kurjast ja suur patt, ajab mind mõnikord naerma. Ilmselgelt enamik emasid, kes seda mõtet kaaluvad, ei pane vanemat last eest ära, vaid teeb seda ikka pigem lapse enda arengu pärast.
1. laps on 2,5a, teine 9k, kolmanda plaan on ka kindlasti enne kui väiksem 2 saab. Ja miks sa arvad, et ma seda ei naudi? Sajaga naudin, mingi vahepealne tööleminek poleks küll kuskilt otsast mõnu. Selle asemel rajan vaikset oma ettevõtet, et ei peaks palgatööle minema, inimeste seas saab muudmoodi ka olla, kui 9-17ni kontoris tagumikku laiaks istudes. Rutiin tapab? Ma ei tea, mis rutiin on. Mul oma ja oma abikaasa najal kogemus olemas, et kui aste omavaheine vanusevahe jääb üle 2-3 aasta, siis on nad üksteisest palju kaugemad, sest ollakse harjunud olema üksiklaps. Kui ma praegu vaatan, kuidas väiksem ja suurem omavahel suhtlevad, puhas rõõm ja armastus on nende silmades, siis ma ei kujuta ette, et laps sellest ilma jätta, kuidas mu vanem laps sellisest vennaarmastusest tervelt kaks aastat ilma oli. On ikka suur vahe, kas lapsel on õde/vend temaga võimalikult väikese vanusevahega või mitte. Minul ei jätkuks südant saada lapsi nii suure vansevahega, nagu teemaalgataja soovitab. Lisaks endale on iga 5a tagant titetamine mõtetu paigal tammumine, rutiin. Seega teemaalgataja, räägi enda eest. Mulle tundub, et sa ei tea lastega aja nautimises midagi, kui soovitad vahepeal tööle mõnulema minna, rutiin tapab jne. Viga on ikka sinus!
[small]Kägu kirjutas:[/small]
[tsitaat] [small]Kägu kirjutas:[/small]
Sa ei pea mulle siin näitama, et pole võimalik. Mul endal kolm last, kaks juba täiskasvanud, kolmas veel algklassis. Ei sobi mul siia tuua seda, et minu lapsed saanud peale selle lastetoetuse mingit raha, aga see selleks. Ma näen igapäevaselt oma tööl, et need ülipisikesed vajavad lastesõimes olekuks ikka megaenergiat. Küsige lasteaednikelt, kuna nad ise oma lapsed lasteaeda panna sooviksid? Ja mina olen nõus ohverdama oma töö, kui lapselapsed tulevad ja emme tööle minema peab, jään ise koju (kuigi ma oma tööd armastan), aga sõime panna ei lase (juba suurem ja aiaealine on iseasi). Nii, et pole siin midagi \”näpuga näidata\”. Ja teemaalgataja küsibki neilt, kes on titaga kodus ja siis oma veel ikka teist titte sõime veavad (mitte puudega emmedelt või tööl käivatelt emmedelt). Sellest, et pisikesed ja nendega oldud aeg on väärtus, saabki aru, kui lapsed on juba suured. Kahjuks![/tsitaat]
Aga saa aru, et kõigil ei ole hoidjaid omast käest võtta.
Jutt oli nendest emmedest, kes on kodused! Saan aru ka sellest, kui ei ole tööle minnes kuhugi panna oma pisikest. Siis ei olegi muud, kui laps sõime. Parem muidugi, kui seda pole vaja, aeda panek on iseasi, st suurem laps, kui seda on alla kahene/ kolmene. Aga ega see meie vaidlus kuhugi vii, ainult tekitab erimeelsusi. Väikelapse aeg läheb oh kui kiiresti!
Minul on 2 väikese vanusevahega last ning mina jällegi ei mõista miks saadakse lapsi 5-6 aastate vahedega. Üks saab just enam-vähem iseseisvaks ja jälle beebi majas:) Vaatan ühte head peretuttavat kellel on 3 last- kõigil vahe 5-6 aastat. Esimene laps sündis 20. aastaselt ning nüüdseks on ta üle 35. Minu silmis on see naine kogu aeg olnud Emme suure algustähega. Eriti torkas see silma kui omal lapsi polnud. Me olime vist pea 5 aastat tuttavad olnud kui me polnud kordki normaalselt vestelnud, sest tema veetis enamuse ajast last kantseldades kuskil mänguiasjade keskel. Naersime just oma mehega ca. 3 aastat tagasi ühel sünnipäeval olles, et ometigi on see naine ka kordki elus söögilauas (mitte lastega mängunurgas) ning tegelikult oli temaga päris huvitav vestelda. 2 kuud pärast üritust teatas ta , et nüüd läheb tüdruk kooli ja uus beebi tulekul:)
Mul endal on õega suur vanusevahe ning teadsin juba ammu, et oma lapsi soovin väikese vanusevahega.
ma ei tea kas nüüd küll täpselt teemasse ,aga väga piiratud mõtlemine. 30a tagasi olin mina kodus vaid vaevu 1,5aastaseni ja siis viidi sõime. Polnud mingit emapalka, hoidjat ka mitte ja viidi sõime. Õde käis siis ka lasteaias juba, oli 3a vanem.
Ega asi polnud selles, et mu ema minuga koosveedetud aega nautida ei tahtnud, lihtsalt polnud võimalik.
