Oehh, oskasin ka mina plikana kunagi valesid mehi valida…see oli pingeline ja ennasthävitav aeg. Pärast aastaid kooselu ühel hommikul ärkasin ja teadsin, et täna õhtul lähen. Järsku see mees ei tundunud tark enam. Ma ei tundnud end ka turvaliselt…ta oli minu jaoks nõrk inimene, sain justkui lummusest lahti, miski avas mu silmad. Nuputan siiani, oli see mingi needus või mis…Päeval ajasin asju, otsisin ulualust. Peale tööd koju, laadisin oma auto isiklikke asju täis (naabrimees sattus ünneks mööda minema ja oli abiks). Kohtumiseni ja sinna ta jäi…ta oli siiralt üllatunud. Kogu soetatud vara jäi temale, sh ka korter… õnneks lapsetoani me ei jõudnud. Ei nutnud, olin õnnelik, vaba ja mis põhiline, ma ei olnud enam see, kes ta tahtis mind olevat. Hakkasin meenutama, kes ma olin enne temaga kohtumist. Ma olin üks krdi vinge naine! Ja olen siiani! Minu praegune mees laseb mul olla see, kes ma olen. Kuigi jah, siiani löövad vahel välja kompleksid, mille too mees sisendas mulle, aga iga aastaga üha vähem ja vähem…
Teema: Nartsisissistlik isiksusehäire?
Kuulge aga kustkohast selline häire alguse saab?
Geenid, kasvatus, mingisugune trauma lapsepõlves?
Mul on sellise mehega väike poeg. No kas meie suhe jääb kestma, seda on praegu raske öelda, mingil määral ta oma vigu siiski tunnistab ja õppust võtab. Aga see selleks. Lihtsalt kardan, et pojal võib samasugune joon ilmeda, geenid ju, kuidas saaksin seda ära hoida?
Kas olete mingitele järeldustele tulnud või kuskilt lugenud?
Mina ei ole, mehel on kaks õde-venda veel ja kellelgil sellist joont pole. Ema tunnen pealiskaudselt, ei oska öelda, isal joon puudub.
Võiksin ka oma elukaaslast nartsissistlikuks pidada, kuid ilmselt ei saa, sest siinkirjeldaet jooned avalduvad tal vaid minuga suheldes, oma emaga suhtleb hoopis teisiti – aupaklikult, empaatiliselt ja sõbralikult. Kui inimene valib, kellega kuidas käituda, siis isiksusehäirest ilmselt rääkida ei saa?
[small]Kägu kirjutas:[/small]
[tsitaat]Võiksin ka oma elukaaslast nartsissistlikuks pidada, kuid ilmselt ei saa, sest siinkirjeldaet jooned avalduvad tal vaid minuga suheldes, oma emaga suhtleb hoopis teisiti – aupaklikult, empaatiliselt ja sõbralikult. Kui inimene valib, kellega kuidas käituda, siis isiksusehäirest ilmselt rääkida ei saa?[/tsitaat]
Ei ole nõus. Üks asi on väljaspool kodu, kus saab intelligentse inimesena aru, mida tema teatud jooned kaasa toovad, kontrollib ennast, selleks loob ta täitsa kuulikindla fassaadi. Sama fassaad on siiski, kui meiega, tulevased naised, tutvus, sellega ta meid võlus. Kodus pole enesekontrolli vaja, seal saab olla ise, näitab oma tõelist palet.
Minu mehega on täpselt sama lugu, meie tutvuse ajal pidasin seda lihtsalt ülimaks enesekindluseks, nüüd näen, mis on selle taga. Kas ülemuse, töökaaslaste, sõpradega, kannab alateadlikult maski, millest läbi näha on võimatu või väga raske.
[small]Kägu kirjutas:[/small]
[tsitaat]Võiksin ka oma elukaaslast nartsissistlikuks pidada, kuid ilmselt ei saa, sest siinkirjeldaet jooned avalduvad tal vaid minuga suheldes, oma emaga suhtleb hoopis teisiti – aupaklikult, empaatiliselt ja sõbralikult. Kui inimene valib, kellega kuidas käituda, siis isiksusehäirest ilmselt rääkida ei saa?[/tsitaat]
Muide, nad suhtlevadki oma emaga (enamasti pole tema vanemad enam koos) teisiti. SINA oled see, kes on olemas selleks, et tema ego tõsta. Nad on manipuleerimises oi kui osavad! Tema enda sõbradki ei saa pikka aega aru, kes ta on…kui üleüldse kunagi saavad.
Armastades sellist inimest on minu soovitus tuginedes isiklikele kogenmustele: Põgene ja ära vaata tagasi. Lõika ta oma elust välja, nii paranevad ajapikku haavad.
[small]Kägu kirjutas:[/small]
[tsitaat]Minul on \”õnn\” olla nartsissistist ema laps. Nohhhh…kui mehe juurest saab jalga lasta, siis mida sa hing emaga teed, eriti kui oled ainus laps? Ja kui sind on igasugustes asjades süüdistatud juba sünnist saati. Kogu lugu ümber kirjutada läheks pikaks, aga kui positiivne pool välja tuua, siis tänu sellisele emale olen ma saanud väga toimetulevaks ja iseseisvaks, sest lõpuks ma ikka sain aru, et see jutt, mida ta suust välja ajab, ei ole ühestki otsast normaalne. Aga minu lapsepõlve kuulub kohutav vaimne terror. Isal polnud kunagi sõnaõigust ja laps rääkis teadagi siis, kui kana pissis.
Siiamaani on emaga suhtlemine nagu miiniväljal käimine, sest lõdvaks ei saa lasta ennast hetkekski. Loomulikult on suhtlemine võimalik tänu sellele, et ma olen ennast õppinud korralikult kehtestama (muideks, äärmiselt vajalik oskus ka teiste inimestega suheldes), aga mingist usaldavast ema-lapse suhtest ei saa meie puhul küll juttu olla. [/tsitaat]
Oehh! Nagu mina oleksin selle kirjutanud. Täpselt minu ema ja minu lapsepõlv! Jääb tõesti üle ainult ohata, sest meest saab maha jätta, aga ema ju ei saa.
See teema on suletud ja siia ei saa postitada uusi vastuseid.
