Teema: Nagu anekdoot

[small]Kägu kirjutas:[/small]
[tsitaat] [small]Kägu kirjutas:[/small]

Vot, rõhk lausel-lepivad kooselu alguses kokku kõik reeglid. Reegel ei ole eeldamine. reegel on vastastikku kokkulepitud käitumine. Kui naine ei ole mehega kooselu alustades abieluteemat arutanud ja mehe seisukohta selles küsinud, siis ei ole taas keegi kedagi petnud ja ära kasutanud. Keegi pole ju kellelegi mingit lubadust andnud. Eeldamine näitab ainult naiivsust ja oskamatust oma tekkivaid küsimusi eos teemaks võtta. Inimesed, kes eeldavad, on sinisilmsed, psühholoogiliselt nõrgad ja suhtlemistõkkega indiviidid.
Sa oled ikka totaalselt ebaõiglane inimene, kes näeb naistes mingeid nõrgukesi ning ohvreid. Mingil väga isiklikul põhjusel pead ilmselt enamikke mehi sigadeks.[/tsitaat]

Vale eeldus, ma tunnen mehi nii hästi, et minu tutvuskonda pole mitte iial sattunud mitte ühtegi siga-meest, need välistan ma eos. Isiklikku meest pean lausa jumalaks. Mis ei takista mul olemast laia silmaringiga ja näha seda, et need nõrgukesed ohvrid on enamasti naised, igas mõttes.
Aga see küsimus tekib mul küll, et miks peab naine alati esimesena selle kokkulepete teema üles võtma, nagu sina väljendad, et kui naine ei ole teemat arutanud… Täpselt samasugune kohustus on seda mehel teha.

[small]Kägu kirjutas:[/small]
[tsitaat] [small]Kägu kirjutas:[/small]

Teema võtab üles see, kellel on vajadus. Ma ju mehega tutvudes ei hakka võtma üles teemat, et ma ei hakka usklikuks, kakamänge mängima, minust ei saa poliitikut jne. [/tsitaat]

Milline vajadus? Kas vajadus abielluda või vajadus vabaabielu elada? Ühel on ühtpidine ja teisel täpselt vastupidine vajadus. Kelle vajadus on sel juhul olulisem? Ja mis sa siis teed, kui mees eeldas, et kuna sa seda teemat ei puudutanud, siis järelikult sul pole midagi kakamängude vastu ja seda mängu sinuga alustab?

[small]Kägu kirjutas:[/small]
[tsitaat] [small]Kubujuss kirjutas:[/small]

Ma võin veelkord välja öelda, et haritud inimene isegi ei tea, millest Cartland täpselt kirjutab, saati siis osata seda kuidagi antud teemaga seostada. Ja ma võin uuesti ka seda öelda, et isegi kui see mees oli armunud, siis armunu käitumist on psühholoogia alases kirjanduses kirjeldatud kardinaalselt vastupidisena – armunu ei otsi kaaslases vigu, vaid vastupidi, tõstab oma armumisobjekti ülimaks. Kui mees oli armunud, siis ta ei saanud naisele karjääri alast ambitsioonitust kuidagi ette heita, mis tähendab, et ta poleks saanud seda teha ka siis, kui see n-ö armastus otsa sai, sest siis oleks ta pidanud oma veendumust 180 kraadi muutma, mis on ülimalt ebatüenäoline. Selleks, et antud kirjelduste põhjal näha, mis tegelikult toimus, ei piisa ainult teadmistest, vaid on vaja ka loogilist mõtlemist ja analüüsivõimet. [/tsitaat]

Haritus tähendab, vastupidi, laialdasi teadmisi KÕIGEST, mida kirjutatakse – mida suuremad teadmised, seda haritum. Niipidi käib see asi. Harimatu oleks ma ikka siis, kui ma isegi ei teaks ühte maailma enammüüdud ja enimtõlgitud autorit.
Ja kuidas tead sina midagi Cartlandist? Sinu oma loogika kohaselt oled sa ju seetõttu harimatu 🙂
Seostamisvõime tuleneb loogikast, mitte haridusest. Ka harimatu inimene võib olla loogikas tugev, harimatu nõrk. Keegi peaks sind selles suhtes harima.
Ja Cartlandit võib vabalt seostada antud teemaga – kui näiteks keegi puistab naistekatest kogutud \”teadmisi\” ja üritab neid teaduse pähe serveerida. Sest seda just oled teinud.

