jaks on otsas ja teha pole midagi, ei suuda enam elada lõputus negatiivsuses, see lihtsalt tõmbab energiast tühjaks ja väntsutab ära, mingit mõtet ei näi sel olevat, piiri ma sellele panna ei oska, saan vaid hambaid näha ja mõnitada, kui üritan, keegi mind ei tunnusta ega tänulikkust ei väljenda, olengi nagu ori, endassetõmbunud, hambaid kokku suruv, ennast pisendav, järgmist hoopi ootav narts
0
-18
Please wait...
Kommentaarist on juba teavitatud
Postitas:
Kägu
22.02.2023 12:03
Hakkab jälle pihta, no ei õpi see inimene. Öeldi sulle sada korda-eemaldu nendest inimestest ja ela oma elu.
Kas sa tahad kurta ja et sind keegi haletseks või sa tahad muuta midagi oma elus? Kui muuta tahad, siis pead arvestama, et inimesed, kes sind jalamatina on harjunud kasutama, ei muuda kuigi kiiresti seda kujutluspilti, mis neil sinust on. Nad usuvad, et sa talud kõike edasi nagu seni. Seega suures plaanis kaks võimalust: sa kas eemaldud nendest inimestest, kes sind alavääristavad või sa suhtled nendega edasi, aga kehtestad ennast (rahulikult, vaikselt, konkreetselt, tülikonksu alla neelamata) ja sead piirid. Kui on füüsiline vägivald, siis teine variant ei sobi, vaja on lahku kolimist, kui viibid nendega ühe katuse all.
jaks on otsas ja teha pole midagi, ei suuda enam elada lõputus negatiivsuses, see lihtsalt tõmbab energiast tühjaks ja väntsutab ära, mingit mõtet ei näi sel olevat, piiri ma sellele panna ei oska, saan vaid hambaid näha ja mõnitada, kui üritan, keegi mind ei tunnusta ega tänulikkust ei väljenda, olengi nagu ori, endassetõmbunud, hambaid kokku suruv, ennast pisendav, järgmist hoopi ootav narts
Keegi ei tunnusta? Normaalne elu, mind ka pole kunagi otseselt tunnustatud. Tunnustamine on võlts paljudel juhtudel, kui tunnustamisega ära harjub, siis tundubki, et kõik on halvasti.
Lahenduse olemus on väga lihtne: eemaldu negatiivsetest inimestest ja meediauudistest. Tegele asjadega, mis ei tekita ärevust ja hirmu, vaid pakuvad meelerahu.
jaks on otsas ja teha pole midagi, ei suuda enam elada lõputus negatiivsuses, see lihtsalt tõmbab energiast tühjaks ja väntsutab ära, mingit mõtet ei näi sel olevat, piiri ma sellele panna ei oska, saan vaid hambaid näha ja mõnitada, kui üritan, keegi mind ei tunnusta ega tänulikkust ei väljenda, olengi nagu ori, endassetõmbunud, hambaid kokku suruv, ennast pisendav, järgmist hoopi ootav narts
Sa oled samasugune nagu see südamehaige terviserubriigis. Iga natukese aja tagant uus teema.
ära suhtle nende inimestega, mida siin üldse arutada. mina näiteks lõpetasin emaga suhtlemise ligi 3 aastat tagasi ja olen väga rahul. ma arvan, et mu ema pole rahul, sest tal polnud enam jalamatti, kelle peal oma tujud välja elada. minu ema on minu puudumise tõttu võtnud nüüd meeleolude väljaelamiseks ette oma õetütre, minu täditütre. just rääkisin täditütrele, et ärgu lasku kaastundest vana inimese vastu ennast mõnitada, piirid tuleb panna. ma ise kannatasin liiga kaua ja kahetsen, et juba 20 aastat tagasi olukorda ei lõpetanud.
ära suhtle nende inimestega, mida siin üldse arutada. mina näiteks lõpetasin emaga suhtlemise ligi 3 aastat tagasi ja olen väga rahul. ma arvan, et mu ema pole rahul, sest tal polnud enam jalamatti, kelle peal oma tujud välja elada. minu ema on minu puudumise tõttu võtnud nüüd meeleolude väljaelamiseks ette oma õetütre, minu täditütre. just rääkisin täditütrele, et ärgu lasku kaastundest vana inimese vastu ennast mõnitada, piirid tuleb panna. ma ise kannatasin liiga kaua ja kahetsen, et juba 20 aastat tagasi olukorda ei lõpetanud.
Südames loodan, et leiate emaga leppimise. Ka minul olid keerulised suhted. Eemaldusin mitmeks aastaks. Tundus, et ega ei tuntud huvi ka. Siis sain oma lapse.. Kui vanaema juures käisin, kohtusin ka emaga. Algul ta hoidis eemale, aga vähehaaval hakkas jää sulama. Lõpuks suhtlesime juba nagu inimene inimesega. Ja siis jäi ta haigeks, väga haigeks ja varsti teda enam ei olnudki. Veel hiljemgi nägin temast halba und, aga kui leidsin oma südames andestuse ja mõistmise, et meil kõigil on siiski ainult 1 ema, siis ka vaim rahunes. Loodan Teie pärast..
Kui keegi ei tunnusta, siis saad ju ise mõelda, et miski on hästi tehtud. Tegelikult ju väga palju räägitakse sellest kriitikast ja õiendamisest nüüd. Varasem põlvkond on ka ise teise kasvatusega ja pigem ütleb seda mis on halvasti. Hea ütlemine või kiitmine ei tule pähegi. See võib tunduda isegi võlts. Sest see et midagi tehakse, on ju normaalne, mis seda kiita.
Ja teisalt on ju ka teine arvamus, et kiida lolli siis loll rabab.
keegi mind ei tunnusta ega tänulikkust ei väljenda, olengi nagu ori, endassetõmbunud, hambaid kokku suruv, ennast pisendav, järgmist hoopi ootav narts
Iseennast on vaja õppida hindama. Mingi eneseuhkus peab inimesel olema. Kui juba iseennast nartsuna kohtled ja määratled, siis võivad teised sind ka kätel kanda ja ülekullata, aga energiast tühja ja väntsutatuna tunned end ikka, kuna see teistest sõltuv kiituse- ja tunnustusvajaduse karikas on põhjatu.
Naerata iseendale. Tee asju, mille eest iseennast tunnustada. Õpi ise endale meeldiv olema. Tunnusta, kiida teisi. Alusta pisikeste positiivsete asjade märkamist. Leia enda iseseisev mina üles.
Teemaalgataja, su jutt on nagu pärit mõnest nõukogude-aegsest teismeliste tüdrukute salmikust. Seal ikka leierdati selliseid ilusaid lausekesi stiilis “Mäleta tüdrukut, kes tihti naeratas, kuid harva oli õnnelik” või “Roos närtsib, marmor puruneb, kuid armastus ei unune”.
