Teema: Sõltuvust tekitav armumine

#3587753:

Ma tunnen, et vajan armumisobjekti. Midagi, kedagi kelle järele õhata, mitte ei mõtlegi füüsiliselt midagi teha, aga see energia mida see annab, see tunne, kui äkki kohtud kusagil..

Mul on neid mitmeid olnud, aga alati aja möödudes kadunud, st et objekti enam ei ole silmapiiril. Siin oli kohe enne teema, et kes armus arsti, kes söiduöpetajasse. See platooniline armumine, salajane tunne annab nii suurt energiat ja olen kohe teine inimene,elujõudu täis. Hetkel sellist objekti enam ei ole, olude sunnil kadus ning ma olen nii tühi pikka aega. Pereelu ok, 15 aastat rutiini muidugi, aga petma ei tormakski. Samas tunnen, et vajan seda sútitavat leeki. Kuidas sellist olukorda nimetatakse ja mida ette võtta. See on justkui magus sõltuvus, kui kasvõi kord aastate jooksul see juhtub, kindlasti on sellele nimetus?

Öelge, et ma pole ainuke.

15a abielu ja 3 last.

Olen samasugune olnud viimased 10a. Olen armunud täiesti jaburatesse inimestesse (nt peale ühte esinemist mingisse Eesti vanakooli diskorisse) ja hetkel olen ebanormaalselt armunud ühte eesti sportlasesse. Vaatan temaga tehtud videosid ja fantaseerin. Tean isegi kus ta elab Tallinnas ja fantaseerin sellest, ostan sinna lähedale varsti maja ja kuidas me kohtume seal.

Ma ka ei ole suhtes juba pikka aega olnud, aga armuda küll enam ei viitsiks. Minu arust see on nii tüütu ja eriti kui sa ei plaani midagi füüsiliselt ette võtta, seda enam. Milleks ise enda elu keeruliseks teha.

Mees olen. Mul oli ka millalgi periood, kus armumisobjektid vahetusid väga kiiresti ning olin pidevalt uuest armumisest saadava dopamiini laksu all. Ma ei tea, kas sellele on olemas mingit kliinilist diagnoosi või et kui palju erinevaid variatsioone sellisel nähtusel olla võib, aga… see tegi mind psühholoogiliselt väga ebastabiilseks. Aitas ikkagi see, et võtsin end ise kokku ja ütlesin endale, et see peab muutuma. Kuigi see tõesti andis lühiajalises perspektiivis alalise energia-boost’i nagu kõik need kõrge kofeiinisisaldusega kesknärvisüsteemi stimuleerivad energiajoogid, siis pikas perspektiivis see kõik väsitas, kurnas meeletult nii keha kui psüühet. Praegu olen aastaid püsisuhtes ning on lapsed. Ja ei julge mõeldagi, et mässida end sellisesse pöörasusse.
Natuke sarnane tundus minu seisund olevat nähtusele nimega limerence. See väljend on siin Perekoolis varemgi läbi vilksanud. Kui tavaline või normaalne on selline seisund, seda ma ei oska aimatagi. Aga üsna kindel olen, et kui ka meie olukorrad võivad olla erinevad, siis me pole ainsad sellises olukorras.

Mul jääb sellest niisama õhkamisest väheks, ikka tõmme peab olema ja seda juba välja ei mõtle. Aga mäng on tõesti ohtlik.

9

#3588339:

Ma ka ei ole suhtes juba pikka aega olnud, aga armuda küll enam ei viitsiks. Minu arust see on nii tüütu ja eriti kui sa ei plaani midagi füüsiliselt ette võtta, seda enam. Milleks ise enda elu keeruliseks teha.

Just. Kui mina juba armun, siis tahan seda armumisobjekti endale. Ja olen alati saanud ka. Ilma kättesaamiseta on see tunne väärtusetu. Tõesti peab inimese sees kõva tühimik olema, kui oma kaaslase kõrval seda igatsetakse. Oleks tore, kui mees on armunud teise?