Kas kellegil on olnud kokkupuuteid selliste inimestega,endal on lapse isa selline.Kuidas olete hakkama saanud sellise inimesega suheldes?
Kasutaja on kirjutanud teemasse 3 korda. Täpsemalt 27.02 20:23; 27.02 22:59; 27.02 23:27;
Teema: Nartsisissistlik isiksusehäire?
27.02.2012 20:23
To report this post you need to login first.
27.02.2012 20:44
Jah, on olnud. Õnneks ei olnud laste isa. Lõpetasin 3 aastase suhte antidepressantidega, sest närvid olid täiesti läbi. Nüüd üritan taastuda ja tagasi normaalseks saada. Käisin kriisiabis. Terve mõistus ütles, et jookse, jookse kiiresti ja kaugemale, samas tunded hoidsid paigal. Ühel hetkel kandis kätel, teisel hetkel sain uskumatute süüdistuste ja agressiooni ohvriks. Põhiline imetlusobjekt pidi olema tema isik. Ma ei ole tegelikult veel niipalju toibunud, et suudaks kokkuvõtteid teha.
To report this post you need to login first.
27.02.2012 20:56
Mees, kellesse olin armunud, on vist kergelt nartsissistlike kalduvustega. Ta ei ole vägivaldne ega pahatahtlik, aga mul on vahel tunne, et tal on empaatiaga midagi korrast ära. Alati sätib ennast esikohale ja ei ole võimeline end teiste inimeste olukorda panema.
Ega sellistega midagi teha ei olegi 🙁
Oleme umbes 4 korda lahku läinud, aga alati uuesti jätkanud, sest ma ei suuda ta sarmile vastu seista.
To report this post you need to login first.
27.02.2012 21:53
Mul oli vägagi pikk kokkupuude. Elasin sellise mehega 6 aastat ja saime koos lapsegi. Lõpetasin selle suhte 2 aastat tagasi kuid antidepressante tarvitan siiani, sest nüüd kontrollib ta mind lapse kaudu.
Toibuma hakkasin ja enesesüüdistused lõpetasin pärast seda, kui olin läbi lugenud 2 raamatut,mida soovitan ka sul kindlasti lugeda, et aru saada selliste inimeste mõttemaailmast.
1.raamat \”Miks ta seda teeb? Kuidas mõtlevad vihased ja kontrollivad mehed.\”
2.raamat \”Ma armastasin manipulaatorit.\”
Need inimesed ei muutu iialgi, Kui nende jaoks hakkab olukord hapuks minema, suudavad nad hetkeks ennast kokku võtta ja mängida kukupaid. Otsekohe, kui saavutavad omale soovitud tulemuse, pöörduvad nad oma destruktiivse käitumise juurde tagasi.
Minu soovitus on sama, nagu keegi eespool kirjutatutest tegi- joosta nii kaugele kui võimalik ja hästi kiiresti, isegi kui süda käsib muud.
Nartsissistlik inimene süüdistab partnerit oma tehtud ja tegemata asjades ning neil on topeltstandardid. Söödab oma partnerile ette hoolikalt viimistletud moonutusi ning panevad partneri tundma, et hoopis partner on sellise käitumise põhjustajaks. Ühesõnaga, neil on ohvrit süüdistav hoiak. Nad kasutavad oma manipuleerimisoskusi selleks, et jätta endast mulje nagu nad oleksid muutunud. Nad mässivad ohvri oma valede ja hämamiste võrku.
Samas nad on väga haavatavad ja solvuvad kergesti.
Need inimesed ei ole küpsed vaid väga lapsikud. Nende eesmärgiks on võim ja kontroll.
Ka mina olin sunnitud pöörduma Ohvriabisse ja seda veel isegi siis, kui me juba lahus olime.
Kindlasti on mõni nendest pisut kergema, mõni raskema häirega ja kerget nartsissismi peetakse isegi mõnes mõttes positiivseks.
Soovin sulle kainet mõistust ja tarkade otsuste tegemist, kui sul on võimalus konsulteeri kindlasti ka psühholoogiga.
Kui soovid, võime seda teemat ka meili teel jätkata.
Jõudu ja jaksu sulle!
Kasutaja on kirjutanud teemasse 4 korda. Täpsemalt 27.02 21:53; 28.02 10:16; 28.02 20:59; 28.02 23:13;
To report this post you need to login first.
