Teema: Normaalne vs ebanormaalne lapsepõlv

Minu lapsepõlv oli väga tore. Oli nii ema kui isa, vanaema ja vanaisa, onud. Sugulastega käisime tihedalt läbi, pidevad peod ja elu maal (kevadised ja suvised/sügisesed aiatööd, loomad, heinategu). Ikka kõik koos suure kambaga. Käisime metsas ja kalal. Mulle pöörati väga palju tähelepanu.

Lapsepõlve mõjutavad lisaks perekonnale ka lasteaed ja kool, kus veedetakse suur osa oma ajast. See on enamasti juhus, millisesse klassi ja õpilaste hulka satutakse, kas leidub mõttekaaslasi klassikaaslaste seast või elukoha lähedalt, naabruskonnast. Teinekord saab pinginaabrist või naabri lapsest sõber kogu eluks, aga võib ka juhtuda, et ei teki head klappi ja mõistmist. Kõik see mõjutab ka lapsepõlve, suhtumist teistesse, oskust luua ja hoida suhteid jne. Meeldiv lapsepõlv saab kujuneda, kui kõik toimib ja suhted on head peres, lasteaias, koolis ja elukohas.

Minu lapsepõlv oli küll täiesti kindlalt normaalne. Mul ei teki korrakski mõtetki, et seal võis midagi valesti olla. Oma klassis ma eriti hästi ei tundnud end, oli ka kerget kiusamist, aga midagi ebanormaalset ka ei olnud. Me lihtsalt iseloomudelt ei klappinud. Ülikooli astudes sain justkui ilmutuse, sest sattusin äkitselt “oma inimeste” hulka. See, et mu lapsepõlv oli normaalne ei tähenda, et ma poleks olnud hormoonimöllus teismeline, kes nuttis ja tundis, et õde ei meeldi ja klassikaaslased ei meeldi. Aga selles kõiges polnud midagi tavapäratut, lihtsalt pidin õppima inimeseks olemist, teistest inimestest aru saamist, andestamist, tänulikkust, kõigesse mitte nii emotsionaalselt suhtumist jne.

Lapseeas tundus mulle täiesti normaalne lapsepõlv, samas mäletan, et isa suhtes erilist austust polnud. Pigem selline kartus. Pidevalt karjus mu peale. Aga 90ndatel olid ju muud näitajad.
Täiskasvanuks saadeks tagasi vaadates, saan ma aru, et mul oli täiesti ebanormaalne lapsepõlv, pmt meil polnudki ju perekonda kui sellist.
Ema, isa olid parajad wannabe hipid, kumbki vajas meeletult vabaolemise tunnet, samas armukadedusest tingitud pidevad draamad ja tülid.
Meil elasid kõik oma elu – uhked asjad, kuulsad sõbrad, pidevad peod ja käimised.
Väljast vaadates kadestasid meid kõik, seestpoolt oli absoluutselt mäda.
Kõige rohkem kinnistusin ma sõbrannadesse, kellel oli päriselt armastav pere, kus lastele ka tähelepanu pöörati, soe söök laual ja koos lastega üht-teist ka ette võeti. Selle osa võtsid enda peale õnneks vanavanemad, et nende juures tundsin end turvaliselt ja hästi.
Ei mäleta väga, et mind oleks kodutöödes aidatud, õpetatud – olin (ja tahstingi olla) algusest peale iseseisev, täna saan aru, et see on mu närvikavasse korraliku jälje jätnud.
Ma pole võimeline eriti arutlema ega läbirääkimisi pidama, sest nii on nagu mina ütlen. Ma ei oska ka hell ja hoolitsev olla.
Samas on mul pere (selline pere millest olen tõesti unistanud), kõik tore ja hästi, aga sees kraabib ikka, hingerahu puudub.

Minul ei olnud ka meeldiv lapsepõlv. Kasvasin üksikemaga, kes on nartsissist. Terve oma lapsepõlve ja noorusaja, ma kardsin teda. Tal oli väga lühike süütenöör, ning enamus ajast oli ta vägivaldne. See mõjutas palju minu täiskasvanu elu.
Aga mu elukaaslase oli hea lapsepõlv. Ema ja isa, ning 5 venda-õde. Häati kokkuhoidev perekond.

#3513532:

Tekkis selline mõte, et kas normaalset ja helget lapsepõlve on olemas?

