Teema: Õiglus ja laste kodused kohustused

#3350411:

No nõudepesumasina tühjendamine on tõesti kiire töö, aga koeraga jalutamine on meil peamine tüliõun ja see pole mingi viieks minutiks õue sipsamine, vaid vähemalt tund, kui päeval koer vähe liikuda saanud, siis isegi poolteist tegelemist. Aeganõudev tegevus on ka pesu kuivamapanek.
Mis teistesse kodutöödesse puutub, siis ega nende mõte pole niipalju see, et vanemad üksi ei jõua – rohkem ikka laste kasvatamine, normaalse maailmapildi tekitamine, kus lisaks õigustele on ka kohustused.

Kas koer on võetud laste soovil, lubadusega, et nad käivad temaga väljas? Kui jah, siis käivadki kordamööda mõlemad; kui võeti ühe lapse soovi ja lubadustega, siis käib see laps. Kui aga koer võeti perre mingil ühisel väi vanematepoolsel kokkuleppel, siis ärge lükake oma koera laste vastutusele. Pesu kuivamapanek on ka minutite küsimus.

Me kodus pesu ei triigi, seetõttu pesu kuivama panek võtab rohkem aega – riided on kõik riidepuude peal.
Kodused tööd võiks ära jagada iga päev pere peale. Meil nt nii, et kui ühel lapsel on väga kiire, aitame tal ka trenniasju kokku panna, tavapäevadel teeb ta seda ise. Kui mul on kodukontoris vaja töö tähtajaks ära teha, teevad lapsed ja mees ise sel päeval kõik kodused ülesanded. Oluline on koostöö ja üksteisega arvestamine.

Teema on mulle teravalt tuttav, ise olin see nö noorem laps. Ühe suurima ebaõiglusena lapsepõlvest on meelest, kuidas vanema õe koolilõpetamise eelselt kui eksamiteks valmistumine jne algas, sain tema kohustused endale teha. Teismeaja päevikutes leiab selle kohta mitmeid nõretavaid märkmeid 🙂
Ebaõiglustunnet ei leevendanud, kui minul lõpetamine kätte jõudis ja ema ise tegi osad asjad, kuna vanem õde oli siis kodust lahkunud.
Tegelikult pole muidugi probleem neid ülesandeid täita ja praegu muigan meenutades, aga tean täpselt, et teismelise jaoks tundub see maailma suurim ebaõiglus tõesti. Otsustasin juba toona ja tean seni, et kui oma lastel aeg nii kaugel, siis teen ise ajutiselt need vanema lapse ülesanded. Mulle tundub nii õiglane.
AGA see võib muidugi erinev olla ja teemaalgataja peab hindama, kui palju vanemalt lapselt üldse peab ülesandeid ära võtma.
Teemaalgataja, mõtle ka sellele, et millal andsite üldse lastele ülesanded? Ilmselt mõlemale samaaegselt, ei saanud vanem varem neid? Nüüd aga kui vanem lahkub kodust, peab noorem nagunii kauem (aastaid) tegema ja võtaksid ju nagunii osa asju enda peale.
*Jah, minus räägib siiani noorem õde 🙂

Me ei pese päris igapäevaselt nõusid, aga jah, teismelised tühjendavad seda kordamööda. Kui ma kannatada ei viitsi, siis panen ise ära, mis tähendab, et ma lihtsalt trügisin järjekorda vahele niiöelda – järgmise teismelise kord (ja ka teise teismelise järgmine kord, jne) lükkus edasi, mitte ei olnud ma tema asemel.

Enda noorusajast mäletan seda, et koolipäevad olid väga intensiivsed – muudkui kuula ja pane tähele, ole valmis vastama ja kaasa mõtlema, vahele paar kontrolltööd või tunnikontrolli. Päevad olid pikad ja õhtul veel mitu tundi õppimist ka.

Tööl käia on palju lihtsam!

Täiskasvanul on muidugi ka õhtuti toimetamist, aga mina isiklikult teen kümme korda meelsamini kodutöid kui et õpiks keemiaeksamiks. Kas perekonnas on kodutööd ka laste/täiskasvanute suhtes võrdselt jaotatud? Mis on isa ülesanded? Emad kipuvad üldiselt piisavalt tegema. Kui tihti täiskasvanud koeraga õues käivad? Enamikel täiskasvanutest on üsna istuv töö, koerajalutamine tuleks kasuks. Lapsed liiguvad nagunii päeva jooksul palju.

