RE: Nartsisissistlik isiksusehäire?
Jah, on ka minul olnud au sellise härraga paar aastat koos elada :). Õnneks oli olidu mitte lapsi saada. Kuidas kõik oli… no seda teavad kõik siin kirjutajad hästi, pole vaja korrata, sest kõik selle sündroomi käes vaevlejad ju rohkem või vähem ühe vitsaga löödud.
Aga mis on paljudest erinev, on meie suhte lõpp- kuna mina ei olnud tema eesmärkide saavutamiseks piisavalt hea subjekt, oli tema lõpuks see, kes lahkus. Nimelt olen ma pagana kangekaelne ja endast piisavalt heal arvamusel. Liiga heal, nagu selgus, sest mingil põhjusel leidsin suhte alguses, et just mina olen see, kes selle ilusa, hea huumorimeelega ja targa mehe nende ebameeldivate omaduste osas ümber suudab kasvatada. Jah, just täpselt nii ma mõtlesingi (kõigil lugejatel lubatud kõva häälega naerda), päris ausalt kohe :).
Seda muidugi ei juhtunud, aga ei juhtunud ka see, et ma oleksin tallaauseks muutunud. Hoopis tõeliselt vastikuks muutusin- kui tema vaikselt minu enesehinnangut ja -austust ning jalgealust oma igapäevaste vahenditega õõnestas, siis sai ta selle peale iga kord sellise põrgu osaliseks, et ei pidanud enam ise vastu! Seda siis suhte lõpupoole, kui mu karikas nii täis oli, et iga tema poolt lisatud uus tilk mul kaane põrguliku hooga pealt viskas :).
See muidugi ei tähenda, et ma peale selle suhte lõppu väga katki polnud. Olin muutunud inimeseks, kes oli mulle tõeliselt vastik, kõige hullem oli see, et hakkasin osaliselt oma lähedastega sama moodi käituma, nagu tema minuga oli käitunud. Õnneks andsin endale aru, et see pole ok ja tegine kõva tööd, et jälle normaalseks saada.
Nüüd, palju hiljem, ei kahetse ma iseenesest seda suhet. See õpetas mulle, et normaalsena tunduvad inimesed võivad tegelikult ikka pagana hullud olla ja kindlasti hindan ma tänu sellele oma praegust suhet veel kõrgemalt. Tean täpselt, et ma ei lepiks millegi vähemaga, kui tõeliselt suurepärase suhtega ja samas ei võta seda iseenesest mõistetavalt.
Judin tuleb ainult peale mõeldes, et tänu sellele jubedale suhtele oleks ma aga suhtele praeguse mehega peaagu kriipsu peale tõmmanud. Ta ilmus mu ellu liika ruttu ja ma tõesti ei tahtnud temaga tõsiselt tegemist teha. Mitte seetõttu, et ma meessoosse usu oleks kaotanud, aga selle pärast, et tundsin, et see suurepärane mees ei ole minusugust sassis mutti ära teeninug. Mu praegune abikaasa ja laste isa õnneks seda juttu ei kuulanud ja kuigi ma ei saa siiani aru, miks, ujus vaikselt ning kindlalt mu kõrvale ja on siin nagu kalju olnud juba palju aastaid.