Esileht Pereelu ja suhted Nartsisissistlik isiksusehäire?

Näitan 9 postitust - vahemik 31 kuni 39 (kokku 39 )

Teema: Nartsisissistlik isiksusehäire?

Postitas:
Käggu

RE: Nartsisissistlik isiksusehäire?

[small]Kägu kirjutas:[/small]
[tsitaat]Kas kellegil on olnud kokkupuuteid selliste inimestega,endal on lapse isa selline.Kuidas olete hakkama saanud sellise inimesega suheldes?[/tsitaat]

mina olen nartsissistliku ellusuhtumisega. häireks ma seda kyll ei pea. ennast ka ei häiri.

Please wait...
Postitas:
Kägu

RE: Nartsisissistlik isiksusehäire?

[small]Kägu kirjutas:[/small]
[tsitaat]Minu kogemus. Kaaslane on väga intelligentne, faktilised teadmised on väga-väga head, nagu elav entsüklopeedia. IQ jt. teste sooritab väga heade tulemustega. Sõbrad küsivad pidevalt konsultatsiooni, igasugustel seinast-seina teemadel. Temaga on väga hea rääkida, kui ta soone peal (loe: heas meeleolus) juhtub olema. Millest meeleolumuutused alguse saavad, seda ei tea keegi, ta ise ka ei oska registreerida, mis vallandajaks võib olla. Aga tulemus on karjumine-röökimine ja kõige peale vihane olemine.
Tundub, et tema sees on asjad teistmoodi paika pandud. Ärritajaks on tavaliselt kellegi \”lollus\”, mingi arvamus, mis ei ühti tema sees olevate standarditega. Nt. tööl on tal raskusi, ta on erinevates situatsioonides kõige kiirem ja nutikam, aga alluma on ta nõus ainult sellisele inimesele, keda ta oma sisemise etiketi põhjal targaks peab ja neid inimesi ei ole väga palju. Ta näitab seda ka oma võluval moel välja (olles eriti irooniline). Talle ei meeldi toppama jäämine, aja viitmine, üldse viivitused, kuna ta ise suudab kõik asjad väga kiiresti ja optimaalselt ära teha, siis teda ärritab, et teised nii ei tee ja ei suuda. See ajab ta nii endast välja, et ta loobub üldse kaasategemast.
Asju arutada on võimalik üksnes siis, kui temal vastav olek on. Niisama muuseas nagu teistes peredes (ma vähemalt eeldan, et teistel on nii) pole võimalik midagi olulist jutuks võtta. Plahvatusena võib tulla silmapilkne karjumine.
Tegutseb ainult enda järgi, väga ebameeldiv on talle kellegi teise palveid täita.
Mis mind ikka veel imestama paneb – kipub minuga võistlema. Nt. ükskord ma teadsin mälumängus ühte kõrgeima taseme vastust (ma teangi vahel igasuguseid asju). Tema läks silmnähtavalt närviliseks, et kes selliseid küsimusi teeb? Imestama paneb just see, et ta on teadmistelt igati minust üle, aga ta nagu kahtleb selles ja otsib pidevalt kinnitust.
Ta on alati ütleja, kui ma eksin: \”Küsi minu käest, kui sa ei tea, ära mängi tarka\”.
Kui ma mingis elusituatsioonis eksin ja siis seletan talle, miks eksisin, et mille põhjal arvasin ja järeldusi tegin, et sellise tulemuse sain, siis ta peaaegu alati kuidagi eriti osatab: \”sina arvad, sina jälle arvad\”.
Oma tunnetest rääkima ta pole võimeline. Tal lihtsalt on olekud – kas hea või halb.
Puudust tunnen meie suhtes kõige rohkem inimlikust hellusest ja hoolimisest, et ta nt. mõnikord tuleks ja küsiks, et \”kuidas sul läks see mäng?\”. Et ta vahepeal räägiks, mida ta mõtleb või tulevikus plaanib. Et ta mõnikord tunnistaks, et \”tead, see asi tookord ei olnud ehk kõige õigem, anna andeks\”. Selliseid asju ei ole.
Me oleme koos u. 8 aastat. Miks olen? Arvatavasti on minus endas midagi teistmoodi, mul on temaga huvitav. Vahepeal olime lahus, ei suhelnud ka, kohtusin teiste meestega, kõik tundusid kuidagi…, ma ei teagi, ei taha kedagi nii kohe rumalaks nimetada, aga…
Ta on endiselt kõige targem mees, keda ma tean.
Või on asi selles, et olen pideva pingega kodus nii harjunud, et ilma tundub igav.
Varjupoolelt: nt. ma hästi ei kujuta ette, kuidas me koos lapsi kasvataksime. Lastele oleks väga raske seletada, miks isa nii käitub. Ainult lahus elades ja visiitsuhet pidades vist saaks.
Olen aastate jooksul arenenud ja märganud, et abi on: kui olla ise emotsionaalselt hästi terve ja endas kindel, siis ei saa tema teravad ütlemised ja destruktiivne käitumine haiget teha. Ära peab jagama, millal vastu astuda ja ennast õigustada ehk teha võimalikult rahulikult seletades selgeks, miks mina mõtlen praegu just nii ja et mul on õigus nii mõelda ja et ma ei kuula rohkem sinu karjumist. Sest minu arvates põhiline ongi see, et nartsisisstlike inimeste peas on asjad teisiti, nad ei reageeri analüüsi-põhiselt nagu tavainimesed vaid täiesti spontaanselt ja vallandajaks võib olla üks nende jaoks \”valesti\” öeldud sõna.
Aga ikkagi on vahel tohutult kurb, et need asjad on just nii loodud nagu nad on, sest tema ei saa ka valida, et ta selline on. [/tsitaat]

