Mitu aastat läks, et enam ei pidanud koos kodutöid tegema?
endal laps esimestel aastatel oli väga korralik, aga alates 10a. Hakjasin koos õppima, sest hakkas nö optimeerima. Alguses tegi ära ainult kirjalikud tööd ja suulisi vaatas poole silmaga, hiljem kippus suulisi ignoreerima. Nüüd viimased kuud teeme suht enamuse asju juba koos. Saan aru, et raske murdeiga jne aga mõtlesin uurida, mis teiste kogemused on.
Mul kevadisel perioodil 8aastane ei saanud ise midagi tehtud. Istusin kõik päevad hommiksut õhtuni kõrval.
Nüüd talvel pole üldse probleemi, kõik asjad teeb ise, ma pole kordagi pidanud sekkuma.
Eks ta vist on vanem ja teiseks on ka distantsõpe paremini organiseeritud, kõik sujub iseenesest.
Mõned ei hakkagi. Tea perekonda kus ema 1 klassist peale iga õhtul istub lapse kõrval ja praegu on juba 9.klass. Üksi ei saa laps üldse hakkama. Imetlen ema jõudu põhitöo kõrval nii palju pingutada.
Kuni vaja.
Üks lastest (12) on mul väga iseseisev ja kohusetundlik, teine jälle (9) vajab tagantutsitamist ja kontrollimist. Järk-järgult saab tedagi iseseisvamaks suunata, aga kui tal täitsa ise tegutseda lasta, siis pooli ülesandeid ta “ups, ei näiunud” ja osa asju teeb väga lohakalt, üle jala – ja no ongi selline hajameelne tüüp, noh. Ise olin ka lapsena, aga nüüdseks täitsa asjalik inimene juba, seega ma väga ei muretse ja tänita, olen lähedal, aeg-ajalt suunan, kontrollin – saame hakkama.
Alates teisest klassist õppis ise. Ehk siis vajadusel küsis abi muidugi ikka, aga pidevalt lapsega laua taga enam ei istunud.
Mõned ei hakkagi. Tea perekonda kus ema 1 klassist peale iga õhtul istub lapse kõrval ja praegu on juba 9.klass. Üksi ei saa laps üldse hakkama. Imetlen ema jõudu põhitöo kõrval nii palju pingutada.
minust vist räägid.
laps on 9.klassis ja hoian siiani kätt pulsil. tal on diagnoositud ka ATH ja keskendumine on keeruline.
Vanima lapsega pidime õppima kuni sai 9.
Siis läksid järgmised – 6 ja 7 aastane, kooli ühte klassi ning vanemal vennal oli mott laes, et õpiks ja õpetaks siis teisi.
Pistelist kontrolli ikka tegime ka hiljem, aga mitte niimoodi ehmatades või ülekuulamisena. Keskkooliosas enam isegi ei küsinud, kas koolis käisid või mis õppida oli – kõigil oli siht silme ees, kuhu astuda ja konkursi tõttu oli vaja ülihead õppeedukust.
Lapsed ju nii erinevad. Isegi samas peres eri lapsed nii erinevad. Üht kontrollisin 4 esimese klassi jooksul pisteliselt, et kas on ikka tehtud (nii kui ei kontrollinud, ei teinud…). Pärast seda ei vaadanud kordagi ta asju, ta sai kuidagi selgeks, et on vaja ära teha ruttu ja tegi ka. Harjus tegema. Teisega jändan siiani, midagi ei tee, kui ma ei kontrolli. Ellusuhtumine nii erinev lihtsalt neil, ometi ühe pere ühest soost lapsed (poisid).
Niikaua kuni laps sai aru, et õppima jätmisel on tagajärjed.
Tüdruk tahtis väga trenniskäia ja ütlesin, et kui koolis kehvad hinded, siis mina ei saa teda trenni lubada, sest enekõike peab jääma aega õppimiseks. Siis ta võttis ennast käsile ja tõestas et aega jääb mõlemaks.
Need, kes lastega koos õppisid. Millal nad üksi hakkasid õppima?
Need, kes lastega koos õppisid, hakkasid üksinda õppima vähemalt 30 aastat tagasi.
Tegelikult on see optimeerimine kasulik oskus, mina olin ka liigagi kohusetundlik õpilane ja sain selle alles gümnaasiumi ajal selgeks. Aga mõistlik optimeerimine nõuab teatud küpsust, et aru saada, mida peab veel õppima ja mis on juba selge, millised ülesanded on vajalikud ja millised lihtsalt ajakulu. Minu vanemad lapsed said selle kuskil põhikoolis, 6.-7. klassis selgeks. Noorim (9a praegu) on paras seanahavedaja, tema “optimeeriks” 1. klassist peale, aga siis peangi mina tema eest selle optimeerimise ära tegema (st ma ei sunni teda tegema asju, mida ta oskab – kui lugemine läheb ladusalt juba 1. korraga, siis ei pea juttu 3x lugema, ehkki õpetaja on nii kirjutanud; samas kui on aru saada, et ta mõnele asjale pärast koduse töö tegemist ikka hästi pihta ei saa, siis seletan üle, annan lisaülesandeid jne). Esimestel aastatel pidin ka rohkem seletama, mida mingis ülesandes tegema peab, nüüd saab juba enamasti ise hakkama ja tuleb küsib ise, kui midagi segaseks jääb. St praegu hoian ikka tugevalt silma peal ta kooliasjadel, aga ei istu kõrval, suunan ikka kogu aeg ise tegema ja tundub, et tasapisi see iseseisvus suureneb ka. Vanemad lapsed õppisid 1. klassist alates ise, nemad olid korralikud tüdrukud.