Kas te tunnete, et teil oli normaalne või pigem ebanormaalne ehk siis teile kuidagi halvasti mõjunud lapsepõlv?

Minu oma tegi mind täiesti katki ja kuigi tean, et on veel hullemaid olukordi ja perekondi, siis see ei lohuta mind eriti.

Antud teemast loodaks vist saada teadmist, et tegelikult on olemas ka ilusad ning hästitoimivad peremudelid.

Minu ema lapsepõlve jäi sõda, pommid, põlemine, lähedaste kadumine, sugulaste siberisse saatmine ja sellega võrreldes saan väga hästi aru, kui hästi ma elanud olen. Lapsepõlve üle nuriseda saab laps. TÄiskasvnaud inimene saab teha oma valikuid selliselt, et elab tervenda edasi. See on ju jabur, kõik põlvkonnad süüdistavad oma halvas käitumises oma lapsepõlve. Ja uurima hakates ongi eelneva põlvkonna oma kordades hullem järgmiste omast. Vähemalt mingis osas. Kõik pered on pidanud elama ühiskonnas. MIs ilus peremudel saab olla, kui akna taga pommid lendavad ja mehed sõjas surevad? Mida sa teha saad, luua oma elu nii, et sa ei peaks õigustama oma halba käitumist lapsepõlvega. Oled täiskasvanud inimene ja saad oma elu luua terveks.

See, kui normaalsena inimene oma lapsepõlve tajub, on vist ka täiesti suhteline.
Ma olen juurelnud enda sõprade-sõbrannade arvamuste üle. Ühes peres olid vanemad ranged ja nõudlikud, lastel olid päris suured kohustused ja sisuliselt kogu kodune koristamine ja söögitegemine suht varasest lapseeast nende kanda. Koolist koju, kodutöid tegema ja alles siis õhtul õppima. Nädalavahetusel pesid Rigaga pesu, loputasid vannis ja väänasid kahe vahel linu. Taskuraha neile ei antud. Vanemad elasid nende peal end välja, oli füüsilist karistamist isegi siis, kui neil külas olin. Aga need lapsed austavad ja hoiavad oma vanemaid ja oskavad kuidagi mäletada lapsepõlvest just seda head, justkui polekski olnud rihmatriibulist tagumikku, sinikaid käevarrel jm taunimisväärset.

Teise sõbranna peres oli ainult ema. Malbe, kleenuke. Sõbrannal oli õde ka. See ema sisuliselt elaski oma lastele, võttis lisatööd, et lastele rohkemat võimaldada, kokkas ja koristas, alati oli neil soe toit kõigil söögikordadel laual. Taskuraha oli regulaarne. Iga õppeaasta alguses uued asjad, tähtpäevadeks kadestamisväärsed kingitused.
Ja mul on lausa paha kuulata kuidas need noored naised nüüd oma emast räägivad. Kuidas nad kõiki tema mõtteid ja tegusid halvustavad, isegi täiesti tühiseid pisiasju. Emal on tervis nüüd suhteliselt läbi aga tütreid ei huvita. Ei lähe nad appi, ei helista. Ja mind paneb imestama, et nad väidavad nagu neil oleks olnud mõttetu ja halb lapsepõlv. Tõmmatakse paralleele tänapäevapõlvkonnaga ja heidetakse ette, et reisida sai vähe. Aga sel ajal ei saanud ju keegi palju reisida, ainult Eesti piires ja venemaal. Nende arvates ei “viitsinud ema nendega tegeleda”, mis minu arvates on täiesti ülekohtune seisukoht. Mina mäletan just, et olime teiste lastega nende peale kadedad kui nad emaga sõitsid mere äärde, Tallinnasse Vigri kohvikusse, loomaaeda, nukutetrisse… Ja nemad mäletavad hetki, mil ema endast välja läks, kirjeldavad seda kui väga kohutavat.

Seega see kui hea ja ilus lapsepõlv kellelgi oli, sõltub suuresti sellest mida inimene ise lapsepõlvest kaasa on võtnud.

#3513532:

Tekkis selline mõte, et kas normaalset ja helget lapsepõlve on olemas?

Kas te tunnete, et teil oli normaalne või pigem ebanormaalne ehk siis teile kuidagi halvasti mõjunud lapsepõlv?

