Mind isiklikult häiriks kui suvaline töökaaslane mulle tervise osas ettekirjutusi teeks ning järge peaks, millal ma tõbine tundun ja millal mitte ning pidevalt uuriks, kas palavikku on ja kuidas täna kõrvad elavad. Nagu uue ema oleks omale töölt saanud ja seda mitte positiivses mõttes.
Võib ka olla, et ei peagi küsima – inimene ise muudkui soiub ja hädaldab. Arsti juurde ta muidugi minna ei taha ja ega arst ka midagi teha ei saa, sest peale hädaldamisvajaduse midagi viga ei olegi.
Minu vanaema, kes elas 89aastaseks ning elu lõpuni oli üsna kõbus (objektiivselt võttes), oleks oma subjektiivsete kaebuste tõttu pidanud juba 50ndates surnud olema. Juba väikesest peale ma mäletan, et vanaema pidevalt kurtis oma hädasid. Arsti juurde läks alati suurema kompsuga, et “äkki pannakse haiglasse sisse”… Kui ma kunagi “Polkovniku leske” lugesin, siis see oleks nagu minu vanaema pealt maha kirjutatud, kui see polkovniku osa välja jätta. Polnud see ka üksindusest tekkinud, tal olid nii mees, lapsed kui ka lapselapsed, aga ta ehitas enda ümber oma haiguste müüri ega huvitunud millestki muust, tema “haigused” takistasid tal kõigest osavõttu.
Jah… mõistan, mulle ka ei meeldiks. Ma tunnen end piisavalt hästi, et aru saada, kui midagi halvasti on. Vastavalt sellele pöördun ka arsti poole.
Tegu on lihtsalt natuke teistsuguse inimesega. Ta ei kurda ega hädalda, vaikselt kannatab. Ta ongi omamoodi. Ma aeg-ajalt ikka norin teda, et sa oled hoopis teiselt planeedilt. Teda tulebki torkida ja suruda selliste asjadega. Täna tuli ta tööle, kõrvakuulmine 2x halvem, kui eile. Ega’s midagi, tuleb saata siis eriasrsti juurde. Alustame kõrvaarstidest.
Aitäh kõigile kes vaevusid vastama!
Kasutaja on kirjutanud teemasse 3 korda. Täpsemalt 05.12 09:16; 05.12 10:52; 07.12 12:51;
