Palun veidi nõu. Mul on motoorses arengus maha jäänud laps, praegu oskab ta istuda ja toe najal seista. Spetsialistide sõnul läheb käima õppimisega kaua aega. Me ei ela sellise olukorra jaoks just ideaalsetes tingimustes ja lapse sündides ei teadnud ju, et nii läheb ja ei osanud ka vankri ostul arvestada. Ma olen nii närvis ja vihane selle teema peale, et varsti viskab kaane pealt ära.
Asi on siis nii: me elame 2. korrusel, õue saamiseks vaja käia 3 platvormi treppe. Praegu on kombovanker, kookonisse enam ei mahu ja käime istumisosaga. See, koos raamiga, on üks kuradi neetud kobakas ja hiina s*tanikerdis, vabandage väljendust. Meil ei ole seda kusagil trepikojas võimalik kokkupanduna hoida, seega käib õueskäik nii: mina riidesse, laps riidesse, istumisosa ühte kaenlasse, laps teise. Trepist alla, jupp põrandale, laps sinna kõhuli. Kokkupandud raam nurgast välja, see viimasest trepist alla õue. Ja siis laps koos istumisosaga sülle, ka trepist alla ja raksti raamile. Siis sätin ta kas istuma, aga enamasti talle see ei meeldi, seega on vanker lamamisasendis ja tema kõhutab seal. Tagasi tuppa läheb sama protsess tagurpidi. Olen proovinud teda üksi tuppa jätta ja vanker enne alla viia, aga ta röögib end kohe hüsteeriasse ja vanker on siis üksi tänaval, kuni ma end lapsega kokku pakin. See kõik ajab mind närvi ja on vastikult tülikas. Paksud riided, tassimine, mul on aur väljas veel enne kui jalutama jõuamegi. Tahaks rahulikult õue ja tagasi, mitte nagu koormaeesel. Ma ei jaksa varsti enam last koos vankriga vedida ka, juba enne sünnitust oli mul probleeme silmadega ja arst soovitas üldse mitte raskeid asju tõsta.
Füsioterapeut lubas, et last tohib nüüd kergkärusse panna. Käisin siis poes vaatamas. Kas see nimetus on mingi huumor? Valdav enamus neist on ju ka rasked. Kõige kergem, mis leidsin oli jah 5,5 kilo, aga need kerged ei paku ju ka piisavalt toestust. Vist on lastele, kes juba käivad, aga vahepeal veidikeseks väsivad. Mul on vaja mingit sellist, mille saab laps kaenlas trepikojast kokkupanduna võtta, tassida see üks trepivahe, ühe käega lahti teha ja laps sisse pista. Ise ta ei seisa ja trepikotta põrandale istuma panna ma teda ka ei taha.
Ja teine asi on see, et ta tahab kõhutada. Aga sellist kergkäru, kus saab kõhuli olla ja välja vaadata ei olegi olemas? Need ei käigi 180° lamavasse? Vahin internetis, vahin poes, kärusid on sadades ja ikka olen mina toas kinni lapsega! Kas ma ei oska õigesti otsida?
Ma pean teda veel tükk aega kärutama, eelmine ost läks aia taha, seekord pean hoolega valima. Kas keegi on sarnases olukorras olnud ja oskab midagi soovitada?
Teema: Mul on vaja kerget käru!
City Mini. Küll veidi kallis, aga üle kõige muu..
Toon näiteks ühe kuulutuse ja sealt näed, kui hästi see kokku käib, kerge ja on ka hea lamav asend:
https://osta-ee.postimees.ee/city-mini-baby-jogger-49606087.html
Lamav asend: http://www.justkidding-me.com/baby-jogger-city-mini-single
Külmal ajal muidugi soojakott jalgadele
Mul on Armadillo, hea väike ja kerge
Arvatavasti on see rumal küsimus, aga miks Sa selle kobaka vankriga lihtsalt trepist alla ei sõida, laps samal ajal süles? Võimalik, et igasuguse trepi ja vankri koosluses see ei toimi, aga mina sõitsin kunagi oma kobakaga igasugustest treppidest alla ja üles ka. Üles on muidugi veidi raskem sikutada, aga täiesti teostatav.
