Olen neljanda lapse ootel. Laps peaks sündima veebruari alguses. 11 nädalat veel minna. Eelmised sünnitused on kenasti ja loomulikult läinud. Selle rasedusega on ei tea kust kohast tulnud hirm sünnituse ees. Eelmistega pole kordagi olnud – vähemalt mitte nii pikalt ja painavalt. Ma ei saa aru, miks? Kardan reaalselt seda valu, kardan, et midagi valesti läheb minu või lapsega. Vaatan aegajalt ilusaid sünnitusvideosid, mida eelmiste sünnituste eelgi vaatasin ja mis andsid nii palju julgustust ning tekitasid elevust. Nüüd ma näen ainult valu ja sünnitajatest täiesti kahju. Enda hirm, ärevus ja valu sünnitusest tulevad meelde ja elavduvad. No need päris intensiivsemad hetked. Loen kirjandust, mediteerin, isegi hüpnosünnitusega viin end kurssi ja harjutan. Aga hirm püsib… Kas kellelgi veel nii olnud? Kuidas neljandad sünnitused läinud on?
Teema: Neljas rasedus – hirm sünnituse ees
Olen neljanda lapse ootel. Laps peaks sündima veebruari alguses. 11 nädalat veel minna. Eelmised sünnitused on kenasti ja loomulikult läinud. Selle rasedusega on ei tea kust kohast tulnud hirm sünnituse ees. Eelmistega pole kordagi olnud – vähemalt mitte nii pikalt ja painavalt. Ma ei saa aru, miks? Kardan reaalselt seda valu, kardan, et midagi valesti läheb minu või lapsega. Vaatan aegajalt ilusaid sünnitusvideosid, mida eelmiste sünnituste eelgi vaatasin ja mis andsid nii palju julgustust ning tekitasid elevust. Nüüd ma näen ainult valu ja sünnitajatest täiesti kahju. Enda hirm, ärevus ja valu sünnitusest tulevad meelde ja elavduvad. No need päris intensiivsemad hetked. Loen kirjandust, mediteerin, isegi hüpnosünnitusega viin end kurssi ja harjutan. Aga hirm püsib… Kas kellelgi veel nii olnud? Kuidas neljandad sünnitused läinud on?
Olen viienda ootel ja kuidagi samas olukorras????
Aga eelmine kägu, kui sa viiendat ootad, siis kuidas su neljas sünnitus läks, võiksid ju jagada?
Mul iseenesest hirmu pole (eks aega on ka veel), aga iga sünnitus on millegi poolest just meditsiinilises kehvemini läinud kui eelmine, iga korraga on rohkem sekkumist vaja läinud – ja ma ometi nii tahtsin ilusaid loomulikke sünnitusi, eksole, aga tilgutist pääsesingi vaid esimesel korral. Nii et mul on ka tunne, et neljas tuleb järelikult selles mõttes kõige hullem, aga kuna ma rohkem lapsi saada ei kavatse, siis ah, selle sünnitusega tulgu või veeuputus (või keiser või emakast ilmajäämine), peaasi et ellu jään ja laste eest hoolitseda suudan. Ja “õnneks” saan ma nagunii suunata end rohkem selle pärast muret tundma, et kas kõrge Downi risk saab teoks või mitte.
Minul on ka neli last ja esimesed kolm sünnitust olid õudusunenägu. Väga pikad ja rasked. Kolmas oli eriti jõhker veel. Kartsin neljandat sünnitust nagu tuld, see hirm oli jube. Kui aeg käes oli siis ikka algul see hirm püsis kuid mingi hetk läks üle ja kokkuvõttes oli neljas sünnitus kõige kergem ja kiirem. Kui esimene kestis 28h, teine 30h ja kolmas 35h siis neljas oli 3,5h vaid. Nüüd võiks iga kell viienda ka sünnitada, seda hirmu ei ole enam.
Minul on ka neli last ja esimesed kolm sünnitust olid õudusunenägu. Väga pikad ja rasked. Kolmas oli eriti jõhker veel. Kartsin neljandat sünnitust nagu tuld, see hirm oli jube. Kui aeg käes oli siis ikka algul see hirm püsis kuid mingi hetk läks üle ja kokkuvõttes oli neljas sünnitus kõige kergem ja kiirem. Kui esimene kestis 28h, teine 30h ja kolmas 35h siis neljas oli 3,5h vaid. Nüüd võiks iga kell viienda ka sünnitada, seda hirmu ei ole enam.
