Millised on teie kogemused oma lastega ja mis vanuses peaks toimuma algkooli laste iseseisvumine selles mõttes, et nad saavad aru, et vastutavad ise oma õppimise eest?
Lapsed on küll erinevad, aga mitmendas klassis võiks oodata, et laps on suuteline ise oma kooliasjade eest vastutama ning ei vaja enam vanema igapäevast suunamist ning meeldetuletusi?
minu teise klassi laps vajab pidevat meeldetuletamist, et hakka õppima, aga tundub, et teised tema klassist vajavad palju rohkem abi.
Kui kool ja vanemad tegelevad teadlikult ennasjuhtiva õpilase arendamise nimel, on see teiseks klassiks täiesti reaalne. Tundub ulme, aga Eestis on neid klasse ja koole, kus laps vajab küll 2. klassis abi, aga oskab ise küsida ja vastutab ise oma tähtaegade ja ülesannete tegemise eest.
Kui teadlikult seda oskust ei arendata, siis isegi gümnaasiumis ei pruugi tulla seda vastutust. Mul on neid õpilasi ka 12. klassis, kelle ema kirjutab mulle küsimustega, millal järeltöö on ja praegu distantsõppe ajal teeb lapse eest ülesandeid.
Ma küsin oma üheksandikultki tema õppimise kohta.
Oleneb täiesti lapsest. Minu üks laps õpib täiesti iseseisvalt, teine veel 7 klassis iseseisvalt ei tee suurt midagi, peab kontrollima. Eile seisin kõrval u 10-15 min. tegi ilusti töövihiku ülesanet ja kui läksin paari tunni pärast vaatama, et kas on õpitud, ta oli täpselt sama koha peal kus minu lahkudes.
Küsimuse peale, et kas on õpitud tuleb ikka jaatav vastus, ainult järgmise päeva hommikul tuleb õpetajalt esitamata töö teade.
õppis iseseisvalt ja ilma kontrollimata kuni 8.klassini. nüüd käin ja kontrollin.
Eelmisel kevadel pidin 2. klassi lapsel seljas elama, et ta õppimisega pihta hakkaks. Kui juba algus tehtud oli, sai suures osas ise hakkama. Täna hommikul nägin vaeva (3. klassi lapsega), et ta õigeks ajaks laua taha saada. Seejärel tegutses väikeste pausidega ise. 1. klassi laps taipas seda, et õppima peab, ise, aga temaga pidin õppimise ajal kõrval istuma, sest tekkis abivajadus.
3.klassi laps ja hetkel on distantsõppe ajal tunni alguseks kenasti ise laua taga valmis. Eelmisel aastal oli see pisut raskem, st motivatsiooni ikka üldse ei olnud. Koduseid ülesandeid pean sel aastal ka õhtuti meelde tuletama, sest ta ei taipa ise kella vaadata ega adu, millal on juba nii hiline aeg, et õppimine võiks tehtud olla. Aga kui ütlen, et vaata kella, siis teeb kohusetundlikult asjad ära küll. Sellest ei tasu unistada, et kohe peale koolitunde ka kodused ühe jutiga tööd ära tehakse 😀
Umbes 6. klassist sai ise hakkama, poisslaps. Selle poole ma ei püüelnudki, et ta algklassides kohe iseseisvuks. See aitab ju suhteid hoida, kui on, millest lapsega rääkida.
õppima hakkamist pidin viimati meelde tuletama umbes 2.klassi 1.poolaastal.
edasi tuli aastaid kõik nii, et mina ei pidanud midagi torkima ega meelde tuletama.
nüüd tuletan taas iganädalaselt meelde… ülikooli lõputöö esitamise tähtaega 😛
Millised on teie kogemused oma lastega ja mis vanuses peaks toimuma algkooli laste iseseisvumine selles mõttes, et nad saavad aru, et vastutavad ise oma õppimise eest?
Lapsed on küll erinevad, aga mitmendas klassis võiks oodata, et laps on suuteline ise oma kooliasjade eest vastutama ning ei vaja enam vanema igapäevast suunamist ning meeldetuletusi?
Täpselt nagu minu pojast jutt,sooviks ka teada millal ise hakkab oma kooli asjade eest hoolt kandma,praegu kui ma meelde ei tuletaks võib terve nädala õppimine tegemata jääda.No nii väsitab.