Pole ka tänapäeval võimalik. Ja ära tule seletama, et sinu laps sööb neid roosasid armastusemulle, mis sinust välja kiirgavad, sel ajal kuni sa lapsega 3-aastaseni kodus oled. Samuti ei usu ma, et te kusagil puust onnis elate, vaid maksate ikka üüri-laenu-makse jne.
Mina nt jalutasin beebiga hommikupoole õues 3 tundi, siis läksime sööma ja siis jälle 3 tundi peale lõunat/õhtul. Ma ei kujuta ette, et 2- või 3-aastane oleks neid maratone vankri kõrval kaasa teinud. Laps käis vahel lasteaias, vahel olime kodus. See ei näita, et ma oma lastest vähem hoolin. Võibolla minu laste aeg minuga on palju huvitavamalt sisustatud, kui mõne pidevalt kodusoleva lapse oma. Samuti on laps alati ise avaldanud soovi minna lasteaeda sõprade juurde, laulu- ja tantsutundidesse. Mina väidan küll, et pigem olgu 2-aastane lasteaaias kui 6-tunnistel jalgsimatkadel vankri kõrval.
[small]Kägu kirjutas:[/small]
[tsitaat]ma ei tea kas nüüd küll täpselt teemasse ,aga väga piiratud mõtlemine. 30a tagasi olin mina kodus vaid vaevu 1,5aastaseni ja siis viidi sõime. Polnud mingit emapalka, hoidjat ka mitte ja viidi sõime. Õde käis siis ka lasteaias juba, oli 3a vanem.
Ega asi polnud selles, et mu ema minuga koosveedetud aega nautida ei tahtnud, lihtsalt polnud võimalik.
Pole ka tänapäeval võimalik. Ja ära tule seletama, et sinu laps sööb neid roosasid armastusemulle, mis sinust välja kiirgavad, sel ajal kuni sa lapsega 3-aastaseni kodus oled. Samuti ei usu ma, et te kusagil puust onnis elate, vaid maksate ikka üüri-laenu-makse jne.[/tsitaat]
Oli ka 30 aastat tagasi võimalik lapsega 3 aastat kodus olla. Lihtsalt tööstaa¸ katkes. Ja kuna paljud hüved sõltusid staa¸ist siis valisid paljud emad tööle naasmise ja lapse sõime paneku.
Minu vanemad olid juba siis keskmisest jõukamad ning mina olin näiteks 4,5a emaga kodus. Nooremale vennale võeti hoidja kui ta oli 2. Mitte kedagi sõime ei lükatud!
Ja teema oli tõesti miks viiakse vanem laps sõime kui beebi sünnib. Mitte see, et pole võimalik lapsega rahalises plaanis kodus olla!
Mina pakun et asi on emade nooruses ja seetõttu ka väheses empaatiavõimes (võimes panna ennast lapse rolli). Minu tutvusrinkonnas on 2 noort ema kellel on lapsed väikese vahega. Ning nad on ainsad kelle vanem laps läks beebi sündides sõime. Kõik teised elavad oma elu nii et saaks lapsega 3 aastat kodus olla ning kahe lapse järjestikuse sünni korral on ka vanem laps kodus.
[small]Kägu kirjutas:[/small]
[tsitaat]Mina nt jalutasin beebiga hommikupoole õues 3 tundi, siis läksime sööma ja siis jälle 3 tundi peale lõunat/õhtul. Ma ei kujuta ette, et 2- või 3-aastane oleks neid maratone vankri kõrval kaasa teinud. Laps käis vahel lasteaias, vahel olime kodus. See ei näita, et ma oma lastest vähem hoolin. Võibolla minu laste aeg minuga on palju huvitavamalt sisustatud, kui mõne pidevalt kodusoleva lapse oma. Samuti on laps alati ise avaldanud soovi minna lasteaeda sõprade juurde, laulu- ja tantsutundidesse. Mina väidan küll, et pigem olgu 2-aastane lasteaaias kui 6-tunnistel jalgsimatkadel vankri kõrval.[/tsitaat]
Kindlasti on 2aastasele sel juhul kasulikum lasteaias olla, kui peab 6tunnistel jalgsimatkadel osalema. Aga arvan, et saaks mõlema lapsega ka edukalt toimetada ilma selliste jalutusmaratonideta.
Meie peres on samuti kaks väikse vahega last. Asi selles, et esiklapse saamiseks kulus meil aega ligi 10 aastat. Kui ta sündinud oli, siis loomulikult eeldasime, et ka teise lapse tulekuni võib minna kaua aega, ega kasutanud kaitsevahendeid (neid pole me tegelikult mitte kunagi kasutanud, kuna lapse saamise soov tuli kohe koos praeguse abikaasa leidmisega).
Aga vot juhtus nii, et teine laps ise otsustas tulla kohe esimesele järgi. Rõõm oli muidugi suur ja ühtki kahtlust-kahetsust ei olnud. Praegu on lapsed 5 a ja 3,4 a ning omavahel parimad sõbrad. Mida siin kahetseda?:) Lasteaeda läksid mõlemad lapsed ühekorraga koos, vanem oli tollal 3,5 a ning noorem 2 a.
Tean paljusid peresid, kus lapsed ei tule plaanimajanduse ega tellimise peale, vaid siis, kui ise tahavad.
See teema on suletud ja siia ei saa postitada uusi vastuseid.