Sünnitused kindlasti nii pikalt ei kestnud, vaid valutustamis aeg koos sünnitegevuse seiskumiste jms.-ga.
Aga eelmine kägu, kui sa viiendat ootad, siis kuidas su neljas sünnitus läks, võiksid ju jagada?
Mul iseenesest hirmu pole (eks aega on ka veel), aga iga sünnitus on millegi poolest just meditsiinilises kehvemini läinud kui eelmine, iga korraga on rohkem sekkumist vaja läinud – ja ma ometi nii tahtsin ilusaid loomulikke sünnitusi, eksole, aga tilgutist pääsesingi vaid esimesel korral. Nii et mul on ka tunne, et neljas tuleb järelikult selles mõttes kõige hullem, aga kuna ma rohkem lapsi saada ei kavatse, siis ah, selle sünnitusega tulgu või veeuputus (või keiser või emakast ilmajäämine), peaasi et ellu jään ja laste eest hoolitseda suudan. Ja “õnneks” saan ma nagunii suunata end rohkem selle pärast muret tundma, et kas kõrge Downi risk saab teoks või mitte.
Mul pole päris suuri meditsiinilisi sekkumisi eelnevalt olnud, minimaalsed valuvaigistid erinevad, ning kõikidega veekoti avamine.
Sünnitused ning valutustamis ajad on kõik erinevad olnud, viimane kõige pikemalt.
Miks on sellel korral hirm?, ei teagi. Kas vanus? Eelneva sünnitusega pikk vahe? Valu lävi madalamaks muutunud? Hirm halvima suhtes,et äkki tuharseisus või keiser või liiga suur jne.,kuna vastavalt eale ja laste arvule juurde ei plaaniks. Ise kaldun arvama, et see viimane variant on peast hulluks ajanud, kuna rasedus on olnud ka riskantne, eelnevate mitmete katkemiste pärast.
Ma ootan kolmandat ja olen samas seisus.
Esimene sünnitus oli pikk ja raske, laps sündis hapnikupuudusega ning oli üsna arusaadav, et teisele sünnitusele just suure hurraaga ei läinud (laste vahe tuli 10 aastat). Samas taastumine oli kiire.
Teine sünnitus läks kiiresti, kergelt ja loomulikult – vahetult peale sünnitust, kui laps rinnale pandi, mõtlesin, et ma tahaks kindlasti kunagi veel sünnitada. Oli selline kõikvõimas suure saavutuse tunne. 🙂 Taastumine oli aga väga pikk ja raske – pool aastat peale sünnitust oli veel probleeme küljekeeramise ja kõndimisega, ning ka rohkem kui aasta peale sünnitust ei saanud endiselt ei joosta ega hüpata. Päris korda mu vaagen ei saanudki selle 2 aastaga, mis kahe raseduse vahele jäi.
Kolmas sünnitus on varsti ees. Kardan kohutavalt. Kardan ise sünnitamist, sest on tunne, et seekord kindlasti nii kergesti ei lähe kui eelmine kord, ning kardan, et aeglase taastumise asemel võib asi lõppeda hoopis kerge invaliidistumisega. Samas kardan ka kohutavalt keisrilõiget, sest internet on paksult täis kirjeldusi asjadest, mis kõik valesti võib minna… Ei kujuta ette, kuidas see laps sealt kõhust välja saab, sest mina igatahes kategooriliselt keeldun sünnitamast ükskõik mis viisil. 😀
Sünnitusvideosid pole ma kunagi suutnud vaadata. Need tunduvad nii õudsed ja hirmutavad. Eriti jube oli üks, mida näidati perekooli loengus, kus kõigepealt naine valutas jumal teab kui kaua ja siis tehti veel keisrilõige ka. On ka palju hirmsamaid stsenaariume muidugi, aga mulle piisas täiesti selle video nägemisest, et aru saada, et rohkem ma sinna majja minna ei taha. 🙂
Tere,
mina värske ema. Viimane ehk viies laps saab kohe 3-e kuuseks 🙂
See hirm on mulle oi, kui tuttav. Kolme esimest sünnitust ei kartnud.
