Teema: Mul on nii hea mees ja me ei ole õnnelikud:(

Sa elad koos inimesega, kelle vastu sa ei tunne kirge. Kogu lugu. Mees võib olla kui heade näitajatega tahes, kui omavahelist keemiat ei ole, ei ole ka õnnetunnet paraku.

Ah minge p…e selle armastus tuleb taevast jutuga.

Ei tule taevast. Armastus tuleb lähedust loovatest tegudest mõlema suhte poole poolt ning väga heast omavahelise suhtlemise oskusest. Ilma armastust loovate tegudeta sureb iga dopamiinist ja illusioonist kantud armumise kirg hiljemalt 2 esimese aastaga.

Ma ei ole kohanud ühtki pikaajalist kirglikku suhet kus ûks osapooltest kàitub enesekeskselt ja sigatsevalt ja kirg on ikka olemas. Môttetu jutt on see kas armastus on vôi ei ole jutt. Loomalik illusioonist kantud kirg kas on vôi ei ole. Aga armastus on igaühe enda luua. Oi mind ajab kohe vihale ……

Teemaalgataja-ôppige mehega koos làhedust loovalt ja tulemuslikult suhtlema. Mitte midagi muud ei ole vaja.

Vot ei ole nii nagu eelmine kirjutaja kirjutab.
Mis selles kontekstis on siis need armastused- kus see kõik on olemas esimesed 10-15 aastat.

Ja siis mingil hetkel enam ei ole. Ei ole ju selle pärast, et mõlemad või üks osapooltest loobus tahtmast olla suhtes, hakkas tegema enesekeskseid ja armastust kahjustavaid tegevusi. Ja sinna see armastus kadus.

Ja täpselt sama hästi on võimalik armastust taas luua, vastastikku tahtes ja neid tegusid tehes mis kummalegi poolele armastust väljendavad. Need soovid võivad muide olla väga erinevad. Lugege internetist märksõna alt emotional needs.

See millest eelkõneleja räägib- on imearmas juhus, kus kokku on saanud inimesed, kellel on kas väga sarnased armastust väljendavad teod ja ootused, mille tõttu nad seda oskavad väljendada. Või väga head omavahelise suhtlemise oskused.

Ning kõik teised saavad sedasama õppida!!!

Ja ütlen veelkord, mina pole näinud ega kuulnud armastusega suhtest, milles üks osapool käitub enesekeskselt ja teist poolt mitte arvestavalt. Kui seda ei tehta siis on kõik maailmas võimalik.

Kas sul muud emotsioonid on säilinud? Sa vihkad kedagi südamest, tunned kurbust, kadedust, kaastunnet, rõõmu, vaimustust jne?

Mõnikord inimesed muutuvad üdini emotsioonituks, sest nad peavad omi tundeid pidevalt tagasi hoidma: vihastada pole viisakas, rõõmustada on lapsik jne. Armastamine on peen emotsioon, mida lihtne kaotada, kui emotsioonidest loobuda. Täiskasvanu raske elu…

Elasin just mehega päris suure krahhi üle. Koos olnud 11 aastat, neist 8 abielus, 2 ühist last. Ja oligi tunne, et käime pigem üksteisele närvidele. Elasime kõrvuti nagu õde-vend. Ja mul on väga hea mees ja isa meie lastele! õnneks võtsime mõistuse pähe ja istusime maha. Rääkisime, rääkisime, rääkisime. Kuulasime, kuulasime, kuulasime. ja nüüd on kõik parem, kui varem. Ei usu mina, et mõni rahuldust pakkuv suhe toimib lõputult iseenesest, tuleb panustada. Tegelikult on kõik kõige paremas korras, kui inimesed suudavad oma partneri panna esikohale. Ja see peaks toimuma vastastiku. Vägisi seda ei saa aga, kui taas üles leida see, mis kunagi muljet avaldas. Mõelda asjadele, mis endale meeldiks ja seda oma partnerile pakkuda, õpid märkama, et andmise rõõmul on suur osa kogu suhte õnnestumises. Nii kui asjad hakkavad minema stiilis sinu asjad, minu asjad hakkab kiiva kiskuma. Loomulikult ei pea naine mehe sokke korjama jne aga õnn peitub pisiasjades, seega andke oma partnerile märku, et ta on oluline.

