Tulid seltskonnas jutuks ülemused ja töökorraldus. Üllatus oli suur, et teistel üsna negatiivsed kogemused seoses ülemustega, et olla kiuslikud, kontrollivad (käivad kontoris ringi, vaatavad arvutiekraane ega Delfi või Perekool 😀 lahti poleks) ja end üle tähtsustavad tegelased, töötajad peavad kontoritöö puhul väga täpselt aega järgima, 16.58 ei tohi kindlasti laua tagant lahkuda, vaid 17.00, rääkimata varem lahkumisest ja muudest võimalikest tööajale langevatest asjatoimetustest. Tundub nii uskumatu, et tänapäeval leidub selliseid ülemusi ja tööandjaid. Varem töötasin 4 töötajaga väikeettevõttes, kus ülemus oli ühtlasi sõbranna ja pool aastat tagasi liikusin 30 töötajaga ettevõttesse, kus enamus on naised. Seni ainult head kogemused. Ainult 1 (mees)ülemus ja töökorraldus on liigagi mõistlik, mida paar tükki kipuvad kahjuks ära kasutama. Tähtis on, et ülesanded täidetud, käi päeval arsti juures või shoppamas, ise valid. Lasteaiaõpetaja helistas, et lapsel on palavik, anti niisama päev vabaks ja palgast maha midagi ei võetud. Olen kuulnud igasuguseid jutte, kuidas meesülemused ahistavad või teevad seksistlike nalju, aga siin kollektiivis sellist asja pole. Kuidas teistel kägudel selle asjaga on, kas saate töötada vabas õhkkonnas või töötate ülemuse diktatuuri all ja on ülemus kätt tagumikule toppiv šovinist?
Teema: Missugused on teie ülemused?
Vaat need su lasteaiaõpetajad küll ei tohi tööle hiljaks jääda ega saa lõdvalt vaba pärastlõunat:)
Kangesti kisud sinna lumehelbekese kanti, kui siin siiralt imestad, et tööandja ei tahagi Delfi või Perekooli lugemise või isiklike asjade ajamise eest palka maksta. Vahi raibet ikka, onju.
Mis sind üllatas? Et on nõmedaid ülemusi või et ülemusi kirutakse?
Mina olen kokku puutunud erinevate ülemustega, neid on igasuguseid. On sõbralikke ja toredad, on kupjaid, on loomingulisi, on reeglites näpuga järje ajajaid. Tihti on ülemus ise ka kellegi alluv, st et kui ta ei ole samas firma omanik, siis tema käitumine on samuti kellegi teise poolt ette kirjutatud. Suurtes erafirmades on niisugused vaheülemused tihti ebameeldivad, kui sekka satubki sõbralikum, siis sellised vahetatakse üsna ruttu mõne jäigema vastu välja. Väikefirmades, kus omanik ühtlasi ülemus või kus kõik töötajad tunnevad kõiki, on suhted sõbralikumad (minu kogemuse põhjal). Kindlasti võib olla ka selliseid väikeettevõtteid, kus omanikus ülemus on õudne siga.
Praegu olen mina iseenda ülemus, suht leebe, ei piitsuta end eriti. Alluvaid on mul olnud, teiste ülemusena ma eriti ei hooli tagumikutundidest, kuid tähtaegadest kinnipidamist ma nõuan küll ja ühtlasi ma tahan, et tehtud tööd esitataks tööaja sees. Mitte kesköösel, nädalavahetusel vms. On olnud alluv, kes armastas töötada nädalavahetuseti. Mis ühtlasi tähendas seda, et mina oleksin pidanud pühapäeval tema tõttu tööd tegema. Siis küll tegin ühe üsna kurja kõne talle. Asi paranes. Ma ei tea, kas see inimene arvas pärast seda, et ma olen õudne inimene 😀
normaalsed
Mul on elus olnud kokku ca 6-7 ülemust, üks naine, ülejäänud mehed. Ja konkurentsitult kõige hullemate omadustega oli see naisjuht (kuigi oma tööd ta oskas ja tegi hästi), lihtsalt kui talle keegi ei meeldinud, siis sõitis ta sellest nagu trammiga üle.
Aga sellega, et kellapealt peab töö lõpetama, või ei tohi ära käia või puhata, sellega pole kunagi probleemi olnud, ka mitte selle naisülemusega. Aga sellegipoolest eelistan meesülemusi.