27.02.2012 22:59
27.02.2012 23:21
Olen ise selline
Kasutaja on kirjutanud teemasse 2 korda. Täpsemalt 27.02 23:21; 27.02 23:42;
To report this post you need to login first.
27.02.2012 23:27
27.02.2012 23:41
Mul on vist kergemakujuline, kui see võimalik on, muidu ma ei tunnistaks seda siin vist, vaid arvaks et mina pole küll kunagi selline. Imetlust ja kummardust ootan mingil määral ikka, kes ei ootaks. Valesti tegemise kohta ei oska öelda praegu. Aga eelmainitud empaatiavõimega on kohati niimoodi, et ei saa aru miks teised inimesed nii või naapidi tunnevad. Osav ärarääkija olen ka, kui endal vaid vaja on. Ja oma valed teod (ja ka valetamised) suudan õigeks rääkida ja kuidagi veel niipidi, et teine inimene end süüdi tunneb lõpuks hoopis, sest minu mõistuse järgi tema viis mu selleni..
Vahepeal saan hästi aru, mida valesti teen aga vahepeal ei saa aru miks inimesed ütlevad et ma olen südametu või miskine veel.
To report this post you need to login first.
27.02.2012 23:42
Mul on vist kergemakujuline, kui see võimalik on, muidu ma ei tunnistaks seda siin vist, vaid arvaks et mina pole küll kunagi selline. Imetlust ja kummardust ootan mingil määral ikka, kes ei ootaks. Eelmainitud empaatiavõimega on kohati niimoodi, et ei saa aru miks teised inimesed nii või naapidi tunnevad. Osav ärarääkija olen ka, kui endal vaid vaja on. Ja oma valed teod (ja ka valetamised) suudan õigeks rääkida ja kuidagi veel niipidi, et teine inimene end süüdi tunneb lõpuks hoopis, sest minu mõistuse järgi tema viis mu selleni..
Vahepeal saan hästi aru, mida valesti teen aga vahepeal ei saa aru miks inimesed ütlevad et ma olen südametu või miskine veel.
Kasutaja on kirjutanud teemasse 2 korda. Täpsemalt 27.02 23:21; 27.02 23:42;
To report this post you need to login first.
28.02.2012 00:12
Täpselt sama kogemus, 8 aastat vaimset terrorit, pealtnäha ja sõprade ringis on mees vaimukas, jutukas. Keegi ei suutnud uskuda ka, miks ära läksin ta juurest. Mulle tehti samuti selgeks, et olen kõiges ise süüdi, kui ta mu peale kisab, olen süüdi, kui petab olen süüdi, ma olevat nõrk ja mida kõike veel. Tegelikult on ta ise nii nõrk, et ei hakka kirjutamagi. Õnneks on ta uue ohvri leidnud ja palun Jumalat et tükiks ajaks.
To report this post you need to login first.
28.02.2012 00:43
[small]Kägu kirjutas:[/small]
[tsitaat]aga sina kes sa oled ise selline,kas sa ootadki inimestelt imetlust ja kummardust ja kas sa ei teegi kunagi midagi valesti?[/tsitaat]
Lugemist natuke: http://et.wikipedia.org/wiki/Nartsissistlik_isiksush%C3%A4ire
To report this post you need to login first.
28.02.2012 00:44
To report this post you need to login first.
28.02.2012 03:20
Mul on ülemus selline. Kohutav. On olemas tema arvamus ja vale arvamus, tema ei eksi kunagi, temal on alati õigus. Kus tuul, sealt meel vastavalt tema soovile. Kord selline korraldus, siis täpselt vastupidine esimesele ja siiras imestus, kuidas te ise selle peale ei tulnud, et ta tegelikult hoopis kolmandat moodi mõtles ja vastavalt sellele ei käitunud. Pidev töötajate süüdistamine kõiges, tema on alati kõik õigesti teinud ja ei mõelnud ju nii.
Kui keegi tekitab probleemi, siis nõustub sellega, on mingi hetke magusam, kui mesi ning kõik algab taas otsast peale. Mesi on seni, kuni saavutab oma tahtmise ja siis hakkab taas tümitama.