Neljandat last oodates tekkis kohutav hirm. Et ei saa hakkama, et juhtub midagi, ei oska, ei saa jne. Kui sünnitus peale hakkas, siis kadus hirm nagu poleks kunagi olnud. Et nüüd teeme ära. Tegingi, kõik super. Paar kuud peale sünnitust olin valmis uuesti sünnitama 🙂
Nüüd viiendat last oodates tekkis veel suurem hirm. Pidin lausa rasedusnõustaja juures käima, sest hirm hakkas mu üle võimust võtma. Ei suutnud süüa, ei suutnud juua, ei tahtnud midagi teha jne. Ma olin kindel, et seekord ma ei kannata neid valusid ära, midagi läheb nihu jne.
Sünnitusvalusid mul viimase lapsega peaaegu polnudki. Läksin rahulikult haiglasse ja 25 minuti pärast oli beebi süles. Lapsed kodus ei saanud arudki, et sünnitan. Samuti oli kahtleva pilguga vastuvõtutädi, et kas ma ikka päriselt sünnitan 🙂
Ja kõik läks hästi. Kuu peale sünnitust olin valmis uuesti seda tegema. Kui enne sünnitus palvetasin, et saagu see ükskord kõik juba läbi, viimane laps ja rohkem ei taha. Siis peale sünnitus olin kurb, et miks see kõik läbi sai ja kas tõesti viimane laps :D.
Rasedusnõustaja juures käik oli vajalik. Ma olin seisukohal, et kuidas hirm tekkida, kui kõik on läinud siiani hästi. Mu sünnitused on olnud kõik max 2 tundi, ilma ühegi rebendita, ilma ühegi valuvaigistita- mida ma kardan? Nõustaja ütles, et nii see käibki- sulle jääb sisse kahtluseuss, et kui nii palju kordi on läinud kõik hästi, siis enam ei pruugi.
Ja hirm on normaalne tunne. Aga kui see hakkab kontrolli kaotama, siis räägi nõustajaga. Ta oskab sind ilusti maha rahustada.
Ma ei ütleks, et mu hirm kadus peale nõustaja juures käimist nagu poleks olnud, kuid see siiski aitas mul tunded kontrolli alla saada.
Lapse sünd on ikkagi midagi nii ilusat, et selle nimel tasub vapper olla! Ole tubli ja kõik läheb hästi!
No mul pole küll nii palju lapsi aga hetkel olen ma 3da ootel .. esimene sünnitus kestis 18h ja teine 8h ja nüüd olen hakanud samamoodi kartma..
Esimesega sai alaselga 2 tuhu leevendavat süsti ja teistega ei saanud mitte midagi..
Mul ka kolmas ja mitte vähe kardan. Teisega mäletan seda tunnet, kui laps vajus vaagnasse ja tundsin luude vahel midagi üli suut ja minus tekkis kabuhirm, sest polnud loogiline, et miski nii suur välja mahub ja ma kiljusin täiest kõrist üle haigla. Piinlik….
Mul oli just esimene sünnitus raske. Teistega võtsin kogenud doula kõrvale ja sünnitused olid imeilusad ja algusest lõpuni sekkumisteta. Nüüd planeerime viiendat ja väga ootan just seda sünnituskogemust.
Tere,
mina värske ema. Viimane ehk viies laps saab kohe 3-e kuuseks ????
See hirm on mulle oi, kui tuttav. Kolme esimest sünnitust ei kartnud.
Neljandat last oodates tekkis kohutav hirm. Et ei saa hakkama, et juhtub midagi, ei oska, ei saa jne. Kui sünnitus peale hakkas, siis kadus hirm nagu poleks kunagi olnud. Et nüüd teeme ära. Tegingi, kõik super. Paar kuud peale sünnitust olin valmis uuesti sünnitama ????
Nüüd viiendat last oodates tekkis veel suurem hirm. Pidin lausa rasedusnõustaja juures käima, sest hirm hakkas mu üle võimust võtma. Ei suutnud süüa, ei suutnud juua, ei tahtnud midagi teha jne. Ma olin kindel, et seekord ma ei kannata neid valusid ära, midagi läheb nihu jne.
Sünnitusvalusid mul viimase lapsega peaaegu polnudki. Läksin rahulikult haiglasse ja 25 minuti pärast oli beebi süles. Lapsed kodus ei saanud arudki, et sünnitan. Samuti oli kahtleva pilguga vastuvõtutädi, et kas ma ikka päriselt sünnitan ????
Ja kõik läks hästi. Kuu peale sünnitust olin valmis uuesti seda tegema. Kui enne sünnitus palvetasin, et saagu see ükskord kõik juba läbi, viimane laps ja rohkem ei taha. Siis peale sünnitus olin kurb, et miks see kõik läbi sai ja kas tõesti viimane laps :D.
