Teema: Millised toitumispiirangud olete endale seadnud ja miks?

Minul on tõsised ülesöömishood. Kui on nn terve periood, siis katsun süüa võimalikult mitmekülgselt, mitte midagi välja jättes, (v.a suhkrut-jahu võimalikult vähe). Kui hood üle piiri lähevad, siis lähen üle täieliku keto peale. Arst kursis ja nõus.

Ei ole kunagi toitumisalasest infost väga huvitatud olnud ega sellesse süvenenud; söön nii nagu ka 30 aastat tagasi. St ostan toitu, millest ma saan aru, millega tegemist. Ületöödeldud asjad 101 koostise, eriti tundmatute rasvadega, jäävad minust poodi. Snäkid, krõpsud, valmistoit, keeksid, veidrad jogurtid jne.

Puu- ja köögivili, kaunviljad, liha, kala, muna, piimatooted, pähklid – kõike söön. Magusat õnneks ei armasta.

Piiran õlle joomist, sh alkovaba, luban endale 2 liitrit kuus. Muu alkoholiga suhestun vaid sotsiaalsetel üritustel, millest viimane oli juunis 2020.

Mind piiravad vaid aeg ja raha. Minu toit kipub olema kiire, lihtne ja odav.

Ma ei söö pärast kella 18 õhtul, sest mul on GERD (reflukshaigus), ma ei joo magusaid jooke (lihtsalt ei meeldi mulle) ja püüan süüa vähem saiatooteid ja magusat, sest pärast 40. eluaastat kipub kaal tõusma, aga soovin hoida normaalkaalu.

Otseselt piiranguid pole seadnud.

Mul on sellised perioodid, kus ma loobun kohvist. Põhjus selles, et mõnikord tundub selle maitse olevat nii….kuidagi vana ja igati ära ammendunud, et isegi mõte joomisest on puhas piin. Ja siis olen ilma. Millalgi tuleb isu tagasi ja joon edasi.

Piimast olen ka periooditi loobunud ja leidnud, et tegelikult ei juhtugi midagi, saab täitsa ilma oldud küll. Aga muidu mulle piim maitseb.

Täiesti tühja koha pealt läheb mul vahetevahel ära isu liha järgi. Lihtsalt välistan selle. Raske see pole, sest noh…sööngi natuke porgandit ja kaalikat ja mulle piisab. Kui lihaisu tagasi tuleb, siis tavaliselt kuidagi järsult.

Olen vanaduses hakanud aru saama, et keha saadab tegelikult väga õigeid signaale – mida hetkel süüa, mitte mitte.

#3701061:

Mul on sellised perioodid, kus ma loobun kohvist. Põhjus selles, et mõnikord tundub selle maitse olevat nii….kuidagi vana ja igati ära ammendunud, et isegi mõte joomisest on puhas piin. Ja siis olen ilma. Millalgi tuleb isu tagasi ja joon edasi.

Sama siin. Kui tunnen, et enam väga ei nadi kohvi, siis teen pausi. Mulle meeldib see füüsiline mõnutunne, mis esimese lonksuga tekib. Ja kohv peab olema väga kuum!

Piiran magusat, töödeldud toitu, rafineeritud toitu, aga olen seda teinud nii kaua, et see on juba elustiil. Ei isuta ka.

Ei ole viitsinud ennast piirata. Kui mingi terviseprobleem tekib, siis alles see vist oleks piisav motivatsioon. Kui liiga paksuks läheksin, juba 80kg, siis tuleks midagi tõsiselt ette võtta, kepikõnd ja tervislikum toitumine.

Aga muidu mõistlikkuse piires ikka veidikene jälgin, mida suhu pistan, enamasti teen söögid kodus ise, ka burksi teen ise, kuigi mõnikord harva ka tellin.

Kõige suurem probleem on koroona ajal alkoholiga, vahepeal tellisin toidupoest 24-paki 0.33l õlut ja siis iga päev napsasin sealt ühe kuni kolm purki. Talvel sama 3l veinipakiga. Purju ei joonud, aga klaas veini iga päev. See on suur lisakalorite allikas, ma tean. Seda tarbimist olen nüüd piirama hakanud, st et ei joo enam iga päev, nüüd joon korra nädalas (aga siiski sama vähe, 1-3 väikest õlut).  Õnneks on väljas kevad, päikest ja valgust rohkem, enam ei ole nii suurt tungi igaõhtuse õlleuima järele.

Üldiselt püüan süüa võimalikult palju taimset toitu ja võimalikult vähe loomset. Nii mulle lihtsalt meeldib ja enesetunne on võrratult parem ja energiat rohkem. Samas kui mul mees näiteks süüa teeb (ta teeb ikka tavamõistes korralikku toitu), siis söön seda, mida ta teeb. Meest palju kodus pole ning enamasti ikkagi söön seda, mida maa annab. Palju kasvatan ka ise.

#3701063:

Aga ma olen juba viiekümne ligi ka. Tsöliaakiad ja gluteenitalumatused jm on vist nooremate inimeste mood?

Noo, ma puutusin kokku tsöliaakia seltsiga ja kui seal tuli uusi liikmeid (kes olid just saanud tsöliaakia diagnoosi), siis oli kogu vanuseskaala esindatud – väikelastest, noortest, keskealistest kuni 60-tes pensionärideni välja.

täiesti üle võlli on läinud see toiduteema.

meil on tööl kolleeg, kes teeb mingit karmi dieeti, 6 nädalat või jutti, järjest jätab ära toitaineid, suhkur ja jahu jah muidugi aga põhiliselt sööbki ainult juurikaid. No tore!

Aga ei ole tore, sest töölt puudumised on juba suht sagedased, põhjus on see, et hommikuti on nii halb olla, pea käib ringi…. korra nädalas on tal nö mingi vabandus, et tervis ei kannata tööle tulla. Meil teistel rõõmsatel “paksukestel” sellistel 65 kilostel hakkab juba kopp ette saama… kogu aeg asenda ja tee tema tööd…

Välimus tal nüüd ka ei sära, juuksed on täiesti katkenud, nägu hall peas ja täiesti jumetu… nagu seal veganite filmis Youtubes, inimene näeb reaalselt 10 aastat vanem välja.

MILLEKS see kõik?

Iga inimene on individuaalne, aga enda puhul panin tähele, et sööma peab regulaarselt! See on kõige olulisem oma tervise huvides, näljutamine on kõige kahjulikum organismile, kahjulikum kui rämpstoit.

Ei sea piiranguid, aga vaatan ka mida söön. Püüan süüa regulaarselt ja õhtuti vähem. Alkoholi tarbin väga minimaalselt. Suveõhtutel peale sauna väike õlu. Sünnipäevadel klaas veini.

Samas 0.5l jäätist korraga süüa käiks üle jõu.

Pole ka elurõõmus paksuke, täiesti normkaalus. Ning saluti terve ja elurõõmus.

Olen ka 50+. Ei arva , et tsöliaakia ning toidutalumatus moehaigused on. Lihtsalt varem neid ei osatud diagnoosida ja inimesed piinlesid erinevate tervisehädade käes millele seletust ei olnud.