Teema: Milleks on vajalikud gümnaasiumiklasside suunad?

jah, tänapäeva laps peab natuke targem olema selle koha pealt. Mõni suund on muidugi suhteliselt üldhariv ja pole ju väga vahet, mis suund võtta, teatrisuuna tüüp ei pea näitlejaks hakkama ja majandussuuna tüüp ärimeheks. Aga nii palju nutti peab olea, et kui tahad minna edasi õppima kuhugi, kus matemaatikat ka vaja on (ehk siis mitte nt filoloogiks vms humanitaariat), kas või sisseastumiskatsetel (see võib mõnele üllatusena tulla, et nt tema erialal ka mata eksam loeb), siis tuleb võtta lai matemaatika kindlasti. Kitsas matemaatika on rohkem nendele, kes kindlalt juba teavad, et neil seda vaja ei lähe, ja neile, kellel pea rohkem ei võta lihtsalt, neil ilmselt poleks ju mõtet ka ülikoolis sellesuunalisi õpinguid võtta.

need ongi jaburad. eks see ühe haridusalase uuenduse tulemus on, nagu taolised ideed ikka. olles juba täiskasvanud laste ema ütlen, et need suunad ei anna ega määra mitte midagi.

Mina arvan, et on tore kui laps saab gümnaasiumist natuke enamat kui vaid üldaineid. Kui suuna valik ebaõnnestubki, siis vähemalt teab, et peale gümnaasiumi lõppu valib mõne muu suuna. Seda ei tasu väga traagiliselt võtta ja kindlasti pole tark oma negatiivset suhtumist laste kuuldes kuulutada. Sellega teed lapsele ainult karuteene.

Ma ei saa hetkel probleemist aru. Miks sa eeldad, et vastavalt gümnaasiumi suuna valikule peab laps tegema ka erialavaliku? Need ei ole ju selles mõttes absoluutselt seotud. Minu laps käis gümnaasiumis eliitkoolis, kus igas suunas oli paar-kolm nö suunaainet. Need sai ka teatud määral ise valida ja olid üsna lihtsad, hea võimalus tunnistusele viitesid juurde saada. Aga midagi otsustavat nendes küll ei olnud, loodusklassis käinud lapsel ei tohiks küll olla sugugi raskem minna keelt või matemaatikat õppima. Põhiaineid saavad kõik samal hulgal, suuna valik seisneb lihtsalt valikainetes. Parandus: laia ja kitsast matemaatikat saab ise valida, aga kui ei tea, soovitan igal juhul laia (minu lapse koolis õppisid kõik laia ja see tuli talle hiljem väga kasuks). Veidi naljakas on see ka, et gümnaasiumi astuv (ikkagi suur) inimene ei oska valida, kumb talle rohkem meeldib, kas raamatuid lugeda või arvudega majandada. Kui kõik meeldib, siis saab igas suunas hakkama. Ja sellepärast ongi tegu SUUNAGA, sest nii vana inimene peaks juba aru saama, millistes ainetes on ta parem või millise eluala peale suunduda võiks. Kolm suunda pole ju midagi keerulist valida, ei pea ju valima mingi ehitaja või õpetaja või müüriladuja suundade vahel. Absurdne teemaalgatus kuidagi.

Nõustun eelmistega – kui ei ole just tegu paduhumanitaariga, kellele reaalained pidevalt raskusi on valmistanud, võiks kindlasti võtta suuna, mille raames on võimalik valida lai matemaatika, kuna siis on edaspidi rohkem teid lahti.

#2891513:

Olen teema-algataja.

Meie koolis on nimelt 3 gümnaasiumiklassi. Üks on reaalklass, aga 2 on minu jaoks imelike suundadega klassi. Mõtlengi, et kui minu lapsed reaalklassi ei saa, siis nende võimalused jäävad väiksemaks.

Tegelikult ei kujuta me keegi praegu ettegi, milliseid imelikke oskusi meie lapsed tulevikus vajavad ja seetõttu ei olegi imelikud suunad võibolla üldse halb valik.
Minu lapse esimene valik oli suure konkursiga tugev traditsiooniliste suundadega gümnaasium, aga kui ta sinna poleks saanud, oleks teine valik olnud uuendustele avatud ja paindlik kool, kus hinnatakse õpilaste initsiatiivi. Sai esimesse, aga mina tunnen, et teine oleks talle tegelikult palju paremini sobinud.
Teisest küljest on muidugi oluline, et riigieksamite ainetes oleks enam-vähem normaalne tase, seega sõltub palju õpetajast, kui pole just tegu lapsega, kes ise on väga motiveeritud.

