Teema: Nartsisissistlik isiksusehäire?

RE: Nartsisissistlik isiksusehäire?

Mees, kellesse olin armunud, on vist kergelt nartsissistlike kalduvustega. Ta ei ole vägivaldne ega pahatahtlik, aga mul on vahel tunne, et tal on empaatiaga midagi korrast ära. Alati sätib ennast esikohale ja ei ole võimeline end teiste inimeste olukorda panema.
Ega sellistega midagi teha ei olegi 🙁
Oleme umbes 4 korda lahku läinud, aga alati uuesti jätkanud, sest ma ei suuda ta sarmile vastu seista.

RE: Nartsisissistlik isiksusehäire?

Mul on vist kergemakujuline, kui see võimalik on, muidu ma ei tunnistaks seda siin vist, vaid arvaks et mina pole küll kunagi selline. Imetlust ja kummardust ootan mingil määral ikka, kes ei ootaks. Eelmainitud empaatiavõimega on kohati niimoodi, et ei saa aru miks teised inimesed nii või naapidi tunnevad. Osav ärarääkija olen ka, kui endal vaid vaja on. Ja oma valed teod (ja ka valetamised) suudan õigeks rääkida ja kuidagi veel niipidi, et teine inimene end süüdi tunneb lõpuks hoopis, sest minu mõistuse järgi tema viis mu selleni..
Vahepeal saan hästi aru, mida valesti teen aga vahepeal ei saa aru miks inimesed ütlevad et ma olen südametu või miskine veel.

RE: Nartsisissistlik isiksusehäire?

[small]Kägu kirjutas:[/small]
[tsitaat]aga sina kes sa oled ise selline,kas sa ootadki inimestelt imetlust ja kummardust ja kas sa ei teegi kunagi midagi valesti?[/tsitaat]

Lugemist natuke: http://et.wikipedia.org/wiki/Nartsissistlik_isiksush%C3%A4ire

RE: Nartsisissistlik isiksusehäire?

Mul on ülemus selline. Kohutav. On olemas tema arvamus ja vale arvamus, tema ei eksi kunagi, temal on alati õigus. Kus tuul, sealt meel vastavalt tema soovile. Kord selline korraldus, siis täpselt vastupidine esimesele ja siiras imestus, kuidas te ise selle peale ei tulnud, et ta tegelikult hoopis kolmandat moodi mõtles ja vastavalt sellele ei käitunud. Pidev töötajate süüdistamine kõiges, tema on alati kõik õigesti teinud ja ei mõelnud ju nii.
Kui keegi tekitab probleemi, siis nõustub sellega, on mingi hetke magusam, kui mesi ning kõik algab taas otsast peale. Mesi on seni, kuni saavutab oma tahtmise ja siis hakkab taas tümitama.
Kõik peavad teda imetlema, kui seda ei tee, leiab põhjuse inimesest lahti saamiseks. Oma tahtmise saavutamiseks eriti vahendeid ei vali. Kasutab alluvaid julmalt ära. Need, eda enam ei vaja, lükatakse julmalt kõrvale. Jube on vaadata, kuidas need, kes sellest aru pole saanud, teda kummardavad ja tema soove silmist loevad. Ühel päeval aga, kui neilt on kõik võetud, mis võtta annab, heidetakse nad kõrvale kui kasutud tegelased ning pööratakse oma tähelepanu järmgisele ohvrile.

RE: Nartsisissistlik isiksusehäire?