Kõik peavad teda imetlema, kui seda ei tee, leiab põhjuse inimesest lahti saamiseks. Oma tahtmise saavutamiseks eriti vahendeid ei vali. Kasutab alluvaid julmalt ära. Need, eda enam ei vaja, lükatakse julmalt kõrvale. Jube on vaadata, kuidas need, kes sellest aru pole saanud, teda kummardavad ja tema soove silmist loevad. Ühel päeval aga, kui neilt on kõik võetud, mis võtta annab, heidetakse nad kõrvale kui kasutud tegelased ning pööratakse oma tähelepanu järmgisele ohvrile.
To report this post you need to login first.
28.02.2012 04:31
Mul on ema selline…olen küll 30-le lähemev kuid tunnen, et lähen hulluks. Kui ma iga päev tal külas ei käi, siis on pahane, et ei näe lapselapsi. Saatis lastekaitse meile, et me keelame lastel temaga kohtuda…aga mina tõesti otsin praegu juba ise abi nõustajatelt 🙁
To report this post you need to login first.
28.02.2012 10:16
Mina seesama kägu, kes soovitas raamatuid eespool. Lahku minnes enam last näha ei soovinud. Ütles:\”Kui tal pole mind, pole ka vaja last\”. Tervelt 1,5 aastat palusin tal last enda juurde võtta kuid ta keeldus või ei vastanud üldse mu meilidele ja kõnedele. Otsustasin siis elatist küsida ja andsin asja kohtusse. Siis hakkas oma uue naistuttavaga, kes on hariduselt jurist mind süüdistama, et hoopis mina takistan tal lapsega kohtumast ning manipuleerin. Hakkas last enda juurde võtma, et eksitada kohust. Tema uus naine kirjutab mulle kirju ja alla paneb mu mehe nime 🙂 Saan aru ju milline on mu mehe käekiri ja milline naissoost juristi oma. Nad ähvardavad mind, et kui ma ei peata elatise nõuet, taotlevad nad minult lapsehooldusõiguse äravõtmist, kuna mul puudub igasugune huvi, soov ja tahtmine lapsega tegelemiseks. Ühesõnaga ähvardavad, et ma meelt muudaks. Olen kindel, et kui kohus läbi on ja nad on saavutanud omale soovitud tulemuse unustatakse lapse olemasolu hetkega. Mees valetab täiesti soravalt kohtus ja eitab kõike mu tõendeid, ka neid, mida teab tõele vastavat.
Kuna ta näeb, et kontrollivahend laps hakkab ära langema ja ma ei allu enam tema manipulatsioonidele, alustab ta oma vägivalla lõppmängu. Kõik see on mustvalgelt raamatutes kirjas ja vastab täpselt minu ekskaasa omadustele.
Pea meeles, sina ei ole milleski süüdi. Need on tema probleemid, mis on lapsepõlvest kaasa tulnud ning sina ega ka mitte keegi teine ei saa teda muuta. Päikest ja rõõmu sulle.
Kasutaja on kirjutanud teemasse 4 korda. Täpsemalt 27.02 21:53; 28.02 10:16; 28.02 20:59; 28.02 23:13;
To report this post you need to login first.
28.02.2012 10:37
Kuulge isehakanud psühhiaatrid, isiksusehäired on kindel patoloogiline diagnoos, enamasti traumaatilise kogemuse tagajärjel.
Siin teemas aga kõlab näiteid meeleoluhäiretest kuni lihtsalt sita iseloomuni…
To report this post you need to login first.
28.02.2012 10:58
[small]Kägu kirjutas:[/small]
[tsitaat]Jah,kusjuures need omadused kuuluvad tema käitumise juurde,kõige raskem on see,et meil on ühine laps ja tal on kinnisidee,et lapsel peab olema perekond ja ta on pähe võtnud,et nüüd tahab saada ainuhooldajaks ,et kasvatada oma uue naisega minu last ja oma tulevasi lapsi.Iga päev hingab mulle kuklasse,räägib kui halb ema ma olen,et ei austa oma lapse isa(ma ei suhtlegi temaga õieti) ja nõuab mingit imetlust,ei luba mul teiste meestega suhelda,kuna see avaldab lapsele halba mõju,ütleb,et sellepärast on laps tubli,et tal on tema geenid,mitte sellepärast,et olen vaeva näinud kasvatamisel.Ta ei ole mitte kunagi elu jooksul ühtegi enda viga tunnistanud.. see ei saa olla normaalne ja ma ei tea enam mida teha:S[/tsitaat]
Mul oli ka sellise inimesega pikaajaline suhe ja kaks last. Selle lapse ära võtmise jutu pärast ära heitu. Sellistel inimestel pole tegelikult soovi teiste eest hoolitseda, liiati siis veel endale last kaela võtta.