Minu praegune ülemus mulle meeldib. Ametikoht on selline, kus ei loeta tagumikutunde vaid töö on vaja ära teha. Ehk siis hilinemised ei ole probleemiks kui töö tehtud ja probleeme ei ole. Ei karju, ei lärma aga on autoriteet. Kui mõne probleemiga (töökoormus, mõni tööülesanne) tema poolde pöörduda siis aitab leida lahenduse.
Ma olen jäänud mõtlema, mis laadi ülemus on Euronics’is. Ma ostsin nende kauplusest 50 eurose toote ning kui läksin leti juurde raha maksma, taheti minult ka nime teada. Kui küsisin, milleks, kas tahate mulle reklaami telefonile või koju saata või on klientide nimede kogumine teil kohustuslik? Vastuseks pobises müüjatädi oma nina alla et: nooo et kui äkki tahate parandusse tuua siis teame et see olete teie.
Või olin ma müüja huviobjektiks seetõttu, et maksin sulas?
Kuidagi imelikuks muutub viimasel ajal see meie eluke. Varsti ei saa vist sulas isegi mingit väikest kodutehnikat või köögimikserit või kohvimasinatki enam osta, enne kui ei jäta kauplusse oma nime.
Ja kuidas see teemasse puutub?
Mul on praegu väga hea ülemus, patt oleks viriseda. On alati rahulik, ei kisa, ei karju, on hästi mõistev ja arusaaja inimene, tööaega minutipealt ei jälgi ning töötajate selja taga luuramas ei käi. Oma alluvaid ta usaldab ja probleemide korral reeglina ka kaitseb.
Seepärast ei häiri mind ka see, et ta tööalaselt pisut rumal ning töötegijana mõnes asjas mugav ja mõnes lihtsalt saamatu on. Positiivne kaalub kindlasti selle teise osa üles, nii et meil on tööl päris mõnus õhkkond.
Ma arvan, et karmimad ülemused on alati lihttööde puhul: liinitööd, kassapidajad jne. Seal ju loetakse töö tegemist nn tükikaupa ja kui taoline liinitööline lahkub paar minutit varem või on ekraanil muuga tegemist, siis on kohe niiöelda “üks tükk” vähem tehtud.
Aga kui on selline kõrgem koht, mille töötulemust ei saa nii hästi kellaga või tükikaupa mõõta, nagu enamus kontoritöid on (projektijuht, manager jne), siis võib ka lõdvemaid reegleid lubada. Sest hea töötaja pingutus ja kasumlikkus joonistub välja pikema aja jooksul. Kui ta teostab oma mitmenädalase tähtajaga projekti väga edukalt õigeks ajaks, siis pole ju vahet, kas mõni teisipäev tegi pool päeva vähem või mitte.
Ja lisaks on sellistes kõrgema palgaga, lõdvemate reeglitega kohtades tööl ka haritud ja enesemotivatsiooni oskusega inimesed. Ei taha halvasti üldistada, aga paraku kipub nii olema, et kui lihttöölistele natuke järgi lasta ja lõdvemaid reegleid lubada, siis on kohe sagedasemad ülelaskmised. Ja eks see on nende poolt vaadatuna ka õige, kuna töö on ilmselt vastik ja vähetasustatud, seega käiakse seal hädapärast ja tehakse täpselt nii vähe, kui kästakse.
olen töötanud 10+ kohas, mees ja -naisülemusi on olnud umbes pooleks. mehed on kõik olnud normaalsed ja mõistvad, naised üks hullem kui teine.
Mul on olnud 9 ülemust. Neist 8 on olnud head ja koostöö on igati tore olnud. Kuid see üks oli üsna ebameeldiv. Mõtlesin algul, et viga on ehk minus. Kuid praegu mõtlen teisiti.
Hea ülemus peaks olema erapooletu ning ei tohiks minna isiklikuks. Labane samuti ei tohiks olla.
Muuhulgas tegi selle ebameeldiva ülemuse tütar mu kasvu kohta kohatuid nalju (olen väiksemat kasvu). Suutsin seal töökohas olla 4 kuud.
Mul on kõige hullem ülemus olnud erafirmas. Sai firma oma isalt, endal polnud sellest alast mingit aimu, haridust ka mitte. Oli ikka täiesti asjatundmatu ja juhtis magistri- ja doktorikraadiga inimesi nagu vabrikutöölisi. Kui hilined 5 minutit, siis palgast maha jne. Ei osanud inimese tööpanust kuidagi adekvaatselt hinnata. Mõni istus seal arvuti taga küll väga kenasti, isegi üle tööaja, aga tulemust ei olnud mingisugust. Teda siis kiideti. Eks tulemus oligi see, et head töötajad lahkusid ja paari aastaga tuli pankrott, samas töötajatel siiski väga halb kogemus.
