Mul on kodus kaks last, 2.5 ja 5a. Mure on 5a lapse pärast. Oleme pannud ka aja rajaleidjasse, et ehk saab sealt nõu ja abi. Ise kahtlustan juba, et ehk on lapsel tõesti mingi kergem ATH vorm. Ma ise ei osanudki oma lapse arengut ja murekohti täpselt sõnastada ja arvasin, et ehk ei ole asi nii hull, et lihtsalt püsimatu poiss, aga rajaleidjas paluti lasteaia iseloomustust lapse kohta ja ausalt öeldes see iseloomustus paneb juba muretsema. On ehk keegi sarnase lapsega kokku puutunud ja kuidas last aidata?
Tegutsemisel vajab motiveerimist ja individuaalset toetamist ja üks ühele tähelepanu. Erinevates mängudes suudab püsida lühiajaliselt. Kipub tegema tihti seda, mis parasjagu temale meeldib, tahab end tihti pikali visata ja tahab end tihti pikali visata. Silma-käte koostöö on nõrk. Eneseteenindusoskused on selged, aga vajavad tihti meelde tuletamist ja harjutamist. Raskusi valmistab jututeemas püsimine, kasutab palju jutus häälitsusi ja väikelaste sõnu ( söök on nämm, samas meil kodus seda sõna kasutusel ei ole ).Tundub et tihti jäävad õpetajad ja teised lapsed, nende jutt talle arusaamatuks, ehk siis osad sõnad ja mõisted. Raskusi on iseseisvalt mängu leidmisega. Kipub segama teiste mängu ja keeldub mängust ära tulemast, kui teised lapsed on seda palunud. Mänguoskused on kehvema poolsed. Meelismängud on võitlus ja jooksumängud. Abi küsima ja vastu võtma on julge. Tegemist on üsna ebakindla lapsega ( seda ka kodus märganud ). Kardab eksida ja teavitab iga tegevuse alguses et ta ei tea ja ei oska. Võib sülitada vastu akent/peeglit ( kodus sellist asja pole olnud ) ja möödudes sõbrast võib teda toksata käega. Talle on väga oluline kiitmine ja tähelepanu. Raskusi valmistab kuuldu ja kuuldust aru saamine. Õppetegevuses vajab individuaalset toetust ja korduvat ülesande seletamist.
Nii, iseloomustusega kõik. Eks seda oli veel, aga põhi jutu panin siia kirja. Mis minu jaoks väga üllatav on, et ta nii ebakindel on. Ometi on tal mõlemad vanemad, kodus ei ole suuri draamasid ja kaklusi, v.a vanavanemate juures, kellega palju koos oleme ja ka suvel maakodus, kes ´küll teineteist armastavad, aga on nagu kass ja koer ja koguaeg kisklevad ja karjuvad üksteise peale. Lapsed magavad meil mehega põhimõtteliselt kaisus, lasteaeda läks alles 3.5a vanuselt ja siiani teeme talle lasteaia vabu päevi. Millest siis lapsel see nii suur ebakindlus ja kuidas teda sellest välja aidata? Palju pakume lastele just füüsilist lähedust ja ikka ja jälle korrutame, kuidas neid armastame. Riidlemist ikka on, aga kus seda ei oleks? Ta on parajalt laisk ja ta tahaks venna eeskujul olla aina kärus, kui on pikema maa läbimine, mitte rattaga sõita. Püüame teda koguaeg kiita ja igat arengusammu/edusammu märgata ja teda tunnustada. Käib kahes sporditrennis ja lasteaias robootikas. Ta meelis tegevus oleks nagu ikka, telefonis/arvutis mängimine ja filmide ja multade vaatamine. Vabal päeval, kui me oleme kodused ja ei ole kuskil küla peal, on reeglid pisut lõdvemad ja saab hommikul ca tunnikese, sel ajal kui ise kohvitame ja süüa teeme, olla kas arvutis või multasid vaadata ja päeval, kui väike laps magab, et teda käraga üles ei ajaks, oleme ka lasknud tal telekat vaadata või telefoniga mängida. Tööpäeva õhtuti on enne magama minekut ca pool tundi multikad, hommikuti enne lasteaeda ei jõua. Jah, nutiaega peaks kindlasti olema veelgi vähem, autos jne ja avalikes kohtades laps telefoni ei saa, aga samas tundub et seda ei ole ka ülemäära palju. Oleme perega väga aktiivsed, on palju sõpru ja käime palju koos perega väljas ja ikka üritustel, mis on kogu perele sobivad. Oleme palju maakodus, kus on head sõbrad ja suur hoov ning meri. Paneb väga muretsema, et kust siis lapsel see ebakindlus tuleb.
Ja kuidas saaks lapse õppimis ja keskendumisvõimet arendada? Õhtuti aeg ajalt panen nendega legosid kokku, aeg ajalt mängime lauamänge või teeme midagi muud koos. Tihti lasen neil vennaga kahekesi mängida.
Rajaleidjasse läheme alles jaanuari lõpus, aga ehk on ka siit foorumist võimalik saada häid nõuandeid.
Kusjuures, mitte et see ilmselt oluline oleks, teine, noorem laps, on palju enesekindlam ja parem kesknduja ja pole pooltki nii püsimatu. Saab lennult juba asjadest aru ja räägib vabalt tervete lausetega, saab aru ka seletustest ja mõistukõnest.
Ahjaa, õhtuti loeme voodis ka raamatut, aga ega sellele kaasa elada ei suudeta. Ikka on samal ajal vaja möllata ja mürada, siis on emme jälle kuri ja jälle kutsun lapsi korrale, et kui meil on unejutu aeg, siis olete vait ja kuulate ja keskendute. Korraks ollakse kaisus ja kuulatakse juttu ja järgmine hetk jälle tehakse oma mänge edasi.