Aga jatoage kodused tööd natuke ümber mõttega, et kui vanemal on tõesti koolipäev pikk ja tihe, siis temal on mingi kodune abistamise kohustus nädalavahetusel. Või arutada ka sellest vaatenurgast, et vanem laps on suurem tugevam, tema panustab küll harvem, aga tema üks abistamine võrdub ehk 2/3.. lihtsamat abistamist.
Ma siiski arvestan lapse “koduste” kohustuste hulka kodust õppetööd, trenniskäimisi/võistlusi, (see ju ka võetud kohustus treeneri, trennikaaslaste, enda ees), kooli esindamisi. Minu lapsel on küll erinevus õppetöös isegi 3 kl versus 8 kl – juba koolipäev ise on 2-3 koolitundi pikem, trenn asub kaugemal (enne oli koolis, nüüd kaugemale minek/tulek ühistranspordiga), ühekordse trenniaeg pikem, trennide kogus suurem ning ka koduste tööde maht siiski suurem. Seega kui on näha, et koolipäev(ad)on tihedalt täis, siis põhimõtte pärast ei lase mustadel nõudel kuhjuda, sest esialgne (kunagine, kui kohustused teised)kokkulepe oli, et laps peseb nõud vms. Meil on üldjuhul jooksev abistamine ja tööde jaotamine mehegagi ning samamoodi on laps kaasatud. Koristamisel aitab mind laps ning mees teeb aeg-ajalt süüa. Lapsel ei tule mõttesegi protestida ebavõrdsuse pärast, et miks isa reede õhtuti kodu ei korista. See on ammu paigas, et tema teeb nädala jooksul jälle muud. Samamoodi oli meil vennaga, et tema vanemana tegi teisi abistamisi ja teistel aegadel, kui mina. Me ei ajanud näpuga järge, kas kohustuste kogus oli täpselt võrdne. Ja taskuraha oli kindlasti vanemal vennal suurem, kui minul nooremal (mina sain selle suurema taskuraha, kui ise olin vanem ning vend siis enam ei saanudki). Tegelikult on vanemad meid kohelnud alati võrdselt, aga lihtsalt vanuse tõttu saime me oma õigused ja kohustused erinevatel aegadel.

Aga mis saab järgmisel aastal? Suurem laps lõpetab kooli ja läheb ühikasse elama, nooremal lapsel veel rohkem kohustusi. Kui tema jõuab lõpuklassi, kes sisi tema kohustusi kergendab?

KOeraga jalutamine on värske õhk ja just vajalik, kui palju koolitöid! Pealegi, kas mõtlesid ise probleemi välja või laps kurtis? Kui laps kurtnud pole, ära mõtle probleeme välja. kui kurtis, sisi ta manipuleerib sinu ja ülejäänud perega. Lõpuklassi laps on 18 ja täiskasvanu, selles vanuses minnakse juba tööle ja eraldi elama ja peab peale 8h tööpäeva (+ 30 min mineku ja teine samapalju tulekut) kõik oma kodused toimetused ära tegema.

Ah, mäletanise lapsepõlvest seda ebaõiglust. Meil oli õdedega kõik kodutööd täpselt jaotatud. Sh, millist tuba keegi koristab ja kuna toad olid eri suurusega, siis see käis nagu ringiratast, mida keegi millalgi koristas. Aga meist mõned aastat noorem vend oli veel 10-aastaseltki kõigeks liiga väike. Olin 14, kui mõlemad vanemad õed olid kodunt läinud ja nii jäid kõik toimetused minu kanda. Ema ei saa siiamaani aru, et midagi oli valesti, vastab ainult et “vaata ise, kui poja saad”. Läksin ka ise aasta hiljem teise linna õppima ja siis vist hakkas vend tolmuimejat kasutama. Aga mingit nõudepesu või kaertulikoorimist või põrandate pesu küll ei oodatud temalt, sest ta ju ei oska ja “lihtsam on ise ära teha”.

#3352087:

#3352050:

Ema ei saa siiamaani aru, et midagi oli valesti, vastab ainult et “vaata ise, kui poja saad”. Läksin ka ise aasta hiljem teise linna õppima ja siis vist hakkas vend tolmuimejat kasutama. Aga mingit nõudepesu või kaertulikoorimist või põrandate pesu küll ei oodatud temalt, sest ta ju ei oska ja “lihtsam on ise ära teha”.

Aga tegelikult saan su emast aru ka. Tõesti on poega palju keerulisem selliseid asju aitama saada ja ema ei ole mingi imemasin, et jaksab oma elu õigluse saavutamisele pühendada. Lihtsam ongi ise asju ära teha nende eest, kes ei oska või kes on tõrksad. Sama on täpselt ju ka töökollektiivides, ka seal ei lase keegi kohe loodrit lahti, ikka tehakse tema asju ära ja torisetakse. Mingi piirini.