Rasedusnõustaja juures käik oli vajalik. Ma olin seisukohal, et kuidas hirm tekkida, kui kõik on läinud siiani hästi. Mu sünnitused on olnud kõik max 2 tundi, ilma ühegi rebendita, ilma ühegi valuvaigistita- mida ma kardan? Nõustaja ütles, et nii see käibki- sulle jääb sisse kahtluseuss, et kui nii palju kordi on läinud kõik hästi, siis enam ei pruugi.
Ja hirm on normaalne tunne. Aga kui see hakkab kontrolli kaotama, siis räägi nõustajaga. Ta oskab sind ilusti maha rahustada.
Ma ei ütleks, et mu hirm kadus peale nõustaja juures käimist nagu poleks olnud, kuid see siiski aitas mul tunded kontrolli alla saada.
Lapse sünd on ikkagi midagi nii ilusat, et selle nimel tasub vapper olla! Ole tubli ja kõik läheb hästi!
Mul on nüüd kolmas rasedus käsil ja täpselt nii ongi, et see hirm on minus pead tõstma hakanud, et kuidas nii olla saab, et mul on kaks tervet last ja nüüd siis ka on kõik hästi, et midagi ju peab kuskil viltu minema ja koguaeg ootan seda halba pauku vms… mida tegelikult ilmselt ei tule, sest miks peaks. No tavaliselt ongi peale neid muremõtteid järgmine mõte, et miks peaks midagi halvasti minema. Ma tunnen end piisavalt hästi, mul on praegu füüsiliselt päris keeruline rasedus käsil, aga tean, et kui kõik see läbi, siis hakkan jälle uut titat igatsema ja see rasedus tundub nii lihtne ja mis see siis ära ei ole – kuni raseduseni.
Kolm sünnitust ja tõepoolest on iga rasedusega hirm suuremaks läinud, viimane kord sai ka nõustaja juures käidud. Sain siis viimasega oma seljasüsti, mida nõudsin ja hakkasin selle tegemise ajal sünnitama, tekkis väike paanika, aga jõuti mind ikka kihutada sünnituspalatisse tagasi. Tahtsin end sellest valust säästa, aga välja kukkus pigem vastupidi, kõige valusam periood sundasendis liikumatult narkoosilaual. Praegu neljanda sünnituse pärast veel ei muretse, vaid eelseisvate uuringute pärast, sest vanust üle 40. Seekord püüan raamatu loomulik sünnitus hoolega läbi võtta. Pole ma ühegi sünnituse juures selle ilu kahjuks märganud…
Kõik läheb sul hästi ????, hiljem mõtled muigega oma hullude tunnete peale.
PS! Naudi veel täie rinnaga oma rasedust! Mina oma hirmuga seda ei teinud. Kui beebi oli sündinud, siis igatsesin rasedust tagasi, et pisikese toksimisi kõhus tunda.
Nüüd saan beebsu toksimisi välispidiselt tunda 🙂
Ja lõpp sul juba paistab, kohe-kohe on su nummipall sind ka toksimas juba väljast 😉
Soovin sullegi ilusat jõuluaega ja jõulude nautimist veel väiksema perega. Tuleval aastal juba 1 laps rohkem jõuluvana ootamas 🙂
Kõik läheb sul hästi ????, hiljem mõtled muigega oma hullude tunnete peale.
PS! Naudi veel täie rinnaga oma rasedust! Mina oma hirmuga seda ei teinud. Kui beebi oli sündinud, siis igatsesin rasedust tagasi, et pisikese toksimisi kõhus tunda.
Nüüd saan beebsu toksimisi välispidiselt tunda ????
Ja lõpp sul juba paistab, kohe-kohe on su nummipall sind ka toksimas juba väljast ????
Soovin sullegi ilusat jõuluaega ja jõulude nautimist veel väiksema perega. Tuleval aastal juba 1 laps rohkem jõuluvana ootamas ????See vastus siis teemaalgatajale 🙂
Tere,
mina värske ema. Viimane ehk viies laps saab kohe 3-e kuuseks ????
See hirm on mulle oi, kui tuttav. Kolme esimest sünnitust ei kartnud.
Neljandat last oodates tekkis kohutav hirm. Et ei saa hakkama, et juhtub midagi, ei oska, ei saa jne. Kui sünnitus peale hakkas, siis kadus hirm nagu poleks kunagi olnud. Et nüüd teeme ära. Tegingi, kõik super. Paar kuud peale sünnitust olin valmis uuesti sünnitama ????