[small]Kägu kirjutas:[/small]
[tsitaat]Vot ei ole nii nagu eelmine kirjutaja kirjutab.
Mis selles kontekstis on siis need armastused- kus see kõik on olemas esimesed 10-15 aastat.

Ja siis mingil hetkel enam ei ole. Ei ole ju selle pärast, et mõlemad või üks osapooltest loobus tahtmast olla suhtes, hakkas tegema enesekeskseid ja armastust kahjustavaid tegevusi. Ja sinna see armastus kadus.

Ja täpselt sama hästi on võimalik armastust taas luua, vastastikku tahtes ja neid tegusid tehes mis kummalegi poolele armastust väljendavad. Need soovid võivad muide olla väga erinevad. Lugege internetist märksõna alt emotional needs.

See millest eelkõneleja räägib- on imearmas juhus, kus kokku on saanud inimesed, kellel on kas väga sarnased armastust väljendavad teod ja ootused, mille tõttu nad seda oskavad väljendada. Või väga head omavahelise suhtlemise oskused.

Ning kõik teised saavad sedasama õppida!!!

Ja ütlen veelkord, mina pole näinud ega kuulnud armastusega suhtest, milles üks osapool käitub enesekeskselt ja teist poolt mitte arvestavalt. Kui seda ei tehta siis on kõik maailmas võimalik.[/tsitaat]

Kindlasti oled sa kuulnud suhtest, kus keegi armastab aastaid või aastakümneid kedagi, kellega ta koos nt elada ei saa.
Armastus muuseas võib sama järsku ka kaduda, nagu ta tekibki ja siis elataksegi koos nii, et armastust tegelikult ei ole, kas mõlemapoolselt või ühepoolselt, on ainult harjumus, austus, mugavus või kasulikkus. Ei midagi keerulist. Armastust ise taasluua ei ole võimalik. Harva on võimalik, et see tekib ise uuesti, kui teatavad segavad faktorid on tee pealt eest kadunud.

See, millest sina räägid, ei ole armastus – see on leppimine oma saatusega ja kohanemine olemasolevaga parema puudumisel või parema kartuses.

[small]Kägu kirjutas:[/small]
[tsitaat] [small]Kägu kirjutas:[/small]
Kindlasti oled sa kuulnud suhtest, kus keegi armastab aastaid või aastakümneid kedagi, kellega ta koos nt elada ei saa.
Armastus muuseas võib sama järsku ka kaduda, nagu ta tekibki ja siis elataksegi koos nii, et armastust tegelikult ei ole, kas mõlemapoolselt või ühepoolselt, on ainult harjumus, austus, mugavus või kasulikkus. Ei midagi keerulist. Armastust ise taasluua ei ole võimalik. Harva on võimalik, et see tekib ise uuesti, kui teatavad segavad faktorid on tee pealt eest kadunud.[/tsitaat]Kust ometi võetakse, et see on armastus, kui keegi kedagi aastakümneid unes näeb, ihaldab ja mälestusi heietab. See ei ole armastus. See on klammerdumine ja mäletsemine. Armastamist kohtame vaid reaalses inimeste kontaktis, see sisaldab pidevaid tegusid ning vastastikust mõjutamist. Armastust on täiesti võimalik taasluua, kasvatada, samuti on võimalik lõpetada armastamist. Need on keerulised ja palju energiat ning aega nõudvad protsessid, kuid täiesti võimalikud.
Nii tüüpiline on, et räägitakse, kuidas armastus tuleb ise ja muudkui äkki kaob jne. See on armumine, kirg, keemia, mis tuleb ja läheb nagu ise tahab. Armastus on teadvustatud otsus ning siin ei ole midagi juhuslikku. “Armastus sai otsa” on hea ja käepärane vabandus, kui aastatega on igav hakanud. Armastus lõppeb siis, kui inimese teadvus nii otsustab – kui partner petab, valetab, käitub halvasti, muutub oluliselt vms, kuid see otsus käib läbi meie mõtlemisvõime. Armastus ei ole lõppenud, kui pereellu on tulnud rutiin ja igavus. Siis tuleb mitte ajada jampsi, kuidas armastus sai otsa, vaid oma elu kuidagi teisiti huvitavaks teha.
Sedasama ütlen ka teemaalgatajale. Hakka lihtsalt õnnelikuks. Otsi ja leia see miski, mis sind sinu suhtes õnnelikuks teeb. Paljudel on selleks kujutlemine, milline oleks elu ilma selle meheta või siis meenutamine, milline oli mees kunagi suhte alguses. Ta on ka praegu seesama mees, leia temas uuesti need jooned üles, mida kunagi imetlesid.

