Teema: Mitte kunagi ei ole hommikuti kerge ärgata

50 ligi olev inimene võiks ju olla kuulnud, et on olemas hommikuinimesed ja õhtuinimesed…

Mina näiteks ei ole ka hommikuinimene ja mul läheb ikka mitu tundi aega, enne kui must asja saab. Tööl enne lõunat pole mõtet sisulisi küsimusi mu käest küsida. Või noh, küsida võib, aga vastuse kvaliteet on väga kõikuv, ütleme nii.

Kuigi ma enda kohta pigem kasutan seda ingliskeelset nalja, et “I am not an early bird or a night owl. I am some form of permanently exhausted pidgeon.”

Mina olen nt selline inimene, kellele sobib kindel rutiin. Ehk siis iga päev samal ajal magama ja hommikul kindlal ajal üles. Ja ei tohi ka liiga kaua magada. Selline 8-9 h ööund oleks hea. Kui asi lappesse läheb, siis on migreenihoog ja niisama rõve olla. Ehk peaksid sama proovima, kui sa juba seda teinud pole.

Kas ainult ärkamine raske või terve päev uimane? Kui terve päev siis nt ka – vitamiinipuudus? Kilpnäärme probleem? jne.

#3916031:

Kas ainult ärkamine raske või terve päev uimane? Kui terve päev siis nt ka – vitamiinipuudus? Kilpnäärme probleem? jne.

Ei, paar tundi pärast ärkamist on juba ok olemine. Mingite vitamiinide puudust ei ole, teadaolevat terviseprobleemi ka mitte, vereproovid on korras nagu kosmonaudil.

#3915978:

Kuigi ma enda kohta pigem kasutan seda ingliskeelset nalja, et “I am not an early bird or a night owl. I am some form of permanently exhausted pidgeon.”

pidgeon? ongi selline sõna, kas mingis slängis?

#3915915:

Ükskõik mis kell ma tõusen või kui mitu tundi olen öösel maganud, on hommikuti ärkamine ikkagi megaraske. Minu jaoks on ärkamine täiega ebameeldiv, olen nagu uppund kukk, ääretult uimane on olla ja tuju on pahur. Tükk aega kulub hommikuti, enne kui inimese tunne tuleb. Olen proovinud erinevatel aegadel magama minna ja ärgata, üritanud unetsükleid järgida, vahel maganud lihtsalt nii kaua, kuni uni ise on ära läinud, aga siis on jällegi teistmoodi uimane olemine ja pea päev otsa paks. Mul ei ole kunagi sellist asja, et ärkan, hüppan rõõmsalt voodist välja ja hakkan tegutsema. Vanust on juba ligi 50, ei tohiks ju enam nii suurt unevajadust olla.

Ma ka sinuvanune. Samuti vajasin tunde ärkamiseks. Väga vastik tunne oli tõustes, ei saanud kuidagi käima. Ootasin oma kohvitassi nagu imet. Vererõhk oli ka madal. Muudkui uimerdasin ja lamasin ka kohvitassiga diivanil.
No ja siis sain aru, et kogu asi on keha liikuma saamises. Mida kiiremini vere käima saan, seda parem on.  Ei tahtnud enam kannatada seda uimasust.
Hakkasin kohe (veel voodis istudes) tegema õlaringe. Nii, et ikka kogu rindkere ka liigub. 10 korda ühtpidi, siis 10 korda teistpidi. Siis pearinge. Aeglaselt ja rahulikult, aga maksimaalselt pingutades. Kogu asi võttis aega 5 minutit, aga kui kohvimasina nupuni jõudsin, olin juba täiesti ärkvel, veri liikus ja keha oli soe. Kuni kohvi ootasin, tegin veel kümmekond käteringi üht- ja teistpidi, hakkas veel parem.
Sellises vanuses peabki oma keha liikuma saama, mitte uimerdama jääma ega ootama, et ise läheb paremaks. Ilmselt küll tüütu ja ebamugav kohe ärgates võimlema hakata, aga väga kasulik.

Mul on ka raske hommikul ärgata. Eriti kui puhkepäev ja hommikul on lastud üheksani või kümneni magada. Siis uimerdan pool päeva. Võin ka 10 h järjest magada.

Hommikul ärkan vaevaliselt, ei saa aru kuidas mu mees suudab kell 6 iga päev tõusta. Vajan tunni-paar ärkamiseks enne kui tööd tegema hakkan.

Vanust 50+, ülekaalu pole. Vererõhk ka pigem madal.

Aitab kui minna magama enam-vähem samal ajal. Kui pool tundigi hiljem lähen, on rütm sassis.

Võib-olla sööd-jood veel liiga hilja? See võib ka mõjutada. Aga üldiselt tõesti soovitatakse unerežiimi samana hoida ehk ka puhkepäevadel umbes samal ajal uinuda ja ärgata. Paljud inimesed ei lähe nädala sees piisavalt vara magama ja magavad nädalavahetusel “järele”.

#3916225:

Jah, minagi soovin enne tööle startimist pikemat  aega kohvi ja uudiste seltsis, aga see on pigem mugavuse ja harjumuse küsimus, mitte kehaline/füüsiline probleem, millest TA kirjutab.

TA kirjeldab, kuidas tal on ärgates uimane olla ja tuju on kehv. Eeldasin, et ta tõuseb kohe üles ja hakkab vastumeelselt toimetama, tunneb end halvasti ning keerab end oma halvale enesetundele keskendumisega veel rohkem üles. Sellisel juhul võib kasu olla aeglaselt ärkamisest ja meeldivatele tegevustele keskendumisest.

Kehaline/füüsiline probleem unega võib olla tingitud mitmetest asjaoludest. Kui ise probleemi põhjustele jälile ei saa, siis saab soovitada esmalt perearsti külastust. Siis saab selgemaks, kas seda ei võiks põhjustada mingi ainepuudus või veel märkamata haigusekolle. Peale selle võib abi saada unemeditsiinist. Ja tähelepanuta ei maksaks jätta ka vaimset tervist, sest võib-olla on põhjuseks hoopis alateadlik stress või ka kergemakujuline depressioon, mis une ajal füüsilise taastumise ebapiisavaks teeb.

Põhiline on see, et TA ei pea edasi kannatama. Kindlasti peaks selle asjaga edasi tegelema.