Teema: Nõmeda mehe lapsed

Ma küll ei vasta kriteeriumitele, aga siiski.
Minu laste isa on nõme. Mitte vägivaldne või midagi, aga lihtsalt nõme inimene. Isegi imestan, kuidas ma temaga koos elatud sain.
Aga lapsed pole ju tema omad! Nemad on ikka minu omad samapalju ja minu armastus nende vastu nende isast küll ei sõltu.

#2941758:

Siin on palju teemasid, kus mees on naise meelest käitunud vastikult ja lõpuks on mindud lahku. On mul endalgi ja on ka mu tuttavatel juhtunud, et armastus on muutunud vihkamiseks või vähemalt ei saada enam hästi läbi. Justkui enam ei saa aru, kuidas nii nõmeda inimesega sai üldse koos elada ja teda armastada.

Mul on küsimus selles olukorras naistele, kuidas te vaatate nüüd enda ja selle “halva” mehe lapsi. Kas tunnete, et sellise vastiku inimese lastes on ka osake temast. Ja taga hullemaks, kui olete leidnud uue, hästitoimiva suhte, ja saanud ka uue lapse, kas oma südames teete lastel vahet?

Õige vastus on ilmselt see, et lastel ei tehta vahet, laps pole milleski süüdi ja väärib tingimusteta armastust. Võib-olla on see raske küsimus, mida pole ehk iluski küsida ja võib-olla on ka raske ausalt vastata. Aga siiski?

(endal mul lapsi pole)

Oma valikutega tuleb elada. Ja kui tahab nõmedat inimest näha, kes valis endale nõmeda mehe, siis lähen peegli ette ja vaatan. Kuna valikutest saab õppida, siis tuletavad lapsed meelde, et osa valikuid on saatuslikud ja neid ei saa enam ümber teha. Kui naisel on nõmeda mehega lapsed ja ta ei saa aru, et see on tema enda valik, siis võib arvata, et järgmine valik on täpselt samasugune. Ja laste otsa vahtida pole mingit mõtet. Ikka peeglisse…

Kõige hullem asi, mis saab ema lapsele vihahoos öelda – sa oled nagu su isa! Ise ju selle mehe lapsele isaks valisid.

Ütleme nii, et nüüd, kui oma laps on hakanud kohati samasuguseid nõmedusi tegema, nagu ta isa omal ajal tegi, olen ma mingis mõttes hakanud selle isa nõmedustesse natuke leebemalt suhtuma.
Aga paraku, seda ma olen paar korda lapsele öelnud küll, kui ta sama viga muudkui kordab ja ükski muu seletus enam ei mõju: sinu isast läksin ma osaliselt just selliste tegude pärast lahku.
Mõnikord on ka tahtmine lapsele öelda: anna andeks, et ma sulle nii nõmeda isa valisin.

#2941907:

Kõige hullem asi, mis saab ema lapsele vihahoos öelda – sa oled nagu su isa! Ise ju selle mehe lapsele isaks valisid.

Hahaha, kuulsin seda üles kasvades igapäevaselt….
Selle jaoks ei pidanud ema isegi mitte vihane olema, see tuli üle huulte ikka pidevalt ja mõnuga ja see polnud üldsegi mitte kompliment.

Minul on lapsed mehega, kes osutus ajapikku täielikuks jobuks. Lahku mineku hetkeks põlgasin teda kogu südamest. Negatiivseid emotsioone oli kirjeldamatult palju.
Aga hetked, mil ma teda ei vihanud, olidki alati siis, kui vaatasin ja imetlesin oma lapsi. Tunnen, et armastan oma lapsi nii väga ja nii siiralt ja nii sügavalt südamest, et sel hetkel ma isegi ei suuda seda meest põlata. Tänu temale ju mul need lapsed on ja just sellised nagu nad on. Paremaid lapsi ma tahta ei oska ja ei kujuta ette, et võiksin mõne teistsuguse mehe last rohkem armastada või teistmoodi armastada.
Tänaseks on see mees surnud. Mul ei olnud kahju, kui sellest kuulsin ja ei muutunud ka minu suhtumine temasse – põlgan jätkuvalt 99% temast, kuid 1% võrra olen tänulik. Siiralt tänulik.

#2942344:

Sest sa vist ei tea, kuidas sinu tegevust nimetatakse:
“Ema sõimas ja halvustas laste ise pärast lahkuminekut igapäevaselt.

