Teema: Mul on nii hea mees ja me ei ole õnnelikud:(

[small]Kägu kirjutas:[/small]
[tsitaat] [small]Kägu kirjutas:[/small]
Ei, ma ei pea elus üldse pingutama – ma ei tee selleks mitte midagi, vastupidi, ma olen rumalusest seda püüdnud lõhkuda. Ma olen oma mehe ühe mõttetu tüli pärast päeva pealt isegi kodust välja visanud ja mees elas vahepeal mujal. Aga juba lühikese aja järel ma tundsin lausa füüsilist igatsust ja valu südames, ja siis sain aru, et ma armastan oma meest liiga palju selleks, et ta lihtsalt endast eemale tõugata. Kusjuures ma ise teda tagasi ei palunud, vaid lasin lapsel helistada ja öelda, et ta võib koju tagasi tulla, kui tahab. Ma isegi ei palunud ta käest andeks. Me lihtsalt teadsime, et sel poleks mõtet, sest see ei muudaks meie tunnetest teineteise vastu midagi. Tõelist armastus ei murra miski.
Ma lehvin mööda maailma ringi, üksinda või sõpradega, sest mehele ei meeldi reisida, aga ma ei tunne muret meie suhte pärast. Ma ei ole elus armastuse pärast mitte millestki loobunud. Mingil perioodil loobusin ma paljudest isiklikest huvidest ainult laste pärast, sest ma teadsin, et tuleb pingutada, kui tahad olla lastele hea ema ehk lapsed ei kasva inimesteks ilma tõsise kasvatuseta. Samamoodi pingutas ja loobus oma tegemistest laste pärast mees. Seepärast ei saa ma aru väitest, et mees ja naine vajavad ka laste kasvatamise ajal seda kahekesi aega ja peavad aeg-ajalt kahekesi puhkamas käima, et suhet hoida. Ei vaja, kui on olemas armastus.[/tsitaat]Oi oi oi, sul on küll täiesti eriline armastus, sest igatsus tuli peale ja mees tuli koju tagasi ja puha :). Oh püha nalja küll. Aga olgu, mis siin ikka sinuga võidu joosta. Tõelist armastust ei murra tõesti miski peale inimese enda hoolimatuse oma suhte vastu, see kajastubki just suhtumises, et minu suhe on lihtsalt igavene ning ma ei tee selleks midagi, et ta ka selliseks jääks.

[small]Kägu kirjutas:[/small]
[tsitaat] [small]Kägu kirjutas:[/small]
Oi oi oi, sul on küll täiesti eriline armastus, sest igatsus tuli peale ja mees tuli koju tagasi ja puha :). Oh püha nalja küll. Aga olgu, mis siin ikka sinuga võidu joosta. Tõelist armastust ei murra tõesti miski peale inimese enda hoolimatuse oma suhte vastu, see kajastubki just suhtumises, et minu suhe on lihtsalt igavene ning ma ei tee selleks midagi, et ta ka selliseks jääks.[/tsitaat]

Muidugi on minu armastus eriline, kui sina pead selleks, et igatsus peale tuleks otsuse vastu võtma, et nüüd tuleb igatsema hakata.
Ja ma ei arva üldse, et suhe peab igavene olema. Suhe kestab täpselt niikaua, kui kestab jumala poolt kingitud armastus. Kui armastus saab otsa, siis on mõttekas suhe lõpetada, sest ilma armastuseta suhe ei anna vähemalt minule mitte midagi.

[small]Kägu kirjutas:[/small]
[tsitaat] [small]Kägu kirjutas:[/small]
Ja ma ei arva üldse, et suhe peab igavene olema. Suhe kestab täpselt niikaua, kui kestab jumala poolt kingitud armastus. Kui armastus saab otsa, siis on mõttekas suhe lõpetada, sest ilma armastuseta suhe ei anna vähemalt minule mitte midagi.[/tsitaat]Annaks jumal, et minu laste teed ei peaks ristuma inimestega, kelle eluteed ei juhi mitte tema valikud ja otsused, vaid tuulest tulnud ja tuulde läinud tunded. Vastutusvõimetute ullikestega, ühesõnaga. “Ma kolin homme välja, mul läks armastus üle” – need on ühed räigeimad sõnad, mida keegi elus kuulda võiks.