Mina pöördusin oma omavalitsuse lastekaitsespetsialisti poole. Sain seal mõningast abi – psühholoogi ja lapsehoolduslepingu sõlmimise näol. Nende inimestega peab reeglid väga täpselt paika panema – rutiin murrab. Jõudu sulle! Ja kindlasti otsi abi!
To report this post you need to login first.
28.02.2012 17:06
[small]Kägu kirjutas:[/small]
[tsitaat]Kuulge isehakanud psühhiaatrid, isiksusehäired on kindel patoloogiline diagnoos, enamasti traumaatilise kogemuse tagajärjel.
Siin teemas aga kõlab näiteid meeleoluhäiretest kuni lihtsalt sita iseloomuni…[/tsitaat]
Kuidas üks diagnoos saab PATOLOOGILINE (tõlkes \”haiguslik\”) olla? 😛 😀
Aga see selleks. Taolist isiksusehäiret saab diagnoosina välja panna äärmiselt harva, sest enne hakkab maakera tagurpidi pöörlema, kui et nartsissist psühhiaatrile pöördub….
To report this post you need to login first.
28.02.2012 17:43
Mul on selline mees. saan hakkama, sest olen väga tugev ka ise. Ei lase endale peale istuda.
To report this post you need to login first.
28.02.2012 17:53
nartsissismi on igas inimeses olema, haiguslik nartsissm on kreisi:) käisime seda just psyhholoogia loengus paar tundi läbi ja vaesed inimesed, kes sellistega elama peavad:S
To report this post you need to login first.
28.02.2012 18:31
[small]Kägu kirjutas:[/small]
[tsitaat]Jah,kusjuures need omadused kuuluvad tema käitumise juurde,kõige raskem on see,et meil on ühine laps ja tal on kinnisidee,et lapsel peab olema perekond ja ta on pähe võtnud,et nüüd tahab saada ainuhooldajaks ,et kasvatada oma uue naisega minu last ja oma tulevasi lapsi.Iga päev hingab mulle kuklasse,räägib kui halb ema ma olen,et ei austa oma lapse isa(ma ei suhtlegi temaga õieti) ja nõuab mingit imetlust,ei luba mul teiste meestega suhelda,kuna see avaldab lapsele halba mõju,ütleb,et sellepärast on laps tubli,et tal on tema geenid,mitte sellepärast,et olen vaeva näinud kasvatamisel.Ta ei ole mitte kunagi elu jooksul ühtegi enda viga tunnistanud.. see ei saa olla normaalne ja ma ei tea enam mida teha:S[/tsitaat]
pöördu oma küsimuste ja muredega
1. lastekaitse
2. lastepsühholoogi
poole.
mõlemile esita muuhulgas ka küsimus, miks see, kui sina suhtled teiste meestega, mõjub lapsele halvasti, aga see, kui eks suhtleb teiste naistega, ei mõju halvast.
kohe ise ametnike poole pöördumine ja olukorra analüüsimine annab sulle eksi ees väikese edumaa, juhuks, kui peaks vaidluseks minema
To report this post you need to login first.
28.02.2012 20:59
See on huvitav, et kõigi eelpoolkirjutajate kogemus nartsissistlike isisksushäiretega elukaaslasega on 1:1 sarnane. Need inimesed oleks justkui kõik ühe isa-ema lapsed. Nii sarnaseid isikukirjeldusi ei ole ma varem kohanud kuid ma ei ole ka varem mitte kellegagi, kellel on kogemus nartsissistiga, kokku puutunud. Minu tuttavad imestavad siiamaani, kuidas ma üleüldse sellise inimesega koos elama hakkasin.