Ma arvan, et sa ise ei tea, millest sa räägid. Halvustamine on argumenteerimatu lahmimine- näiteks see, mida sina siin praegu oponentide suhtes teed. Kui inimene suudab oma kriitika ära põhjendada ja ei lähe sellega liiale, siis see ei ole halvustamine. Liialemineku piir on muidugi üsna veniv, aga tundub olevat kindel, et paar korda aastas ette tulev märkus “ära korda oma isa vigu” ei ole halvustamine, samas kui igapäevane “sa oled täpselt nagu su isa” halvas võtmes – see on.
Sul ei ole tegelikult alust väita, et kägu, keda sa ründad, seda viimast tegi.

#2942344:

#2942184:

Mina olen ka laste käest vabandust palunud, et neil nii nõme isa on.

Üks mu lastest on juba täiskasvanu ja me oleme isa nõmedatest joontest väga palju rääkinud, ta suhtub neisse õnneks väga kriitiliselt.

Sulle ka paar lihtsat lauset lugemiseks.

Sest sa vist ei tea, kuidas sinu tegevust nimetatakse:

“Ema sõimas ja halvustas laste ise pärast lahkuminekut igapäevaselt. Ja nad pidid kogu aeg seda kuulma, et nende ise on jobu, loru, laisk jne halb. See ei mõjunud neile üldsegi mitte hästi ja jättis elu lõpuni oma negatiivse jälje.

Ainult seda ei osanud ema kunagi öelda, MIKS ta sellise mehe omale laste isaks valis.“

Kui laste isa sõidab purjus peaga autoga, on sugulaste ja ühiste tuttavate ees võlglane, manipuleerib ja valetab, siis sellist praktilist näidet peabki kodu aeg valjult analüüsima. Või mis on sinu ettepanek? Õigustada, kui kellegi purjus peaga surnuks on sõitnud? Isegi heaks kiita?

Miks selline isa valiti? Noorusega kaasnevat elukogenematust enamasti. Ja näiteks psühhopaadid oskavad väga kaua oma diagnoosi varjata, nad sulanduvad ja näivad väga normaalsed.

#2943112:

Kui laste isa sõidab purjus peaga autoga, on sugulaste ja ühiste tuttavate ees võlglane, manipuleerib ja valetab, siis sellist praktilist näidet peabki kodu aeg valjult analüüsima. Või mis on sinu ettepanek? Õigustada, kui kellegi purjus peaga surnuks on sõitnud? Isegi heaks kiita?

kui see on teatavaks saanud, siis tuleb sellest rääkida kahjutundega. See kasvatuse ja intelligentsi küsimus.

#2942168:

Hahaha, kuulsin seda üles kasvades igapäevaselt….
Selle jaoks ei pidanud ema isegi mitte vihane olema, see tuli üle huulte ikka pidevalt ja mõnuga ja see polnud üldsegi mitte kompliment.

Jaa-jaa!Meil ei saanud vanemad läbi ja aeg-ajalt ka minu puhul mõne joone üle arutledes (ema ja emaema) öeldi, et “on vist isa moodi” – “hull küll”. See muutis mind üsna murelikuks – kas siis kõik on ette määratud ja ise ei saa suurt midagi teha? Hakkasin nende “mis on kaasa antud ja kui palju saad elu ise kujundada” teemade üle mõtlema. Püüdsin olla suurt muret mitte valmistav (hästi õppida, pättusi mitte teha jne.) laps – et ma võin ju olla mõningate päritud joontega ja mõnede asjade peale poriseda, aga keegi ei saa öelda, et ma pole põhiosas hea laps ja teismeline (keda paljud vanemad endale tahaksid) – vaat nii! Aga päris veatut inimest (kes teietele kohe kõiges meeldiks) polegi olemas – see mõte aitas ka endaga (aga ka teistega) mõttes rahu teha või nii.

Preagu tean (mehe enda ja teda lapsena tundnud inimeste juttude järgi), et mehel olnud lapsena mõningad jooned (täiskasvanuna ta ise hakkas valitsema nende üle, mistõttu praegu need ei sega) mis muutsid laps-temaga hakkamasaamise raskeks. Nüüd näen midagi sarnast pojal – iiiik!!!. Need pole tegelikult küll tugevad, aga kujutlusvõime võimendab need hirmsateks tuleviku-tontideks. Eks ta ole…

“Päeva lõpuks” päästab totaalsest juuste katkumisest jällegi see mõte, et ideaalset inimest pole maailmas üldse olemas – kui poleks pojas neid jooni, siis oleks kindlasti midagi muud 😛