Mina seesama kägu, kes soovitas raamatuid eespool. Lahku minnes enam last näha ei soovinud. Ütles:\”Kui tal pole mind, pole ka vaja last\”. Tervelt 1,5 aastat palusin tal last enda juurde võtta kuid ta keeldus või ei vastanud üldse mu meilidele ja kõnedele. Otsustasin siis elatist küsida ja andsin asja kohtusse. Siis hakkas oma uue naistuttavaga, kes on hariduselt jurist mind süüdistama, et hoopis mina takistan tal lapsega kohtumast ning manipuleerin. Hakkas last enda juurde võtma, et eksitada kohust. Tema uus naine kirjutab mulle kirju ja alla paneb mu mehe nime 🙂 Saan aru ju milline on mu mehe käekiri ja milline naissoost juristi oma. Nad ähvardavad mind, et kui ma ei peata elatise nõuet, taotlevad nad minult lapsehooldusõiguse äravõtmist, kuna mul puudub igasugune huvi, soov ja tahtmine lapsega tegelemiseks. Ühesõnaga ähvardavad, et ma meelt muudaks. Olen kindel, et kui kohus läbi on ja nad on saavutanud omale soovitud tulemuse unustatakse lapse olemasolu hetkega. Mees valetab täiesti soravalt kohtus ja eitab kõike mu tõendeid, ka neid, mida teab tõele vastavat.
Kuna ta näeb, et kontrollivahend laps hakkab ära langema ja ma ei allu enam tema manipulatsioonidele, alustab ta oma vägivalla lõppmängu. Kõik see on mustvalgelt raamatutes kirjas ja vastab täpselt minu ekskaasa omadustele.
Pea meeles, sina ei ole milleski süüdi. Need on tema probleemid, mis on lapsepõlvest kaasa tulnud ning sina ega ka mitte keegi teine ei saa teda muuta. Päikest ja rõõmu sulle.

RE: Nartsisissistlik isiksusehäire?

[small]Kägu kirjutas:[/small]
[tsitaat]Jah,kusjuures need omadused kuuluvad tema käitumise juurde,kõige raskem on see,et meil on ühine laps ja tal on kinnisidee,et lapsel peab olema perekond ja ta on pähe võtnud,et nüüd tahab saada ainuhooldajaks ,et kasvatada oma uue naisega minu last ja oma tulevasi lapsi.Iga päev hingab mulle kuklasse,räägib kui halb ema ma olen,et ei austa oma lapse isa(ma ei suhtlegi temaga õieti) ja nõuab mingit imetlust,ei luba mul teiste meestega suhelda,kuna see avaldab lapsele halba mõju,ütleb,et sellepärast on laps tubli,et tal on tema geenid,mitte sellepärast,et olen vaeva näinud kasvatamisel.Ta ei ole mitte kunagi elu jooksul ühtegi enda viga tunnistanud.. see ei saa olla normaalne ja ma ei tea enam mida teha:S[/tsitaat]

Mul oli ka sellise inimesega pikaajaline suhe ja kaks last. Selle lapse ära võtmise jutu pärast ära heitu. Sellistel inimestel pole tegelikult soovi teiste eest hoolitseda, liiati siis veel endale last kaela võtta.
Mina pöördusin oma omavalitsuse lastekaitsespetsialisti poole. Sain seal mõningast abi – psühholoogi ja lapsehoolduslepingu sõlmimise näol. Nende inimestega peab reeglid väga täpselt paika panema – rutiin murrab. Jõudu sulle! Ja kindlasti otsi abi!

RE: Nartsisissistlik isiksusehäire?

Mul on selline mees. saan hakkama, sest olen väga tugev ka ise. Ei lase endale peale istuda.

RE: Nartsisissistlik isiksusehäire?

[small]Kägu kirjutas:[/small]
[tsitaat]Jah,kusjuures need omadused kuuluvad tema käitumise juurde,kõige raskem on see,et meil on ühine laps ja tal on kinnisidee,et lapsel peab olema perekond ja ta on pähe võtnud,et nüüd tahab saada ainuhooldajaks ,et kasvatada oma uue naisega minu last ja oma tulevasi lapsi.Iga päev hingab mulle kuklasse,räägib kui halb ema ma olen,et ei austa oma lapse isa(ma ei suhtlegi temaga õieti) ja nõuab mingit imetlust,ei luba mul teiste meestega suhelda,kuna see avaldab lapsele halba mõju,ütleb,et sellepärast on laps tubli,et tal on tema geenid,mitte sellepärast,et olen vaeva näinud kasvatamisel.Ta ei ole mitte kunagi elu jooksul ühtegi enda viga tunnistanud.. see ei saa olla normaalne ja ma ei tea enam mida teha:S[/tsitaat]
pöördu oma küsimuste ja muredega
1. lastekaitse
2. lastepsühholoogi
poole.
mõlemile esita muuhulgas ka küsimus, miks see, kui sina suhtled teiste meestega, mõjub lapsele halvasti, aga see, kui eks suhtleb teiste naistega, ei mõju halvast.
kohe ise ametnike poole pöördumine ja olukorra analüüsimine annab sulle eksi ees väikese edumaa, juhuks, kui peaks vaidluseks minema

RE: Nartsisissistlik isiksusehäire?

