Kui tihti on teie arvates normaalne täiskasvanud inimesel end nii purju juua, et jalad enam ei kanna (ükskõik kas mees või naine)? (ei pea silmas seda, et päris pikali kukub aga seda, et liikumisega on juba suuri raskusi ja keel pehme) Kas üldse mitte kunagi, lausa kord nädalas, korra aastas või mis iganes variant…
null korda.
normaalne inimene ei tee endale sellist asja.
Null korda.
Haa-haa:)) Tõsiselt küsid või? Niiviisi mitte kordagi. Kui just noorpõlves juhtub paar korda, see on vist normaalne. Ei oska ju algul alkoholi tarvitama hakates koguseid arvestada. Nii et kui keegi tuttav räägib, et tal ülikooliajal paar korda juhtus, et jõi ennast mällarisse või kukkus vms, siis ma sellepärast teda hukka ei mõista. Aga sinu küsimus kõlab nii, et juba jooma hakates on plaan juua käpp maha. Ei, see pole normaalne! Normaalne on juua niipalju, et jutt veidi paremini jookseks, oleks lõbus, oleks lõõgastunud olek. Aga säiliks kaine mõtlemine ja hommikul pea ei valutaks. Ma arvan, et niimoodi võib juua korra nädalas, see on ok. Lisaks korra või paar nädalas veel väiksem kogus, nt pokaal või kaks veini sobiva toidu kõrvale. Või pudel õlut pärast sauna või suvepalavaga.
Inimesed, kes jooma hakates ei suuda enam peatuda, ei tohiks üldse juua.
Keel pisut pehme on enam-vähem veel talutav joobeaste, kui just väga lällama ei kipu, nii et kui 2 korda aastas kellelgi juhtub, et natuke taarub, silm udune ja diktsioon tavalisest rohkem metsa poole, siis mina väga ei probleemitseks. Kui aga tüüp lällab, jaurab ja püsti ei püsi, koperdab, lõhub asju (sest liikmed ei kuuula sõna või ongi purjakil peaga agressiivne, vajub täitsa ära, siis ütleks ka, et rohkem kui korra elu jooksul ei peaks juhtuma (noh, korra võib ikka ju ämbrisse astuda). Arvatavasti päris paljudel (kaasa arvatud ma ise) juhtub sellist liialdamist ka mitu korda, mõnel on see suisa rutiinne nähtus. Üldiselt võiks juua nii vähe, kui vähegi kannatab, minu poolest. head ei tee see kraam ju suurt midagi. Mõne organism või psüühika lihtsalt ei kannata alkoholi pruukimist. Mõne jaoks on kultuurne joomine ilmselgelt võimatu.
[small]Kägu kirjutas:[/small]
[tsitaat](ei pea silmas seda, et päris pikali kukub aga seda, et liikumisega on juba suuri raskusi ja keel pehme)[/tsitaat]
Sinu mainitud olukorrast on tõsiste kukkumisteni väga lühike tee minna. Pärast on “lõbus” meenutada, kust üks või teine sinikas pärit on. Minul läks viimati sellise olukorra saavutamiseks 1,2l viina, kus mail sinu mees on?
[small]Kägu kirjutas:[/small]
[tsitaat]Me mehega nüüdseks aastake koos olnud ja selle aja jooksul on ta 2 korda end nii purju joonud, et keel ja jalad pehmevõitu. Vägivaldne ei ole ega märatse. Lihtsalt minu jaoks tekitab vastikust kui niii purjus inimest näen.. eriti kui tegu on kõige kallima inimesega.
Seda, kui suuri koguseid ta selleks joob, ma ei oska öelda. Ei ole sedasi kokse lugenud. Joob põhiliselt muidu rummi. Kunagi jõi tihedamini aga minuga tutvudes automaatselt kogused ja sagedus vähemes. Ausalt öeldes need 2 korda aasta jooksul on nüüd teglikult umbes viimase veerandaasta jooksul olnud.[/tsitaat]See tähendab, et mees hakkab oma tavapärase elustiili juurde tagasi pöörduma. Sinu auks pingutamine on lõppemas.
[small]Kägu kirjutas:[/small]
[tsitaat] [small]Kägu kirjutas:[/small]
See tähendab, et mees hakkab oma tavapärase elustiili juurde tagasi pöörduma. Sinu auks pingutamine on lõppemas.[/tsitaat]
just. ja see, et keegi endale maani täisjoomise lausa sihiks seab, on ebanormaalne.