Kägu 12:35 kirjeldab väga hästi tõeliselt lähedast ja ilusat suhet, mis ka minu jaoks ideaalne armastus on. Kahjuks kõigil pole õnne sellist suhet kogeda. Siis ollakse koos sellega, kes kõige sobivam tundub ja rasketest hetkedest saadakse positiivse mõttega üle. Ja miinustatakse neid, kelle elus see tõeline armastus eksisteerib.

Aga miks sa arvad, et sa ei ole õnnelik? Mida sa täpsemalt EI TUNNE. Kas liblikaid kõhus???
Ega neid ei peagi seal lendama- armastus ei pruugi tulla sulle ilutulestiku näol ja suure suure kirega- võib tulla ka tasapisi inimesega koos olles teda imetledes ja temast hoolides (jahh hoolida saab ka ilma selle ilutulestikku meenutava armastuseta).
Tee endale selgeks, mis oleks sinu jaoks õnn ja mis on puudu ja kas ikka on puudu-ehk on asi sinus. Ootad ehk midagi seebiooperi sarnast.
Kusjuures suhe, kus on AINULT armastus ja kirg sureb ära lihtsalt- suhteks on palju enamat tarvis. Kusjuures suhte nimel peab pingutama- see on jama jutt, et suhe peab olema kogu aeg hea ja roosiline siis ongi ok ja tore suhe ja kõik laabub.
Reaalsus on ju vastupidine.
Ahh mis ma räägin- tegelikult on üks hea film “armastus saabub salaja”- mulle meeldis see film. Seal on kõik see välja toodud, mis ühes suhtes peab olema peale selle armastuse…. ja pärast tuleb ka armastus.

[small]Kägu kirjutas:[/small]
[tsitaat]Ka armastust (ma ei räägi armumisest) teise inimese vastu pole võimalik mingite mehhaaniliste võtetega tekitada. [/tsitaat]Oot, et armumist siis on võimalik tekitada? Hmm.
Sellega olen nõus, et armastus ei saa alata ilma eelneva armumiseta. Valmisolek armastama hakkamiseks tuleb ise või ei tule, seda ei saa suunata – kui aga valmisolek on saabunud, siis edasine on inimese otsuse asi. Kui otsustatakse armastada, siis ongi see otsustatud. Kui ühel hetkel ümber mõeldakse, siis nii ongi. Edasi aga ei juhtu enam midagi lihtsalt ise. Sinu tunne on ilus, kuid see ei välista sugugi mõistuse rolli armastuse hoidmises. Seda, kuidas su armastus allub mõtlemisele, näed alles probleemide ilmudes.