#3352050:

Pealegi, kas mõtlesid ise probleemi välja või laps kurtis? Kui laps kurtnud pole, ära mõtle probleeme välja. kui kurtis, sisi ta manipuleerib sinu ja ülejäänud perega. Lõpuklassi laps on 18 ja täiskasvanu, selles vanuses minnakse juba tööle ja eraldi elama ja peab peale 8h tööpäeva (+ 30 min mineku ja teine samapalju tulekut) kõik oma kodused toimetused ära tegema.

Tema pole kurtnud midagi, ma ise olen tema vaeva vahepeal vähendanud – ja siis hakkab kurtma noorem. Sellest ka probleem.

#3352050:

Aga mis saab järgmisel aastal? Suurem laps lõpetab kooli ja läheb ühikasse elama, nooremal lapsel veel rohkem kohustusi. Kui tema jõuab lõpuklassi, kes sisi tema kohustusi kergendab?

Einoh, sul on segamini, mis on eesmärk. Eesmärk ei ole minu elu kergendada, vaid eesmärk on anda lapsele kohustusi, mida on vaja täita. Vastupidi, kui pole enam võrdlusvõimalust, läheb minu elu kordades lihtsamaks. Lihtne on ju lapselt koormat ära võtta, keerukus tuleb sisse siis, kui ühelt tahad ära võtta, aga teiselt mitte.

Noh, ütleme nii, et keeruline on anda kohustusi siis, kui neid antaksegi alles teismeeas. Minu vennale isegi ei üritatud kohustusi anda – milleks, 3 õde on ju ees!

Kui sina arvad, et minu ema ei teinud midagi valesti, siis peagi tunneb sinu noorem tütar sama, mida mina tunnen. Sest sina tegelikutl lähtud ikka endast lõpuks. Keegi ei kurda, aga sinul on hirm ja sellest lased end juhtida. Miks sa sekkud? Kohustused on kohustused ja on väga oluline, et lapsi koheldaks võrdselt. Selline asi mõjutab lastevahelist suhtlust – mul olid vennaga väga halvad suhted, kuniks koos elasime. Sest lapsena ma ei saanud aru,e t tegelikult oli viga vanemates ja kogu oma viha, et vend ei pidanud midagi tegema, isegi oma legosid maast koristama, suunasingi venna vastu – kahjuks ei saa ka sellest vanemad aru, et meievahelistes kehvades suhetes oli just nende tekitatud olukord süüdi.

Sa rikud oma laste omavahelised suhted ära praegu. Sest noorem laps suunab viha vanema lapse vastu – ja sisi süüdista ainult ennast. Mõtle, kas jaksad samamoodi noorema lapse kohustusi kergendada, kui ta üksi on koju elama jäänud? Sisi saad kamaluga, kui samamoodi ei suuda käituda. Ja ära kasuta vabandust “aga ma ei jaksa”. Sa tekitad ise probleemi kohas, kus hetkel probleemi pole.

Ja kui eesmärk on anda lapsele kohustusi, et ta õpiks vastutama, siis elu ei olegi selline, et kui ühes kohas tuleb kohustusi juurde, siis emme tormab appi. Sa ei hakka ju tema ühikat eksami ajal koristamas käima. Või talle süüa tegemas, kui tööl on kiired ajad…

Ja sisi imestatakse, kust lumehelbekesed tulevad – vanemad ise kasvatavad, mõeldes välja pseudoprobleeme, sisestades laspele, et nad on nõrgad ja saamatud ja vajavad igas asjas abi

#3352223:

#3352023:

#3351966:

Mul on nt talvel rohkem kohustusi – pean oma majapidamises ahjusid kütma. Ma ei saa ju näiteks ülemuse jutule minna, et ta mu töökoormust vähendaks (ja kolleegid tehku minu eest ära, aga palka tahan ju ikka), sest mul on kodus ka pesu pesta, koristada jne – selline ju see täiskasvanu elu ongi.

Su analoogia pisut tagurpidi ei ole? Keegi ei soovita siin ju lapsel koolist poppi teha või jätta osad kontrolltööd tegemata, sest et kodus on vaja nii palju nõusid pesta. Oh jah, võib-olla sa muidugi arvadki, et lapse põhitöö on kodus nõude pesemine ja koolis õppimine on lisakohustus…

Sa parem ütle, kas siis tõesti kõigil teistel sinu peres jääb talvel koduste tööde hulk samaks, ainult sinul on rohkem? Keegi ei võta osa sinu muudest töödest endale, lihtsalt vahivad pealt, kui sina rabad?

