“Oota sa!”, “Kolm sõpra Proštokvašinost”, “Tsaar Tsaltaan”, See multkas, kus küsiti “a, kampooot?” (nime ei mäleta) …. Ühesõnaga, enamus vene multikad olid väga head. Ja just joonisfilmid. Nukufilmid eriti ei meeldinud.
Eesti omadest üks väheseid, mis polnud õudne oli “Ramsese seiklused”. Väheke suuremana meeldisid ka erinevad Priit Pärna multikad.
Ma täitsa 40+aastasena üritasin üle vaadata Klaasikillumängu ja see Nõiutud saar (see aerutavate robotelukatega) jms multikad, et äkki lapsena läks kõrge kunst lihtsalt minust mööda. Samasugune jura oli 😀 jah, ma tean, et see kollane kild on päike jnejne, aga ikkagi jura. Vene multikad olid vähemalt ilusad, Tsaar Saltaan on siiani peas (vahepeal tehti mingi uue värsstõlkega, aga vana oli parem).
See tolmuimeja, kes kõik ära sõi, oli päris traumeeriv. Võibolla sellepärast mulle koristada ei meeldigi, et siiani trauma veel?
See multkas, kus küsiti “a, kampooot?” (nime ei mäleta) ….
See on filmist “Operatsioon Õ ehk Suriku seiklused “
See multkas, kus küsiti “a, kampooot?” (nime ei mäleta) ….
See on filmist “Operatsioon Õ ehk Suriku seiklused “
Jah, just, see polnud ju multikas vaid mängufilm.
Eks nõukaaja lapsed ju teavad, et lastesaateid/multikaid tuli pool tundi päeval – kella 8-8.30. Sinna mahtus 3 10-minutilist multikat ja küll oli kahju, kui näitas mingit kasahhfilmi nukufilmi kadunud kaamelist või muud jura, Lapsele oli see päeva kõrghetk ja kui sinna pandi mingi lollakas nukufilm, oli pettumus mega. Aga kui üllatati mõne uue ja tõesti naljaka multikaga, siis vaatas kogu pere ja naeris. Hommikul korrati neid, aga siis pidid koolis olema. Kuskil 80ndate alguses näitas ühte äkki pool tundi Tom&Jerry multikaid, issand see oli puhas õndsus vaadata! Seni saime näha neid vahest kass Arturi saatest.
Kuna uusi multikaid oli vähe, siis kulusid need ka pähe ning ikka vaadati. Sama teema oli ka eesti komöödiafilmidega, mida vanem generatsioon suudab pea terve filmi ulatuses peast tsiteerida (John, lase vesi välja, milline harva esinev järjekindlus jne).
Eks nõukaaja lapsed ju teavad, et lastesaateid/multikaid tuli pool tundi päeval – kella 8-8.30. Sinna mahtus 3 10-minutilist multikat ja küll oli kahju, kui näitas mingit kasahhfilmi nukufilmi kadunud kaamelist või muud jura, Lapsele oli see päeva kõrghetk ja kui sinna pandi mingi lollakas nukufilm, oli pettumus mega. Aga kui üllatati mõne uue ja tõesti naljaka multikaga, siis vaatas kogu pere ja naeris. Hommikul korrati neid, aga siis pidid koolis olema. Kuskil 80ndate alguses näitas ühte äkki pool tundi Tom&Jerry multikaid, issand see oli puhas õndsus vaadata! Seni saime näha neid vahest kass Arturi saatest.
Kuna uusi multikaid oli vähe, siis kulusid need ka pähe ning ikka vaadati. Sama teema oli ka eesti komöödiafilmidega, mida vanem generatsioon suudab pea terve filmi ulatuses peast tsiteerida (John, lase vesi välja, milline harva esinev järjekindlus jne).
Tundsin ka sama ehk. Osad multikad olid ikka nii jamad, vähemalt tundusid siis.