[small]Kägu kirjutas:[/small]
[tsitaat] [small]Kägu kirjutas:[/small]

sa oled nagu brooke logan 😀 tal kogu aeg tuleb see päris armastus peale ja siis kõik hoidku alt. ja see on püha, sest see on armastus :D[/tsitaat]

No sa ei tee armumisel ja armastusel vahet. Brook Logan, nii palju, kui mäletan, lihtsalt armus pidevalt. Ka korduvalt neisse, kellesse ta juba kinagi varem armunud oli. Mulle tundub, et stsenarist oli teadlikult kirjutanud seriaali Brooki kui kergelt nümfomaanlike kalduvustega naise, kes iga sõrmenipsu peale kohe armubki.

[small]Kägu kirjutas:[/small]
[tsitaat] [small]Kägu kirjutas:[/small]
Oot, et armumist siis on võimalik tekitada? Hmm.
Sellega olen nõus, et armastus ei saa alata ilma eelneva armumiseta. Valmisolek armastama hakkamiseks tuleb ise või ei tule, seda ei saa suunata – kui aga valmisolek on saabunud, siis edasine on inimese otsuse asi. Kui otsustatakse armastada, siis ongi see otsustatud. Kui ühel hetkel ümber mõeldakse, siis nii ongi. Edasi aga ei juhtu enam midagi lihtsalt ise. Sinu tunne on ilus, kuid see ei välista sugugi mõistuse rolli armastuse hoidmises. Seda, kuidas su armastus allub mõtlemisele, näed alles probleemide ilmudes. [/tsitaat]

Loe nüüd ikka seda, mida sa näed, mitte seda, mida sa tahad näha. Ma pole kuskil väitnud, et armumist on võimalik tekitada. Armumine on puhtalt hormonaalkeemia.
Ja veelkord – armastusel ei ole otsustamisega mingit pistmist. Ma võin tuhandete inimeste puhul vastu võtta otsuse, et ma hakkan neid kõiki nüüd armastama, ometi seda armastust ei tule. Armastus juhtubki iseenesest, ilma et inimesel oleks seda võimalik kontrollida. Ma olen kord proovinud armastada üht kuulsat ja rikast meest, kes mulle silma viskas ja kallite kingitustega hellitas – no ei tekkinud seda armastust kuskilt otsast. Sul oleks parem mitte sõna võtta teemal, millest sa midagi ei tea.

[small]Kägu kirjutas:[/small]
[tsitaat] [small]Kägu kirjutas:[/small]
Tüüpiline mannetu väide, et need, kes räägivad, et armastus ei tule ega lähe tuulest, poleks justkui kunagi armastanud. Mina omakorda siis arvan, et sina ei ole armastanud, oled ainult kirge tundnud. Kui esialgne loomalik tunne, keemiline tõmme teise inimese poole on lastud läbi mõistuse filtri ning saadud aktsept ning mõistuse tugi, alles siis oled sa hakanud armastama. Ja siis on juba juhtohjad mõistuse käes, miski ei alga ega lõpe enam ilma mõistuse tahteta.
Ah et lapsepõlvearmastused kohtuvad 50+ vanuses, räägivad üksteisele, kuidas “tegelikult” on nad üksteist armastanud kogu elu. Sa vaata vähem armastusfilme ning rohkem elu. Päriselus taandub ka see nähtus loomalikule kirele. Minagi tunnen ühe kunagise armastuse vastu suurt füüsilist tõmmet ka peale juba ligi 30 aastat. See on seletatav minu pikaajalise suhte rutiiniga ning aju omadusega minevikku ilustada. Kas see tähendab siis nüüd, et olen armastanud teda “tegelikult” kogu elu? Oh ei. Ma tean, et armastan oma meest ja oma peret. [/tsitaat]

Minu armastus on kestnud juba ligi 15 aastat, nii et ma tean väga hästi, mis see on. Meeletut kirge pole meie suhtes enam ammu. Muuseas armastusfilmid pole mingi ulme ega fantaasia – need ongi näited elust enesest. Seda enam saab kahelda sinu puhul armastuse eksistentsis, kui sul on raske uskuda, et filmistsenaariumid põhinevad sageli lugudel elust enesest.
Ja ma väidan uuesti, et kui sa pead selle nimel pingutama ja kõvasti tööd tegema, iga natukese aja tagant otsuseid vastu võtma, et tuleb armastada ja et sul oleks hea oma mehega koos elada, siis pole see armastus, vaid pettekujutelm armastusest. Suure tõenäosusega on tegemist tavalise sõltuvus- ja harjumussuhtega, millest on raske loobuda.