Ma elasin küll esimesel korrusel, aga ka sõitsin lihtsalt trepist üles ja alla, laps sees istumas.
City Mini. Küll veidi kallis, aga üle kõige muu..
Toon näiteks ühe kuulutuse ja sealt näed, kui hästi see kokku käib, kerge ja on ka hea lamav asend:https://osta-ee.postimees.ee/city-mini-baby-jogger-49606087.html
Lamav asend: http://www.justkidding-me.com/baby-jogger-city-mini-single
Külmal ajal muidugi soojakott jalgadele
Talvel on kolmerattalised kohe eriline õudusunenägu…
Kui vana su laps praegu on?
Olles ka ise ühe enneaegse kooliikka kasvatanud, ei võta ma enam spetsialistide jutte puhta kullana. Juhul kui su laps on beebi ja tal pole just mingit väga konkreetse nimega diagnoosi (st mille puhul võib üldiselt eeldada, et ilmselt ta ka 2-aastaselt veel ei kõnni vms), on beebile ikka väga raske põhjapanevaid hinnanguid anda, seda ka spetsialistide poolt. Ühe mu pereliikme beebieas teatas spetsialist tema kohta: “see laps ei hakka kunagi liikuma ega normaalset elu elama, tehke uus!” Tegelikkuses ajas too laps päris õigel ajal jalad alla ja on praeguseks igati terve normaalne täiskasvanu.
Minu laps hakkas ennast esmakordselt seljalt kõhule keerama 8,5 kuu vanusena ja ka kõik muud füüsilised asjad jäid tema puhul keskmisest hilisemaks. Kärus sõitis ikka päris kaua, veel lasteaiaealisena. Meil oli ka mitmeid kärusid (mitme lapsega neid ikka kogunes koju).
Tihtipeale arvatakse, et beebi peab olema suures kobakas kärus, ent suure lapse jaoks on mõeldud kipakad kergkärud. Minu kogemus oli igatahes vastupidine: beebit võis panna ka väikesesse kergkärusse, ent just suurema lapse puhul oli vaja ka suuremat ja tugevamat käru. Suur laps on raskem ja kehval teel on temaga käru raskem lükata. Seetõttu oli minu enda lemmikuks Emmaljunga – suur kobakas käru, mille sees ka 4-aastane ennast mõnusalt tundis ja mida emmel kerge lükata oli. Elame küll oma majas kus treppe pole, aga suurte paksude ratastega käru oli üpris lihtne linnas- ja külaskäikudel ka treppidest üles-alla tõmmata. Pigem jääb treppidel hätta pisikeste ratastega kergkärudega. Teiseks lemmikuks oli meil Britton Allroad – ka see käru sobis hästi suurematele lastele ja oli ka lükkajale endale mugav. Rattad olid tal kahjuks kitsamad kui Emmaljungal, mistõttu talvel lõikusid kitsad rattad lumme, aga muidu oli täitsa ok.