Ja kõige viimaseks – sul puudub tegelikult ju absoluutne teksti mõistmise oskus. Miks sa vaidled minuga, kas see mees on armunud või mitte? Ma pole kuskil väitnud, et ta on armunud, vastupidi – ütlesin, et ta ei ole armunud, kui otsib vigu. Minu väide oli hoopis, et vaatamata sellele, et ta praegu pole armunud, ei välista see võimalust, et ta oli algul kergelt armunud, kuid tunne möödus ja et mees pole kedagi ära kasutanud, kui proovis suhet ja see tema jaoks siiski ei toiminud/ei toimi. Ja edasi väitsid sina(?), et pooleks aastaks armuda on võimatu jne. Katsu vestlust jälgida, kui väitled – kui mälu pole, on ometi võimalus eelnevaid postitusi lugeda ja mälu värskendada. sinu jutt loogikast on seega halenaljakas. samuti su väljendusoskus – MILLIST veendumust ta oleks pidanud 180 kraadi muutma? Armumine pole veendumus, karjääri kallal vingumine pole ka mingi veendumuste väljendus, vaid lihtsalt tavaline asi, kui suhe läbi – kõik hakkab endise armastatu juures häirima, isegi see, kuidas ta hambapastatuubi valesti tühjaks pigistab – kuigi alguses tundus see vb \”jube nunnu\”. Elu on selline. Ja sellest on muide ka piisavalt kirjutatud, ei ole üldse minu väljamõeldis – hari ennast vahel ka kuskil mujal, kui perekoolis.

[small]Kägu kirjutas:[/small]
[tsitaat] [small]Kubujuss kirjutas:[/small]

Miks ma peaksin nalja tegema? Mina suhtlen ringkondades, kus inimesed julgevad sirgeseljalised ja ausad olla ning teineteist ei peteta, vaid austatakse vaatamata sellele, kui kooselu peaks mingil põhjusel lõppema ja kus inimesed on nii targad, et lepivad kooselu alguses kokku kõik reeglid. Aga perekooli \”statistikale\” tuginedes ma ei imesta, et enamikule on selline suhtlus- ja elustiil täiesti tundmatu maa. [/tsitaat]
Sa ei teegi nalja. See on küll naljakas.

Muide, täiesti TAVALINE on see, et suhte alguses ei tea kumbki osapool, kas ta tahab selle inimesega abielluda või mitte. Ja täiesti TAVALINE on, et mehed/naised, kes mingil hetkel on öelnud, et kunagi ei abiellu kellegiga, seda siiski lõpuks teevad – kellegi õigega. See aga, kas keegi õige on, ei saa selguda suhte alguses. Normaalne on, et inimesed enne abiellu astumise otsust on just kaua aega suhtes, õpivad üksteist tundma ja SIIS, SOBIVUSEL, vastastikusel soovil võtavad otsuse vastu abielluda.
ma ei kujuta mingis reaalses maailmas ette olukorda, kus vastselt tutvunud mees ütleb naisele, et \”sinuga ma küll kunagi abielluda ei soovi\” lihtsalt niisama, lambist. See oleks ju solvang. Abiellumise soovi väljendatakse, mitte mitteabiellumise soovi. Ma näiteks ei kavatse kellegiga abielluda – kas ma pean nüüd kõigile maailma meestele seda igaks juhuks tutvudes mainima, sest siis on \”õige\” ja siis ma pole siga-naine?

Ja see mehe jumaldamise jutt ajab ju lausa oksele – see ei ole armastus, see on madala enesehinnanguga inimese sõltuvussuhe kellegiga, keda peab endast paremaks.