[small]Kägu kirjutas:[/small]
[tsitaat] [small]Kägu kirjutas:[/small]
Jah, armastus järgneb armumisele automaatselt inimese tahtest sõltumata, kui inimene on see õige, täpselt samamoodi, nagu peale armumisperioodi kaovad kõik tunded objekti vastu, kui inimene on osutunud n-ö valeks. Ja otse loomulikult võib ka armastus mingil hetkel iseenesest otsa saada. On näha, et sa pole armastust kogenud.[/tsitaat]Siis ei saanud see armastus toitu, kui ta ise ära suri. Inimene lasi ise oma armastusel surra, ei teinud midagi selleks, et armastus ellu äratada. See on nagu inimelu ja arstidega. Inimene sureb tõesti ise, kui arst midagi ei tee. Alati muidugi ei saa ka arst aidata.

[small]Kägu kirjutas:[/small]
[tsitaat] [small]Kägu kirjutas:[/small]
Minu armastus on kestnud samuti 15 aastat ning ma tean väga hästi, mida tähendab tegusõna “armastama”. Loomulikult ei kahtle ma kõigis filmistsenaariumites, kuid enamasti need uhked armastusfilmid räägivad ikkagi kirest. Nad ei räägi sellest, mis saab 20 aasta pärast ja kuidas see paar siis elab. Arvan, et on üsna tühi jutt, et pikaajalised paarid ei pinguta. Pingutad kindlasti sinagi, kuid see pingutus meeldib sulle. Ma ei väidagi, et see pingutus on ebameeldiv. Minagi pingutan hea meelega. Sa oled nii harjunud igapäevaselt oma armastuse nimel pingutama ning loobuma, et sa ei pane seda enam tähelegi. [/tsitaat]

Ei, ma ei pea elus üldse pingutama – ma ei tee selleks mitte midagi, vastupidi, ma olen rumalusest seda püüdnud lõhkuda. Ma olen oma mehe ühe mõttetu tüli pärast päeva pealt isegi kodust välja visanud ja mees elas vahepeal mujal. Aga juba lühikese aja järel ma tundsin lausa füüsilist igatsust ja valu südames, ja siis sain aru, et ma armastan oma meest liiga palju selleks, et ta lihtsalt endast eemale tõugata. Kusjuures ma ise teda tagasi ei palunud, vaid lasin lapsel helistada ja öelda, et ta võib koju tagasi tulla, kui tahab. Ma isegi ei palunud ta käest andeks. Me lihtsalt teadsime, et sel poleks mõtet, sest see ei muudaks meie tunnetest teineteise vastu midagi. Tõelist armastus ei murra miski.
Ma lehvin mööda maailma ringi, üksinda või sõpradega, sest mehele ei meeldi reisida, aga ma ei tunne muret meie suhte pärast. Ma ei ole elus armastuse pärast mitte millestki loobunud. Mingil perioodil loobusin ma paljudest isiklikest huvidest ainult laste pärast, sest ma teadsin, et tuleb pingutada, kui tahad olla lastele hea ema ehk lapsed ei kasva inimesteks ilma tõsise kasvatuseta. Samamoodi pingutas ja loobus oma tegemistest laste pärast mees. Seepärast ei saa ma aru väitest, et mees ja naine vajavad ka laste kasvatamise ajal seda kahekesi aega ja peavad aeg-ajalt kahekesi puhkamas käima, et suhet hoida. Ei vaja, kui on olemas armastus.