[small]Kägu kirjutas:[/small]
[tsitaat]Aga mida siis edasi teha? Perenõustaja? Omavahel rääkides on ju lihtsalt, et üks väidab, et see normaalne ja teine, et ei ole… sõna sõna vastu.[/tsitaat]
Küsimus pole ju selles, mis on normaalne. Küsimus on pigem selles, kas sa suudad aktsepteerida, et su mees on joodik ja teda ka sellisena armastada või mitte. Mees võib elada, kuidas tema soovib – kasvõi iga päev end purju juures. Aga ta ei saa eeldada, et teised inimesed tema kõrval seda taluda soovivad.
kui inimene ise end muuta ei taha, siis ei tee sina ka midagi ära. saagimisega mürgitad vaid enda elu. nii et kui sa teda maha jätta ei taha, siis ela temaga rõõmuga, vingumata.
kui rõõmuga elada ei suuda, siis jäta maha.
kaks aastat pidigi olema see piir, mil esmase armumise hormoonimöll kaob ja inimese tõeline pale avalduma hakkab.
selgus, et sinu oma on joodik.
ära sa temaga lapsi tee, tal on kehvad geenid. mehe saad ju maha jätta, kui päris padujoodikus keerab, aga lapsele sellist geenipagasit küll ei taha.
[small]Kägu kirjutas:[/small]
[tsitaat] Kui olen poolnaljaga talle joodik öelnud (ausalt öeldes enne neid mainitud 2 korda), siis on päris solvunud.
[/tsitaat]
Valik on ju lihtne. Esimene samm oleks aktsepteerida oma joodikuks olemist, aga kui seda ei suudeta teha, siis ollakse lihtsalt debiilik. Joodik võib oma sõltuvusest hoolimata olla vägagi intelligentne, kuid debiilik on ja jääb alati debiilikuks.
[small]Kägu kirjutas:[/small]
[tsitaat]null korda.
normaalne inimene ei tee endale sellist asja.[/tsitaat]
no ma ütleks et üks kord võibolla. selle esimee korraga peaks siis piiri ära tunnetama. soovitavalt see võiks jah teismeea teise poolde jääda see proovimine 🙂
Normaalseks purjutamiseks täiskasvanu puhul ei saa pidada seda kui jalad enam ei kanna.
See peaks jääma sinna teismeliseikka.
Ma pean nüüd oma eelnevat 16:49 kirjutatud kommentaari korrigeerima. Jah, oleks ideaalne, kui paar üleliia täisjoomist jääks ülikooliaegsete tempude sekka. Ma sinu teemaalgatust lugedes sain algul aru, et tegemist on mingi teise Eesti värgiga, kus regulaarselt nädalavahetustel ennast sodiks kaanitakse. Aga kui sa hiljem kirjutad, et kaks korda aastas on mehel keel pehme ja kõnnak veidi taaruv, siis mulle hakkas tunduma hoopis, et sa ise oled liiga tundlik alkoholi suhtes. Minu mees joob minu meelest ka väga harva ennast nii täis, et seda on tema käitumisest aru saada: hakkab kõva häälega rääkima ja teine staadium on juba, et keel ka veidi pehme. Aga kuna ta nii harva seda teeb, siis pigem teevad need tema harvad purjusolekud mulle nalja. Mäletan et viimati oli vist maikuus sõbra sünnipäevalt tulles. Mina olin kaine rool ja siis autos mees hakkas pudinal midagi rääkima ja mina naersin ja ütlesin, et kallu, sa saad ise ju ka aru, et sa oled puhta täis? Ja tema naeris ka ja ütles, et on jah. Ma ei ole nüüd arvestanud, kas minu mees joob ennast pehmekeelseks ja kõvahäälseks korra aastas või äkki ka kaks korda? Igatahes minu jaoks on seda piisavalt harva, et see oleks pigem naljakas. Enamasti meie pidudel on hoopis tema kaine rool. Meil on nii, et mina joon sagedamini ja vähem korraga, tema võtab harvem, aga siis rohkem.