Minu oma tegi mind täiesti katki ja kuigi tean, et on veel hullemaid olukordi ja perekondi, siis see ei lohuta mind eriti.

Antud teemast loodaks vist saada teadmist, et tegelikult on olemas ka ilusad ning hästitoimivad peremudelid.

Mul oli täiesti kohutav lapsepõlv. See on mind mõjutanud ja mõjutab siiani. Pealtnäha olen toimiv inimene, aga südames väga õnnetu.
Päris nii ei saa öelda, et lapsepõlv ei defineeri inimest. Just lapsepõlv inimese kujundabki. Kõik ei ole suutelised toime tulema vaenuliku ja vägivaldse lapsepõlve mõjudega.

Mul oli traumaatiline lapsepõlv, kuna ema-isa suhted olid aastaid sassis pärast lahutust ja sinna vahele jäin ka mina. Mu kasuemal oli palju terviseprobleeme ja mu isa polnid kunagi suurem asi majandaja, palgad neil väikesed ehk meil aeg-ajalt polnud ka söögiraha.
Samas oli ka palju helget, kuna elasin isa ja kasuemaga äärelinnas aiaga majas koos perega, kel olid asjad paremini ja oli nende lastega toredaid ettevõtmisi. Ja mu isa ja kasuema olid head vanemad igati.
Aga mu emal on kehv iseloom ja see mõjutab siiani.

Ma olen analüüsiv tüüp, siis ma lapsest peale olen üritanud nende traumadega toime tulla, neid ratsionaliseerida ja kuidagi lahendada. Ma olen selgelt näinud, et see kõik mõjutab mind nt tööalaselt. Nt ma ei suuda olla pikalt ebaselgetes ja konfliktsetes olukordades. Mul läheb aju nii häiresse, et ma ei suuda olla. Ma tahan kohe kõik probleemid ära lahendada, et neid enam poleks.
Minu erialal ja üldse töös inimestega ei ole sellist asja, et saab kõik ära lahendada, mõningane konflikt või ebaselge ja mitmetahulise olukorra kestmine on tavaline. Jah, ma saan hakkama sellega, aga kaasnev stress ajab mind sööma. On veel mitmeid asju, kus ma näen, et mul on mingid käitumismustrid, mis mulle ei meeldi ja mis pole produktiivsed. Ja näen ka, kuidas osad inimesed võtavad asju rahulikumalt. Osade kohta ka tean, et neil oli nn normaalne lapsepõlv.

Pean tunnistama, et suurema osa elust olen tundnud mõningat kadedust nende vastu, kel pole selliseid draamasid ja traumasid olnud. Sest ma tunnen, et ma pean nende tagajärgedega võitlemisse panema nii palju energiat, mida ma saaks kasutada mujal. Ja ma poleks selline närvipundar.

Viimased paar aastat olen regulaarselt psühholoogil käinud (kui jõudsin täielikku nullpunkti, kus depressioonis olles tundus, et ei taha enam elada – olin samal ajal rase) ja palju edasi liikunud. Üksjagu tööd on muidugi teha, aga nii mõnedki sisemised deemonid on vait ja suudan tasakaalukam olla. Aga no võtab mõrult muigama see, mis summasid selle alla panen – esita või vanematele arve…

Kuid jällegi – praegu väikeste lastega kodus olles tunnen, et vahel kasvab ple pea see, ma ei talu seda stressi hästi ja tunnen endas ära vastikumaid jooni oma emas, mis nüüd välja tulevad. Ja mul on nii halb selle pärast, sest ma ei taha oma lastele midagi sellist.

Sai pikk eepos, aga sain südamelt ära.

Eks see keerulise lapsepõlve silver lining on mu arust ka see, et ma suudan olla empaatiline ja teisi inimesi ja nende raskusi mõista. Kurb on küll see, et sellist kaastunnet mul enda vastu pole… ikka piitsa. See mul taas ema teene…

Mul oli väga helge lapsepõlv. Just seal lapsepõlves olles oli see täiesti pilvitu ja tore. Hiljem täiskasvanuna olen mõne asja kohta tagantjärele mõelnud, et seda või toda ei teinud mu vanemad õigesti. Aga seda rohkem nii, et ise samu vigu ei tee. Minu vanemaid ja minu peret fännasid ka sõbrannad.