5 kopikat
Rumcajsi seiklused
Maksikoer Fik
Must ja valge koer
Nu pogodi oli vist suurim lemmik
Jah, kui oli kaks multikad ja mingid jamad, siis oli õhtu nael ära rikutud. Lapsena ei osanud päris kella vaadata ja arvutada, kas tuleb veel üks multikas või ongi kõik. Kui tuli kolmas multikas, vot see oli rõõm 🙂 Enne Vremjat oli kesktelevisioonis ka lastesaade
Nimetamata on veel “Käib kah!”, mis oli väga pedagoogiline multikas 😀 Ja veel oli üks õpetlik multikas, mille pealkirja ja sisu ei mäleta rohkem kui et üks ema oli haige ja palus oma mängivaid poegi appi. Aga poisid ei teinud välja ja mängisid edasi. Ema aga suri. Ja alles siis said lapsed olukorra tõsidusest aru. Nutsid ema taga, aga ema oli läinud…Kes mäletab multika nime?
Nukufimidest (mis muidu kohe üldse ei meeldinud) oli miski “Lehvitage kviitungit!” (õiget pealkirja ei mäleta). Aga see oli üks paremaid nukufilme.
“Taevakarva kutsu” – seal kiusajad ju laulsid – sina oled sinine, sinuga ei mängi me! Nii kahju oli sellest koerast.
Nukufimidest (mis muidu kohe üldse ei meeldinud) oli miski “Lehvitage kviitungit!” (õiget pealkirja ei mäleta). Aga see oli üks paremaid nukufilme.
See peaks olema “Tagurpidi soovid”.
Ainulaadne võimalus vaadata eestikeelse tõlkega Vene multikaid.Hetkel on saidil üle tuhande animatsiooni, millest umbes sajal on eestikeelsed subtiitrid. Nii filme kui ka tõlkeid lisatakse pidevalt juurde.Kui on tahtmist endale pleiliste teha või filme/lehekülge kommida, tuleb ennast kasutajaks registreerida
ja siin on ka päris paljud multikad olemas, aga kahjuks tõlketa
Nukufimidest (mis muidu kohe üldse ei meeldinud) oli miski “Lehvitage kviitungit!” (õiget pealkirja ei mäleta). Aga see oli üks paremaid nukufilme.
See peaks olema “Tagurpidi soovid”.
See oli päris lahe vaatamine, meeles on selline jutt sealt, mida me õega naersime, kus Hans Kaldoja häälega mees ütles – kustutage tuli kohe ära…tuletõrjuja aga oli unustanud oma kohustused selle lepingu pärast ja vastas rahulikult, et – aga seal on ju palav.
Lisan veel Vanja Pioneeride Paleest
Muumioru lood, Pingviinipoeg Lolo seiklused, Kingitus kõige nõrgemale. Ja millegipärast ka Digimon. Esimesi vaatasin vist pigem üksinda või isaga, Digimone vendadega, ju siis selles on mingi vendadega”kvaliteetaja” sarnane tunne, sest multikas ise mingi eriline fenomen ei olnud.
Ah ja Oh matkal
Imed päise päeva ajal
Krokodill Gena ja Potsataja
Kõige ilusam multikas oli vene muinasjutu järgi tehtud “Lendav laev”. Aga seda jube harva näidati. Päris pikk multikas oli ka.
Oi kuidas mulle meeldis see koht, kus lopsaka juukselakaga tütarlaps aknal istus, juukseid kammis ja hirmus kurva häälega laulis …ja siis tuli lendava võlulaevaga tüüp ja …
No nii ilus multikas oli.
Veel meeldisid mulle Prostokvašino multikad, “Kolmanda planeedi saladus”, “Hõbesõrg”, “Oota sa!”, “Naksitrallide lood” ja siis see vene multikas, kus üks jänes oli väga hakkaja iga töö peale, aga keeras kõik untsu, sest tegelikult ei osanud midagi hästi teha. Tal olid veel ägedad teksapüksid jalga joonistatud 🙂
Ja mis multikas see oli, kus paks kass ütles “saabusin parajasti Indiast. Te pole Indias käinud?” 😀 See fraas sai meil vanemas eas suisa käibeväljendiks. Igatahes tore multikas oli. Vist oli lausa 2 osa sellel.
Ja mis multikas see oli, kus paks kass ütles “saabusin parajasti Indiast. Te pole Indias käinud?” ???? See fraas sai meil vanemas eas suisa käibeväljendiks. Igatahes tore multikas oli. Vist oli lausa 2 osa sellel.
Ma olen siin nagu tuvastaja 🙂 – see on “Kadunud papagoi tagasitulek” . ja papagoi, mitte kass , ütles “Saabusin parajasti Indiast, te pole muidugi Indias käinud!”