Ma ei ole suutnud neile selgeks teha, et oma suhete algul käituvad need inimesed paljudest teistest hoolivamalt, armastavamalt jne.. Nende tõeline pale hakkab esile tulema vaikselt ja hiilivalt kuni nende kaaslasi tabab hulluksminemise tunne. Nii veenvalt suudavad nad jätta mulje, et kaaslane on kõiges süüdi. Ilmselt siin olenebki selle suhte püsimine kaaslase tugevusest. Siinkohal tahaks küsida selle käo käest, kes kirjutas 17:43, kui mitu aastat sa oled vastu pidanud? Mina pidasin vastu 4 aastat, siis pakkisin ta kohvrid. Kuu aja pärast tuli mees nuttes, \”kui väga ta meid armastab\”, tagasi. Andsin talle võimaluse, vastu pidas pool aastat ja aasta hiljem olime uuesti lahus.
Kasutaja on kirjutanud teemasse 4 korda. Täpsemalt 27.02 21:53; 28.02 10:16; 28.02 20:59; 28.02 23:13;
To report this post you need to login first.
28.02.2012 21:45
Jah, on ka minul olnud au sellise härraga paar aastat koos elada :). Õnneks oli olidu mitte lapsi saada. Kuidas kõik oli… no seda teavad kõik siin kirjutajad hästi, pole vaja korrata, sest kõik selle sündroomi käes vaevlejad ju rohkem või vähem ühe vitsaga löödud.
Aga mis on paljudest erinev, on meie suhte lõpp- kuna mina ei olnud tema eesmärkide saavutamiseks piisavalt hea subjekt, oli tema lõpuks see, kes lahkus. Nimelt olen ma pagana kangekaelne ja endast piisavalt heal arvamusel. Liiga heal, nagu selgus, sest mingil põhjusel leidsin suhte alguses, et just mina olen see, kes selle ilusa, hea huumorimeelega ja targa mehe nende ebameeldivate omaduste osas ümber suudab kasvatada. Jah, just täpselt nii ma mõtlesingi (kõigil lugejatel lubatud kõva häälega naerda), päris ausalt kohe :).
Seda muidugi ei juhtunud, aga ei juhtunud ka see, et ma oleksin tallaauseks muutunud. Hoopis tõeliselt vastikuks muutusin- kui tema vaikselt minu enesehinnangut ja -austust ning jalgealust oma igapäevaste vahenditega õõnestas, siis sai ta selle peale iga kord sellise põrgu osaliseks, et ei pidanud enam ise vastu! Seda siis suhte lõpupoole, kui mu karikas nii täis oli, et iga tema poolt lisatud uus tilk mul kaane põrguliku hooga pealt viskas :).
See muidugi ei tähenda, et ma peale selle suhte lõppu väga katki polnud. Olin muutunud inimeseks, kes oli mulle tõeliselt vastik, kõige hullem oli see, et hakkasin osaliselt oma lähedastega sama moodi käituma, nagu tema minuga oli käitunud. Õnneks andsin endale aru, et see pole ok ja tegine kõva tööd, et jälle normaalseks saada.
Nüüd, palju hiljem, ei kahetse ma iseenesest seda suhet. See õpetas mulle, et normaalsena tunduvad inimesed võivad tegelikult ikka pagana hullud olla ja kindlasti hindan ma tänu sellele oma praegust suhet veel kõrgemalt. Tean täpselt, et ma ei lepiks millegi vähemaga, kui tõeliselt suurepärase suhtega ja samas ei võta seda iseenesest mõistetavalt.
Judin tuleb ainult peale mõeldes, et tänu sellele jubedale suhtele oleks ma aga suhtele praeguse mehega peaagu kriipsu peale tõmmanud. Ta ilmus mu ellu liika ruttu ja ma tõesti ei tahtnud temaga tõsiselt tegemist teha. Mitte seetõttu, et ma meessoosse usu oleks kaotanud, aga selle pärast, et tundsin, et see suurepärane mees ei ole minusugust sassis mutti ära teeninug. Mu praegune abikaasa ja laste isa õnneks seda juttu ei kuulanud ja kuigi ma ei saa siiani aru, miks, ujus vaikselt ning kindlalt mu kõrvale ja on siin nagu kalju olnud juba palju aastaid.
To report this post you need to login first.
28.02.2012 22:11
Kas keegi ütleks kuidas see vene keeles on,
või oskab keegi panna siia venekeelset viki linki.
To report this post you need to login first.