[small]Kägu kirjutas:[/small]
[tsitaat] [small]Kubujuss kirjutas:[/small]
Ja ära püstita siin teooriaid, et mehed ja naised on ainult seksi peal väljas, maailm pole nii mustvalge. Kui inimene ei meeldi, siis kepp ka ei pane teda armastama. [/tsitaat]

No mina arvan, et selle jaoks peab kas väga kole mees või väga pikalt kuival olema olnud (või siis need mõlemad kokku), et valida seksimiseks naine, kes talle isegi üldse ei meeldi. Ja niimoodi pool aastat jutti.

[small]Kägu kirjutas:[/small]
[tsitaat]

Milline vajadus? Kas vajadus abielluda või vajadus vabaabielu elada? Ühel on ühtpidine ja teisel täpselt vastupidine vajadus. Kelle vajadus on sel juhul olulisem? Ja mis sa siis teed, kui mees eeldas, et kuna sa seda teemat ei puudutanud, siis järelikult sul pole midagi kakamängude vastu ja seda mängu sinuga alustab?[/tsitaat]
milline vajadus? Nimelt elus muutuste tegemise vajadus. teatavasti inimesed ei ole teineteisega abielus, kui suhtesse astuvad. See, kellele olukord ei sobi ning tahab olukorda muuta, võtab teema üles.
Sul on loogikaga ikka väga pahasti.
Samamoodi oleks teemaalgataja pidanud oma kaaslasega ammu teema üles võtma, kui tundis, et mehe tunded on jahtunud. Oleks säästnud end edaspidisest valust.

[small]Kägu kirjutas:[/small]
[tsitaat]

Ei peta – nad on mehed, mitte jobud. Kui nad tahavad kedagi teist, siis ütlevad nad selle ka kohe välja ja kui on kellegi teise vastu tekkinud suured tunded, siis lihtsalt lahkuvad senisest kodust ja loovad uue. Kas see tundub nii võimatu? Nad on kõik edukad inimesed, kes ei pea ei tea mis põhjustel isiklikust abikaasast kümne küünega kinni hoidma, kui enam ei taha, miks nad peaksid sel juhul valetama hakkama. [/tsitaat]
Oi, sa oled piiratud ja lisaks ka naiivne, kui arvad, et mehed petavad siis, kui kellegi teise vastu tunded.
Sa oled tõesti pime, rumal ja naiivne. Las su mees olla sulle jumal edasi, sul endal vist isiksust ei ole.

[small]Kägu kirjutas:[/small]
[tsitaat] [small]Kägu kirjutas:[/small]

Oi, sa oled piiratud ja lisaks ka naiivne, kui arvad, et mehed petavad siis, kui kellegi teise vastu tunded.
Sa oled tõesti pime, rumal ja naiivne. Las su mees olla sulle jumal edasi, sul endal vist isiksust ei ole.[/tsitaat]

Sa vaene õnnetu hing, kes peab pidevalt mehe petmist taluma ja isegi mitte armastuse, vaid lihtsalt sugutungi rahuldamise pärast. Sa oled ise võimetu sellekohast teenust pakkuma või, siis ma ei imesta, et mees ei pea sind isegi selle vääriliseks, et sinuga aus olla.
Mis minu isiksusse puutub, siis olen ma seda isegi rohkem kui mu mees, kõvasti tuntum.

[small]Kubujuss kirjutas:[/small]
[tsitaat][small]Kägu kirjutas:[/small]

Sa ei teegi nalja. See on küll naljakas.

Muide, täiesti TAVALINE on see, et suhte alguses ei tea kumbki osapool, kas ta tahab selle inimesega abielluda või mitte. Ja täiesti TAVALINE on, et mehed/naised, kes mingil hetkel on öelnud, et kunagi ei abiellu kellegiga, seda siiski lõpuks teevad – kellegi õigega. See aga, kas keegi õige on, ei saa selguda suhte alguses. Normaalne on, et inimesed enne abiellu astumise otsust on just kaua aega suhtes, õpivad üksteist tundma ja SIIS, SOBIVUSEL, vastastikusel soovil võtavad otsuse vastu abielluda.
ma ei kujuta mingis reaalses maailmas ette olukorda, kus vastselt tutvunud mees ütleb naisele, et \”sinuga ma küll kunagi abielluda ei soovi\” lihtsalt niisama, lambist. See oleks ju solvang. Abiellumise soovi väljendatakse, mitte mitteabiellumise soovi. Ma näiteks ei kavatse kellegiga abielluda – kas ma pean nüüd kõigile maailma meestele seda igaks juhuks tutvudes mainima, sest siis on \”õige\” ja siis ma pole siga-naine?