Mul oli mitu aastat tagasi sama teema – laps sai sünnitrauma ja hakkas väga hilja kõndima. Algul oli kookoniga vankris, siis isteosas (ka kõhuli, sest lihtsalt ei istunud). Kui seda käru enam alla ei viitsinud sikutada, sain kergema käru. Oli väga vana ABC Design (4 õhkrehviga ratast, käis täislamavasse, üks lükkesang (mitte nn ‘sarved’). Kuna oli plastmassist ja tekstiilist, siis oli kerge – lükkasin lihtsalt ühe käega trepist alla, laps samal ajal süles. Aga paraku see käru jäi väikseks – kärul oli 15kg lapse kaalupiirang (paljudel kergkärudega on nii) – peagi muutus 2,5a lapsel ebamugavaks seal. Ostsin siis ühe muldvana EJ – isteosa peale ja sellega käisime kuni sai 3,5a. Trepist lükkasin lihtsalt prõnts-prõnts alla – ei mingit tassimist. Pool aastat sai sellega ka lasteaias käidud (käru oli vana ja kole, jätsin lihtsalt lasteaeda – ei peljanud, et keegi omastab). Kärutasime veel 3,5 aastaseks saamiseni, siis hakkas lühikesi vahemaid omil jalal käima. Hetkel 5-aastane ja kasutan seisulauda (peres ka teine laps juba).
Liitu ka Kärusõltlaste grupiga – sealt saab häid mõtteid.
Mina tean mitmeid peresid, kes lapse ja käru samaaegse trepist tassimise probleemi on lahendanud nii, et hoiavad käru auto pagasnikus (käru väljavõtmise ajaks panevad lapse autosse). Osad on selleks ostnud odava autoromu, mis veel tuult ja vihma peab, osadel seisab auto nagunii niisama õuepeal nädala sees.
Kas sa lapsekandmiskotte oled proovinud? Kui oled Tallinna kandist, siis tasuks näiteks Linalapse poodi kohapeale minna. Nad aitavad ja nõustavad ja lasevad erinevaid kotte proovida. Sealt saab koti ka proovimiseks rentida.
Seljas on last väga mugav kanda, ainult et olenevalt kandevahendist ja lapse koostöövõimest võib olla keeruline last üksi selga saada. Kõhule saab lapse üksi panna, aga vähemalt mina tundsin end kõhul oleva lapsega kuidagi kohmakana, sest ei näinud täpselt oma jalgade ette. Samas oleks sul võib-olla kasu sellestki variandist, et laps kotiga kõhule ja vankri lükkad tühjana trepist alla või tõmbad enda järel üles. Õues paned siis lapse kotist vankrisse. Kui vankril on suured rattad ja korralik vedrustus, saab seda täiesti edukalt trepist alla lükata või üles tõmmata. Alla lükkasin mina nii, et jalaga lükkasin rataste ühendusteljest ja käega hoidsin lükkesangast tagasi. Trepist üles lihtsalt tõmbasin enda järel. Proovi seda trepist alla lükkamist ja üles tõmbamist – võib-olla pole sul teist vankrit vajagi.
Kaks mõtet –
* Ma pean ennast pigem tugevaks naisterahvaks, aga nende 10-12+ kg kärude trepist üles-alla tirimist pean raskeks ning üritan seda vältida. Netist võib lugeda, kuidas oma suuri vankreid igapäevaselt 3. korrusele tassitakse ja “pole midagi hullu”. Ju siis ma olen mömm, aga mina sellega hakkama ei saa. Tähendab vajadusel teen ära, aga pidevalt kavva keeldun võtmast. Seega ei nõustu Emmaljunga jms soovitajatega, vaid vaataks ikka rangelt kuni 8-9 kg kärude poole.
* Lisaks soovitan osta second hand vankri, sest siis raatsib seda rikkuda. Ühe käega trepist üles ja alla veeretada nii et rattad ragisevad (nagu “Soomuslaev Potjomkini” kuulus lapsevankri-stseen :D, aga lapse võtan ikka vankrist välja), jalaga astmest-kahest üles tõsta rapsakalt jne. Soodsalt ostetud vankri puhul mõtlen, et kui ka katki läheb, mis siis, ostan uue. “Ahh, see oligi juba vana!”. 1300-eurose Bugaboo puhul ma isiklikult tunneksin kohustust seda paremini hoida.
ma polnud küll nõus sellist kobakast 2 korruselt alla ja üles tassima, tõeline piin.