siin tundub olevat ka piirialase isiksuse jooni, kes on ka kõva manipuleerija. need kiired tujumuutused viitavad sellele. aga need jooned võivad ka koos esineda.

Please wait...
Postitas:
Kägu

RE: Nartsisissistlik isiksusehäire?

Oehh, oskasin ka mina plikana kunagi valesid mehi valida…see oli pingeline ja ennasthävitav aeg. Pärast aastaid kooselu ühel hommikul ärkasin ja teadsin, et täna õhtul lähen. Järsku see mees ei tundunud tark enam. Ma ei tundnud end ka turvaliselt…ta oli minu jaoks nõrk inimene, sain justkui lummusest lahti, miski avas mu silmad. Nuputan siiani, oli see mingi needus või mis…Päeval ajasin asju, otsisin ulualust. Peale tööd koju, laadisin oma auto isiklikke asju täis (naabrimees sattus ünneks mööda minema ja oli abiks). Kohtumiseni ja sinna ta jäi…ta oli siiralt üllatunud. Kogu soetatud vara jäi temale, sh ka korter… õnneks lapsetoani me ei jõudnud. Ei nutnud, olin õnnelik, vaba ja mis põhiline, ma ei olnud enam see, kes ta tahtis mind olevat. Hakkasin meenutama, kes ma olin enne temaga kohtumist. Ma olin üks krdi vinge naine! Ja olen siiani! Minu praegune mees laseb mul olla see, kes ma olen. Kuigi jah, siiani löövad vahel välja kompleksid, mille too mees sisendas mulle, aga iga aastaga üha vähem ja vähem…

Please wait...
Postitas:
Kägu

RE: Nartsisissistlik isiksusehäire?

Kuulge aga kustkohast selline häire alguse saab?

Geenid, kasvatus, mingisugune trauma lapsepõlves?

Mul on sellise mehega väike poeg. No kas meie suhe jääb kestma, seda on praegu raske öelda, mingil määral ta oma vigu siiski tunnistab ja õppust võtab. Aga see selleks. Lihtsalt kardan, et pojal võib samasugune joon ilmeda, geenid ju, kuidas saaksin seda ära hoida?
Kas olete mingitele järeldustele tulnud või kuskilt lugenud?
Mina ei ole, mehel on kaks õde-venda veel ja kellelgil sellist joont pole. Ema tunnen pealiskaudselt, ei oska öelda, isal joon puudub.

Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 2 korda. Täpsemalt
Postitas:
Kägu

RE: Nartsisissistlik isiksusehäire?

Võiksin ka oma elukaaslast nartsissistlikuks pidada, kuid ilmselt ei saa, sest siinkirjeldaet jooned avalduvad tal vaid minuga suheldes, oma emaga suhtleb hoopis teisiti – aupaklikult, empaatiliselt ja sõbralikult. Kui inimene valib, kellega kuidas käituda, siis isiksusehäirest ilmselt rääkida ei saa?

Please wait...
Postitas:
Kägu

RE: Nartsisissistlik isiksusehäire?

[small]Kägu kirjutas:[/small]
[tsitaat]Võiksin ka oma elukaaslast nartsissistlikuks pidada, kuid ilmselt ei saa, sest siinkirjeldaet jooned avalduvad tal vaid minuga suheldes, oma emaga suhtleb hoopis teisiti – aupaklikult, empaatiliselt ja sõbralikult. Kui inimene valib, kellega kuidas käituda, siis isiksusehäirest ilmselt rääkida ei saa?[/tsitaat]

Ei ole nõus. Üks asi on väljaspool kodu, kus saab intelligentse inimesena aru, mida tema teatud jooned kaasa toovad, kontrollib ennast, selleks loob ta täitsa kuulikindla fassaadi. Sama fassaad on siiski, kui meiega, tulevased naised, tutvus, sellega ta meid võlus. Kodus pole enesekontrolli vaja, seal saab olla ise, näitab oma tõelist palet.
Minu mehega on täpselt sama lugu, meie tutvuse ajal pidasin seda lihtsalt ülimaks enesekindluseks, nüüd näen, mis on selle taga. Kas ülemuse, töökaaslaste, sõpradega, kannab alateadlikult maski, millest läbi näha on võimatu või väga raske.

Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 2 korda. Täpsemalt
Postitas:
Kägu

RE: Nartsisissistlik isiksusehäire?

[small]Kägu kirjutas:[/small]
[tsitaat]Jah,kusjuures need omadused kuuluvad tema käitumise juurde,kõige raskem on see,et meil on ühine laps ja tal on kinnisidee,et lapsel peab olema perekond ja ta on pähe võtnud,et nüüd tahab saada ainuhooldajaks ,et kasvatada oma uue naisega minu last ja oma tulevasi lapsi.Iga päev hingab mulle kuklasse,räägib kui halb ema ma olen,et ei austa oma lapse isa(ma ei suhtlegi temaga õieti) ja nõuab mingit imetlust,ei luba mul teiste meestega suhelda,kuna see avaldab lapsele halba mõju,ütleb,et sellepärast on laps tubli,et tal on tema geenid,mitte sellepärast,et olen vaeva näinud kasvatamisel.Ta ei ole mitte kunagi elu jooksul ühtegi enda viga tunnistanud.. see ei saa olla normaalne ja ma ei tea enam mida teha:S[/tsitaat]
kas võiksid avaldada oma eesnime esimese tähe? äkki ma tunnen su meest…..lihtsalt tutvus on alles nii alguses veel ja kahtlustan nartsismi.

Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 3 korda. Täpsemalt
Postitas:
andur

RE: Nartsisissistlik isiksusehäire?

[small]Kägu kirjutas:[/small]
[tsitaat]Võiksin ka oma elukaaslast nartsissistlikuks pidada, kuid ilmselt ei saa, sest siinkirjeldaet jooned avalduvad tal vaid minuga suheldes, oma emaga suhtleb hoopis teisiti – aupaklikult, empaatiliselt ja sõbralikult. Kui inimene valib, kellega kuidas käituda, siis isiksusehäirest ilmselt rääkida ei saa?[/tsitaat]

Muide, nad suhtlevadki oma emaga (enamasti pole tema vanemad enam koos) teisiti. SINA oled see, kes on olemas selleks, et tema ego tõsta. Nad on manipuleerimises oi kui osavad! Tema enda sõbradki ei saa pikka aega aru, kes ta on…kui üleüldse kunagi saavad.

Armastades sellist inimest on minu soovitus tuginedes isiklikele kogenmustele: Põgene ja ära vaata tagasi. Lõika ta oma elust välja, nii paranevad ajapikku haavad.

Please wait...
Postitas:
Kägu

RE: Nartsisissistlik isiksusehäire?

[small]Kägu kirjutas:[/small]
[tsitaat]Minul on \”õnn\” olla nartsissistist ema laps. Nohhhh…kui mehe juurest saab jalga lasta, siis mida sa hing emaga teed, eriti kui oled ainus laps? Ja kui sind on igasugustes asjades süüdistatud juba sünnist saati. Kogu lugu ümber kirjutada läheks pikaks, aga kui positiivne pool välja tuua, siis tänu sellisele emale olen ma saanud väga toimetulevaks ja iseseisvaks, sest lõpuks ma ikka sain aru, et see jutt, mida ta suust välja ajab, ei ole ühestki otsast normaalne. Aga minu lapsepõlve kuulub kohutav vaimne terror. Isal polnud kunagi sõnaõigust ja laps rääkis teadagi siis, kui kana pissis.
Siiamaani on emaga suhtlemine nagu miiniväljal käimine, sest lõdvaks ei saa lasta ennast hetkekski. Loomulikult on suhtlemine võimalik tänu sellele, et ma olen ennast õppinud korralikult kehtestama (muideks, äärmiselt vajalik oskus ka teiste inimestega suheldes), aga mingist usaldavast ema-lapse suhtest ei saa meie puhul küll juttu olla. [/tsitaat]

Oehh! Nagu mina oleksin selle kirjutanud. Täpselt minu ema ja minu lapsepõlv! Jääb tõesti üle ainult ohata, sest meest saab maha jätta, aga ema ju ei saa.

Please wait...
Näitan 9 postitust - vahemik 31 kuni 39 (kokku 39 )


Esileht Pereelu ja suhted Nartsisissistlik isiksusehäire?

See teema on suletud ja siia ei saa postitada uusi vastuseid.