[small]Kägu kirjutas:[/small]
[tsitaat] [small]Kägu kirjutas:[/small]
Annaks jumal, et minu laste teed ei peaks ristuma inimestega, kelle eluteed ei juhi mitte tema valikud ja otsused, vaid tuulest tulnud ja tuulde läinud tunded. Vastutusvõimetute ullikestega, ühesõnaga. “Ma kolin homme välja, mul läks armastus üle” – need on ühed räigeimad sõnad, mida keegi elus kuulda võiks. [/tsitaat]

Armastus on ainult üks killuke kogu eluteest. Ülejäänud osas, kui mõned haigused välja arvata, koosneb elu tõesti teadmistest ja nendel põhinevatest otsustest ja mõnel õnnelikumal inimesel ka headest juhustest ehk õnnest.
Annaks jumal, et sinu lapsed kasvavad targemaks, kui nende vanemad, kes arvavad, et armastama tuleb end igal juhul sundida, mis teatavasti pole võimalik, raisates sellele teinekord aastaid oma niigi lühikesest elust.

[small]Kägu kirjutas:[/small]
[tsitaat] [small]Kägu kirjutas:[/small]
Intelligentsel inimesel on lollide “võrdluste” mõistmisel alati raskusi. Veel enam, neid ei pea püüdmagi mõista, sest sellel puudub igasugune mõte.[/tsitaat]Seda küll, et tark ei mõista lolle võrdlusi, kuid see väide pole ümber pööratav – st. kui sa ei mõista mõnda võrdlust, siis pole sa seepärast kohe tark. Täitsa vabalt võib juhtuda nii, et natuke mõtled ja kasvad ja siis saad tagantjärele aru, mida ja miks võrreldi. Aga tõesti, võib ka juhtuda, et võrdleja saab aru, et võrdles valesti. Sõltub, kes millisel etapil oma eluteel on. Kuna sinu etapp on minu elus juba olnud, ehk olen samamoodi arvanud kui sina (see oli ammu-ammu), siis pean enda mõtteviisi arenguks ning sinu oma seisakuks – kuid alati võin ka eksida, sest areng ongi vahetevahel tagasiminek. Igal juhul edu meile armastamisega.

[small]Kägu kirjutas:[/small]
[tsitaat]Igasugune pikaajaline kooselu on kompromiss. Kui see nii ei ole, siis keegi naudib elu kellegi teise arvel. Ehk siis mõeldes ainult “mina, mina, mina!” kannatab raudselt see teine pool. Mite ükski pikaajaline kooselu ei püsi pingutuseta. Kui üks pool ei pinguta (nagu näiteks keegi siin enda kohta väitis), siis tõenäoliselt teine pool peab selle kokku-lahku-emotsioonide virrvarri keskel topelt pingutama.[/tsitaat]Täpselt nii. See, kes siin kiidab, kuidas ta üldse ei pinguta võiks korra küsida oma abikaasalt sobival hetkel ja erapooletult, et kuidas tema arvab, kas suhte pärast tuleb pingutada või mitte.

Vaadake filmi “The Painted Veil”, saate targaks. Üks parimaid filme läbi aegade armastuse asjust üldse 🙂

(ütlen mina, 20-aastase kooselustaaziga naisterahvas, kes kohtus oma 15-aastase mehega, olles ise 16).

http://www.youtube.com/watch?v=trhuok4ZkOs

[small]Kägu kirjutas:[/small]
[tsitaat]Igasugune pikaajaline kooselu on kompromiss. Kui see nii ei ole, siis keegi naudib elu kellegi teise arvel. Ehk siis mõeldes ainult “mina, mina, mina!” kannatab raudselt see teine pool. Mite ükski pikaajaline kooselu ei püsi pingutuseta. Kui üks pool ei pinguta (nagu näiteks keegi siin enda kohta väitis), siis tõenäoliselt teine pool peab selle kokku-lahku-emotsioonide virrvarri keskel topelt pingutama.

Mina ei ole oma elus ühtegi otsust teinud, mida ma kahetsema peaksin, ehk sellepärast, et ma pole ülikirglik inimene ja esimese emotsiooni ajel ei otsusta. Aga seda ütlen küll, et minul on võrreldes alguse kirega tekkinud hoopis teistsugune, mõõtmatu igavikuline armasus oma mehe vastu, sest koos oleme läbi elanud niimõndagi. Armumise aeg on nagu erkpunane roos, elukestev armastus on nagu mõõtmatu ookean, need ei ole võrreldavad. Paljud meist igatsesid vallalisena leida meest, kes nagu Bridget Jonesi filmis, armastavad meid sellisena nagu me oleme, kõigi meie vigadega. Mina armastan oma meest ka sellisena nagu ta on, realistlikult teades, mis on minu mehe vead ja realistlikult teades, mis on minu vead ning mitte oodates oma mehelt asju, milleks ta võimeline ei ole. Samuti vaatab tema mööda minu vigadest. See vajab tööd iseendaga, harmoonilise suhte nimel. Mina ka ootan igal õhtul meest koju ja vaatan magavat meest sügava armastusega. Aga see ei tähenda, et ma aeg-ajalt ei vihastaks südamesopis tema peale, või et tal pole ühtegi viga. Tõenäoliselt teatud naiivsus võib mitte näha oma partneris vigu, kuid naiivsust teatud situatsioonides on kaunis raske välja kannatada, ehk siis pingutus peab tulema teiselt poolt.