asi selline, et juba eos ei ole võimalik, et alla 8kg-ne kergkäru ei põruta ja hüppa ebatasasel teel. selle vastu on õhkrattad ja vedrustus, võrdub suur ja raske käru, mida naljalt ühe käega kokku ei pane. minu kogemus suurema lapsega, kes ei jaksa kõndida, on kergkäru jah, mida koos lapsega jaksad treppidest üles-alla tassida, ja väldid künklikke teid, kuni laps jalad alla saab.
muidugi, kui rahakott lubab, ostad mõlemad. siledamatel linnateedel ja oma käikudele kaasa kasutad kergkäru, metsaradadel kasutad suurt ja võtad mehe kaasa appi.
kergkärusid täislamavaid on päris palju, aga rattad on suht kõigil plastikust.
mul endal oli suvaline chicco london, ja sain küll, laps kaenlas, ühe käega(ja jalaga) mängleva kergusega avatud.mees ei saanud muidugi lõpuni selgeks.
kõhuli lamavas asendis küll ei kasutanud kunagi. mul mees nii suur tööloom, et mitte polnud võimalik suurt vankrit kasutada. olin põhimõtteliselt üksikema enamasti.
ainult 6. kuuni oli vankrikookonis, edasi juba ainult kergkäruga. kaalub vist midagi 7kg. kindlasti on paremaid, aga olime ikka lahutamatud sõbrad pikka aega. ainuke puudus, et katus ei kaitsnud sugugi päikese eest, pidin panema varju või rätiku lisaks tihti.
Kõige kergem ja ühe käega avatav, lisaks mugav õlarihm: https://www.babyzen.com/en/
Mahub lennul käsipagasi mõõtudesse, 5 p turvrihm. Mahukas korv.
AGA, kõhuli sinna last panna ei saa, täislamavasse ei käi, vist 45 kraadi oli see piir. Muidu mugav ja väga hästi juhitav käru. Ikkagi prantsuse inseriperekonna idee.
Mul endal on kasutusel reisikäruna alates 7k, pea 2 aastat juba. Olen rahul.
Lihtsalt üks variant kaalumiseks, sest on jube kerge, ühe käega avatav ja muagavalt õlale võetav. Järelturul paraku liigub vähe. Aga olen Aasias reisides ise analoogi kohanud, mitte siis YoYo vaid YoYa ja tudnub tõesti sama tehas olevat 🙂
Baby Joggerite seljatugi ei käi täiesti püsti ja laps jääb seal veidi lösutavasse asendisse ning osad lapsed veidi vajuvad ära küll seal istmes. Armadillo iste selles osas veidi parem, et saab seljatoe panna täitsa püstiseks ning jalatugi on ka reguleeritav (Baby Joggeritel enamati peab selle lisana juurde ostma).
Kerge ja kokkupandav on nt Brittoni käru. See ei kaalu üle 4- 5 kg ja mahub kokkupandud kujul isegi auto pakiruumi. Seda ei pea ka trepikojas hoidma. Tõstad nt kokkupandult rõdule või vannituppa ja kõik korras. Laps saab sellega sõita üsna mitu aastat, käib kolme asendisse: istuv, poollamav ja täislamav. Kui sul auto on, jäta käru pakikasse ja kasuta jalutamisel. Ei pea üles-alla vedama.
Kerge ja kokkupandav on nt Brittoni käru. See ei kaalu üle 4- 5 kg ja mahub kokkupandud kujul isegi auto pakiruumi. Seda ei pea ka trepikojas hoidma. Tõstad nt kokkupandult rõdule või vannituppa ja kõik korras. Laps saab sellega sõita üsna mitu aastat, käib kolme asendisse: istuv, poollamav ja täislamav. Kui sul auto on, jäta käru pakikasse ja kasuta jalutamisel. Ei pea üles-alla vedama.
Britton kärusid on ju igasuguseid. Viisakas oleks mudel ka ära mainida.
See teema on suletud ja siia ei saa postitada uusi vastuseid.