On olnud igasugu karvaseid ja sulelisi.
Üks käis mööda kontorit ringi, tagus rusikaga omale vastu rinda ja rääkis, et on tippjuht. Firmas oli umbes 10 töötajat. Firma loomulikult ammu pankrotis.
Teisele meeldis pidevalt töötajate peale karjuda. Kõik peale tema olid loomulikult lollid. Samas konkureeriva firma omaniku ees oli madalam kui muru. Lisaks arvas, et kõik naised kes talle meeldisid oleks pidanud talle kindlasti seksi pakkuma. Üks nendest kes pakkus on tänaseks päevaks edukas firmaomanik.
Positiivsemad kogemused firmades kus omanik välismaalane. Nemad millegipärast ei ole pidanud oluliseks enda isiku erilisuse rõhutamist.
Mina olen see kiuslik ülemus. Kui tööaeg on 8-17 siis on see nii, mitte 8.30-16.30, lisaks tunnine lõuna ja ikka 8 tunniline tööpäev.
Lisaks ei nõustu facebooki vestluste eest maksma või isiklike telefonikõnede peale. Üldiselt on minu kogemus – inimesed, kelle jaoks on ülemused – oioi kui pahad, siis tegu tihti ikka sellega, et tööline ei saa aru – tööl tehakse tööd ja vabal ajal tegeled era asjadega.
mainin siis ka ära, minu töötajad ei ole kõrge kvalifikatsiooniga, uue töötaja koolitab välja nädala-kahega.
Mina olen see kiuslik ülemus. Kui tööaeg on 8-17 siis on see nii, mitte 8.30-16.30, lisaks tunnine lõuna ja ikka 8 tunniline tööpäev.
Lisaks ei nõustu facebooki vestluste eest maksma või isiklike telefonikõnede peale. Üldiselt on minu kogemus – inimesed, kelle jaoks on ülemused – oioi kui pahad, siis tegu tihti ikka sellega, et tööline ei saa aru – tööl tehakse tööd ja vabal ajal tegeled era asjadega.
mainin siis ka ära, minu töötajad ei ole kõrge kvalifikatsiooniga, uue töötaja koolitab välja nädala-kahega.
Eks see sõltubki väga sellest, mis tööd inimene teeb. Et kas AEG = RAHA umbes muutumatus võrdelises seoses.
Mina näiteks olen vabakutseline tõlkija, iseenda tööandja seega. Ja minu suutlikkus on olenevalt tekstist tõlkida päevas 8-10 lk. Ma suudan selle mahu ära tõlkida ajaliselt ka mitte 8 tunnise tööpäevaga, vaid näiteks 5-6 tunniga. Siis jääks nagu tööpäevast veel paar tundi, et võiks ju rohkem tõlkida, aga no ei toimi nii, sest aju lihtsalt ei suuda rohkem. Teha ju võiks, aga siis kannataks kvaliteet ja no ei ole mõtet.
Kujutan ette, et kui mul oleks töötaja, kes samamoodi töötaks kiiresti ja suudaks ära teha teise inimese terve päeva töö näiteks kolmveerandi päevaga, siis mina oleksin vabalt nõus maksma inimesele täiskoha palka ning andma talle tööaja suhtes rohkem vabadust.
Aga üldiselt teemast – mul on elus olnud päris mitu ülemust ning asi, mis mind kõige rohkem häirib on see, kui ühest küljest otseselt ei öelda mida ja kuidas tahetakse.. rõhutakse sellele, et “vabad käed” ja “loomingulisus”, aga kui siis teed nii nagu tahad, siis see ei kõlba ja on jama. Viimane töökoht enne vabakutseliseks hakkamist oligi selline, kus asi sai lõpu pärast minu ja ülemuse vahelist vestlust, mille point tema poolt oli, et “ma ei oska sulle öelda mida sa täpselt valesti teed või kuidas sa peaksid oma tööd tegema, aga nii nagu sa teed ei sobi mulle hästi”… sellises olukorras ei ole lihtsalt võimalik ülemuse ootustele vastata.. iga kell eelistaksin rangemat tüüpi, kes annab selgelt juhised ette, mida ja kuidas teha, sest siis on vähemalt kindel, et saab õigesti tehtud.
Õnneks pole enam vene okupatsiooni aeg, kus töökoht oli kohustuslik. Kellele ei sobi ülemused või töökorraldus, võivad vabalt otsida teise tööandja või üldse loobuda töökohast.