Sinu jutus teeb ainult üks asi veidi tähelepanelikuks. See, et see kaks korda on nüüd olnud viimase veerandaasta ehk siis kolme kuu sees. See võib tõesti tähendada, et esimene kuum armumine on otsa saanud ja ta ei viitsi enam muljet jätta. Aga võib ka tähendada, et on suvi ja pidusid on rohkem. Huvitav oleks teada, kui sageli ta ennast enne sinuga kohtumist peast pehmeks jõi? Eks sa pead teda jälgima ja vaatama, kas tulebki nii välja, et iga kuu tagant või koguni korra kuus on vaja kõvasti alkoholi tarvitada? Oled sa küsinud, rahulikult, mis tema jaoks on selline ajavahemik, mille järel ta peab mõistlikuks ennast koos sõpradega korralikult täis võtta? On see korra poolaastas või iga kuu või midagi vahepealset?
Ma vaataks ka seda, kuidas ta purjuspäi sinu suhtes käitub. Kas meeldivalt, või muutub jõhkraks ja hoolimatuks?
Mehe kallal saagima ma siiski ei hakkaks. Kõige jubedamad on meeste kallal tänitavad naised, kes ise alkoholi ei tarvita ja seetõttu ei suuda ka joodava alkoholi koguseid adekvaatselt hinnata. Ja tänitamisega on nii, et kui mees on mõelnud ise lõpetada, aga kui naine ütleb, ära enam võta, siis peab tingimata veel võtma – sest ega siis ei olda ju mingi naise tuhvlialune. Ma ise võtaks ka, kui mees peaks märkuse tegema, nimme veel. Seda teemat, kui palju ja kui sageli alkoholi tarbida, saate arutada ikkagi vaid peovälisel ajal, kui alkoholi parajasti üldse ei joo.
Neil, kes tembeldavad ennast kaks korda aastas täis joova inimese kohe alkohoolikuks, pole endal kupli all kõik päris korras. Kui teha alkoinfo lehel olev test, siis selline käitumine ei anna küll sulle vastuseks, et oled alkohoolik.
[small]Kägu kirjutas:[/small]
[tsitaat]Ei suuda aktsepteerida joomisi, mis nii purupurjus olekuni viivad. Aga lahku minna ei taha. Muu on ju super – ta on väga hooliv jne. Kui miski muu, mind häirib, siis on valmis kuulama ja arvestama aga kui alkoholi teema jutuks võtan, siis võtab kaitsepositsiooni ja väidab, et tahan teda muuta. Kui olen poolnaljaga talle joodik öelnud (ausalt öeldes enne neid mainitud 2 korda), siis on päris solvunud.
Seega on kellelgi soovitusi kuidas sellise suhtega edasi minna ja kuidas mehele selgeks teha, et soov end mälukasse juua ei ole normaalne?[/tsitaat]
Sa ei saa mehele selgeks teha, et soov end mälukasse juua ei ole normaalne, kui see tema jaoks on normaalne.
Ja ikkagi pead aktsepteerima seda, et selle kõik muu super asja saad ainult teatud mööndustega – koos alkoholiga. Pole mõtet luua luua illusioone, et teed mehele asja selgeks ja siis ta hakkab teistmoodi käituma. Nii et ikkagi kas aktsepteerid rõõmuga, st oled valmis, et mees ei muutu või lähed lahku. Mees muutub ainult siis, kui tema ise tahab ja seda tahtmist ei pruugi tulla.
[small]Kägu kirjutas:[/small]
[tsitaat]
Ühesõnaga ei tea kas peaksin tegelema enda hirmudega (viimane kord viis paanika lausa astmahooni) või tema joomisega või natuke mõlemaga aga praegu on kuidagi hirm.
[/tsitaat]
Sa ei saa tegeleda tema joomisega. Kui seda üritad teha, siis muutud lihtsalt kaassõltlaseks – meest sellega ei muuda. Ainuke, kellega sa saad tegeleda, oled sina ise.
Niisiisi umbe juua ei ole ükski kord normaalne. Kuigi nooruses pummeldasin iga jumala nädalavahetus, ei meenu mulle ühtegi korda, kus jalad mind kandnud ei oleks.
Mul on muidugi ka selline tore organism, mis annab iivelduse-oksendamisega (muidugi jõuan alati enne tualetti, mitte, et mulks! ja oksendan valimata kohta-aega) märku, et tänaseks aitab. Ja ma ei pruugi selle juhtumi ajal märkimisväärselt purjuski olla. Vahest on 1-2 õlut piiriks, vahest pool liitrit Bacardit…
Organismil on seegi eripära, et kui ma pidutsen, siis pean regulaarselt alkoholi tarbima. Kui kasvõi 30min vahele jääb, saabub automaatselt pohmakas, kus ma joon liitrite kaupa vett ja muutun kohutavalt uniseks. Seega minu jaoks on pidu läbi.