See on huvitav, et kõigi eelpoolkirjutajate kogemus nartsissistlike isisksushäiretega elukaaslasega on 1:1 sarnane. Need inimesed oleks justkui kõik ühe isa-ema lapsed. Nii sarnaseid isikukirjeldusi ei ole ma varem kohanud kuid ma ei ole ka varem mitte kellegagi, kellel on kogemus nartsissistiga, kokku puutunud. Minu tuttavad imestavad siiamaani, kuidas ma üleüldse sellise inimesega koos elama hakkasin.
Ma ei ole suutnud neile selgeks teha, et oma suhete algul käituvad need inimesed paljudest teistest hoolivamalt, armastavamalt jne.. Nende tõeline pale hakkab esile tulema vaikselt ja hiilivalt kuni nende kaaslasi tabab hulluksminemise tunne. Nii veenvalt suudavad nad jätta mulje, et kaaslane on kõiges süüdi. Ilmselt siin olenebki selle suhte püsimine kaaslase tugevusest. Siinkohal tahaks küsida selle käo käest, kes kirjutas 17:43, kui mitu aastat sa oled vastu pidanud? Mina pidasin vastu 4 aastat, siis pakkisin ta kohvrid. Kuu aja pärast tuli mees nuttes, \”kui väga ta meid armastab\”, tagasi. Andsin talle võimaluse, vastu pidas pool aastat ja aasta hiljem olime uuesti lahus.

RE: Nartsisissistlik isiksusehäire?

Kas keegi ütleks kuidas see vene keeles on,
või oskab keegi panna siia venekeelset viki linki.

RE: Nartsisissistlik isiksusehäire?