28.02.2012 23:13
Aga palun – Нарциссизм
http://ru.wikipedia.org/wiki/%D0%9D%D0%B0%D1%80%D1%86%D0%B8%D1%81%D1%81%D0%B8%D0%B7%D0%BC
Kasutaja on kirjutanud teemasse 4 korda. Täpsemalt 27.02 21:53; 28.02 10:16; 28.02 20:59; 28.02 23:13;
To report this post you need to login first.
29.02.2012 13:24
Minu kogemus. Kaaslane on väga intelligentne, faktilised teadmised on väga-väga head, nagu elav entsüklopeedia. IQ jt. teste sooritab väga heade tulemustega. Sõbrad küsivad pidevalt konsultatsiooni, igasugustel seinast-seina teemadel. Temaga on väga hea rääkida, kui ta soone peal (loe: heas meeleolus) juhtub olema. Millest meeleolumuutused alguse saavad, seda ei tea keegi, ta ise ka ei oska registreerida, mis vallandajaks võib olla. Aga tulemus on karjumine-röökimine ja kõige peale vihane olemine.
Tundub, et tema sees on asjad teistmoodi paika pandud. Ärritajaks on tavaliselt kellegi \”lollus\”, mingi arvamus, mis ei ühti tema sees olevate standarditega. Nt. tööl on tal raskusi, ta on erinevates situatsioonides kõige kiirem ja nutikam, aga alluma on ta nõus ainult sellisele inimesele, keda ta oma sisemise etiketi põhjal targaks peab ja neid inimesi ei ole väga palju. Ta näitab seda ka oma võluval moel välja (olles eriti irooniline). Talle ei meeldi toppama jäämine, aja viitmine, üldse viivitused, kuna ta ise suudab kõik asjad väga kiiresti ja optimaalselt ära teha, siis teda ärritab, et teised nii ei tee ja ei suuda. See ajab ta nii endast välja, et ta loobub üldse kaasategemast.
Asju arutada on võimalik üksnes siis, kui temal vastav olek on. Niisama muuseas nagu teistes peredes (ma vähemalt eeldan, et teistel on nii) pole võimalik midagi olulist jutuks võtta. Plahvatusena võib tulla silmapilkne karjumine.
Tegutseb ainult enda järgi, väga ebameeldiv on talle kellegi teise palveid täita.
Mis mind ikka veel imestama paneb – kipub minuga võistlema. Nt. ükskord ma teadsin mälumängus ühte kõrgeima taseme vastust (ma teangi vahel igasuguseid asju). Tema läks silmnähtavalt närviliseks, et kes selliseid küsimusi teeb? Imestama paneb just see, et ta on teadmistelt igati minust üle, aga ta nagu kahtleb selles ja otsib pidevalt kinnitust.
Ta on alati ütleja, kui ma eksin: \”Küsi minu käest, kui sa ei tea, ära mängi tarka\”.
Kui ma mingis elusituatsioonis eksin ja siis seletan talle, miks eksisin, et mille põhjal arvasin ja järeldusi tegin, et sellise tulemuse sain, siis ta peaaegu alati kuidagi eriti osatab: \”sina arvad, sina jälle arvad\”.
Oma tunnetest rääkima ta pole võimeline. Tal lihtsalt on olekud – kas hea või halb.
Puudust tunnen meie suhtes kõige rohkem inimlikust hellusest ja hoolimisest, et ta nt. mõnikord tuleks ja küsiks, et \”kuidas sul läks see mäng?\”. Et ta vahepeal räägiks, mida ta mõtleb või tulevikus plaanib. Et ta mõnikord tunnistaks, et \”tead, see asi tookord ei olnud ehk kõige õigem, anna andeks\”. Selliseid asju ei ole.
Me oleme koos u. 8 aastat. Miks olen? Arvatavasti on minus endas midagi teistmoodi, mul on temaga huvitav. Vahepeal olime lahus, ei suhelnud ka, kohtusin teiste meestega, kõik tundusid kuidagi…, ma ei teagi, ei taha kedagi nii kohe rumalaks nimetada, aga…
Ta on endiselt kõige targem mees, keda ma tean.
Või on asi selles, et olen pideva pingega kodus nii harjunud, et ilma tundub igav.
Varjupoolelt: nt. ma hästi ei kujuta ette, kuidas me koos lapsi kasvataksime. Lastele oleks väga raske seletada, miks isa nii käitub. Ainult lahus elades ja visiitsuhet pidades vist saaks.