Kui mees on külmavõitu, siis peab naine initsiatiivi enda kätte võtma, õhtul ise mehe lähedusse pugema, ise mehega vestlust alustama. Kui mees sellega ära harjub, siis üks hetk avastab, et ta ise alustab jutuajamisi sama tihti kui sina. Ma olen selle läbi teinud. Sest ka minul oli selline ülimalt praktiline, ülimalt tubli aga vähese emotsionaalsusega mees. Nüüd aga on meie suhe muutunud täiesti rahuldustpakkuvaks, sest ma ise õpetasin vaikselt ja järk-järgult oma mehe endaga rääkima ja ennast embama-puudutama väljaspool seksi. Kvaliteetne kooselu vajab aega ja üksteisega sobitumist. Kui vaeva ei näe, siis hakkabki kogu elu olema ebastabiilne suhtesse-suhtest välja kärgperendus ja üksik vanaduspõlv.[/tsitaat]

Kooselus tehakse muidugi kompromisse, aga need kompromissid ei ole kuidagi seotud armastusega. Kompromisse tehakse just sellises elus, kus armastust ei ole, et kuidagigi koos püsida. Armastus eksisteerib kompromissidest sõltumatult ja armastav inimene andestab, alati.
Mul on lugemine sassi läinud selle koha pealt, kui mitu korda olen ma oma mehele öelnud, et tal on alati võimalus minna sinna, kus tal parem on, mina teda kinni ei hoia – pole siiani minu juurest ära läinud.

[small]Kägu kirjutas:[/small]
[tsitaat] [small]Kägu kirjutas:[/small]Mul on lugemine sassi läinud selle koha pealt, kui mitu korda olen ma oma mehele öelnud, et tal on alati võimalus minna sinna, kus tal parem on, mina teda kinni ei hoia – pole siiani minu juurest ära läinud.[/tsitaat]Ilmselt on oma esimesest äraminekust õppinud, et pole uues kohas parem midagi, jookse minema palju tahad. Ju ta leiab oma rõõmud mujalt, ei pea selleks sugugi minema jooksma. Aga sina usu ikka, et sul on mingi eriline armastus, mis püsib ilma sinu pingutuse ja tööta.

[small]Kägu kirjutas:[/small]
[tsitaat] [small]Kägu kirjutas:[/small]
Ilmselt on oma esimesest äraminekust õppinud, et pole uues kohas parem midagi, jookse minema palju tahad. Ju ta leiab oma rõõmud mujalt, ei pea selleks sugugi minema jooksma. Aga sina usu ikka, et sul on mingi eriline armastus, mis püsib ilma sinu pingutuse ja tööta. [/tsitaat]

Usuga pole siin mingit pistmist – ma tean seda. Minu väga tarka ja atraktiivset ning edukat meest ei hoiaks mitte üks muu vägi minu juures kinni, ta saaks iga naise, keda tahaks. Mingit kohustust elada pikalt ühe naisega ei ole.

[small]Kägu kirjutas:[/small]
[tsitaat] [small]Kägu kirjutas:[/small]
No ikka nii kaua küll, et oled veendunud, et valik on õige.[/tsitaat]

Naguq abielulahutuste statistika näitab, selgub mõne paari puhul veel 10 või enam aastat hiljem, et polnud ikka õige valik. Täiskasvanud inimene peaks teadma, et inimesed saavad targemaks ja muutuvad kogu elu jooksul.
Ehk seda silmas pidades ei saa mitte kunagi kooselu alguses, ei 1 ega 5 aasta pärast olla kindel, et tehti õige valik. Selles valguses on sinu avaldus väga lapsik.