Õppisin gümnaasiumis rootsi keele kallakuga klassis (süvaõpe). Keele sain vabalt suhu, soovisin ka TÜ-sse rootsi keelt ja filoloogiat õppima minna. Viimase hetke emotsioonide põhjal läksin hoopis loodusteadustesse. Olen nüüd bioloogiadoktor, kusjuures töötanud ja õppinud osaliselt Rootsis. Seega ka niipidi on võimalik, et humanitaari pealt reaalile (kui arvestada et loodusteadused on ühtlasi ka reaalteadused). Igatahes gümnaasiumi kallak ei otsusta inimese tulevikku.

Mina valisisn 1993 humanitaari, sest fyysikast oli mul 2 aastaga kopp ja keemia ka eriti ei t6mmanud. Humanitaar oli kerge, sest ajalugu, keeled ja kirjandus pole eriti rasked. Minu klassiklaaslastest said opetajad, advokaadid, turunduse oppijad ja yks vist on med6de. Ise tulin Usasse ja sai bakalauruse kraadi. Eesti matemaatika on ysna tugev ja ma oleks isegi 9 klassi matemaatikaga siin hakkama saanud.
Pean seda ytlema, et minu arust olid reaalklassi opilased palju laiema silmaringiga. Nad teadsid seda k6ike, mida meie teadsime aga olid paremad matemaatikas, fyysikas ja keemias. Kahju, et meile ei pakutud finantsi v6i vahemalt personaalset finantsi. Majandust vist pakuti, aga ma millegiparast sinna klassi ei joudnud. Muusika ajalugu, filoloogia ajalugu ja kunstiajalugu oleks koik v6inud yhte aastasse ara mahtuda. Milleks seda oppida 3 aastat! Hispaania keelt oleks v6inud hoopis 6ppida. Ladina keele oli lahe, aga j@llegi, yhest aastast oleks piisanud.

#2891601:

hea aküsimus. Teatdu suunad arvan, et on põhjendatud. Nt mingid keeleõppe süvasuunad, matemaatika/füüsika – et kellele se ehuvi pakub ja lahtine pea.

Aga majanduse süvaõpe keskkoolis on täielik jura. Ma ise õppsiin lausa majanduskallakuga keskkoolis. Nüüd olen jurist hoopis ???? Ja ei, 15aastaselt ma küll ei teadnud, et juurat tahan, isegi 18aastaselt ei teadnud seda. Alles 20aastaselt avanesid mu silmad ja töö kõrvalt käisin koolis uuesti.

Ühe juristi käest on küll hämmastav kuulda, et majandusharidus tema jaoks mõttetu oli…

Mina tegin oma valiku 20 aastat tagasi 🙂
Mulle jäi mulje, et suunad valisid õpilased vastavalt oma oskustele ja huvidele. Koolis oli 3 suunda – reaal, humanitaar ja loodus. Kuna ma keeleõppes olin nõrk ja loodusteemad ei olnud köitvad, siis valisin reaalsuuna. Seal õpiti süvendatult füüsikat ja matemaatikat, lisaks majandust, majandusmatemaatikat, joonestamist. See, kes matemaatikas nõrk oli, ei valinudki reaalsuunda. Ajaloo- ja keeltehuvilised võtsid humanitaarsuuna – neil olid ka kodanikuõpetuse, poliitika jms teemad, samuti kunstiõpetus (meil oli 2 tundi kuus ainult, neil praktiliselt iga päev käsitöö, joonistamise, voolimise, õmblemise jt kunstitehnoloogiate). Eraldi oli loodusteaduste suund – see allus küll rohkem humanitaarsuunale, aga liikus rohkem bioloogia, anatoomia, keskkonnaõpetuse, looduskaitse teemadel.
Aga see suunavalik ei tähendanud seda, et kõikidest reaalsuuna lõpetajatest matemaatikud said 🙂 Üks hakkas ärimeheks, paljud läksid it-d õppima. Mõned humanitaarid asutasid oma firma (äripartneriteks välismaalased), mõned tegelevad tootmisvaldkondades (nt uute toodete disainimine). Tänu heale keeleoskusele ja võõraste kultuuride tundmisele läksid paljud välismaale tööle (mitmesse rahvusvahelisse korporatsiooni).