Olen ka näinud igasuguseid töökorraldusi ja süsteeme, ka selliseid, kus tööaja arvestus algas arvuti ekraani nurgas oleva ikooni klikkimisest, mis tähendas, et tööarvuti käivitumine ja windowsi uuenduste paigaldamine ei olnud tööaja sees. Ja selliseid, kus MSN-is (oli kunagi selline asi) liinil olek oli kohustuslik, kontoris viibimine mitte nii kohustuslik. Ja selliseid, kus pärast tööaega kontorisse (tööd lõpetama) jäänud isikud pidid oma taskust kinni maksma selle, mis öösel varastati (tavaliselt ei varastatud midagi). Ja selliseid, kus mõni kolleeg ilmus tööle alles peale lõunat või õhtul ja sellest ei olnud midagi. Ja selliseid, kus pidi vara hommikul saabudes vastavasse raamatusse kellaaja, nime ja allkirja kirjutama, aga pärast polnud enam probleemi, kui päeva jooksul hiljem keegi sind ei näinud.
Mina olen see kiuslik ülemus. Kui tööaeg on 8-17 siis on see nii, mitte 8.30-16.30, lisaks tunnine lõuna ja ikka 8 tunniline tööpäev.
Lisaks ei nõustu facebooki vestluste eest maksma või isiklike telefonikõnede peale. Üldiselt on minu kogemus – inimesed, kelle jaoks on ülemused – oioi kui pahad, siis tegu tihti ikka sellega, et tööline ei saa aru – tööl tehakse tööd ja vabal ajal tegeled era asjadega.
mainin siis ka ära, minu töötajad ei ole kõrge kvalifikatsiooniga, uue töötaja koolitab välja nädala-kahega.
Selliselt võib käituda ülemus, kellele kehtivad täpselt samad reeglid.
Mina olen see kiuslik ülemus. Kui tööaeg on 8-17 siis on see nii, mitte 8.30-16.30, lisaks tunnine lõuna ja ikka 8 tunniline tööpäev.
Lisaks ei nõustu facebooki vestluste eest maksma või isiklike telefonikõnede peale. Üldiselt on minu kogemus – inimesed, kelle jaoks on ülemused – oioi kui pahad, siis tegu tihti ikka sellega, et tööline ei saa aru – tööl tehakse tööd ja vabal ajal tegeled era asjadega.
mainin siis ka ära, minu töötajad ei ole kõrge kvalifikatsiooniga, uue töötaja koolitab välja nädala-kahega.
Selliselt võib käituda ülemus, kellele kehtivad täpselt samad reeglid.
Ha ha. Arvad, et see ülemus saab nii, et kell 17 pastakas kukub ja kõik?
Mina olen see kiuslik ülemus. Kui tööaeg on 8-17 siis on see nii, mitte 8.30-16.30, lisaks tunnine lõuna ja ikka 8 tunniline tööpäev.
Lisaks ei nõustu facebooki vestluste eest maksma või isiklike telefonikõnede peale. Üldiselt on minu kogemus – inimesed, kelle jaoks on ülemused – oioi kui pahad, siis tegu tihti ikka sellega, et tööline ei saa aru – tööl tehakse tööd ja vabal ajal tegeled era asjadega.
mainin siis ka ära, minu töötajad ei ole kõrge kvalifikatsiooniga, uue töötaja koolitab välja nädala-kahega.
Minu meelest on küsimus pigem selles, et ülemus võib olla väga nõudlik ja punktuaalne, kuid siiski väga hea ülemus. Samas tööga rahul olla saaks järgmistel juhtudel:
1. Ülemus näitab ise eeskuju – ei hiline, töö ajal teeb tööd, mitte ei kohvita sekretäriga või käi pikkadel lõunatel, on oma alluvate jaoks olemas jms. Muidugi – ka ülemusel võivad olla privileegid, kuid kui ise järjepidevalt oma reegleid rikkuda, siis mingit austust ei maksa oodata. Tehke minu sõnade, mitte tegude järgi ei ole kunagi hea starteegia, millega sõpru võita ja asutust välja teenida.