[small]Kägu kirjutas:[/small]
[tsitaat] [small]Kägu kirjutas:[/small]
Minu arust on väga lapsik arvata, et 10 aastat abielus olnud inimesed lahutavad “sest polnud õige valik”. 10 aastat sobis ja siis äkki tuli tarkus peale, et tegelikult ei sobinudki? Sama tobe olukord oleks, kui keegi sööb 10 aastat hea isuga näiteks frikadellisuppi, siis aga tüdineb ning teatab, et frikadellisupp pole talle tegelkult kunagi maitsenudki. Nüüd sai jälle võrdlus sisse, neid sa ju ei mõista, aga noh, mis parata.
Enamasti lahutatakse just seepärast, et peale tuleb rutiin ning hea ja lihtne on end välja vabandada just nii nagu sina seda siin räägid – oh, polnudki tegelikult õige valik, alles nüüd saan aru. Rutiin tuleb siiski inimese enda sisemusest, mitte halvast suhtest või partneri vigadest, kuid enamik sellest aru ei saa ning jäävadki üha uusi nn. “õigeid valikuid” tegema ning üha uusi hingesugulasi leidma, selle asemel, et suhet natuke tööga korrastada. [/tsitaat]

Kas sulle tuleb tõesti üllatusena, et selliseid paare on üksjagu, kes teevdki n-ö vale valiku ja elavad oma vale valikuga aastaid, vahel isegi aastakümneid koos, ilma et armastust selles suhtes kunagi oleks olnudki? Ja ka see pole mingi harv nähtus, et pärast kümmet aastat kooselu saabki armastus vahel otsa ja siis tuleb suhe lõpetada. Ehk nii nagu inimeste maitseeelistused muutuvad toidu osas, nii muutub see ka kaaslase osas ehk frikadellisupp võibki ühel hetkel enam üldse mitte maitseda. Selliseid inimesi, kes viisakusest helbivad toitu, mis neile üldse ei maitse, on muuseas ka üksjagu. Miks mulle tundub, et sina oled üks sellistest, kes sunnib end ka sööma toitu, mis kohe üldse ei maitse.
Ei midagi keerulist. Siin tundub, et mõned inimesed on küll kotis elanud ja ei tea elust üldse midagi.
Ma pole siin kuulnud veel ühtki loogilist põhjendust, miks peaks üht sitaks muutunud suhet tööga püüdma korrastada, eriti juhul, kui pole kunagi teada, kas sellest asja üldse saab.

[small]Kägu kirjutas:[/small]
[tsitaat] [small]Kägu kirjutas:[/small]
Need inimesed “helbivad oma suppi” edasi ka siis kui ei maitse seepärast, et teavad, et armastavad tegelikult seda “suppi” ning annavad endale aru, et tegu on hetkelise tüdimusega ja see läheb õigesti käitudes varsti üle. Sina ei tea sellisest mõistusega juhitavast armastamisest midagi. Sina tead seda, et kui täna ei maitse, siis tänasest seda suppi ei söö, sülitad taldrikusse ja lähed otsid kohe uue supi, mis maitseb. Teised aga oskavad armastada ning seepärast söövad, et mitte kallist inimest ilmaasjata solvata ja talle haiget teha.
Me pole kordagi rääkinud neist suhetest, kus armastust pole olnudki, ära too seda teemasse sisse. Teemaks on armastused, mis sinu arust “kaovad”, ehk siis mis on olemas, kuid lõppevad saladuslikult tuule pöördumisel. [/tsitaat]

Tark inimene saab aru, kas tegemist on hetkelise tüdimusega või sai armastus otsa. Tüdimus ei ole kuidagi seotud armastuse tekkimise või kadumisega, sest tüdimus tekib aeg-ajalt igal inimesel sõltumata sellest, kas ta parasjagu armastab kedagi või mitte. Armastus ei ole mõistusega mitte kuidagi juhitav, sest see on tunne ja ma tänan õnne, et ma ei tea sellest mõistusega juhitavast “armastusest” midagi, sest vastasel korral ei teaks ma, mis on tõeline armastus.
Paraku oled sa siin ainus, kes arvab, et armastust saab mõistusega juhtida. Tundub, et märkimisväärne hulk on siin siiski tõelist armastust kogenud, mille üle on hea meel. Kas sa ei leia, et sul oleks aeg teiste kogemusest juba õppida ja tõelist armastust otsida ja kogeda. Jälgi elu, äkki jõuab kohale, et inimesed muutuvad, kasvavad lahku ja armastus võib üsna sageli otsa saada. Kui armastust pole, siis järelikult pole see inimene enam ka kuigi kallis. Kui mõni inimene lahkumise tagajärjel isegi kannatab, siis tuleb tal oma saatusega leppida ja tunnistada, et armastus oli juba mõnda aega ühepoolne. Üldjuhul ei kannata lahkumineku tagajärjel suurt keegi.
Ma muuseas ei usu, et su kaasa, kui sul üldse selline olemas on, on sinuga õnnelik, sest kõigi märkide järgi tundud sa olevat korralik klammerduja ja suhtesõltlane.