Olen aastate jooksul arenenud ja märganud, et abi on: kui olla ise emotsionaalselt hästi terve ja endas kindel, siis ei saa tema teravad ütlemised ja destruktiivne käitumine haiget teha. Ära peab jagama, millal vastu astuda ja ennast õigustada ehk teha võimalikult rahulikult seletades selgeks, miks mina mõtlen praegu just nii ja et mul on õigus nii mõelda ja et ma ei kuula rohkem sinu karjumist. Sest minu arvates põhiline ongi see, et nartsisisstlike inimeste peas on asjad teisiti, nad ei reageeri analüüsi-põhiselt nagu tavainimesed vaid täiesti spontaanselt ja vallandajaks võib olla üks nende jaoks \”valesti\” öeldud sõna.
Aga ikkagi on vahel tohutult kurb, et need asjad on just nii loodud nagu nad on, sest tema ei saa ka valida, et ta selline on.
To report this post you need to login first.
29.02.2012 15:21
Nagu minu mehest kirjutaksid, viimane. Just selline suhtumine, et sina ju midagi ei tea. Sa ei mäleta midagi. Sa ei saa vastutust vajavaid tööülesandeid. Sa ei kõlba selleks ja teiseks. Sina oled süüdi (et tuba segamini jms).
Vahe selles, et minu mees vajas vahest väga lähedust ja võtsime ette väga toredaid asju.
See on õudne kuidas see tegelikult psüühikale ja enesehinnangule lõpuks mõjub
To report this post you need to login first.
29.02.2012 18:30
Minul on \”õnn\” olla nartsissistist ema laps. Nohhhh…kui mehe juurest saab jalga lasta, siis mida sa hing emaga teed, eriti kui oled ainus laps? Ja kui sind on igasugustes asjades süüdistatud juba sünnist saati. Kogu lugu ümber kirjutada läheks pikaks, aga kui positiivne pool välja tuua, siis tänu sellisele emale olen ma saanud väga toimetulevaks ja iseseisvaks, sest lõpuks ma ikka sain aru, et see jutt, mida ta suust välja ajab, ei ole ühestki otsast normaalne. Aga minu lapsepõlve kuulub kohutav vaimne terror. Isal polnud kunagi sõnaõigust ja laps rääkis teadagi siis, kui kana pissis.
Siiamaani on emaga suhtlemine nagu miiniväljal käimine, sest lõdvaks ei saa lasta ennast hetkekski. Loomulikult on suhtlemine võimalik tänu sellele, et ma olen ennast õppinud korralikult kehtestama (muideks, äärmiselt vajalik oskus ka teiste inimestega suheldes), aga mingist usaldavast ema-lapse suhtest ei saa meie puhul küll juttu olla.
To report this post you need to login first.
29.02.2012 19:17
[small]Kägu kirjutas:[/small]
[tsitaat]Kas kellegil on olnud kokkupuuteid selliste inimestega,endal on lapse isa selline.Kuidas olete hakkama saanud sellise inimesega suheldes?[/tsitaat]
mina olen nartsissistliku ellusuhtumisega. häireks ma seda kyll ei pea. ennast ka ei häiri.
To report this post you need to login first.
29.02.2012 22:57
[small]Kägu kirjutas:[/small]
[tsitaat]Minu kogemus. Kaaslane on väga intelligentne, faktilised teadmised on väga-väga head, nagu elav entsüklopeedia. IQ jt. teste sooritab väga heade tulemustega. Sõbrad küsivad pidevalt konsultatsiooni, igasugustel seinast-seina teemadel. Temaga on väga hea rääkida, kui ta soone peal (loe: heas meeleolus) juhtub olema. Millest meeleolumuutused alguse saavad, seda ei tea keegi, ta ise ka ei oska registreerida, mis vallandajaks võib olla. Aga tulemus on karjumine-röökimine ja kõige peale vihane olemine.
