Ohkamine on kasulik. On ju teada. Tõmbad kopsud õhku täis ja lased välja. Vabastadav. Miks on nii et teise ohkamine mõjub aga kui etteheide, rahulolematus, mitte nõustumine sinuga?
et vabastad end millestki rõhuvast, häirivast, ebameeldivast, üleliigsest… ja teed seda teise suunas, lähedal juuresolekul nii, et on suhtlusena tajutav… siis kuidas see saaks teisele rõõmustav, tunnustav ja meeldiv olla?
Ei saa üldse aru, miks kellegi ohkamist peaks mingi etteheitena tõlgendama. Võib-olla ainult juhul, kui keegi on teile midagi pikalt seletanud ja selgub, et te ikka aru ei saa (et kui siis teine ohkab, siis on see nagu hinnang). Muul juhul räägib ohkamine ainult ohkaja enda psüühilisest seisundist, ei muud.
Mul pigem küsimus, miks välja hingates ohatada vaja. Suudan küll kopsud täis tõmmata ja välja hingata ilma ohkimiseta. Ja minu arust on vahe ka, kas ongi see väljahingamise õhupuhina ohhhhh või ohkimine, mis käib demonstratiivselt, et kõik ikka kuuleks, tihti veel lisatakse häälega see oehhhh.
Ohkamine on normaalne füsioloogiline funktsioon. Eesmärk on hoida alveoolid töökorras, et sealt käiks õhk läbi ja organism oleks hapnikuga varustatud. Kuna ohkamine teeb olemise paremaks, siis võib seda küll stressiga seostada, et inimene tahab seda kergendustunnet.
Mul harjutas selle vanamutiliku “oijahhh” oigamise küljest ära sõbranna, kes selle peale iga kord küsis “mida ma hoian?” 🙂
Kui sa kellegi jutu peale ohkama hakkad või tema arvab, et reageerid tema (kutule, olemisele, käitumisele), siis ongi nii, et ta võib seda isiklikult võtta. Proovi ohkida rohkem omaette 🙂
Ohkamine on kasulik. On ju teada. Tõmbad kopsud õhku täis ja lased välja. Vabastadav. Miks on nii et teise ohkamine mõjub aga kui etteheide, rahulolematus, mitte nõustumine sinuga?
Kuulasid StarFM hommikuprogrammi? Rate this item:Submit Rating00
Ei kuulanud. Mis seal räägiti? Lihtsalt, hingamisega saavat end rahustada. Ärrituse puhul soovitatakse hingata sügavalt sisse ja välja. Ohkamine ka hea siis? Aga miks mulle mõjub teise hingamine ärritavalt, süütunnet tekitavalt. Ütlen, kuidas mina asja näen. Tema vahel ütleb oma arvamuse, aga enamasti ohkab. Etteheitvalt, pahuralt. Või ma kujutan ette?