Ja see mehe jumaldamise jutt ajab ju lausa oksele – see ei ole armastus, see on madala enesehinnanguga inimese sõltuvussuhe kellegiga, keda peab endast paremaks.
[/tsitaat]

Uskumatu, nüüd tead sa ka täpselt, milline on minu suhe minu mehega. Kas sa ei peaks neil teemadel oma suud siiski kinni hoidma – kuuldavasti pole sa oma elu osanud elada. Ma jumaldan oma meest, sest ta teeb minu elu nii kergeks, kui see üldse võimalik on, kuni sinnamaani välja, et ka meie lastega tegeleb põhiliselt tema. Ma jumaldan teda sellepärast, et ta armastab mind juba 15 aastat, mida ta iga päev oma tegudega tõestab.

Võiks veel lisada, et mul pole olnud vajadust mehi hulgi proovida ehk nagu sina väljendad, saada kõiki, keda sa tahad, kuna minu võimekus meeste tundmise alal tagas mulle esimese tõsiseltvõetava eksemplari silmapiirile ilmumisel kohe selle õige.

[small]Kägu kirjutas:[/small]
[tsitaat] [small]Kubujuss kirjutas:[/small]

See, et sa nt tead, kes kellega käib ja millise firma riideid filmistaarid kannavad nüüd küll haritust ei näita. Haritud inimene valib oma lektüüri väga hoolikalt. Mina tean Cartlandist tänu kultuuriministrile, kes seoses raamatukogude raamatuvalikutega oli sunnitud seda nime mõned korrad mainima.
Minust võid sa arvata, mida tahad – see, et perekooli enamik mõtleb sinuga sarnaselt, näitab paraku, et kuulud selle massi hulka, mis moodustab kahjuks Eesti enamiku ja keda iseloomustavad kesised teadmised ja piiratud mõtlemisvõime. Mistõttu ma ka ei eelda, et sa minu tekstist aru saaksid. Ehk ma ei rääkinud kuidagi armumisest kui veendumusest, aga edasi pole mõtet enam selgitada, sinu mõtlemisvõime selle tasemele ei küündi. [/tsitaat]

See oleks küll midagi uut, kui rumal inimene end ise rumalaks tunnistaks. Tavaliselt kipub see ikka vastupidi olema, nagu juuresolevalt pildilt näha.

[small]Kägu kirjutas:[/small]
[tsitaat] [small]Kubujuss kirjutas:[/small]

See, et sa nt tead, kes kellega käib ja millise firma riideid filmistaarid kannavad nüüd küll haritust ei näita. Haritud inimene valib oma lektüüri väga hoolikalt. Mina tean Cartlandist tänu kultuuriministrile, kes seoses raamatukogude raamatuvalikutega oli sunnitud seda nime mõned korrad mainima.
Minust võid sa arvata, mida tahad – see, et perekooli enamik mõtleb sinuga sarnaselt, näitab paraku, et kuulud selle massi hulka, mis moodustab kahjuks Eesti enamiku ja keda iseloomustavad kesised teadmised ja piiratud mõtlemisvõime. Mistõttu ma ka ei eelda, et sa minu tekstist aru saaksid. Ehk ma ei rääkinud kuidagi armumisest kui veendumusest, aga edasi pole mõtet enam selgitada, sinu mõtlemisvõime selle tasemele ei küündi. [/tsitaat]
Kust need filmistaarid siia vestlusesse sattusid – ära lahmi. Kollane kirjandus = laialdased teadmised kõigest?! Sa oled tõesti kehv vaidleja, isegi kehv demagoog.
Mina tean Cartlandit tänu sellele, et ma ei käi silmaklappidega maailmas, vaid ma näen ja kuulen. Valingi oma lektüüri, ma pole Cartlandit lugenud, kuna naistekad mind lihtsalt ei huvita, need olid mu lugemisvaras ca 10-aastasena ja siis eelistasin vanu Eesti romantiste, mille kogumiku pööningult leidsin. Sa ju aga väitsid, et olen harimatu, kuna TEAN Cartlandit. Ise ka tead – kus siin on loogika? Isegi sina peaksid lõpuks tunnistama, et oled ämbrisse astunud.
NB! Cartlandi lugemine ei ole mingis maailmas harimatuse tunnus. Vähene lugemus on. Olen kindel, et enamus kirjandusprofessoreid on ka Cartlandi lugenud, sest oma eriala kõigi tuntud esindajate tundmine on elementaarne.