Mõned ei hakkagi. Tea perekonda kus ema 1 klassist peale iga õhtul istub lapse kõrval ja praegu on juba 9.klass. Üksi ei saa laps üldse hakkama. Imetlen ema jõudu põhitöo kõrval nii palju pingutada.
minust vist räägid.
laps on 9.klassis ja hoian siiani kätt pulsil. tal on diagnoositud ka ATH ja keskendumine on keeruline.
Minu laps gümnaasiumis ja pean näpuga järge ajama. Ehmatusega tuligi välja alles gümnaasiumis, et tal ka ATH (ilma käitumishäireta ja seetõttu varem selle peale ei tulnud).
Minu lapsed hakkasid üldiselt u. 1 kl teisest poolest ise õppima. Aga mingite uute ja keerulisemate teemade puhul tuleb siiani aegajalt ette, et pean neile uusi metoodikaid õpetama ja veenma, et rohkem tööd teha ongi ok ja normaalne vanuse kasvades. Lapsed ei saa kunagi täiesti valmis vaid aja jooksul võib ikka ja uuesti tekkida olukordi, kus on last vaja uuesti järjele aidata. Jah, aja optimeerimist olen ka pidanud õpetama, kuna minu kahel lapsel kolmest on probleemiks, et nad on liiga põhjalikud ja kohusetundlikud, nii, et nad kulutavad ühele kirjatööle näiteks ebaproportsionaalselt palju aega.
Nende vastuste põhjal tundub, et enamik lapsi on lihtsalt megatublid koolis. Iseenesest muidugi tore teada. Teisalt tundub mulle, et ma olen midagi ikka väga valesti teinud ????
Mu laps neljandas ja ei õpi ise. Tal ka Ath ilma käitumishäireta.
Ath-st suurem mure on vastumeelsus ja kohusetunde puudumine. Teeb ainult neid aineid normaalselt, mis talle meeldivad.
Esimest last toetasin 9. klassi lõpuni, seoses õpiraskustega. Gümnaasiumis sai iseseisvalt hakkama ja üllatas mind sellega väga meeldivalt (ise olin juba vaimu valmis pannud veel kolmeks kooliaastaks).
Teine laps ei ole õpiraskustega, on laisk. Tema tegemistel olen pidanud pisteliselt silma peal hoidma 1.klassist alates ja periooditi kõrval istuma, et väga suureks võlglaseks ei jääks (tegemata kodutööd enamasti). Praegu on 9. klassi lõpetamine käsil, igapäevaselt aina meenutan, innustan ja meelitan.
Nooremad lapsed saavad 100% ise hakkama. Õpiraskusi ei ole, laisad ka pole. Kolmanda klassi laps jälgib viiendas klassis õppiva venna tegemisi ja õppimisi, paneb kõik hoolega kõrva taha. Ja võimalust mööda aina õpetab teist ja targutab sinna kõrvale. Ega see kena pole, aga ma tunnen lihtsalt rõõmu, et korraga ikka ainult üks laps on utsitada praegu kodus…
5. klassis ei vajanud enam kõrvalist abi. Neljandas tegi pool iseseisvalt. 1-3.kl vajas koosõppimist. Tavaline laps, ATH-d pole.
Põhikooli ajal kontrollisin suulisi töid (lugemine, sõnad) esimestel aastatel uue võõrkeele lisandudes (mõlemal lapsel oli põhikoolis 3 võõrkeelt). Esimese võõrkeele algusaastatel (1.-3. klass) oli mu abi ehk kõige suurem, 2. ja 3. keele puhul juba oluliselt väiksem, sest lapsed olid siis juba ise suuremad.
Samas eesti keelset suulist õppimist pole ma kunagi kontrollinud. Kuigi ma tean, et nad kumbki ei ole üldjuhul midagi kodus “läbi jutustanud”. Kui hinded on OK, ei näe ma selles ka probleemi.
Töökaaslane õppis pojaga kuni lõpuklassini välja. Ülikooli õnnestus tollel ka sisse saada, kusjuures küllaltki edukalt, oli hea sportija. Ühel ilusal päeval läks oma pundiga kuhugi sõitma ja hukkus silmapilkselt autoõnnetuses :(. Ta ise veel ütleb et mis sellest suurest õppimisest ja kõigest kasu üldse oli. Väga kurb, ma isegi ei saa seda lugu kuidagi unustada.
Suurema tüdrukuga ei ole kunagi koos õppinud ega kontrollinud. Vahel tuli ise midagi küsima (nt vene keele lause tähendust vms). Hinded kogu aeg olnud väga head. Hetkel abiturient ja paistab, et lõpetab ka väga heade tulemustega. Äärmiselt vastutustundlik ja algusest peale olnud siht silme ees.
Noorem tüdruk aeglasem ja ei ole nii sihikindel. Teeb asjad ära, aga ega eriti pole oluline, mis hinde saab 🙂 Paar esimest klassi pidi ikkagi kontrollima, kas tehtud ja veidi abistama ka. Hetkel 5. klassis ja aeg-ajalt käib ikka küsimas. Esimest aastat on tunnistusel nüüd kõik viied olnud. On korralik, aga kohati tuulepea.