Nüüd viiendat last oodates tekkis veel suurem hirm. Pidin lausa rasedusnõustaja juures käima, sest hirm hakkas mu üle võimust võtma. Ei suutnud süüa, ei suutnud juua, ei tahtnud midagi teha jne. Ma olin kindel, et seekord ma ei kannata neid valusid ära, midagi läheb nihu jne.
Sünnitusvalusid mul viimase lapsega peaaegu polnudki. Läksin rahulikult haiglasse ja 25 minuti pärast oli beebi süles. Lapsed kodus ei saanud arudki, et sünnitan. Samuti oli kahtleva pilguga vastuvõtutädi, et kas ma ikka päriselt sünnitan ????
Ja kõik läks hästi. Kuu peale sünnitust olin valmis uuesti seda tegema. Kui enne sünnitus palvetasin, et saagu see ükskord kõik juba läbi, viimane laps ja rohkem ei taha. Siis peale sünnitus olin kurb, et miks see kõik läbi sai ja kas tõesti viimane laps :D.
Rasedusnõustaja juures käik oli vajalik. Ma olin seisukohal, et kuidas hirm tekkida, kui kõik on läinud siiani hästi. Mu sünnitused on olnud kõik max 2 tundi, ilma ühegi rebendita, ilma ühegi valuvaigistita- mida ma kardan? Nõustaja ütles, et nii see käibki- sulle jääb sisse kahtluseuss, et kui nii palju kordi on läinud kõik hästi, siis enam ei pruugi.
Ja hirm on normaalne tunne. Aga kui see hakkab kontrolli kaotama, siis räägi nõustajaga. Ta oskab sind ilusti maha rahustada.
Ma ei ütleks, et mu hirm kadus peale nõustaja juures käimist nagu poleks olnud, kuid see siiski aitas mul tunded kontrolli alla saada.
Lapse sünd on ikkagi midagi nii ilusat, et selle nimel tasub vapper olla! Ole tubli ja kõik läheb hästi!Mul on nüüd kolmas rasedus käsil ja täpselt nii ongi, et see hirm on minus pead tõstma hakanud, et kuidas nii olla saab, et mul on kaks tervet last ja nüüd siis ka on kõik hästi, et midagi ju peab kuskil viltu minema ja koguaeg ootan seda halba pauku vms… mida tegelikult ilmselt ei tule, sest miks peaks. No tavaliselt ongi peale neid muremõtteid järgmine mõte, et miks peaks midagi halvasti minema. Ma tunnen end piisavalt hästi, mul on praegu füüsiliselt päris keeruline rasedus käsil, aga tean, et kui kõik see läbi, siis hakkan jälle uut titat igatsema ja see rasedus tundub nii lihtne ja mis see siis ära ei ole – kuni raseduseni.
Täpselt nii see on :), mõtled üle. Minul oli ka viimane rasedus väga kerge ja see nagu omakorda süvendas hirmu, et ju siis ikka sünnitus läheb keeruliselt. Ei saa ikka olla, et kõik sünnitused nagu lepase reega. Ma võitlesin samuti koguaeg mõtetega: aga äkki nüüd juhtub ikka midagi; ahh, miks peaks- mõnel ju 10 last ja kõik väga hästi; aga minul kindlasti enam ei lähe nii hästi; no kuule, ole normaalne, siiani kõik ju ilusti läinud, läheb seekord ka; jne jne jne. See kõik on peas kinni.
Ja ma pole ikka leppinud mõttega, et minult enam beebisid ei saa 🙂
Ja samas olen ma teadlik, et uue rasedusega on see va hirm kindlasti uuesti platsis. Igaljuhul hakkaksin ma siis selle hirmuga kindlasti varem tegelema,mitte päris lõpus.
Ma kartsin sama, küll kolmandaga. Esimene sünnitus 21t ja vaakum. Teine sünnitus 8tundi, lapsel kadusid südamelöögid ja jälle vaakum. Hirm kolmanda sünnituse eest… kuid see kutt otsustas üllatuse teha 🙂 34 nädalal tulid veed ära. Läksin haiglasse… järgmine öö hakkasid valud pihta….13min ha BINGO 🙂 beebi käes. Igati tubli noormees juba pea 2 aastane. Kus juures nädala pärast saime juba koju, ei pidanudgi haiglas olema. Nii et edu sulle ja ära karda 🙂
See teema on suletud ja siia ei saa postitada uusi vastuseid.