Lugemus on mul muide väga suur. Sel ajal, kui teised minuvanused pidudel käisin, veetsin mina aastaid raamatukogudes, lugedes kirjandust, mida välja ei laenutatud. Juba 12-13 aastaselt oli mul läbi loetud suurem osa vene kirjandusklassikast; ka olen lugenud ja ülikoolis läbi töötanud palju psühholoogialast ja sotsiaalteaduslikku kirjandust.

Piiratud mõttevõimet näitab paraku küll ainult sinu tekstid, kus sa Cartlandi nime teadmise pärast mind harimatuks nimetad.
Mina võin ju sinu meelest harimatu olla – aga jutt käib tegelikust ju sellest, et sa oleks halb kaotaja ja kui vestluses alla jääd, hakkad vestluspartnerit valimatult sõimama ja halvustama. Väga halb maneer, matsliku ja harimatu inimese tunnus! Kui oleksid mees ja me viibiksime ühes ruumis, siis ilmselt üritaksid oma seisukoha õigsust füüsiliste vahenditega maksma panna. Tean küll sinusuguseid.

[small]Kägu kirjutas:[/small]
[tsitaat] [small]Kägu kirjutas:[/small]

See kommentaar on 100 protsenti täpselt õige. Mees oli see, kes väga mind tahtis ja ta otsis justnimelt tõsist suhet. Siis kui tutvusime ja ta teadis mu madalapalgalisust ja väheseis ambitsioone, polnud see talle absoluutselt mittemingusugune probleem. Ma justnimelt andsin endast nii palju infot kui vähegi võimalik, et ta juba eos teaks kellega ja millega tegemist ja kas on mõtet üldse edasi liikuda ja mingit suhet arendada. Mees ütles mulle, et tema on materiaalselt vägagi hästi kindlustatud ja ta ei hooli sellest, kas ja kui palju ma teenin jne. Ütlesin talle ka seda, et mind ei huvita niisama seiklused, st kui tal mõlkus meeles vaid seks, siis poleks mind olnud vaja tülitada. Ma tahtsin just vältida seda, et mingid ebameeldivused hiljem välja tulevad, kui on juba tunded mängus ja raskem lahku minna. Aga paraku just nii läks…

Ühesõnaga me läksime lahku üleeile ja mina tunnen, et minuga käituti halvasti. Nimelt selles osas, et nagu mina peaks ennast süüdi tundma, et pole karjäärinaine ja ei teeni palju raha. Nagu ma poleks seetõttu väärt olnud armastust…[/tsitaat]
Loomulikult ei ole sina süüdi, et tal tundeid pole. Selline süüdistamine viitab, et mees ei suuda kompromisse teha ega endale tõtt tunnistada- tunneb ennast süüdi, et ta sinuga enam olla ei taha, aga tahab, et keegi teine selles \”süüdi\” oleks – ehk siis sina. Inimene, kes ilmselt käitubki alati nii – \”mina pole kunagi milleski süüdi\”, totaalegoist ja rumal inimene. Loomulikult on see karjääri-värk lihtsalt ettekääne, võimalik, et tal ka hoopis mingi teine naine silmapiiril ja just nimelt väga ambitsioonikas.
Ole õnnelik, et tegelikult sai kõik ju väga kiiresti läbi – pool aastat on lühike aeg – ja mehe tegelik olemus paljastus. Oled kogemuse võrra rikkam – aga soovitan sul võtta ka oma ootused natuke maha. Kõik suhted ei saagi õnnestuda.