Minu 11-aastane oli siiani väga kohusetundlik ja tegi kõik korralikult ära. Kunagi ei pidanud utsitama või koos õppima vms. Nüüd eelmisel sügisel toimus muutus ja õpin temaga koos, samuti pean meelde tuletama. Suulisi asju ta ei vaataks ka, kui mina ei susiks ja ei teeks koos temaga. Mõtlen juba, et kas tõesti nüüd jääbki nii.
mõlemad vanemad lapsed umbes 4 klassi poole peal jõudsid sinnamaani, et planeerisid oma aegaja tegid kooliasju asju ise ja käisid küsimas, kui midagi selgusetuks jäi.
9. klassi poole peal läks mõlemal jälle lappama, aga mitte selle, et nad ei oskaks või ei suudaks õppida. pigem on tekkis igasuguseid kooliväliseid tegevusi, mille peale aega kulutada on märksa mõnusam. ma ikka käin ja vingun, aga nii suuri enam ju käekõrval laua äärde ei tassi.
<p style=”text-align: right;”>
Oleneb täiesti lapsest. Minu üks laps õpib täiesti iseseisvalt, teine veel 7 klassis iseseisvalt ei tee suurt midagi, peab kontrollima. Eile seisin kõrval u 10-15 min. tegi ilusti töövihiku ülesanet ja kui läksin paari tunni pärast vaatama, et kas on õpitud, ta oli täpselt sama koha peal kus minu lahkudes.
Küsimuse peale, et kas on õpitud tuleb ikka jaatav vastus, ainult järgmise päeva hommikul tuleb õpetajalt esitamata töö teade.
Mul 8 klassis käiv tütrega sama jama ja egas ei osk miskit ette ka võtta. Ei ole talle kõike ette ära teinud, igatpidi kaasanud kodutöödesse, innustanud ja ise sihikindlusega eeskujuks olnud. Kuid tütar on täiesti vastupidine meile, täielik ludri, ei oma mingit motivatsiooni õppida või halbu hindeid parandada, ta on sellise ,,mul on suva,, suhtumisega. Teeb nii palju kui peab ja nii vähe kui võimalik. Isa võim talle ammu ei mõju, mind kuulab(veel). Õppimist tuleb sundida, kontrollima, et kõik tehtud, ütleb, et tehtud, siis selgub, et pool tegemata või üldse tegemata. Ise ka tunnen, et lapsevanemna täuesti ebaõnnestunud. Mehest küll lahutatud, kuid meil suhted väga head ja lahkuminek lausa eeskujulik, ei pruugiks arugi saada, etme lahus olevad vanemad oleme. Seega ei tahaks uskuda, et see sellist mõju avaldas. Kohati tundub, et ta käitub nii, sest tahab lahe olla. Samas kui miskit korda vaja ajada on, on ta arake, sõpradega on ta selline äge emolik pliks. Täielik vastand sellele, mida ise lootsin, et tast saaks. Krt. et need kasutusjuhendid sünnitusmajas kaotsi läksid, siiani ei ole neid üles leidnud. :)</p>
Kuna ametlikult 1. klassis kodust õppimist anda ei tohi, siis ma arvan, et teise õppeaasta jooksul ehk kolmandaks klassiks. Et siis teisel aastal harjutab ka seda, et ta ise vastutab kodutööde eest, ise uurib, kui on puudunud, ise vaatab e-koolist jne. No see nagu ideaalolukord 😀
Tegelikult ongi nii, et mida rohkem ise kontrollida, seda vähem õpib vastutama. Kui lasta aga julmalt lahti, siis on laps sundseisus – kui ei õpi ise vastutama, siis ega see kontrollimine aitab ju ainult lühiajaliselt – ega kui ta ikka ei ole vastutustundlik, siis lihtsalt pole ja tuleb leppida, et laps on nagu on….Mõnel tekibki alles 20+ vanuses see vastutustunne, mõnel mitte kunagi.
Rohked näited kinnitavad, et 1. klassi algusest peale on iseseisvumine kindlasti võimalik, aga see ei juhtu iseenesest, vaid iseseisvaks sa pead last kasvatama titest peale. Räägid sündmustest, mis seisavad ees, ning mineviku sündmustest. Kuhugi minnes mõtled temaga koos valjult, mis on ilmale ja olukorrale sobiv riietus, mida võtame kaasa ja vaatame, et kaasa võetud mänguasjad saaksid tagasi koju. Lased tal vahel kannatada unustamise ja tegematajätmise kurbi tagajärgi.