See näide ei olegi analoogiks mõeldud. Mõeldud on seda, et mingitel perioodidel võibki rohkem kohustusi tekkida. Talvel on teistel ka rohkem kohustusi – puude tuppa toomine, lumelükkamine (see talv õnneks pääsenud), lindude toidumaja täitmine jne.

Minu jutu mõte on selles, et peatselt täisealiseks saav inimene peakski tasakesi harjuma ka pingelisemate ja suurema koormusega perioodidega. Lõpuaasta on tõenäoliselt esimene selline aeg teismelise elus. Kui ta sellega hästi toime ei tule, siis hilisemas täiskasvanu-elus saab olema raske.

Mu 8. klassi lapsel on neid pingelisi perioode olnud juba praegu, lõpuklassita, kuhjaga. Trenn ja huvikool, teatud aegadel võistlused ja esinemised ikka väga tihti. Pluss koolitöö.
Tuleb ilusti toime. Aga ma ise tahan teda kiirel ja pingelisel ajal aidata! Täpselt nagu tema aitab mind, kui ma haigena voodis või tööl hullukas. Ilma palumata teeb siis kõik ise. See ongi perekond ju. Ilma juuksekarva lõhkiajamata mingis nõudepesumasina küsimuses.

#3350366:

puutun kokku mitme 11. ja 12.klassi noorukitega, ja nad kõik käivad kooli kõrvalt veel töölgi – ju siis on jõudu ja aega. Õpivad osad lausa Tallinna tippkoolides.

Need Tallinna tippkoolides õppivad ja samaaegselt argipäeviti töötavad noored jõuavad kahjuks harva tundidesse, enamasti on neil kodutöö ette valmistamata ja õppeedukus kannatab väga. Kõikse nukram, et ma ei tea kedagi, kel oleks äraelamiseks vajadus tööl käia. Minu lapse klassis päästab puudujaid klassijuhataja puhver, kuid tean mitmeid teisi klassijuhatajaid, kes noori nii palju ei hoia.

Koolipäevadel on mu laste kohustuseks oma toidunõud masinasse panna. Vanim aitab vahel noorematel ka võõrkeelt õppida. Riided kogub igaüks oma mustapesukasti. Ja õhtuti huviringide järel õpitakse kuniks surmväsinult voodisse vajuvad. Koolid, nõuded, laste võimed ja motivatsioon on väga erinev.
Oleme koju ostnud võimalikult palju masinaid – kuivati, nõudepesumasin, automaatkastmissüsteem lilledele, mõlemale korrusele robottolmuimeja – nii on kodutöid, mida keegi ju teha ei armasta, veidi vähem.

Usun, et tööarmastus kasvab ka igapäevase orjandusliku korrata. Üks laps on juba iseseisva elu peal täiskasvanu ja tema peal vähemalt toimis.

#3352575:

Aga mina arvan, et tööarmastus kasvab sunnita neil, kellel on loomuses virkus ja pealehakkamine. Laisku tuleb tagant sundida, kuni nad harjuvad liigutama. Ma olen ise laisk. Ja mu teine laps on laisk. Esimene on virk. Tegelikult ma tean, mida ma teen. Küsin lihtsalt nõu, kuidas seda teha. Mind pole vaja õpetada, kuidas on õige lastele tööd anda, õpetage nippe, kuidas õiglane olla või õiglane näida.

Ma olen ise kogenud, kuidas tagant sundimine tagasilööke võib anda. Mind lapsena sunniti: nõudepesu, marjade korjamine, koristamine, rohimine, pesu triikimine. Kui sain teismeliseks, siis mingil hetkel jagasin lahti, et mu vanematel puuduvad minu sundimiseks hoovad – sellest peale ma ei teinud enam mitte midagi. Kui ema käskis esikus oma porijäljed lapiga ära pühkida, siis ütlesin, et pühib see, keda häirib – ehk sina (ema).

Samuti on mõnes mõttes tagasilöök see, et oma lapsi ma ei suuda sundida, kuigi meie suhete kvaliteet on hoopis teine, kui mul oli oma lastega. Mul on oma lastega siiski üsna märkimisväärne usalduskrediit, mida minu vanematel minu puhul üldse ei olnud.

Oma kodus koos abikaasa ja lastega (kaks teismelist poissi) olen paljus lähtunud sellest, et teeb see, keda häirib ja teeb nii palju kui jaksab. Laste puhul palun neil mingeid asju aidata, ei sunni otseselt. Usun, et positiivne eeskuju kasvatab paremini kui jõuga sundimine. Seda olen laste puhul ka mingites olukordades juba näinud.