Minu kogemus. Kaaslane on väga intelligentne, faktilised teadmised on väga-väga head, nagu elav entsüklopeedia. IQ jt. teste sooritab väga heade tulemustega. Sõbrad küsivad pidevalt konsultatsiooni, igasugustel seinast-seina teemadel. Temaga on väga hea rääkida, kui ta soone peal (loe: heas meeleolus) juhtub olema. Millest meeleolumuutused alguse saavad, seda ei tea keegi, ta ise ka ei oska registreerida, mis vallandajaks võib olla. Aga tulemus on karjumine-röökimine ja kõige peale vihane olemine.
Tundub, et tema sees on asjad teistmoodi paika pandud. Ärritajaks on tavaliselt kellegi \”lollus\”, mingi arvamus, mis ei ühti tema sees olevate standarditega. Nt. tööl on tal raskusi, ta on erinevates situatsioonides kõige kiirem ja nutikam, aga alluma on ta nõus ainult sellisele inimesele, keda ta oma sisemise etiketi põhjal targaks peab ja neid inimesi ei ole väga palju. Ta näitab seda ka oma võluval moel välja (olles eriti irooniline). Talle ei meeldi toppama jäämine, aja viitmine, üldse viivitused, kuna ta ise suudab kõik asjad väga kiiresti ja optimaalselt ära teha, siis teda ärritab, et teised nii ei tee ja ei suuda. See ajab ta nii endast välja, et ta loobub üldse kaasategemast.
Asju arutada on võimalik üksnes siis, kui temal vastav olek on. Niisama muuseas nagu teistes peredes (ma vähemalt eeldan, et teistel on nii) pole võimalik midagi olulist jutuks võtta. Plahvatusena võib tulla silmapilkne karjumine.
Tegutseb ainult enda järgi, väga ebameeldiv on talle kellegi teise palveid täita.
Mis mind ikka veel imestama paneb – kipub minuga võistlema. Nt. ükskord ma teadsin mälumängus ühte kõrgeima taseme vastust (ma teangi vahel igasuguseid asju). Tema läks silmnähtavalt närviliseks, et kes selliseid küsimusi teeb? Imestama paneb just see, et ta on teadmistelt igati minust üle, aga ta nagu kahtleb selles ja otsib pidevalt kinnitust.
Ta on alati ütleja, kui ma eksin: \”Küsi minu käest, kui sa ei tea, ära mängi tarka\”.
Kui ma mingis elusituatsioonis eksin ja siis seletan talle, miks eksisin, et mille põhjal arvasin ja järeldusi tegin, et sellise tulemuse sain, siis ta peaaegu alati kuidagi eriti osatab: \”sina arvad, sina jälle arvad\”.
Oma tunnetest rääkima ta pole võimeline. Tal lihtsalt on olekud – kas hea või halb.
Puudust tunnen meie suhtes kõige rohkem inimlikust hellusest ja hoolimisest, et ta nt. mõnikord tuleks ja küsiks, et \”kuidas sul läks see mäng?\”. Et ta vahepeal räägiks, mida ta mõtleb või tulevikus plaanib. Et ta mõnikord tunnistaks, et \”tead, see asi tookord ei olnud ehk kõige õigem, anna andeks\”. Selliseid asju ei ole.
Me oleme koos u. 8 aastat. Miks olen? Arvatavasti on minus endas midagi teistmoodi, mul on temaga huvitav. Vahepeal olime lahus, ei suhelnud ka, kohtusin teiste meestega, kõik tundusid kuidagi…, ma ei teagi, ei taha kedagi nii kohe rumalaks nimetada, aga…
Ta on endiselt kõige targem mees, keda ma tean.
Või on asi selles, et olen pideva pingega kodus nii harjunud, et ilma tundub igav.
Varjupoolelt: nt. ma hästi ei kujuta ette, kuidas me koos lapsi kasvataksime. Lastele oleks väga raske seletada, miks isa nii käitub. Ainult lahus elades ja visiitsuhet pidades vist saaks.
Olen aastate jooksul arenenud ja märganud, et abi on: kui olla ise emotsionaalselt hästi terve ja endas kindel, siis ei saa tema teravad ütlemised ja destruktiivne käitumine haiget teha. Ära peab jagama, millal vastu astuda ja ennast õigustada ehk teha võimalikult rahulikult seletades selgeks, miks mina mõtlen praegu just nii ja et mul on õigus nii mõelda ja et ma ei kuula rohkem sinu karjumist. Sest minu arvates põhiline ongi see, et nartsisisstlike inimeste peas on asjad teisiti, nad ei reageeri analüüsi-põhiselt nagu tavainimesed vaid täiesti spontaanselt ja vallandajaks võib olla üks nende jaoks \”valesti\” öeldud sõna.
Aga ikkagi on vahel tohutult kurb, et need asjad on just nii loodud nagu nad on, sest tema ei saa ka valida, et ta selline on.

RE: Nartsisissistlik isiksusehäire?

Minul on \”õnn\” olla nartsissistist ema laps. Nohhhh…kui mehe juurest saab jalga lasta, siis mida sa hing emaga teed, eriti kui oled ainus laps? Ja kui sind on igasugustes asjades süüdistatud juba sünnist saati. Kogu lugu ümber kirjutada läheks pikaks, aga kui positiivne pool välja tuua, siis tänu sellisele emale olen ma saanud väga toimetulevaks ja iseseisvaks, sest lõpuks ma ikka sain aru, et see jutt, mida ta suust välja ajab, ei ole ühestki otsast normaalne. Aga minu lapsepõlve kuulub kohutav vaimne terror. Isal polnud kunagi sõnaõigust ja laps rääkis teadagi siis, kui kana pissis.
Siiamaani on emaga suhtlemine nagu miiniväljal käimine, sest lõdvaks ei saa lasta ennast hetkekski. Loomulikult on suhtlemine võimalik tänu sellele, et ma olen ennast õppinud korralikult kehtestama (muideks, äärmiselt vajalik oskus ka teiste inimestega suheldes), aga mingist usaldavast ema-lapse suhtest ei saa meie puhul küll juttu olla.