2. Töö iseloom nõuab pidevat nö kohalolekut ja töötegemist. Ongi ju olemas palju töid, kus näiteks töö iseloomu või ohutusnõuete tõttu ei saagi tulla kõne alla FB istumine, isiklikud kõned vms. Ei kujuta ju keegi näiteks ette, et kasvataja istuks lastega tegelemise asemel hoopis nutikas või bussijuht hakkaks roolis Delfit lugema. Sama ka klienditeeninduses – jah, kellegi elu ei ohusta, aga ühelegi kliendile ei meeldi, kui töötaja temast väljagi ei tee ja chatib kellegagi või arutab kõvahäälselt eelmise õhtu seiklusi. Küll aga kui bussijuhil või teenindajal on töö aja sees kliendivaba paus või kasvatajal lapsed magavad ning ülemus ikka ei luba vajadusel isiklikku kõnet teha, siis jah – selline ülemus on j.bu. Samuti on palju töid, kus töö ajal toimuv netikasutus ei ole iseendast probleem, kui töö tehtud. Siinkohal eelkõige just kontoritööd. Kui mul on vaja kindlaks kuupäevaks ära teha projekt, muid kohustusi pole plaanis ning mul sai see tund enne tööpäeva lõppu valmis, siis jääb täiesti arusaamatuks, miks ma ei võiks ära minna või uudiseid lugeda. Sest keegi luurab mul selja taga ja õiendab? Jah, sel juhul edu värbamistoimingutel. Enamik inimesi ei ole sellise mõnitamisega nõus.
3. Tööl on kas väga hea palk või muud hüved, näiteks pandlik töökorraldus, erinevad soodustused vmt.
4. Juba tööle asudes on väga konkreetselt teada, et käib minutipõhine arvestus, tagumikutunnid on au sees, igasugune inimlikkus puudub, arvutikasutust jälgitakse jms. Kui siis keegi tööle tuleb, on juba tema oma asi, kui selliste tingimustega nõus on. Ja nagu ma ikkagi meelde tuletan – kõik sõltub töö iseloomust. On töid, kus peabki väga rangelt ettekirjutusi järgima ja on töid, kus ettekirjutused on lihtsalt vastiku ülemuse võimalus ennast tähtsana tunda ning ei anna reaalselt töökvaliteedile midagi juurde.
Aga teemasse – hetkel on mul maailma armsaim ülemus: sõbralik, kompetentne, toetav. Tema on aga olnud lühikest aega. Enne teda oli kohutav fuuria: ülbe, rumal, valelik. Aru ma ei saa, kuidas teda nii pikalt taluti, aga lõpuks saime temast lahti. Näited suurepärasest juhtimiskultuurist:
1. Inimesel suri lähedane pereliige. Küsis matuseks vaba päeva. Sellele järgnes tänitav ja ülbe kiri, kus siis lõppu lisatud – ma siis seekord vastutulekuna võimaldan päeva vabaks saada, aga vaata, et seda enam ei juhtuks.
2. Tibi ei teadnud, et edasi saadetud kirjad meie tööpostkastis salvestatakse. Unustas mingi kirjaga tegeleda ja üritas mind selles süüdi lavastada öeldes, et mina kindlasti ei saatnud temale kirja edasi. No ma siis võtsin arhiivist välja.
3. Lahendasime tööl olukorra. Pärast saime sõimata, et nii need asjad ei käi ja selliseid olukordi lahendame me hoopis teisiti. No olgu. Ma siis edaspidiseks salvestasin tema kurja kirja. Ja paari kuu pärast sama olukord – lahendasin seekord nii, nagu tibi käskis. Mis te arvate, kas sellele järgnes ülbe kiri, et neid olukordi lahendatakse meie ettevõttes nii, nagu mina esimene kord tegingi.
4. Keelas inimestel otse pöörduda personaliosakonda, raamatupidaja jutule jms. Kui siis läbi tema pöörduti, siis tema otsustas, kas tema lubab antud küsimusega üldse edasi tegeleda. Probleem on selles, et tal polnud seadustest halli aimugi, ta arvas, et tema sõna ongi seadus ja nii tekkis mitmeid ootamatuid ja napakaid olukordi ning pidi hakkama ikka lausa seadusepunkte tsiteerima.
Jumal, kui tore oli temast lahti saada. Ja nendele, kes ütlevad, et töötaja võib ju alati ise ära minna, kui midagi ei sobi. Aga miks? Mina töötasin asutuses ammu enne seda hullu. Töö meeldib, palk on OK, firma ise tore – miks krdi pärast peaksin mina ära minema. Kui on sõda, siis on sõda, aga mina küll saba jalge vahel ära ei lähe.
olen töötanud 10+ kohas, mees ja -naisülemusi on olnud umbes pooleks. mehed on kõik olnud normaalsed ja mõistvad, naised üks hullem kui teine.
Naisülemused hindavad su oskusi ja nõuavad tulemusi. Nagu ongi normaalne. Neid ei huvita su kintsunäitamine ja totakas naeratus.
See teema on suletud ja siia ei saa postitada uusi vastuseid.