Ja mis multikas see oli, kus paks kass ütles “saabusin parajasti Indiast. Te pole Indias käinud?” ???? See fraas sai meil vanemas eas suisa käibeväljendiks. Igatahes tore multikas oli. Vist oli lausa 2 osa sellel.
Ma olen siin nagu tuvastaja ???? – see on “Kadunud papagoi tagasitulek” . ja papagoi, mitte kass , ütles “Saabusin parajasti Indiast, te pole muidugi Indias käinud!”
Mäletan seda multikat ja seoses sellega meenus, et toona tundus see Indiast tagasi tulnud lind ikka eriline nähvits.
Mis oli selle Ukraina multika nimi, kus koer ja hunt sõlmisid kokkuleppe, lõpuks tuli hunt pulma, jõi täis ja hakkas laua all ulguma?
Elas kord peni – https://youtu.be/hA1U8589NIM
No lemmikud olid ikka tegusad multikad, mida kahjuks nägi nagu kuuvarjutust… Parim oli ikka Tom ja Jerry, siis Must ja valge koer ja Oota sa kõlbas ka (meie Hunt Kriimsilma identiteedivargus..). Siis tuli tükk tühja maad ja siis alles kõik muud.
Siil udus sai populaarseks ju kui pretsedent, kui sisutühi umbluu võib üks multikas olla.
Lastel olid hoopis paremad multikad, poeg vahtis mootorratturhiiri palju, tütar igasugu haldjaid jm, aga vaieldamatu lemmik oli Aristokassid, ütlemata armas ja tore vaatamine endalegi.
Vanast peast on minu lemmik kass Oggy ja kurjad putukad.
Minu lemmik oli lapsepõlves “Hunt ja vasikas”
Lastel olid hoopis paremad multikad, poeg vahtis mootorratturhiiri palju, tütar igasugu haldjaid jm, aga vaieldamatu lemmik oli Aristokassid, ütlemata armas ja tore vaatamine endalegi.
[/quote]
Minu meelest just need hiired ja haldjad olid nõukamultikate kõrval üks korralik kräpp ja haltuura. Nõuka omadel oli rohkem isikupära ja iseloomu, need tulid ju erinevatelt kunstnikelt väga erineva kultuuriga liiduvabariikidest, ning mingi sügavam mõte ja moraal ehk kasvatuslik element oli ka alati kaasas, mitte lihtsalt mingi kolkimine ja tagaajamine või nunnukad “seiklused”.
No lemmikud olid ikka tegusad multikad, mida kahjuks nägi nagu kuuvarjutust… Parim oli ikka Tom ja Jerry, siis Must ja valge koer ja Oota sa kõlbas ka (meie Hunt Kriimsilma identiteedivargus..).
Mina olin lapsena suur multikasöber, kes suutis vaadata ka siili udus, aga vat see Must ja valge koer mulle küll ei meeldinud. Seda näidati Leopoldi saate osana ja no nii ära tüütasid need kaks pikkade kegadega ja omabvahel tšehhi keeles rääkivad koerad.
Elu või heinad! 🙂
Kadunud papagoi tagasitulek meeldis ja pingviinipoeg Lolo multikas, mis ajas jubedalt töinama, aga ikka meeldis. Kolm sõpra Prostokvašinost meeldis postiljoni pärast, mängisime õdede-vendadega ka postiljon Petškinit päris palju, et kambakesi istusime kapis ja see, kelle kord oli postiljon olla, koputas kapiuksele ja hõikas “Siin posteljon Petškin, tõin teile ajakirja “Muržilka””. Hiljuti vaatasin lapsega koos seda papagoiga multikat üle väga pika aja ja aju märkas kohe mingit anti-ameerika propagandat seal multifilmis, kuia papagoi näeb seda ultramoodsat ja lahedat poissi, kellega kaasa läheb, siis see kutt on nagu mingi ameeriklase stereotüüp, mälub nätsu, joob coca-colat ja kuulab Modern Talkingut, vastandina papagoi omanikule, kes igavesti tubli Nõukogude poiss on ????
Minu lemmik oli “Kolmanda planeedi saladus” . Sealt jäi kauaks käibele fraas “Jutulinnul on eriline mõistus ja taiplikkus. Mõistus ja taiplikkus.”