[small]Kägu kirjutas:[/small]
[tsitaat] [small]Kägu kirjutas:[/small]
Mina ja ainus? Ei tea kes siis mu postitusi siin plussitavad. Sinu omade ümber on kuidagi vaikne viimasel ajal …
Kui sul on ka tüdimus vahel suhtes (igal inimesel on, nagu kirjutad), siis räägidki ju juba endale vastu. Sa oled vist suures vaidlemise tuhinas üldse unustanud, millest jutt on. Jutt on sellest, et sina väidad, et armastuses on kõik kogu aeg lill ja midagi kuskil pingutama ei pea, kõik on roosa ja kaunis ja mittetüdinud.
Kui sina ka oled tüdinud, siis ongi nii, nagu kohe alguses kahtlustasin – et sa pingutad tegelikult ka ise oma suhte nimel, kuid ei pane seda ise tähelegi. Tüdimuse võitmine on ka pingutus. Mida oligi tarvis tõestada.
Oi, jõudsid vahepeal ühe solvangu lisada. Õnneks on mu abikaasa ka mitteliblikas, kes saab aru, et suhtes ei ole kõik alati roosa ja mõnikord tuleb teha ka seda, mida hetkel väga ei tahaks, kuid teise rõõmustamiseks ikka teed. Me sobime hästi, tänan muretsemast. Aga mina lähen nüüd mehe kaissu, head und sullegi. [/tsitaat]

Armastuses ei saa tüdimust tekkidagi. Kui ma räägin tüdimusest, siis pidasin silmas eelkõige tööl käimist, laste pidevat õpetamist ja igapäeva kodutöid. Ja kui mul tekibki tüdimus, siis võtan nendest tegevustest mõneks ajaks pausi. Ka töölt, muuseas. Ehk tüdimusest ülesaamiseks ei tule mitte pingutada, vaid vastupidi, end täielikult välja lülitada ja puhata. Ma ei julge mõeldagi, kui kohutav peab olema suhe, kus ka armastuse pärast tuleb pidevalt pingutada ja rabeleda. Ma võin korrata, tõeline armastus eksisteerib ilma igasuguse pingutuseta. Kui kaasast peakski tüdimus tekkima, siis tasuks mõelda hoopis aja maha võtmisele ja suhtesse mõningase pausi tegemisele – oleks kindlasti efektiivsem, kui asjatu rabelemine.
Ja jääb täiesti arusaamatuks, kus see solvang oli. Kui keegi tunneb end puudutatuna, siis järelikult sai pihta.

[small]Kägu kirjutas:[/small]
[tsitaat] [small]Kägu kirjutas:[/small]
Kirjeldad oma elukest kui egoisti unenägu :). Ega muud olegi kosta. Kui tahad, võtad töölt pausi, tahad võtad suhtest pausi, tahad võtad lastest pausi ja sul pole ainsatki püsivat siduvat kohustust, sind ei huvita, et keegi peab sinu võetud pausi ajal sinu tööd tegema, sinu suhet hoidma ja sinu lapsi hoidma. Sina näed vaid, et kõik probleemid lahenevad ise, ilma pingutuseta, sest sa lihtsalt teed, mis tahad, kellegi teise arvelt. Tead, õnneks ei koosne maailm vaid sellistest egoistidest. Kellegi najal peab see maailma püsti ka püsima, kellelgi on ka vastutus- ning kohusetunne. Sinule on need sõnad võõrad, kuid suurem osa inimkonnast peab neid väljendeid osaks armastusest. Sinu armastuse definitsioon on veidi erinev, see koosneb vaid lustist. [/tsitaat]

Kõigele lisaks oled sa ilmselt ka naiivne. Vaata ometi lahtiste silmadega ringi, kes tegelikult hästi elavad ja elu naudivad. Inimeses peabki olema piisavalt egoismi, sest see on rahuldava elu ja arengu alus. Enese ohverdajad on mingi aja järel alati murdunud ja keegi ei ütle neile isegi aitäh ja mis kõige hullem – nad pole elus isegi õnnelikud.
Armastust muuseas pole keegi suutnud defineerida ja kohe kindlasti on armastus ainult helge ja hea tunne ega sisalda kuskilt otsast raskusi, pingutust, tüdimust vmt. See ei ole enam armastus.