Mitte kunagi.
Olen kuumade ilmadega õhtuti kella 8-10 paiku pikkadel jalutuskäikudel käinud, enamasti Tallinna Mustamäe ja Kristiine ümbruse parkides.
Ja see on uskumatu, et kõikjal, kus on pingike, istub mõni purjakil ja alkoholi tarbiv inimene – on paare (mees-naine), noormeeste punte, noortegruppe nii neidude kui ka noormeestega, paari-kolmeliikmelisi keskealiste või vanemate meeste gruppe. Eriti hämmastavad on paarid – mõnikord purjutavad nii mees kui ka naine, aga vahel ainult mees, naine kas istub lihtsalt kõrval või siis tõrjub mehe vehklevaid käsi vm. Miks need naised seal istuvad ja seda pläma kuulavad – no mine võta kinni!? Ilmselt ongi vastastikune sõltuvus kujunenud, naine ei oska enam sirge seljaga sellise plämiseja juurest minema ka kõndida, olgu see nii eemaletõukava olekuga kui tahes.
Normaalne arv on null. Rahuldav arv võiks olla 3x aastas, aga siis kuskil omaette üritusel, igatahes mitte laste nähes, lisaks eeldusel, et inimene ka täiesti purjus peaga ei muutu juues agressiivseks, ärplejaks, autosõiduhuviliseks jne.
Sa ei peaks oma arvamust alla suruma. Tee mehega kaupa – sina oled valmis muutma midagi enda juures kui tema on valmis muutuma omalt poolt. Vinguma ära hakka võtmise ajal vaid alles ülejärgmisel päeval peale pidu. Purjus inimene pole adekvaatne nagunii, sellisel kujul temaga kaubelda pole mõtet. Tulemus võib olla oodatust vastupidine.
Kui vanast mehest on üldse jutt. Paljud mehed võtavad vanuse kasvades mõistuse pähe.
Mõõdukas alkoholi tarvitamine on parem, kui kord aastas ennast neljakäpukile juua.
Ise joon kord kuus klaas või paar veini. Rohkem ei tahagi.
Mees võtab korra nädalas ühe õlle. Las ta olla, ega ta ennast sellest purju joo.
See joomine on hirmus asi tõesti.
Mina ka nö “jälgin” oma meest. Suhte alguses ja enne mind jõi ja pidutses ta päris ohtralt…loll, et suhtesse astusin eks 🙂
Tema peod ei piirdunud ühe õhtuga. Ikka järgmisse õhtusse kaldusid. Kerge tsükkel.
Eelmine aasta jõi 4x aastas, aasta varem veidi rohkem. Sel aastal on ta joonud jaanuaris viimati pikemalt. Aprillis jõi nii, et tuli hommikul, juunis nii, et tuli hommikul.
Muul ajal eriti ei joo. Väga harva mõnel grillipeol õlut.
Nii, et joomine on nõme. Ja need summad mis tal seoses sellega maha joodud said :S:S:S
Ja pokaal veini õhtusöögi kõrvale nt Prantsusmaal on teie jaoks täiesti välistatud?
See keel pehme on ka nii ja naa, nii minul kui minu emal läheb keel pehmeks ka täiesti olematute koguste peale – nt pokaal ¨ampanjat võib korraks keele pehmeks teha, kui eelnevalt pole terve päev söödud. See läheb küll üle ruttu, aga ma ei saa aru, miks alkohol mõjub siis lihastel niimoodi hirmus ruttu 🙁
[small]Kägu kirjutas:[/small]
[tsitaat]Ja pokaal veini õhtusöögi kõrvale nt Prantsusmaal on teie jaoks täiesti välistatud?
[/tsitaat]
Mis pokaal veini õhtusöögi kõrval? Teemaks on, millal alkoholiga üldiselt harjunud ja heas toitumises täismees lällama hakkab. See pole mingi kaks õlut saunas või klaasike ¨ampust black tie üritusel, vaid olenevalt päevast ja isendist suurusjärgus 200g valge viina või enam õhtu jooksul.
Kui sul klaas veini keele rulli tõmbab siis parem jah ära joo üldse.
See teema on suletud ja siia ei saa postitada uusi vastuseid.