Nõudepesu vihkasin lapsest saati, seega nõud kippusid kogunema ka oma kodus. Õnneks on mul juba palju aastaid nõudepesumasin, mis leevendab seda probleemi oluliselt. Nõusid panevad sisse kõik, välja võtavad üsna ebaregulaarselt ka kõik. Ka regulaarset koristamist ei salli (lapsepõlvekodus oli iga laupäev sunniviisiline koristuspäev). Nüüd koristan täpselt siis kui tahan ja kui ei taha, siis ei korista kasvõi mitu kuud. Robottolmuimeja on olnud, aga kahjuks see jäi paljudesse kohtadesse kinni ning seega seda ei saanud efektiivselt kasutada. Nüüd mõtlen uuesti selle peale, ehk on nüüdsed robotit selles osas edasi arenenud ning samuti saan ehk kodus mingid muudatused teha, et kinnijäämisi minimeerida.

Ühesõnaga, mina ei usu sunniviisilisse tööarmastuse tekitamisse. Tööarmastuse tekitab ikkagi see, kui inimene ise leiab, et mingi tegevus on talle vajalik. Sunniga võib osadel lastel aga pigem tekitada eluaegse vastumeelsuse (nagu mul on näiteks nõudepesu vastu) kodutööde osas, aga hullemal juhul ka sundija enda vastu.

#3352848:

#3352575:

Aga mina arvan, et tööarmastus kasvab sunnita neil, kellel on loomuses virkus ja pealehakkamine. Laisku tuleb tagant sundida, kuni nad harjuvad liigutama. Ma olen ise laisk. Ja mu teine laps on laisk. Esimene on virk. Tegelikult ma tean, mida ma teen. Küsin lihtsalt nõu, kuidas seda teha. Mind pole vaja õpetada, kuidas on õige lastele tööd anda, õpetage nippe, kuidas õiglane olla või õiglane näida.

Ma olen ise kogenud, kuidas tagant sundimine tagasilööke võib anda. Mind lapsena sunniti: nõudepesu, marjade korjamine, koristamine, rohimine, pesu triikimine. Kui sain teismeliseks, siis mingil hetkel jagasin lahti, et mu vanematel puuduvad minu sundimiseks hoovad – sellest peale ma ei teinud enam mitte midagi. Kui ema käskis esikus oma porijäljed lapiga ära pühkida, siis ütlesin, et pühib see, keda häirib – ehk sina (ema).

Samuti on mõnes mõttes tagasilöök see, et oma lapsi ma ei suuda sundida, kuigi meie suhete kvaliteet on hoopis teine, kui mul oli oma lastega. Mul on oma lastega siiski üsna märkimisväärne usalduskrediit, mida minu vanematel minu puhul üldse ei olnud.

Oma kodus koos abikaasa ja lastega (kaks teismelist poissi) olen paljus lähtunud sellest, et teeb see, keda häirib ja teeb nii palju kui jaksab. Laste puhul palun neil mingeid asju aidata, ei sunni otseselt. Usun, et positiivne eeskuju kasvatab paremini kui jõuga sundimine. Seda olen laste puhul ka mingites olukordades juba näinud.

Nõudepesu vihkasin lapsest saati, seega nõud kippusid kogunema ka oma kodus. Õnneks on mul juba palju aastaid nõudepesumasin, mis leevendab seda probleemi oluliselt. Nõusid panevad sisse kõik, välja võtavad üsna ebaregulaarselt ka kõik. Ka regulaarset koristamist ei salli (lapsepõlvekodus oli iga laupäev sunniviisiline koristuspäev). Nüüd koristan täpselt siis kui tahan ja kui ei taha, siis ei korista kasvõi mitu kuud. Robottolmuimeja on olnud, aga kahjuks see jäi paljudesse kohtadesse kinni ning seega seda ei saanud efektiivselt kasutada. Nüüd mõtlen uuesti selle peale, ehk on nüüdsed robotit selles osas edasi arenenud ning samuti saan ehk kodus mingid muudatused teha, et kinnijäämisi minimeerida.

Ühesõnaga, mina ei usu sunniviisilisse tööarmastuse tekitamisse. Tööarmastuse tekitab ikkagi see, kui inimene ise leiab, et mingi tegevus on talle vajalik. Sunniga võib osadel lastel aga pigem tekitada eluaegse vastumeelsuse (nagu mul on näiteks nõudepesu vastu) kodutööde osas, aga hullemal juhul ka sundija enda vastu.

Huvitav. Kui ainult mulle tundub, et koristamine on vajalik, siis ainult mina koristangi?