Tundub, et tema sees on asjad teistmoodi paika pandud. Ärritajaks on tavaliselt kellegi \”lollus\”, mingi arvamus, mis ei ühti tema sees olevate standarditega. Nt. tööl on tal raskusi, ta on erinevates situatsioonides kõige kiirem ja nutikam, aga alluma on ta nõus ainult sellisele inimesele, keda ta oma sisemise etiketi põhjal targaks peab ja neid inimesi ei ole väga palju. Ta näitab seda ka oma võluval moel välja (olles eriti irooniline). Talle ei meeldi toppama jäämine, aja viitmine, üldse viivitused, kuna ta ise suudab kõik asjad väga kiiresti ja optimaalselt ära teha, siis teda ärritab, et teised nii ei tee ja ei suuda. See ajab ta nii endast välja, et ta loobub üldse kaasategemast.
Asju arutada on võimalik üksnes siis, kui temal vastav olek on. Niisama muuseas nagu teistes peredes (ma vähemalt eeldan, et teistel on nii) pole võimalik midagi olulist jutuks võtta. Plahvatusena võib tulla silmapilkne karjumine.
Tegutseb ainult enda järgi, väga ebameeldiv on talle kellegi teise palveid täita.
Mis mind ikka veel imestama paneb – kipub minuga võistlema. Nt. ükskord ma teadsin mälumängus ühte kõrgeima taseme vastust (ma teangi vahel igasuguseid asju). Tema läks silmnähtavalt närviliseks, et kes selliseid küsimusi teeb? Imestama paneb just see, et ta on teadmistelt igati minust üle, aga ta nagu kahtleb selles ja otsib pidevalt kinnitust.
Ta on alati ütleja, kui ma eksin: \”Küsi minu käest, kui sa ei tea, ära mängi tarka\”.
Kui ma mingis elusituatsioonis eksin ja siis seletan talle, miks eksisin, et mille põhjal arvasin ja järeldusi tegin, et sellise tulemuse sain, siis ta peaaegu alati kuidagi eriti osatab: \”sina arvad, sina jälle arvad\”.
Oma tunnetest rääkima ta pole võimeline. Tal lihtsalt on olekud – kas hea või halb.
Puudust tunnen meie suhtes kõige rohkem inimlikust hellusest ja hoolimisest, et ta nt. mõnikord tuleks ja küsiks, et \”kuidas sul läks see mäng?\”. Et ta vahepeal räägiks, mida ta mõtleb või tulevikus plaanib. Et ta mõnikord tunnistaks, et \”tead, see asi tookord ei olnud ehk kõige õigem, anna andeks\”. Selliseid asju ei ole.
Me oleme koos u. 8 aastat. Miks olen? Arvatavasti on minus endas midagi teistmoodi, mul on temaga huvitav. Vahepeal olime lahus, ei suhelnud ka, kohtusin teiste meestega, kõik tundusid kuidagi…, ma ei teagi, ei taha kedagi nii kohe rumalaks nimetada, aga…
Ta on endiselt kõige targem mees, keda ma tean.
Või on asi selles, et olen pideva pingega kodus nii harjunud, et ilma tundub igav.
Varjupoolelt: nt. ma hästi ei kujuta ette, kuidas me koos lapsi kasvataksime. Lastele oleks väga raske seletada, miks isa nii käitub. Ainult lahus elades ja visiitsuhet pidades vist saaks.
Olen aastate jooksul arenenud ja märganud, et abi on: kui olla ise emotsionaalselt hästi terve ja endas kindel, siis ei saa tema teravad ütlemised ja destruktiivne käitumine haiget teha. Ära peab jagama, millal vastu astuda ja ennast õigustada ehk teha võimalikult rahulikult seletades selgeks, miks mina mõtlen praegu just nii ja et mul on õigus nii mõelda ja et ma ei kuula rohkem sinu karjumist. Sest minu arvates põhiline ongi see, et nartsisisstlike inimeste peas on asjad teisiti, nad ei reageeri analüüsi-põhiselt nagu tavainimesed vaid täiesti spontaanselt ja vallandajaks võib olla üks nende jaoks \”valesti\” öeldud sõna.
Aga ikkagi on vahel tohutult kurb, et need asjad on just nii loodud nagu nad on, sest tema ei saa ka valida, et ta selline on. [/tsitaat]
siin tundub olevat ka piirialase isiksuse jooni, kes on ka kõva manipuleerija. need kiired tujumuutused viitavad sellele. aga need jooned võivad ka koos esineda.
To report this post you need to login first.
See teema on suletud ja siia ei saa postitada uusi vastuseid.
